Maad on ilmas mitmesugust. On maa, mis põldudeks loodud on maa metsa all ja maa, mis hoiab endal aedu, kus kasvavad viljapuud lilled. Kõik taimed, mida hoolitsev käsi on istutanud või külvanud maa ja inimene. Nad on teineteisega seotud. Kes mõistaks aednikust paremini, kui väga maa vaja. Inimest kes mõistaks paremini kirjanikust kui väga vajab inimene maad. Erni krustend te olete väga palju kirjutanud ja väga kaua kirjutanud, aga on teil mälestus sellest esimesest kirjutamisest, mis sundis teid esimest korda elus kirjutama? Seda on rohkem kui 50 aastat tagasi. Kui minu vanaisa ära suri, siis mina üritasin luuletuse kirjutamist. See oli esimene seisund katseks, aga solid impulsid, vähemalt oli selleks. Ja edasi maailmas selle rohkem kui 50 aasta jooksul. Mis on see olnud, mis kõige rohkem on sundinud kirjutama? Siis peab minema õige kaugesse lapsepõlve ja põhjuseid võib-olla sealt otsima. Nagu te teate, olen ma aedniku laps. Lapsepõlv oli võrdlemisi idülliline, varane lapsepõlv seal laval on meil linnupesad, seal on neid neli. Need on ka laste leitud, et üks metsaraidur toodud puu küljest leidis selle, nõnda. Oli ka minu lapsepõlves olid linnupesad olid linnu hauvad, kuhu leitud linnud maeti chi muidugi. Kasvumaja talve läbi oli igihaljas. Ja linnud tulid kasvu, laiamäletan üht juhtumit, kus lind tuli kasvama ja ei osanud sealt enam välja minna. Meid oli seal mitu koos, nagu harilikult ikka, meid oli kuus venda ja üks vanematest vendadest võttis kätte ja lõi klaasid puruks. Lind pääses minema, aga poiss sai selle eest kõvasti nahutada. Kuigi see ulakusi olnud, karistati teda ikkagi. Ja karistamise ajal ta kinnitas, et ikka teen, kui lind on hädaohus, ikale klaasid puruks, ikka klaasid puruks. Kummalisel kombel on mõni päev väga selgesti meelde jäänud, kord ma mäletan, tuli mõisa kuberner Ma olin siis umbes kümneaastane. Ja sel päeval lapsed kõrvaldatud. Mõisaplatsidelt parkidelt sildadel ei lubatud minna. Ja see päev oli omamoodi julm päev, aga ta on meelde jäänud just selle julguse poolest. Kuidas hirmu ja kartust sisendati. Suur pikk kuberneri Carozdovets mäletan teda siiamaani veel väga hästi, käis siis mõisa harraga ringi seal ja meie pidime teda eemalt piiluma nagu imelooma. See mõiskuste oma poisipõlve veetsite. See oli Muraste mõis, Burasti mõis, ta asub ju ka neemel nagu Käsmugi. Ja mul on siin elades väga lähedane tunne oma kodukant. D tunnetada siin kahel pool on meri, metsad on siin. Ja ma mõnikord nagu ei teegi vahet, kas on nüüd minu kodukandi neem või on se Käsmu. Ja ju vist sellepärast Gide veedate suure osa aastast, tulete Tallinnast ära ja veedate just siin Käsmu rannas. Jah, ma olen siin viis kuni kuus kuud. Õhkkond ju siin väga hea. Ja seni oleme äike suplemas käinud igal suvel, minu perekonnas valitses spatlaslik vaim, meil oli oma staadionit, oma sporditarvet, et me leidsime oda ja ketast, mida tookord diskuseks nimetati. Tõukasime, kuuli, jooksime, ujusime, säutsime, kõik spordialad olid meil harrastatavat ja sagedaseks jutuaineks oli meil olümpia olümpiakangelased ja nõnda nõnda edasi. Kui teid ikka nii mitu venda oli, siis oli paras meeskond kohe koos. Saite kaks võistkondade teha. Jah, seda küll ja seal jagunesidki poisid, kes oli raskekaalu mehed ja kes olid kergejõustikupooldajad, olid paar venda, olid siis maadlejad isegi ja ja imelikul kombel maadlus sobis millegipärast sirkusega üks vendadest, kes minul varakult linna läks, siis tema valgustas just maal olevaid vendi tsirkuse ja maadluse suhtes kõige sportlikku vaimu. Muidugi tõi minu vanem vend perekonda. Ta on minust kaksteistkümmend, aastat oli, oli vanem. Ja tema oligi selle vaimu eestvedaja. Väikevend, kuigi ta Pilama kippus nüüd kukile hullates viidida alla välule, siin gospikazett, männid, kaetuste lõhnab suvise päikeselõõmas. Pole hõngu sõjalast merigi läkitab siia sealtsamast mändide tagant kuuluta bänd loksudes kaljude vahel ja käies kivide ümber just nagu loom, kes vabana mängida tahab, siis aga mängides jutlustama ahelat tunneb lõõrukelist staadionil vabadust. Siiski on rohkem kui kusagil mujal. Nende maailm on siin nende riik, Neledki siin on neil teised kui kodus ja kirjas papil, kes ristis, ei ole neist aimu ja ema neid kuuldes käsileb kokk kokku, kes talle ütleks või oskakski öelda, miks ta esikpoeg hüüdnimeks saanud on. Simply. Et üht teda lastest hüütakse parmuks, sellest aru saab küll see poiss parmupilliga kuulsaks on mänginud ennast. Aga miks teist tema eeldivast last, saari nimega poissi atakkaks hüüavad rännak, seda ei võta ta mõistus. Mängudel alul jälgib silply huviga aptaka, hüpped mõtlikult vaatab sind, sa armastad hüpet, kaugus kõrgus hooga ja oota teibaga, paiskad nende üle lati kõrgelt ja kergelt oma võimetest teadlik, sa oled teadlik ja vahest ka uhke. Kas sa olümpia rekordeid ründad, seda ei tea meistril keegi. Ühel päeval võib-olla sa aptakas, avastad uued kõrgused, kuhu sihtida soovide nooli milline polekski eesmärk, mida sa mehena taotled, kõrguste kauguste jaoks jõudu ja julgust on alati tarvis. Mitmes teie Wendrist olite Ülari kuues nooring viimane ja esimene lendali otto karikaturist. Missuguse vaimude veel peale sportlase vaimu kodust kaasa? Noh, ma arvan, mingisugusel määral ka ikka kirjanduse juba, kui ma veel ei osanud lugeda, ise mäletan õhtuid eriti sügisõhtuid, kus perekonnas loeti raamatuid muidugi petroolilambi valgusel. Lugeja oli lambile kõige lähemal, teised olid toa hämarates nurkades ja kuulasid. Mina olin võib-olla seal viis, kuus või seitse aastat vana kui loetu, tee meil, Lev Tolstoi, sõda ja rahu ja peale selle muidugi loeti veel Kalevipoega ja mitte ainult ei loetud, vaid temast räägiti sagedasti, mitte üksinda kodus, mitte üksinda raamatu juures mitte üksinda laua ääres, vaid ka jalutuskäikudel pargis, näiteks Muraste pargis oli sagedasti kõneaineks, oli Kalevipoja teema hiljem muidugi kui ma juba ise lugesin, siis ma lugesin, Kalevalat lugesin. Ja nõnda edasi, nõnda edasi. Teie poisipõlve mahtusid siis igapäevased mängud, spordi tegemine kindlasti sisse, kirjandusega tutvumine juba. Öelge, kas te vallatusi kadegi? Kuhu ma nendegi eest pääsesin, ikka omasugused, vallatused olid ju ka raske nüüd nüüd meenutada küll, aga aga nad olid olemas kindlasti koolis ma olin siiski hea poiss, seal vallatusi ei teinud. Kooli tulles kooli minnes ja see oli pikk maa, 10 versta tuli mul päevas ära käia iga päev ja nendel kooli teekondadel viie versta seal minekul ja viie versta selle kojutulekul oli ka vallatus ja kool. See oli vist natukene teistmoodi kui meie praegune. Kool kool ja algkool, kus ma käisin, oli ranna valla all kool. Seal oli siis kolm klassi ühes ruumis koos. Esimene, teine ja kolmas üks õpetaja oli. Ja ei olnud viga. Ta keeleks, kui tahtsime välja minna, siis tuli kõigepealt see oligi esimene lause, mis tuli koolis vene keeles ära õppida, asfalti võiti. Aga poisid küsisid asfalti võti ja sellega sai nalja muidugi. Ja see küsimus oli mõnikord nii raske lõpes sellele väiksele kooli otsile üsna traagiliselt. Te olete aedniku poeg ja isegi õige kaua aega aedniku ametit pidanud. Jah, ta on muidugi murerikas ja on ka rõõmu pakkunud palju üksikasjadesse. Vahest on raske minna praegu, kuid kui ma võtan kokku, siis mulle tundub, et ta on minu minu iseloomu mõnel määral ära rikkunud. Näiteks ma lähen praegu jalutama mulle metsarada mis viib randa, millest väikses jutus räägin. Seal ei ole ühtegi päeva, ei lähe mööda, kus teeäärne ei oleks risustatud paberitest karbikaantest, kompvekipaberitest, igasugusest prahist. Ja siis on mul kett, kepi otsas, malm nael ja siis ma olen võtnud endale just ja ma mõtlen just sellepärast aednikuna olen sellises kasvanud. Ma olen võtnud endale kohustuseks kõik need paberid tee ääres kepi otsa korjata, neid sambla sisse peita ära. Et nad nähtaval ei oleks see. Tõepoolest mulle tundub, et ma olen. Ma olen ära rikutud. Sest kui ise istutad ja kasvatad, kas viha Insa taime, siis vist muutub suhtumine kõigesse, mis on kas istutatud või ise kasvama hakanud. Mis on nüüd üks seeme, õieti maailmas, aga kui juhtub, et varajase külvi juures hiir ühe seemne ära sööb või rikub seal, siis on väga halb, piinlik tunne tekib. Ja mis rääkida siis suurematest asjadest? Iiliti ma elasin väga raskeid asju üle siinsamas Käsmu metsas. Istusin kord kivi peal. Mul oli aega või olin ma väsinud või oli ilm nii ilus, ma ei tahtnud edasi liikuda. Ja ma võtsin kätes siis samblakäbid, liiva, okkad ja tegin siis ühe niisuguse vanamehe näod sinna tee äärde liiva peale ja nimetasin seda siis metsavanaks metsavanaonul kolm-neli aastat juba olnud, muidugi sügisel tuleb tald ja vihm, siis peseb ta peaaegu maha, kevadel tulen ma siia ja issand selle metsavana uuesti sinna tee äärde ta ta on vastu pidanud. Olen isegi tähele pannud, et inimesed ei astu talle meelega peale, puder küll, vahest mõni metsloom on põse peale astunud või lina tal viltu läinud, siis ma järgmisel päeval kohe tema jälle uuesti restaureerinud nii-öelda selle metsavana portree. Nüüd, aga tänavu juhtus nõnda. Ma läksin metsa ja enne seda lasteaed sealt läbi käinud ja minu metsavana oli siis täiesti maatasa tehtud, tema nina ära peast võetud, tema juuksed laiali, pilluta, tema habe, tema nägu tallatud lihtsalt maha, see oli ükskord ma võtsin kätte ja selle metsavana portree taastasin selle metsavana portree. Kuni järgmise lasteaiakülaskäiguni metsa püsis metsavana korras, keegi ei puutunud teda. Aga kui lapsed olid metsast läbi läinud ja ma läksin kontrollima, sest nad saavad, siis oli uuesti tavamaatasa tehtud ja purustatud, ma usun, et ma selle metsavana portree juurde veel tulevikus lähen. See jutt, mis ma temast nüüd rääkisin, on muidugi ühekülgne, on ka seda olnud, kus lapsed ja tulevad sinna juurde ja hakkavad seda jäljendama ja räägivad, et onu kuidas, kuidas sinul ikka nii ilusti see metsavana välja tulid, meie teeme ka, aga meil see ei tule nii hästi välja. Kui kaua te siis olete nüüd teinud, meisterdanud seda metsa? Nõme juba? 10 minutit siin. Naeratasin, aga minul on täna kolm-neli aastat, tead ma seda metsavana ikka kogu aeg uuendan. Kui loom näo ära rikub, siis ma jällegi endale uue näo. Ja siis, Ma ei saa öelda jah, et kõik lapsed halvasti oleksid. Oleksid sellesse suhtunud, on on häid lapsi ka. Paljudes teie juttudes on lootusest kas linnust või oravast või koerast või või siilist ja kui mõelda, siis veel mitmest mitmest olemusest. Juttu ja lastest üldse inimestest. Vahel küsitakse niimoodi, et, et kuidas see kirjanik kirjutab, kas ta nüüd tõesti kõik need asjad mõtleb välja? Kuidas sellega siis nüüd on? Kõiki peaaegu kõiki neid lugusid on siiski elu ise inspireerinud, kas väiksemal või suuremal määral. Võtame näiteks jutukese verevast hoo. Seal algas see lugu sellega, et ma kuulsin, kuidas üks ärev oli kondiitritehase väravast sisse ketanud. Kuidas ta sinna tõesti viidi? Ta käis muidugi mehe taskuid tervideerimas seal ja kuidas ta siis sinna sisse viidi ja pärast sealt välja laskis. Ja pärast hiljem oli mul tegemist oma kodus oravaga, kes harjus minuga nii ära, et ta minu käest võttis toitu tuia jutukeses on isegi illustratsioon, kus Oradistub pealael täpselt niisamamoodi, istus minu orav minu pealael ja, ja seisis biskviidi või seda talle andnud, olin ja vaatas mulle ilusasti. Seekord ma tulin selle võrra taga, kui tal on ta minu õla peal istus. Tulin temaga aegamööda rahulikult, tulid temaga topp. Pada ei kartnud mitte midagi. Ma tulin esik, kus see ja alles siis, kui mina peegli seisma jäin ja orav nägi. Teine orav on täna vastas, siis hüppastava otsekohe minu õla pealt hüppas vastu peeglit ja siis sai tema oma eksitusest aru. Siis sattus ta paanikasse, siis ei teadnud, kust väljapääs. Kogu asi lahenes sellega, et ma tegin akna lahti ja ta läks rahulikult ära. Ei, see ei seganud teda teisel päeval täiale, sõber. Jalgrada ei kitsas ega lai, viib läbi metsa mere äärde viib randa ja toob sealt tagasi ka nagu hea sõber, keda võib kõiges usaldada. Käid ja tunned, nagu hoiaks keegi sul käest kinni, elas kord ja kui ma ei eksi, siis elab praegugi veel mees, kes peab sõda metsloomade poolt tallatud rada kallimaks kui ühtegi teist teed maailmas. Alati olgu siis ilm milline tahes, käis mees sellel mitte just kõige sirgem all ja mitte ka kõige kõvemal metsateel jalutanud, samas tal oli seal kände, kus ta istus ja kive, kus ta samuti istus. Neid nimetas ta metsavana toolideks, aga ükskord mitte väga ammu ja üsna hiljuti kohtas meest seal metsateel metsavana ennastki jah, teda ennast. Too seisis teepervel noorte kuuskede vahel ja küsis, kui mees oli mööda minemas. Ütle mulle inimene, kes su vanaisa oli? Teadsin, aga nüüd on see meelest läinud. Aga minul on see ikkagi veel meeles, vastas mees. Ta tahtis, et metsavana naeraks, aga too jäid tõsiseks ja mees pidi vastama. Kes muu kui aednik. Ahjaa, ütlesin metsavana ja päris sedamaid edasi. Aga isa, sinu isa, kes tema oli? Ka tema oli aednik, oli nii? Jah, nojah, muidugi, nüüd tuleb söögi mulle meelde, aga sina ise ega käbi kännust kaugele ei kuku, vastas mees, kes peaks seda sinust veel paremini teadma. Metsavana vaatas maha ja pidas peenikest naeru. Viimaks ta lausus. Kuule, aednik, sul on tahet täis mitmesuguseid taimi. Mis oleks, kui sa võtaksid kätte ja istutaksid neist kasvõi ühe ainsagi siia? Mõtle järele mulle ja minu loomadele vaadata peab see olema mingi haruldus küüsis, aednik, haruldus siin on haruldaseks köik, mida siin ei ole, vastas metsavana ja rohkem ära päri. Nõnda oli jäänud aedniku otsustada, kõik, mida, millal, kuidas ja kuhu istutada. Kõike seda ta teadis, jõuab järgmisel hommikul. Miks pidi ta sellega viibitama, kui väljas valitses noor kevad, puhus mahe lõunatuul. Ja öösel just öösel oli sooja vihma sadanud, Mets aga lõhnas ja metsa taga kohises meri. Kui aednik sel hommikul metsa läks, kandis ta käe otsas korvi korvis hoiaga roheline käsi, labidas ja kõige suurem, kõige tugevam ja kõige tervem maasikataim, mis ta oma aiast leidis. Et ta tundis metsa peaaegu niisama hästi kui metsavanaise, siis leidis ta kergesti sobiva koha, kuhu sa suure armastuse ja asjatundmisega valitud maasika taimist võtada. Selleks osutus tunamullune tuli mullane lõkkease. Kuna maasikas aedniku Igapäevase metsateepervel kasvas, siis ei valmistanud tema eest hoolitsemine vähimatki raskust. Vastupidi, täites hommikuti pudeli värske veega, oli aednik kuidagi varem tundmatul kombel õnnelik. Tseeveesi mõtles ta, mis ma maasiga kastmisest kaasa võtta on just nagu kosutaks mind ennastki teeks nagu uuesti lapseks. Mõnikord, kui meeles oli, võttis ta lusikaotsaga maasika jaoks kaasa ka täisväetist ja maasikas kasvas lopsakas põõsaks, mille keskelt võrsusid tugevad varred. Õisikutega tuleb ilus saak, mõtles aednik. Kõik, kes juhtuvad siit mööda minema, saavad aina imestada. Aga juhtus nõnda, et lemmikul just õitsemise ajal Reidist oma lemmiku asemel eest selle maani näritud tüükad. Kui ta siis otsekui süüdlast otsides ringi vaatas, nägi ta metsavana puude tagant välja ilmuvat. Hakkas on meie head rumalat hakkas aednik kohe kurtma. Tule ja vaata ise, mis me haruldasest on järele jäänud, kuidas hukas, imestas metsavana. Sinule maitseb vili minu väikesele kitsakesele. Nagu näha on maitsnud lehed, ole õnnelik, ei ole tänatud aednik ilma sinuta poleks ta neid kunagi maitseda saadud. Millega lõpetada külaskäik Käsmu? Kindlasti tänuga kirjanikule nende tundide eest, mis tema raamatute taga veedetud tänu romaanide ja jutustuste eest aitäh selle eest, et ta tehiskoeral elu andis. Ja päris koerad, siilid, oravad ja kõik muud loomad meile natuke lähedasemaks, kirjutas. Hea, et lasteraamaturiiulil on hilised võililled ja kolm pähklit on 11, koera seiklused ja piiba. Kas nad on põnevad? Ei oska öelda. Pistmite jaga. Aga neis on ometi midagi, mis paneb lugema. Sunnib mõtlema. Ja kas see ei olegi kõige tähtsam? Kõige paremini on selle kohta vast öelnud loodusemees Jaan Eilart. Sealt lindude kisas lahe neeme rahnudel küünivad männid kapteniküla heleda maja lävepaku, kui mänd ei katke juurtest. Pigem ta murdub. Mändide lähedal on juurte maa. Igaühel on oma juurte, maa. Erni krusteni juurde. Tema on saanud osaks paljude juurte maast. Ta on meid sellele maale viinud, meid õiges kohas nägema ja kuulama, peatanud.