Evald Okas tuntud graafik ja maalija. Eesti nõukogude entsüklopeedia nimetab tähi saastaina tema biograafias riigi kunsttööstuskooli lõpetamist 1937 riigi kõrgema kunstikooli lõpetamist 1941 Eesti NSV Kunstnike Liidu asutajaliikmena Jaroslavlis 1943 professoriks 1954 NSV Liidu kunstide akadeemia korrespondentliikmeks 1962 NSV Liidu rahvakunstnikuks 1963 Firenze joonistus Akadeemia auliikmeks 1963 NSV Liidu kunstide akadeemia tegevliikmeks 1975 Aastast 1944 tänaseni riikliku kunstiinstituudi õppejõud ja nüüd siis kunstniku kirjutamata memuaare. Seltsimees okas, kas see on juhuslik, et me räägime pärastlõunasel ajal või on tingitud see teie tööharjumustest ja päevakavast, et säde määrasite kohtumisõhtupoolsele tunnile ja tavaliselt ma teen ikka nii, hommiku varakult hakkan tööle. Aga värskem pea ja siis ikka teen oma töö ära ja peale lõunat systeni väikse vaheaja või käin jalutamas veel või siis nagu sobis paremini seal. Ja on see alati nii olnud, enamjagu õitsevad võimalikult jah, aga no muidugi instituudi töö vastanud, teeb oma plaani siis mina muidugi salasest kinni pidada. Nii et peab ikka organiseerima oma tööd, muidu ei saa midagi teha. Õieti kui kaugel sellest paigast, see on siis kunstiinstituudi hoonest on teie sünnikoht ja lapsepõlvekodu teha, see on päris, lähedasin selles. Ja siit kunstiinstituudis käisin lapsena möödas küll. No minu vanemad on tegelikult pärit Põltsamaa linna lähedalt ja tulivad linna 1000 914. aastal, isa oli väljaõppinud tisler. Noh, nii nagu vanasti oli väga tip-top, tegi kõik need, need faasid läbi meistri juures ja ja ema oli kodune ja nendel oli võimalus saada tööd aktsiaselts massodrukti mööblitööstuses. See asus siin Tartu maanteel. No ümbrus oli siis niisugune, et Ülemiste järve lähedal tselluloosivabrikule otse päästides väike Suss läks sealt üle Tartu maantee, sel ajal kolm viinapoodi oli kohe lähedal. Siis oli nagu isegi rahva seas täiturg oli vaja vanakraami turg. Nii et noortel ja oli vaadata, palju meie elasime sealsamas fabriku peal oli neljakorruselise ühes väikeses toas, tähendab neljakesi isa, ema ja minu vend ja mina, no niivõrd kitsas elamine oli, et isa otsustas siis nõmmele ehitada maja pisikese maja. Muidugi, sel ajal veel elektrirongi käinud, tuli auru sussiga sõita, nii et see oli veel tülikam ja kuna mina pidin sealt kooli käima siia Raua tänava kooli, nii et see oli muidugi väga moodne kooli omal ajal. Noh nii, su kõige suurem Eestis ja, ja tema juhataja oli väga tuntud koolijuhataja, oli murdmaa väga tuntud koolitegelane. Aga siiski lõpuks ei jäänud muud üle, kui isa sai selle maja valmis ja mina olin suur aitaja, sel ajal aitasin tööd teha. Ja asusime siis nõmme esimese algkooli ja ma ütleksin, et see-Nõmmes koolis käimine on muidugi mõjus, võib-olla isegi teatud huvi tekitas kunsti vastu, sest seal olid niisugused õpetajad, kes kuidagi ergutasid, eriti meelde on jäänud üks vanemõpetaja, mul tema nimi oli vilinat. Ta rääkis väga muusikast peetoorenist üldse kunstihuviline. Ja no mina sain kanalist oma joonistuste eest nagu natud kiita ja see ergutas kindlasti Khani kunsti, uuri, millal teie esimesed joonistused avaldati, ükskõik kus, kas mõnes trükiväljaandes või kooliväljaandes on teil meeles, aga teatri huvitav see on, see, see oligi justes nõmmeteates. Ja kui ma ei eksi, see oli. Kas 32. aastal oli üks väike joonistus tehtud, karikatuurid olid tehtud Lehtse. See oli kuidagi nii, et kooli kaudu ikkagi sealt ristitähte soovitati ja siis vaata, et meil on siin essioonis täis, seda võib teha muidugi mina siis ka suure uhkusega, kohe joonistasin seal muidugi niuke saavate joonistus oli kindlasti ja see sai seal avaldada. No aga edasi muidugi. Nõmmelt uuesti isa kolis linna, kuna nõmmelt oli siiski väga raske ühendus tööl käia ja kõik nii vahepeal peale algul lõpetamist läksin Tallinna tähendab, poetas reaalkooli. Noh, soovitati, et kui reaalkooli, et see on ametis ikka leiba annab ja isa ema ei rääkinud Scunzist midagi ja ütlesid, et no mis sellega pole midagi teha, oli ju teada, missugune olukord siis oli. Aga reaalkoolis olid niisugused joonistusõpetajad ja nagu Ludvig, Oskar ja romannimann Roman nimel on väga tuntud kuraator oli. Ja nemad muidugi nagu märkasid, minu tööd ka natuke ja joonistust ja ja siis luti koskareeriti soovitused, mingu ikka kunstikoolist ikka mõtet mist, kas maksab ikka reaalkoolis käia ja mina muidugi hoolin sellest muidugi sisse võetud huviga kohe ja oligi nii, et 1000 931. aastal kevadel astusin siis kunstikooli, tegin eksamit muidugi ära, sain siis küllalt hästi sisse, nii nagu öeldi. Ja, aga no alguses oli väga kindel enda peale ja poleks tahtnud juba joonistada nagu inimestega ikka kavandi natüürmorti joonistama ja kipsipäid ja niisuguseid asju, mida nagu vähem huvides ja Ants kuusik. Sel ajal oli minu õpetaja ja tuli välja, et esimese poolaasta ma sain kolmesed joonistamise eest suna. Muidugi siis võttis tõsiseks natukene see asi, et see ikka, kuidas ikka nii kehvalt läks järsku. No ja siis võtsin ennast uuesti kokkude ja tuli hakata päris tõsiselt tööle. No ma ütleksin seda, et sel ajal oli ju peamiselt oli noh, meie need õppejõud olid saanud hariduse Peterburi kunsttööstuskoolis tiitlisse kunstikeskkoolist ja see kindlasti kaotas oma pitseri kõigile nendele. No meie võib-olla niisugused tuntumad koloriitsed kujud olid, ma ütleksin, Anskuusik. Günter Reindors, August Kilgas, kuid kunstide akadeemias samal ajal õppisid jälle Voldemar Männik ja August Jansen, kes olid, tähendab meie seal riigi kunsttööstuskoolis. Ja no need muidugi andsid ka oma näokogusele koolile ja oma samasugune kava oli ja ja noh, ülesanded olid samad ja ilmselt oli kõik see mõjus kangesti, kui näiteks joonistamisega oli niisugune, kord, hakkas peale Nathan mordist siis kipsi, pea siis kipsi figuur siis Elafiguur, siis akt ja nii edasi ja, aga ega see ei pruukinud olla mitte seoses kursusega, vaid nii, kuidas andekas õpilane edasi sai? No mis oligi, nagu ma ütlen, et ma ütlesin kohe, et ma sain esimesel poolaastal kolme joonistamises suits tõsiseks, siis võtsin ennast kokku ja siis sain õige kiiresti edasi pärast selle peale. Ja muidugi väga suurt hoogu andised juurde hiljem. Professor Voldemar meelnik, kes tulid Tartu palasest üle nende mõjurise muidugi kuju, tema kujur, aga tema oli väga hea joonistusõpetaja taanist valgust harjul nagu hülgas rohkem, aga vormi peale lõi kõik selle joonistuse oskuse nii-öelda. Ja minule ta kuidagi sobis hästi. Mina tema juures minu arust õppisin kõige rohkem August Jansen aga andis mulle maalimist ja mina üldiselt õppisingi maali eriala noh, niikuinii üldse neid õppejõudusid nii iseloomustada, siis näitas Center räinzorfolid laia suure kunstniku kaabuga, väiksed vuntsid kepiga käis ja meile tundus ta väga niisugune vana ja austada, aga tegelikult oli, vist ei olnud neljakümneid aastatki vana. Kui ise olla juba vanem, siis tunned kaheksaks, ei tunne kunagi nii vanana ja need pärast hiljem järgi vaadata, kõik need olid, ei olnud, paljud õppejõud ei olnud, et 50 aastatki vanad. Me peame nüüd neid veel noortes, kunstnik samamoodi. Oli igasuguseid, näiteks võtaksime Karl Härmale. Teda saadeti Prantsusmaale täiendama, tal oli küll rohkem niisugune noh, salongimaalija, ta maalis siin kindralid ja ja Pariisis ta muidugi võib-olla õppis midagi muuta, õppis seal marmorimitatsiooni ja, ja niisuguseid puu imitatsiooni. Jaa, aga näiteks tema joonistamine oli jälle nii, nagu ma ütleksin, niisugune vägassalonglik, libe, sile ja ei nagu istunud võrreldes ütleme, männiku õpetust. Mõnel juhul oli nii, et võib-olla see õpetaja neetud meeldinud, aga seda kunagi ju nii kui välja ei näidatud harilikult. Ja ega siis niisugune väga familiaarsed lähenemist või niisugust asja ei olnud kunagi või ühes koosnenust, Pummeldamist või poeemi tsellu heemitsemist ei olnud meie kunstitööstuskoolis, ma rääkisin nüüd riigi kunsttööstuskoolist ja juba siis tuli teha niisugust kõrval tööd noh, äriaknaid deklareerida siseks dekoratsioonitöid, kirjatöid ja, ja need nendest ära elada. Peale seda ma hakkasin draamateatris abide kuraatorina töötama. Sest romanni man soovitas mind sind draamateatrisse ja siis mul oli võimalus seal Peeter Linzbachi Pärnraudade ja nende käe all teha, dekoratsioone maalida. Teinekord tuli muidugi ööd läbi maalida ja peeterlensba omamoodi, tema andis minule väga paljud, aga ta oli muidugi natuke boheemlane moodi, mees tegi teine teisse lisanud ainult kavandi, natukene joonistas mõne mõne joone kett, teieranitsi, asi ja siis seletas, kuidas on, no muidugi mina lasin siis ka oma fantaasia mängu muidugi teeningu. Nii et see oli mulle muidugi kasvuks, ma sain väga hea praktika. Ja nii ma töötasin mõni kolm aastat ja üldse noh, ekstiaatriga oli niisugune väga tihedad sidemed ja ükskord isegi tekkis Niuke rumal mõte, et indeksi hästi teatrisse tööle ei hakkaks. Kas läheks näitlejaks või ei pea juttu siis viimastest sõjaeelsetest aastatest, 30.-te aastate teisest poolest. Jaa jaa. Just enne sõda tuli kodumaale tagasi Eduard Wiiralt ja seda meest nägid nägimegi sellel kohtusetega, temaga nägin kell ja ja noh see oli muidugi sellist 39. aastal tuli ja ja mina olin siis juba asutati. Riigi kõrgem Kunstikool. Ma olin just parajasti tegin kodanlikus sõjaväe, tähendab sundaja läbi ja avati pool uuesti, lastasin sisu kooli. Ja muidugi siiski tekkis huvi piiradi näitus korraldati ja piirandi tööd olid muidugi väga vaimustavad ja kui tema tagasi tuli, siis oli ta ka muidugi, mitmel korral teda nägin ja mulle oli see on veel, et tema minu isa oli raamimeister ja mõned niisugused mehed käisid minu isa juures siis raami tellimas, nii nagu Wiiralt. Isegi Kristjan raud oli korra August Jansen oli järjekindel. Sanna mees, kes muidu on skulptor, aga maalis ka siis tyhi teisigi tellimas. Greenberg, Adamson, Erik ja need olid kõik käisid nagu minu isa juures ja siis mina muidugi ka olid nagu seal. Me elasime üheskoos kõik ja näitasin paaril korral ka oma pilte. Muidugi, noh, mis need noore õpilase pildid need on või midagi juurestusi või maale, joonistusi peamiselt ja. Ma mäletan, et ta nagunii tunnustavalt ikka noogutas. Aga piiraldustanud jah, piiralt ma mõtlen ja aga tema oli muidugi üldse taga sõnaaher ja, ja noh, niisugune tagasihoidlik. Nii et ega ta palju ei rääkinud ja muidugi suuri kokkupuuteid meil enam ei olnud, temaga aga. Kunstihoones muidugi oli, nägime veel tihtipeale neid samu mehi ja ma ütleksin seda, et minule muidugi suursündmuseks oli see kui 1000 939. aastal. Ma hakkasin esimest korda sain, mis neil seal esineda, see oli kujutava kunsti sihtkapitalinäitus ja minul siis kolm, neli, mis tööd oli nagu naljakad nimed olid veel preili Maria lillekesega siis Narva siis härra ka meeli, portreemehe portree niisugused. Ja, ja muidugi see oli siis ka nihuke suur sündmus, et nüüd sai ka esimest korda esineda ja Te ise olite kunstiüliõpilane siselt õplinaline kõrgemas kunstikoolis ja minu õpetajale siis sõnades Greenberg. Nonii, nagu hakkas siis natuke käsi lahti minema rohkem sellepärast Greenberg oli üldse natuke teise. Meetodiga Jansen, kas te tõite need tööd näituselt tagasi või omandati mõni muidugi tagasi, kes neid omandab? See vaevalt küll, et sellest nüüd küll ära elada ei saa öelda, kas nii palju, et no ja ma usun, et Mul on isegi üks, on alles, nii. Marja lillekese kan, alles, riigi kõrgem Kunstikool see siiski andis päris palju, olgugi et ta küll oli ainult kolm aastat eksisteeris ja lõpetajaid oli üldse seitse lõpetajad ja selle kooli lõpetasimegi just siis, kui algas suur isamaasõda. Muidugi siis kuulutati välja mobilisatsioon. Mõni aeg olin veel kodus. Ja muidugi kogumispunkt oli hipodroom. Mäletan seda päeva hästi, jällegi oli ilus ilm, tohutu meeste, kogu see muru või põdraplatsini mehi täis. Ja poolpäevane seal ootasime oma kompsudega ja ott oli kaasas ja siis läks neljas reas marssides siia Lasnamäele, Ülemiste jaama, aga mina sattusin ühte vagunisse niisuguste meestega, nagu seal Jüri variste. Hiljem olid sealsamas rongis veel Vladimir Alumäe, Johannes Kotkas. Gustav Sule sportlane, tuntud sportlane ja nii edasi mitmed niisugused tuntud tegelast ja ja noored, heliloojad ja muusikud ja ja no muidugi, me ei tea, talus, kus sõit läheb läbi Narva Narva purustatud raekoja ümbrus oli kõik parasteriks laskemoona, rong oli seal õhku lennanud, oli, oli kõiki, ümbrus oli puru, aga sild oli terve, me saime üle ja mitmepäevasõidu järgi jõudsime Kotlasesse. Alguses muidugi pandi meid siis pataljonidesse, hakkasime metsatööd tegema. Ja seal, noh see oli muidugi niisugustele linnameestele ja meiesugustele meestele küllalt ränkraske alguses seal talv oli väga külm, 40 kraadi külma. Aga huvitav ja seal olid siberi tõugu hobused, need olid väljast lageda taeva all, ainult katus oli peal, kõik või härmas. Elasime niisugustes Barakides olid ehitatud narid sisse. Metsa tuli minna ikka nii et rinnuni lumi ja karu jäljed ei olnud ka haruldased mitte ja sai ikka sääst, mul tuli maha tehtud, siis puulatvade jalatus tuli nii et see oli sooja saada. Seal me olime nii kaua, kuni. Ma mäletan, täpselt 24. veebruaril anti meile käsk, et tuleb hakata sõitma. Esialgu tuli 30 kilomeetrit umbes mööda jõge minna jääpind jalgsi kuni Kotlaseni ja sealt siis rongi peale istuda ja rongidega sõitsime siis Uuralitesse kus asus siis õppelaagrid. Kas kodust kaasa võetud seljakott sisaldas ka joonistamistarbeid? Üks väike plokk ja mõned värvipliiatsid olid kõige ja kõik ja tegelikult ei olnud mul küll suurt ei teinud mitte midagi muu asi töö peale ja kogu see meeleolu ja kõik see olukord oli nii, et ega seal tööd teha ei saanud, aga kui ma diviisi jõudsin? Siiski saadi teada, et ma olen kunstnik ja tõmmati kuidagi klubi juurde seal siis ilmusid pihelga peale veel Alo hoidre Paul Reever. Ja me hakkasime siis ühiselt siis seda kujundust seal tegema, elasime laululaval, see oli niisugune puust ehitatud kõlagoda. Kahel pool olid mingist riietusruumid. Ja kuna meil oli niisugune lugu, et siin oli kõrval oli oma ateljee, hakkas meil väga palju tülitama särgid, rahvast, tundsid neid natuke ja tulid siia, tahtsid portreesaade. Ja siis oli niisugune lugu, et mina siis kord tegin niisuguse nalja, võtsin, maalisin siia uksele. Suure taba maalisin täpselt ja lukus oleks ja mitmed sõbrad tulid, vaatasid detaili, et uks on lukus ja läksid tagasi. Läheme natuke. Aga muidugi see töö oli seal niisugune omamoodi, sest need kohtumised olid väga paljudes toredate sõpradega, kes peab juba, siiamaani on olnud kirjastus inimesed, kellel mitmed kirjanikud ja oleme kokku saanud. Lembit Remmelgas käis seal ja tegi, tema oli siis suur karikaturist, karikatuur. Arnold Meri käis seal meil baseerimas ja, ja nii palju, aga ma nüüd suursündmus oli muidugi esimene mai paraad, mis pidi toimuma, et tuli Vorošilov meile külla. Muidugi mõtlesime, et tuleb üks niisugune mees suurt aurahadega ja uhke oli hoopis tagasihoidlik lühidalt kasvuhallis riietuses tagasihoidlik mees, niukene ja, ja väga hea mulje jättis, mis? Ei olnudki nii välised, kulla ja ratta. Jah, just. Jaa. Niimoodi meil läkski see seal Me maalisime veel üks tore lugu, tuleb veel meelde, siis ma räägin natuke ette, see oli sealsamas kõlakojas Me maalisime, otsustasime nii, et nüüd pate näoselt akad rindele minema. See oli vist septembrikuul. Tähendab juba anti käsk kätte, et nüüd tuleb hakata kõigile ei jaksab oma väeosas ja meie otsustasime siis Loidiga teeme siis kaija mälestuseks portreegrupiportree kahekesi, mina maalisin teda kiivriga ja tema maalis mind niisugusi. Ja kui ära läksime, sealt, siis lõime selle sinna kõlakoja seina peal oli toas suurte naeltega kinni. Ja aastaid hiljem tuli välja üks kord öeldakse kunstimuuseumist, et kuulge, et siin on üks niisugune grupiportree kahest inimesest, et teie ja siis loik olete seal ja sellel mägevad kase puud ümber möödudel. Nähtavasti meie soldatite mehed olid toonud kaasa noarindele, sõit oli muidugi omamoodi tore läbi Uurali mägede, huvitav niisugune maastikud või mul oli siis, siis võtsin ploki kätte, joonistasin terve rea neid viskit, visandeid need on praegu vast vaatad siis kogu see tee tuleb meelde ja kõik oli juba seisad täitsa lahingusse minekuks. Ja siis tuli Moskvast kutse helilooja Edgar Arro ja mind kutsuti välja sõita Moskva ja sealt Jaroslavli. Võtsime oma leivakoti kaasa sõduripajuki kaasa. Kas teadsite, milles asi oli? Teadsime küll, et neid välja kutsuti ja arvata võis, sest et seal oli vahepeal käidud meid tigu uurimas meie meie olukorda, kus me oleme ja ja me olime saatnud oma tööd vahepeal Colomnas saatsime näitusele kunstinäitusele, näiteks seal hoidriga saatsime ja ja oliteedeegorizoli kunstinäitus, kus me esinesime. Sõit muidugi Moskva toimus nagu ikka sõja aegs, juhuslikkuse puuvagunis olime püsti, kogu aeg seisime arroga, Vihma 100., ilmad kehvad, lumelörts oli juba Depruscali sees, natuke keeti ja 22. novembril jõudsime Jaroslavli linna, kus oli kunstiansambel ja moodustatud ja siis ka olid kunstnikud sinna koondunud. Mind pandi, tähendab esialgu. Tuppa Vladislav smer Kuuloviga. Tema oli parajasti kopsupõletikus, nii et ta oli haige. Siis Priidu Aavik, Eduard Einmann olid seal tuba, ükskõik, hotellituba oli nii pisike tuba, et noh, et parajasti need neli voodid mahtus, vahet vaevalt läbi sai, jäi. Hotell oli nagu ikka, sõja ajal täitsa absoluutselt kütmata elektripliidiga sai seal süüa tehtud, sel aastal jälle külm talv ja palju lund. Adamson-Eric oli sel ajal veel konsi ansambli peakunstnik. Benita Põldrus, Enn Põldroosi ema oli kostineerija. Semper oli direktor, noh, siis olid juba kohtumised, lõbusad, olulisemad kohtumised ja muljed rindelt ja mujalt. Ja esimesed tutvused, mäletan, Paul pinnad, see oli tulijaid parajasti meie seltskonda ja, ja tema oli siuke hanges hea hambamees ja naljamees ja tal oli uhke lipp sees ja Vitsur oli kohe esimene mees, kes lõikas tal selle lipsu ära lihtsalt noaga, ütles, et siin ei kanta lips. Ja jutumees oli, nii et ma olen ise ka toas ühes toas oldi, ma teame Andres portreed joonistad sõja ajal. Siis ta ütles, missuguse näo omanit teen, kas niisuguseid niisuguseid missugusele soovitama teen? Ja meie ateljee Sigoosnest muidugi. Ühest vanast niisugusest kalanterii kauplusest oli ning tson olnud. Nii palju oli, et kapid ja riiulid olid ikka ja need olid väga kasulikud sinna. Me saime oma värvid panna ja seal sai ka magatud nende riiulite peal. Ja ma mäletan hästi, et Eugen Vaino ükskord oli kangesti külm ilm oli, võttis, puges sinna riiulile, tõmbas kapiuksed kinni ja ütles, et palju soojem on koer vist tööd valmisid selles ateljeeks muudetud või muutunud kalanteri kaupluses. No kõigepealt oli suur ettevalmistus, oli Jüri ees ülestõusu 600., aastapäeva tähistamiseks tuli morsk korraldada Moskvas näitus. Ja see oli peamine ülesanne. Ja minule kui nüüd äsja tulnud kuule, anti kohe käsk, et tuleb ka hakata ette valmistama tööd tegema. Meil on niisugune asi, et muidugi pildiraam ei olnud ja, ja kunas tekkis mõte, et vot Eesti esinduses Moskvas on olemas ilusat vanad pildid kuldraamidega kõik Sagritsia siis Adamson-Eric mõõtsid kõik need ära ilusti ja siis jagati need piltide mõeldud kõigile meile kätte. Et see on üks haruldane juhus, kus nähtavasti pildid tehti raamide järgi, mitte vastupidi, ma tean, et suurem oli üks hästi suur oli seal otsustada, nii et seda teevad Sabitsi Adamson kahekesi liiga suurt ei tea minul Antiga paar suuremat seal teha ja nii jagati need raamid välja ja nüüd tuleb teha nendesse piltidesse pildid, et meil ikkagi oleks siis ka muidugi pärast vahetati jälle ümber, pandi tagasi need ja sellepärast ongi need võib-olla niisugused imelikud mõedud, mõnel juhul meenub, kuidas ettevalmistus toimus. No muidugi sel ajal ju väga suurt värvivalikut ka ei olnud ja materjal oli kaunis, kehva, said juhuslikud koti riided ja ja ma tean, et Aavikes, Leningradist, blokaadirõngas, Toomases, kord paberid ja, ja materjali kangeti ja mõnikord oli nii, et et ühte värvi oli ühest kauplusest eskusele teist värvi. No ja missugust eemalda siis kasutasime Adamson, Erik Sagris oli rüütlimõisa vallutamine. Priidu Aavik tegi ülestõusnutest kogunemine Mart Pormeister lossi piiramine. Ja minul oli siis Paide lossis nende saadikute ärandlik tapmine nii-öelda. Ja seal poseeris mulle Ants Lauter. Temaatika oli selline, mis eeldanuks tutvumist ajaloolise materjaliga. Selle materjaliga oligi natuke häda, ega meil kaasas midagi ei olnud ja siis mind nii komandeeriti Moskvasse. Moskvas ma käisin ajaloomuuseumis. Ja muidugi kõige suurem abi oli meil anskruusist. Ants Kruus käis nii Jaroslavlis koha pealt kui ka Moskvas, saime tema abi, nii et ta oli väga palju aitas mind selles suhtes kaasa. No aga see muidugi ei tähenda sugugi, et mateeria temaatikat seal kasutasime, selleks oli meil veel teine temaatika, sellise rindetemaatika loodi rindebrigaadid. Meie käisime Eduard Heinmanniga ja siis ma käisin sahvritsaga koos alu hoidriga ja nii et mitmed mitmel korral oli meil käia. Ja iga kord oli muidugi eririndelõik, eriolukord said tagalas või? Nii tuli teade, et et on võetud vangi. Velikije Lukis. Veliki Luki garnisoni ülem. Saaremaa paruni võsu siis saadeti meid kohe heinmaniga kiiresti sinna, et teeksime vastavad materjalid, koguksime ja, ja teeksime vastava maali. Saime siis major lemmingu Eduard lemmingu kätte, kes oli selle operatsiooni üks nii-öelda juht ja saime tema käest häid andmeid ja materjali joonistasime. Ja, ja tema sai tehtud, suur asi, mehed ei kukkunud sai, seda peab ütlema sellepärast et ega noh, noored kunstnikud ka harjumata ja aga ta oli niisugune dokumentaalne asi siiski. Ja ta on siiani säilinud ja, ja aga eks nende sõjaaegsete töödega on ikka nii, et mis nagu praegu, noh ega neid ei saa võrrelda nüüd, mis rahuajal on tehtud, tingimused olid kehvemad ja, ja raskemad ja kogemused olid väiksemad ja palju meil siis kogenud kunstnik oli? No rindel käimist on palju olnud ja ma ütleksin Narva rindel, võib-olla on üks huvitavamaid käiku siis oli juba Leningradist, läksime, siin oli Leningradi blokaad, oli murtud ja tähendab Leningradist Narva sõites oli muidugi see t päris masendav. See ümbrus oli kõik väga ära purustatud. Leningradi rongi isegi sõitis Leningradi niimoodi täitsa võis vabalt kõrval sammuda. Raudtee oligi künklik, niiet rongiõõnsus niimoodi. Ja ümbrus oli kohutav alt ära võetud, kõik see ainult parkidest olid jäänud ainult puu tülikatest tüvitiseles püsti ja tee ääres, kuni Narvani oli kõik palistatud, kas sõjatehnikaga tankidega saksa tankid, suured tiigrid ja pantrid, liikuvusid kahurid ja need olid tee ääres küljeli pil puruks lastud või olid siis lihtsalt tee oli ümber ehitatud teise koha peal, et mööda pääseda. Mäletan, kui me seal Narva lähedal juba jõudsime, Narva hakkas juba paistma, peaaegu siis oli üks noor tütarlaps oli, kes meile reguleerija näitas, kus tuleb minna ja ja siis seda otseteed kogu aeg tulistati seal niimodi ja tagasi tulles, kui ma olin, siis oli seal tütarlaps, lisand surm. Meie väeosades oli siis suurtükiväepositsioonil, läksin, vaatasin vaatluspunktist, nägime Narva torne, kõik tornid olid siis veel terved, nii alla. Ja ees oli rabane, maastik, jõgi, vaatluspunktid ja mürskudega lasti üle pea, niimoodi. Meil tahab poolele. No me tegime seal oma joonistusi ja, ja muidugi tagasiminek oli nii, et võtsime kaasa sealtsamast Eesti pinna pealt juba puuoksi ja männikäbi siia mulda ja näitasime võime uhke. Täitsime siis oma sõpradele seal Leningradis Jaroslavlis. Kas rinde joonistused sõja ajal jõudsid ka mõnele näitusele juba? Ja Me Leningradis korraldasime kohe sealsamas näituse oktoobri tähendab hotellis seal sai korraldatud näitus ja huviga vaatas, jäävad need seal ei olnud mitte näitusekülastaja sel ajal. No peamiselt oli muidugi sealsamas oli need meie oma eestlased, kes olid taga tagalast tulnud ja hakkasid operatiivgrupi liikmed ja kõik, terve see oktoobri hotell oli meil rahvast täis jälle. Ja aga siis üldiselt suurtele näitustele pääses meie töid palju, taldriku visati näitused ja Jaroslavlis, näituse Volkovi teatris näitused ja, ja mitmel pool sõja ajal, sest mitmel pool näitusel aga muidugi neid rindejoonistusi palju neid ei pannes, neid oli palju, minul oli väga palju tehtud neid ja, ja mõned olid nii kehva paberi peal ainult viskama. Pakkimispaberi pea lihas ei sobinud panna veel. Sest ega sa tabelini vabalt saada ei olnud ja ja materjal oli muidugi vilets ja, ja kõik see asi, nii et see, aga noh, need tööd on omamoodi Väätsas. Kui nüüd vaadata, siis nii mõni iga asjaga on nagu seotud mälestused ja, ja inimesed, keda ma olen joonistanud. Noh, kui nendega kohtunud ja ma olen nende ära neid kinkinud ja on isegi küsitud minu käes. Ning neid, kes on muidugi saanud rindel surma ja neid on säilinud, neid portreid ja te olete neid kah kinkinud. Omastele jah, olen ära anda, peale seda andsin mitmed, andsin ära, käisid minu käest küsimas, et kas nad näinud jututajaid oligi ju joonistus pärast endale rand. Leningradis sai välja antud ajalehtedele tehtud joonistusi, samuti lendlehtesid, joonistatud ja, ja minu lendlehega ei sattunud koju viidud minu abikaasale nimelt oli see heidetud maha kuskilt Narva rände taga oli, keegi oli siis näinud, et minu joonistusviisis koju, nii et nad said teada, et ma elan, üks minu koolivend seal hällijate koolivend ja kooli veel selle üles korjas. Tema ise ei saanud, temale anti jälle edasi käest kätte, niimoodi need tuttavalt tuttavale ja nii kuidagi oli, nii et see seal oli Jüri temaatiline, mis siia Jüriöö ülestõus muidugi, Narva rindelt tulles ja kõik oli, lootsime, et ruttu saame koju, aga veel läks aeg. Esimesel septembril algas siis kojusõit, Moskvast. Oli Moskvast lennukiga Minski operatiivgrupp ja suund oli võetud võru peale põrvuli vabast. Te olete jutu sekani ohtrasti puistanud kuupäevi, nimesid mälule toetudes või pidasite päevikut asja, nii et ma siiski kirjutasin mõned asjad ülesse endale. Aga mida, mis mul minu päevik on tegelikult minu joonistused. Kui neid vaadata, seal on kohe selge. Näiteks Kreutzwaldi muuseum Võrus, selge sel kuupäeval see, kui võtan Lapin, need on kõik selge, et ma just märkuse tegin endale mõningaid. Ma üldse armastan, teinekord kui ma ei ei viitsi joonistada nii su värgi, kirjutan endale üles teemad ja asjad isegi kirjutanud mõne asja kohta, et inimesed ja kõik näod ja nimed üles kirjutan natuke üles, siis ma juba saan vabalt fantaseerida ja vabati improviseerida. Ma armastan üldiselt üldiselt palju improviseerida, selles mõttes isegi teinekord panen valge lõuendi endale ette. Siis hakkan nägema seal peal seda asja, mis on selles formaadis suures formaadis, vaat nüüd peaks nii tulema. Ja teinekord teen isegi ilma igasuguse erilise kavandite hakanud seal suurt maailmale ka niimoodi otsekohe niisama joonistustega. Muidugi sõjaaja niukseid asja palju ei saanud tehasesse häbi. No paber vaatad, midagi tegid võimalikult rohkem, ikka tegid neid visandeid lihtsalt, isegi teinekord nad ei kukkunud ja suurt asjad välja ei olnud kunstiliselt head ega midagi. Aga ta oli lihtsalt materjal, ta oli käeharjutus ja muidugi kõva kooli sai küll, sellepärast ma ütleksin isegi harjutus kõvasti käte silma nägema, õpetas kiiresti nägema õpetust. Ja 26. septembril oli see päev. Oligi nii, et sõitsime, tähendab 1944 hakkas siis Tallinna poole sõit. Võtsime, võeti vana niisugune, mis veomasin, oli sinna peale istud siis Paul Pinna, Ants Lauter, Valdeku Ratasepp, Alfred Rebane, Kaarel Toom. Ja saabusime siis Tallina alles järgmine päev. Ilm oli ilus. Ja noh, muidugi kõige põnevam oli. Me tulime Narva maanteed mööda Vana-Narva maanteel mööda, see oli seal Lasnamäelt ja kõige põnevam mõõdikuid. Tallinn paistab, missugused toonid on kõik alles, mismoodi on. Ja Aade oli muidugi jäätis, kohed, Niguliste ta on, ei ole ja raekoja torni paista ja nii edasi. Vaatasime seal ärevat, muidugi teadlemis kodus on, kas kodu üldse alles on. Ja siis sõitsime Narva maantee oli terve, vaatab seal alt ja Paul pinnal kõige õnnelikum oli kohe Narva maanteel on meil 84 maja, kus hiljem Smuul elas. Juhan Smuul läks maha ja tema jõudis koju. Kõigepealt me sõitsime siis Estonia varemetest mööda, Draamateater oli terve, sinna panime pakid maha ja mina võtsin kohama komsuja kunstihoonest mööda. Kunstihoone oli laudadega kinni löödud teest kõik kildude kaitseks ja pärast selgus siiski, et tal olid kõik klaasid purutaga ja näitusesaalis lõhutud. Nii et aga siis üle üle tähendab Harju mäe koju poole Pelgulinna poole. Õnneks oli mul kõik kodus terve rea alles ei olnud, olgugi et mitmel pool on lihtsalt ära põlenud rajoonid. Aga minu vanemad ja, ja abikaasa oli kodus ja õnnelik kokkusaamine oli siis. Ja esimene asi muidugi oli, nüüd hakati korraldama kohe kunstielu. Ja kuuendal novembril ava oli võimalus juba avada Kadrioru lossis näitus. Suure isamaasõjaaegsest kunstist. Ja kohe oli plaanis ka, et avada kunstiinstituut jõutigi nii kaugele, et esimesel detsembril 1944 avati Kunstiinstituut selle nimega siis tarbekunsti instituut, lüliti avamise päeval siin selles majas ja tähendab õppejõuna, jah, mind pandi siis nii-öelda maalikateedrit ekraaniks, mis oli selle aja suuremateks töödeks. Ma ütleksin seda, et sel ajal oli kõige suurem töö vast Estonia laemaal ja balti jaama seinamaalid. No nendega oli niisugune asi, et Estonia tuli taastada ja. 1000 947. aasta. See oli Nõndaks novembriks pidi olema valmis kõik Estonia, kõik, mitte alamehed töötasid seal küllus, skulptorid, Kellviimistlejad, kel, kel sees maalrid ja nii edasi ja meile usaldati siis laemaali tegemine koos koos Elmar kitse ja rehatsasid sõda. Palju teil aega jäi, selle laimu oli? Tegelikult oli poolteist kuud aega ainult enne seda Me kavandasime. Kuna kroonlühter taheti veel paigale panna, see kõik pidi olema, see pidi tellingud pidi ära lõhutud olema ja nii edasi. See oli muidugi veel uus töö ja enneolematu tööpõld, nii suurt asja tehtudki. Meie Sagritsaga olime käinud paa lehis, õppinud natuke munatempera tehnikat, sagris rohkem, mina vähem. Hiljem käisin, oli see kutt, aga siis otsustasin teha, et teeme ta tempera tehniks. Aga no sel ajal oli veel ikkagi isegi raskusi munade saamisega, sinna läks ikka kastide viisi mune. Munaga värvi segamine on niisugune keeruline asi omamoodi, seal tuleb lahutada munavalge kollasest siis peopesal veeretada seda munakollast niikaua kui keisse valgevenelaselt pealt ja siis panna alles sinna värvi topsikusse, siis panna värv ja siis hõõruda sõrmega kõik segamini Nizzyanskine protseduur, mis nõuab peenike tööealised. Ja, ja niimoodi tuli mitu uuesti kõik need läbi teha, see töö ise nii kõrgel ajal töö oli, tellingud olid ehitatud just nii, parajastid nõrga, ulatasime käega puudutada lage. Ja muidugi kardaani joonistus kanti peale. Ja siis algas see maalimine, kitsama osa maalija, niisugune improvisaator, ka jäljed. Ja mina pidin rohkem joonistus reisijal tegema, terrassi saaksime kõik koos kolmekesi maalima. No muidugi, me jäime natuke hätta ka oma asjadega, sellepärast et seal oli ikkagi tarvis figuurid veel kontrollida. Ja siis, kui meil käisid seal sõbrad vaatamas, küll see anname küll küll. Jensen, jaa, jaa. Mitmed kunstnikud veel seal Valdele ja, ja Aavik ja, ja tegime kõik nende portreed, sellega peaaegu saime, kasutas, poseerisid meile. Just seal selles vabastamise motiiv on seal, on siis. Ja ütleme, niisugune sõdurid marsivad, seal on Jensen näiteks ja seal on sagris, istub seal loosis ja minu, mina olen seal ja kitsasse nii vastastikku andsime sinna peale. Kas te olite kõik kolmekesi korraga rajal? Võtame Ei korraga korraga seoses, kuidas suur pind? Sfääriline kõndis, üks suurpinne, sa võid vabalt käia, seal oli meil lauad ja toolid ja kõikjal seal üleval, et igal mehel oli siis oma territoorium või omad kuju ja käisime kordamööda, et mitte erinevaks jääda ja seepärast, et see nii ei saa, et üks maalipätse lõplikud valmis käekiri on erinev kunstnikud ja parem on ikka kui teenega üle käib natukene ja nii parandab või aitab või, või alla maalib või neil just võimalused oleks. Nii et no muidugi selle maalima siiski valmis saime õigeks ajaks ja tuli välja niimoodi, et noh, et ei saa kuidagi näha, mis seal toimub, tegelikult nii lähedalt nagu hoopis teistmoodi, kui tellingud ära sai võetud, no siis oli küll veel, vaadake, et mõnda asja oleks tahtnud ikka teha, aga enam ei pääse ligi. Ja värvidega oli need mure, aga nüüd mõned aastad tagasi siin, kui tehti remonti Estoniasse, siis selgus, et siiski on, värvid on päris hästi vastu pidanud, nii et selles suhtes hästi