Nii nagu pole täiesti sarnaseid inimesi. Nii ei ole ka täiesti sarnaseid kodusid. Igalühel neist on oma nägu ja esemed, nendesse oskavad rääkida oma peremehest, tema huvidest ja harrastustest ka siis, kui teda ennast kodus ei ole. Ivan Wiedemanni juures Tõnismäel hakkab sisse, astu jälle kõigepealt silma pianiino. Ja kui astute veel veidi edasi, näete järgmises toas aukohal hoolikalt hoitud vana viiulit. Jah, nende asjade omanik armastab muusikat. Seda viiulit on ta hoidnud ja temal mänginud 1919.-st aastast alates. Ja ka kõige raskematel lahingupäevadel, kui oli tarvis revolutsiooni kaitseks relv haarata, ei lahkunud Ivan Wiedemanni oma viiulist. Klaver on küll juba kolmas, meenutab peremees sest möödunud 50 aasta jooksul on mitmes sõjakeerises tulnud elukohta vahetada ja kuidas sa seda klaverit ikka kaasa vead? Sellest viimasest ei kavatse ma küll enam loobuda, lisab ta naeratades. Sest ka nüüd kõlavad vahel tema toast lihtsalt muusikahelid vaheldumisi viiulile ja klaverile, et see muusika on nagu ta ise ütleb, rohkem tema enese jaoks hea muusika saatel unistada, meenutada möödunut. Ivan Wiedemanni on, mida meenutada. Revolutsioonisündmuste käigus sai temast noorest Narva trükitöölisest ajakirjanik ajakirjanik tööliste ajalehe juures. Täna Ivan Wiedemanni 75. sünnipäeval istume me koos sünnipäeva lapsega tema kodus ja lehitsemine kunagise Narva rahvalehe koltunud numbreid. Siin on ka tema esimesed artiklid. Kui nüüd vaadata neid artikleid, mis mul oli seal omal ajal kirjutatud rahvalehte siis juba nende pealkirjad ise Eneljast seal ütlevad, millest nii-ütelda. Jutt on tahetaksegi starti. See ilmus 23. jaanuaril 1908 tähist, mida nemad tahavad? Selles on säilinud selles. Artikkel rahvas otsustab ise. See oli 28. novembril, kes kodusõda õhutavad. Artikkel, see oli 14. novembril uuesti ise hankisite teadmisi õppinud, olite trüki ladujaksega ajakirjanikuks, tuli lihtsalt kasvada, kasvada, lugeda tuli ja siis on, siin on väikene nõks ka olemas. Vaat kui mina töötasin trükikoja, siis kohe vahetult pärast veebruarirevolutsiooni. Nädal umbes nädal pärast revolutsiooni, ehk täpsemalt viiendal märtsil ilmus Pravda esimene number. Kuni selle ajani töölist ajakirjandust ei olnud. Araabia ilmus viiendal märtsil esimene number ja ühes esimestest numbritest Pravdas oli artikel äge kriitika ajutise valitsuse vastu ja eriti mille korja kutskoi vastu. See oli artikkel pealkirja alla kutskovilja Millukovil on aeg ise aru saada, artiklis kirjutati, et need on suurkapitali esindajad, nemad jätkavad tsaaripoliitikat ja nendel ei ole üldse koht tööliste valitsuses ja see asi hakkas mind huvitama, see oli uudis, kuidas nii väga suurt selgitustööd trükikojast meie hulgast Aleksander paleski, kes tuli, asume sealt tagasi pärast seda, kui ta veebruarirevolutsioon ta vabastas, tuli tagasi, hakkas trükkivas tööliste hulgas selgitustööd tegema, väga palju tenor selgitas. Ja siis ma ise lugesin ka ajalehti väga palju. Ja muidugi loomulikult tekkis tonka siis kohe ütelda ka sõna sinna hulka. Aga milleks oli tarvis Narvas tingimata oma tööliste ajalehte kiirt ju ka Narvas levitati kiirt lehvitama tulla, aga kiirsiiski. Et avaldada kõiki neid materiaalisi, mis puudutas Narva töölisi, Narva on ikka suurtööstuse lind, töölisi oli seal palju. Aga peale selle Narvas ilmus kolm kodanliku ajalehte. Neile vastu panna ei olnud mitte ühtegi tööliste ajalehed, kodanesed, lehed sõimasid ja laimasid. Tõlla töö ESC klass ja bolševike ja, aga neil ei olnud mitte midagi vastu panna. Kas te mäletate seda päeva, kui esimene number ilmus? See oli siis 10. augustil 1917 vis esimest lehte ma mäletan, siia ilmus umbes nii suures formaadis nagu praegu on ajakirja teel ja venekeelne ajatsoonid ja paks ka oli. Ja 16 lehekülg oli, see oli esimene number. Noh, see oli peamiselt, et see valimiseelne leht, valimiseelne number, kuna 13. augustil olid Narvas linnanõukogu valimised. Ja enne valimisi oli seal välja pandud 10 nimekirja kandidaatide nimekirja. Esimeses numbris oli väga palju Kingissepa artikleid, kus tema kritiseeris seal näitas kõigi nende sammaste, parteide ja grupeeringute tõelist nägu, kes nemad on seal. Aga Narvas oli ka kindlasti hästi armastatud ja lugupeetud mees, Jaan Anvelt, kas te teda ka tundsite isiklikult ja on veel tüma? Hakkasin temaga kokku puutuma juba 1912. aastal, siis kui ta seal töötas, veel pannud taos advokaadi abina, avas oma kontori Peetri platsi ääres siis mul oli ükskord isegi juhus käia tema juures niiütelda, konsultatsiooni saamas ja siis ta tegeles kiire väljaandmisega. Kiir sai laduda juba trükikojas. Teiste koostesse töölistega võtsin kiire ladu, millest osa nii kaua, kui ta välja tuli ja peale selle seal kõik teised numbrid, mis olid. Kui kiir pandi kinni, hakati seal teise nime all välja andma, lehtedel istubliku neid laduda. Teisel märtsil tuli Jaan Anvelt trükikotta aga trükikoda kuulus aktsiaseltsile Karla Anvelti. Kompanii. Siin oli kaks Anvelti, kas neil oli midagi ühist ka peale perekonnanime ei olnud midagi ühist. Karl Anvelt oli selle aktsiaseltsi esindaja. Aga Jaan Anvelt oli päris revolutsionäär ikka. Aga siis sel päeval, teisel märtsil 1917 kell 16 20 tuli uksest sisse, mauser käes, sihtis otsekohe selle trükikoja juhataja peale. Kamandas revolutsiooni nimel käed üles, kuulutus trükikoja ülevõetuks. Ja käskis kõik töö seisma panna. Ja täita ainult tema korraldusi. Noh, seal oli siis selle trikiga juhatajaga, oli väikene kauplemine. Agunna suvel korral, kui nähtused tükiga juhataja ei nõustu, siis saan veel käsi, läks jälle sinna kabuuri peale ja siis pärast seda hakkas asi jälle hargnema ja minema, et teil on isegi see kella nii minutilise täpsusega meelde jäänud ja see on mehhaniskest, jätke, ei saa hoonustaga muidugi kuidasmoodi ta pöördus siis tööliste poolega seal ju ainult juhatas ja kui ta selle juhatajaga seal kauples, siis tõendas, et mina ei saa nii-ütelda lubade täie korraldakse täitmist, võib-olla tüvelisi ei ole nõus. Ja siis Anvelt pööras tööliste pooled, kas seltsimehed on nõus laduma. Ja töölised vastasid seal ühel meelel, et muidugi on. Muidugi on nõus ja siis seal ülesse võlg peremehepoolse küsimata, kes tasu maksab siis selle tüüest tööliselt vastused, kuis jõuan revolutsiooni auks tühje, siis oleme nõus ka tasuta tegema. Aga Anvelt seletas, et tasu maksab töölistele Trükikoda, nii nagu ikka isegi üle tunni eest maksta ei saa, mingisugust võtavad kese, maksame, tööliste olid nõus sellega. Et kui on tarvis revolutsiooni jaoks keelega ilma tasuta ja niimoodi siis ilmus tööliste leht vist kuni okupatsiooni päevini ilmuskonni. Kolmandal märtsil 1918 tuli välja viimane number. Viimases numbris oli mul ka veel üks artikkel sees, see oli toitlustamise küsimusest Narvas ja tema ümbruskonnas üsna rahulik teema siiski veel, kuna okupandid olid ukse taga. Kas teil on meeles, kuidas Teie ise Narvas lahkusite? Asi on meeles küll, mina lahkusin Narvas peaaegu viimasena, ma läksin tööle esmaspäeva hommikul määdvusele esmaspäeva hommikuni, neljas märts. Läksin toimetuses kella kaheksaks, toimetuse uksed olid lukus. Peale sele nähtused. Tänavatel ei ole mingisugust liikumist, harilikult sel ajal oli ikka nii elav liikumine juba tänavatel ja seekord loid, tänavad peaaegu täiesti tühjad ja siis mul korraga taipas, et siin ei ole kõik korras. Ilva kodu pole minelata või aega, viitmate, võtsin kursi kohvile. Puusilla Narva praegune sõpruse sild, kuid puusilla otsas. Seal oli Narva teistmoodi juhitavus, siis kui ta praegu on seal kitsamad tänavad ja puusilla otsa juures yhel manni apteegi ees seal hobuse kroonu ja selle seljas pinna seest valge lint ümber käe. No siis oli selge, et see on juba nii-ütelda valgete poolt välja pandud. Praegu on viimane aeg minna, kuna me jätsime sellesamase Ratsonikuga seal nii-ütelda, jutumärkides kohtusin ootamatult, temal oli see ootamatu ja minul oli ka ootamatu vintpüss seljas tõstukiga toimetustes maga, esindajad ka püstoli seljas kogu aeg, seda ei tohtinud kuskile jätta. Padruneid vaata mind ka, temal oli ootamatu ja minul kaotamata siis Läksin üksteisest mööda, oli nii kitsas, et peaaegu hobuse külge puudutasin oma püssipäraga. Tema ei teinud väljagi, sellest mina ei teinud ka veel. Siis silla peal tuli veel patrull, vasta valge kaardi patrull, seal oli kaks meest tulivatele diivani poole poolt, aga mina läksin linnastid, Ivani poolele läksid nemad ühelt poolt, mina teiselt poolt. Ütle siis, vot sealt tuleb veel üks kuradi komissar, kastime vagaseks. Ma ei kuulnud, mis teine, vastas temal, aga igaks juhuks mul olid vist ka lahinguvalmis. Ja pillasin silma peale, siis läksime mööda üksteiest silme kõrvutades mina vasakule, nemad minu poole tagasilaskmiseks lahti ei läinud. Kodulinna tagasi jõudis Ivan Wiedemanni varem, kui ta arvatagi võis. Ta tuli üle piiri ülesandega jääda Narvas põranda alla ja oodata edasisi korraldusi. Nii möödus suvi ja saabus sügisajalooline sügis 1918. Nii kui Narva lahing lõppes 28. novembril ja siis tekkis minsklane vaikusele tänavatel ja mina läksin siis välja kohtuda ka mõnda tuttavat, kellegi tuttava, laksin Juhkentalis sinna. Kreenholmi poolame Juhkentali tänavat ja teiselt poolt tänavat. Mulle tuli vastu randmer. Ühilise üle uulis jäi Wiedemanni kogu kommunistid kokku, rohkem tal aega rääkida ei olnud, ise läks edasi ühele poole, mina teisele poole teadsite juba meistril tarvis teha. Sealt ma läksin otsekohe trükikotta. Seal kirjas oli juba küttive teataja järjekordse numbri ladumine oli juba käes, seal olid mõned tuttavad trükitöölised. Ja siis üks toimetus oli, see oli ka seal. Ja otsekohe käigu pealt nii-ütelda meelgusteks tundsime toimetuse liikmena tundsime juba rahvale toimetuse kaudu ennemalt. Ja käigu pealt hakkasin tööle selles küttide Teataja toimetuses. Kui selle teataja organiseeriti ümbernööridega kude ilmusid, aga võib-olla räägime natuke veel sellest päevast, 29.-st novembrist, kui Narvas nõukogude võim välja kuulutati? Ma usun, et ju ja nii ka paljud teised töölised ootasid seda päeva väga kaua meeles, milline oli ilm näiteks sellel päeval, kuidas seal meeleolu. Ilm oli tavaline sügisene, aga siis, kui hakkasid esimesed paugud kostma Hamburgi poolt, siis oli selge, et nüüd on siis Kavorel päev käes ja järgmine päev oli kommuuni väljakuulutamise ajaks oli ka sügisene kuid natukene vististi isegi natukene juba märjavõitu oli, aga kuidas see väljakuulutamise teatavaks tegemine toimub inimestele dekreet avaldoti rahvalehes number kaks, kas siis rahvalehes või küttiveerijates kütime küttive teada ja see number ka kas kütteveateate ja esimene number ilmus Hamburgis ja tema oli mõeldud, nagu juba pealkiri ütleb. Eesti kütiväed ja kuid kommuuni nõukogu moodustamisega Narvas eesti kütivad teataja muud toos Kommuuni nõukogu ajalehe häälekandjaks, keskmine säärega, teist ajalehte meil ei olnud, esimene number ilmus Hamburgis, teine number Narvas. Ja see oligi Narvas ilmub esimene number sellest toimetades mango võtsin osa ja kuidas siis eluolu oli? Selle mehe juures seisis teie teine leht juba, kus ta ajakirjanikuna töötada ja olite Kütiga teatria. Formaadilt oli natukene väikesem kui praegune Õhtulehest. Õhtuleht on neid pikavõitu kasvõi natukene lühem oli, ilmus kolm korda nädalas plaanipäraselt. Ja nagu ikka ajalehes olid samad ülesanded nagu praegu on kollektiivne agitaator, kollektiivne organisaator. Tarvis oli teatavaks teha rahvale kommuuni Nõukogude greerid, korraldused, teadaanded, üleskutsed, töine materjale toimetuse jaoks, no rahvusvahelisest olukorrast siis sündmustest Vene Föderatsioonis teated kodusõja rinnetelt ja lõpuks siis teated kohtade õlki valesti vabastavad territooriumil need materjalid. Ja lõpuks veel terve rida teateid massiliste ürituste läbiviimise kohta. Viimasel leheküljel aga teatavasti küttivee teataja ei ilmunud ka eriti kaua. Tema asemel hakkas ilmuma tööline. Küüti teade ilmus nii kaua kommuni, nõukogu oli Narvas ja pärast Narvast ära kolimist pidime kolima Tartu. Ta ilmus veel mõni aeg, aga kui kaua nimelt ma seda kahjuks ei mäleta. Pärast seda, kui ta oli juba tööline, hakkas ilmuma seal ja ta baasil, siis tuli sinna ka toimetusse tööle, veel rohkemgi oli see, seal oli siis August Lockeendujatas toimetuses Karl Treufeldt, Gixi töötas seal. Eduard Beckle roll seal toimetuses, mina olin. Nüüd oli neli neljakesti, olime siis juba toimetuses, kui tüürina hakkas ilmuma, kus tööline ilmus trükiti ratastel ja selle kohta on olemas ka üks foto. Toimetus ja talitus ja trükitöölised, ka pilt on olemas ratastel pihlailma, sellepärast kuna kommuuni nõukogu vahetas tihti oma asukohta, aga ajaleht pidi ilmuma korralikult ükskõik missugustes tingimustes, aga igal pool ei olnud võimalik Teie lehte trükkida. Pealegi oli ajaleht ja Venemaal, kus õiestki kirja nii napilt saadaval ja selle jaoks oli oma trikiratastel liikus nii vajadust mööda ja ajaleht pidi ilmuma korralikult. Kas sel ajal, kui see foto tehti ka teie tegelesite foto asendusega? Ma olen lugenud, et te tundsite ka selle vastu huvi ja kui ma ei eksi, siis vist isegi käisite rindel fotokorrespondendina ja fotoasendus ma õppisin Narvas siis veel, kui ma trükikojas töötasin, siis ostsin omale väikese aparaadi ja hakkasin õppima seda asjandust, aga Narvast lahkudes koos kommuuniga aparaat jäi mulle Narva hiljem see oli märtsikuus 1919 siis mind saadeti rindele kui Eesti sõjaväe staabi fotokorrespondenti. No enne muidugi, Anvelt, kes selle korralduse andis ennem, siis ma käisin petturaažis, sealt hankisin vajalik plaate, sigijad, paberid ja siis tenniseiilid ei olnud, siis ei olnud see asi kaugeltki nii lihtne. Sest see aparaat, millega siis rindel tuli nii-ütelda, pilte teha. Ja plaadid ja kõik need kokku, see asjandus kaalus nii umbes kaheksa lisaks kilogramm moori. Aparaat tuli kolme jala peal üles sättida ja siis seal ainult võtmine oli võimalik siis kui ilmastik lubas, kes teil on meeles, milliseid pilte te tegite, mida te fotografeerisid, kaks pilki mul on meeles. Olivad siin välja pandud, kui oli Pravda 50 aastane juubel, seal ma nägin kaks pilti oli. Üks pilt on grupp ratsanik Petseris Jersti ratsanikud, üks rihm seal ratsanike. Ja teine pilt on sellest, kuidas Eesti sõjaväeosa läheb rindele positsioonidel, seal on terve rida veokeid näha ja siis jalavägi nende järgi läheb ja seda ma võtsin kusagilt aida katuselt. Iiliti te käisite jälle neid vanu võitlusradu vaatama, nendes tundsite ära mõningad kohad. Narva vist igatahes on nüüd küll hoopis muutunud. Narvas ei ole võimalik isegi üles leida seda kohta, kus trükikoda asus. Ei leia neid kohta, kus oli seal rahvalehe toimetus, kus oligi Teataja toimetus, kus trükikojas trükiti, ei leia üles neid kohti niivõrd on aga muutunud. Ja tänavad on hoopis teistsugused, laiemad teiste nimedega. Nii et järele on jäänud Altraekoda, kus ta Anvelt kuulutas seitsmeteistkümnendal aastal ise valitsuse kukutatuks. Söandlase raekoja trepp on alles niisugusel kujul, nagu ta siis Vandrilt seal esimese kõne pidas. Ja siis on säilinud veel sellest restorani täna võõrastemajast, kus töörahva kommuuni osaline asukoht oli sellest on säilinud nii sissekäik. Kas võib selle maja ära tunda? Jah, sõda hävitas Vana-Narva ja uuesti üles ehitatud linn erineb tundmatuseni vanast. Kuid mis tähtsus on sellel, et pole enam endisi toimetuse ega trükikoja hooneid selle töö väärtust, mida tegid nendes ruumides Ivan Wiedemanni ja tema kolleegid ei saa hävitada ei sõjatuli ega aeg. Täna, nagu saate alguses juba öeldud, saab vana kommunist Ivan Wiedemanni mees, kes on jätnud oma jälje ka Eesti Töörahva Kommuuni radadele 75 aastaseks. Soovime talle tervist ja õnnelikke vanaduspäevi veel paljudeks aastateks.