21. jaanuar 1924 oli teatavasti sünge päev Eesti ametiühingute ajaloos sest sel päeval pandi toime ametiühingute rüüstamine ja ametiühingu juhtivate tegelaste arreteerimine. Seltsimees lepp teab vist lähemalt nii oma vahetute muljete põhjal nendest sündmustest jutustada. Kus kohas teie, seltsimees lepp, sel ajal töötasid? Mina töötasin sinna jäänud balti puuvillavabrikus ja olin qtööliste ametiühingu juhatuse liige. Esmaspäeval, 21. jaanuaril kogunes ametiühingute aktiivjärjekorralisele koosolekule tööliskeldrisse koos oleks jah avatud ja ettekandega esines riigikogu liige seltsimees Hendrik Allik. Vaevalt sai ta oma kõnet alustada, kui keldrisse tormas ratsapolitseisalk. Ratsapolitseinikud olid kannused, need tegid suurt klirinat. Nad tormasid kohe kõnepuldi juurde ja nõudsid Allikul teda koosoleku, lõpetaks allik, vastaskoosolek on registreeritud, meie peame oma järjekorrast kuus, oleks, ei ole mingisugune keelatud koosolek ilupilt koosolekul. Kaika ei olnud lubatud hea Allik, koosolekud ei lõpetanud. Kõneles edasi. Siis kaks ratsapolitseinikud läksid, teine, teine poolgi arreteerisid ta kõnepuldilt. Koosolek lõpetati ja hakkas siis registreerimine, kes üldse tööliskeldris olid. See registreerimine kestis kuni Eeessegela poole kolmeni ja siis nad jalutasid ära arreteerida, kes vabastada. Sel korral arreteeriti tööliste ametiühingust alma järve paraLeena kakla õekesed Morgensonid, nii et ma mäletan, et hästi tormine öö oli tuisune. Läksime siis läbi Rataskaevu tänav ja seal oli uus üllatus. Ja veel raskem, kui see arreteerimine akende peal oli välja pandud. Lenini surmateade oli siis raske päev pahempoolsetele ametiühingutele. Kuid hoolimata sellest, et arreteeriti üle maa ligi 150 ametiühingu juhtivat tegelast läks võitlus edasi ja paari kuu pärast saime. Ametiühingud Actasid uuesti oma tegevust ja pidasid sedasama liini, mis teine ametiühingu kongress meile ette seadis. Esimese mai rongikäik korraldati 24. aastal sama hästi, kui see toimus 23. aastal, hoolimata sellest, et oli arreteeritud ametiühingu juhtivad tegevus, lased. Seal oli osavõtjaid tuhanded minu silma järele oli vähemalt 10000 aga kodanised, ajalehed kirjutasid alati. Meie rongikäiguliste inimesi oli üle 200, aga kui palju üle 200 oli, selle jätsid alati nemad. Tuleksid korralist oma rongikäikusid suhteliselt suunati Kadriorgu. Algas regulatsioonides töölisega silmade juures saviaukude vahel. Kui anti luba kuidagimoodi pahempoolsetele ametiühingutele rongkäiku korraldada siis sotside ametiühingute rongikäik jäi väga kesiseks. Rahvas suundusid ikigi makseli Puiesteeametiühingute rombikäikudel tähendab maksale kui Eesti ametiühingud. Need olid siis pahaselt pahempoolsete revolutsioonilist veel alustanud töötajate ametiühingud. Ei saanudki enam rombi käikusi, pidaden indiviidi rahvast nii kaugele vähe, siis nemad omal pidasime kuskil üürisid saali ja pidasime saalid, aga sedagi, kui nad ka saalis seal olivad. Ja kui meie oma rongikäigu olime ära lõpetanud, siis Nigul. Meil see Draamateater on seal tihtipeale olivad ja kui meie oma rongi teekonna ära lõpetanud, siis läksime, kupatasime, nemad ka laiali sealt ja seda tegime tihtipeale. Mul oli üks aasta isegi lõigati nõel käest, käsi oli mul kaelas, aga ikka oli, läksin ka püüne peale ja, ja kupatas Insotsika maha sealt. Ja olime tragid, naised väga palju ja isegi noored noored tütarlapsed olid väga tragid. Sätiti bännereid väga pahased. Sotsid korraldasid Rugi käike peale 20 neljandat aastat, sest 24. aasta jooksul rüüstati pahempoolsed ametiühingu täiesti ära kuni 24. aastani, sotsidel rongikäik ei olnud. Selgesti mäletan, 23. aastal see sündmus oli. Mis seltsimees kiltmaal rääkis, oli Me läksime rongikäiguga jällegi Stroomi metsa ja tulime tagasi. Rees teadis, et sotsidel on koosolek Draamateatris ja ta nimetas seda siis peale kõnet. Seltsimehed, kes soovivad osa võtta sotside koosolekust, võiksid minna draamateatrisse peale rongikäigu lõppu ja niisiis me läksime. Neid oli võrdlemisi vähe neid sotsi, aga kui me sinna läksime, siis draamateatri ruumid olid nii tähised, kõik rõdud, nõretasid. Ma olin ka seal ja siis saalis istusid, mina juhtusin olema rõdul siks, näitas teisele Mahata, vaata. Tüdrukud olid kõik kangesti lihased ja teine päev oli ajalehes artikkel klassivõitlusest. Inimesed, kes meil õhutavad klassivõitlust, et see on väga kahjulik, kui vaatad noori tüdrukuid, tulevad rongi käigus silmis väel klassi viga. Seda kirjutades kodanliku kodaline lehmi, sotside lehma ei mäletagi. Nii läks ametiühingu edasi kuni esimese detsembrini. Esimese detsembri ülestõusu järel suleti ametiühingud, mind arreteeriti. Mind arreteeriti ameti ühingulise tegevuse pärast, mul jäi süüks just ametiühingu juhatuse töö Halinga noortekomisjoni liige. Võtsin osa ametiühingu teisest kongressist. Need saidki minule süüdistuseks. Mingit illegaalset süüdistust minul ei olnud. Otsitudki leidsid, et nad võivad selle süüdistuse alusel mulle anda isegi 15 aastat kuid tonti kaheks. Tammitamine vabanesite vist 26. aasta sündmuseni kuuendal detsembril ja muidugi teada juba, kus minu koht olema peab. Laupäeval ma sain mängimast vabaks, pühapäev ma läksin otsima kohe, kus asub tööliste keskus seasusega tol puhul siis Viru tänaval number kaheksa. No seal sees kohates juba töölisliikumise organiseerijaid. Ma küsisin, hakkasin nendega kohe juttu tegema, et saaks ametiühingu liikmeks astuda, ma olen juba vangist välja tuld. Siis mulle öeldi, et me oleme nüüd juba nii kaugele, on asjaga, et me kolime oma majasse vaksali puiesteel osalisi ühisuse töölistemaja, milline suleti ju 24. aasta sündmustega. Ja nii ma siis läksingi mõne päeva pärast vaksali puiesteele. Ja seal olid juba organiseeritudki Neile veristele varemetele uued, noh nii-öelda uued ametiühingud, revolutsioonilist ametiühingud. Qtööliste ametiühing oli seal üksnes tugevam ametiühing. Nõelatööliste seal oli juba rida ametiühingud ja seal niikuinii vilgas elav töö käis, tekib ehk küsimus, et kuidas siis lubas kodanu selle uuesti nüüd organiseerida ainult revolutsioonilise ametiühinguid. Kodanlus tahtis näidata ka oma hane jalgades demokraatiat sõjaseaduse raamides. Nüüd ametiühingud hakkasid tegutsema ikkagi sõjaseaduse raamides ja nagu siin kilp man juba tähendas, et oli väga palju tegemist, kui oli tarvis viia mingisugune koosolek läbi, siis ikkagi politsei istus meie koosolekul ja politsei võiks teha märkmeid on, ma olen nii palju, kui ta soovis õieti või valesti ja see oli otsekohene sugune politsei terror, mida avaldati ametiühingutele. Kuid ega seda tööliste klassiteadvuse kasvu ja seda tööliste nõudmist, seda usku ideed ei suutnud politsei terror surmata. Ja nii käis ikkagi aktiivne töö edasi. No mida siis tegid nimelt just meie ametiühingud. Ametiühingud lahendasid siis töölisi, pidasid võitlust ka palgatingimuste eest. Ma toon siin väikese näited, missugused tööd üürisime, lahendasime näiteks. Kui seal suur tööpuudus oli, töö otsimine oli veel paelu, siis kompvekivabrik renomee omanik teatas välja kuulutas välja ajalehes, et temal on tarvis seal kas kaks või kolm või neli töölist. Inimesi läks muidugi hulga kokku ja mina olin ka üks tööotsijatest, läksin ka sinna Rõnu, meie sabasse. Omanik tuli vällja, jalutas seal inimeste eest läbi ja valis siis sinna omale ilusaid noori sihvakad, tütarlapsi. Ja mis tagajärg oli muidugi hiljem ta hakkas neid juba, kui nad on tööle võetud, kimbutama seal nii oma huvides, meelitama oma tujude jaoks. Ausalt tütarlapsed jooksevad ära, aga palke sinna palke saamata tehtud töö eest. No siis olid ikka ametiühingud jälle, kes läksivad seda küsimust lahendama, nii oli tubakavabriku Ast uurijaga kui tööline seal nii-öelda hakkas oma suud pruukima või oma õiguseid nõudma jalapealt väravast välja, ega siis töökaitsekomissar uuni. Kuid ega see mingisugust niisugust töölistele kasulikku mõju ei avaldanud. Siis tuli meil käia ka seal niisukesi tülisid lahendamas, kus tööline oli, oli ilmaasjata välja visatud. Mul on nii selgesti meeles. Astoria käisime omaniku juures, ta oli vallandanud seal kaks töölist, just tööline oma õigusi hakkas nõudma. Meilgi mingisuguseid abi nõus ei olnud või niisukesi võimud, me oleks võinud selle omanikule midagist teha. Mida me tegime, kas me kirjutasime neist vigadest ja pahedest, mis omanikud toime pandi, tööliste lehes avaldasime avalikult, vat seda töölistel nühkinud, kartsid kudunud, Sillamäe tahtnud oma nime lasta panna. Astoria omanik ütles, et ma maksan kohe välja kõik need kulud ja kahjud. Aga ärge mind tööliste palge üks suurem sündmus oli. Kilp peaks veel seda mäletama. See oli vist 28. 29. aastal aasta olema nii unustanud, aga neil aegadel see tingimata oli läti tekstiiltööliste streik. Ja siis meie organiseerisime, et meie Eesti töölist ei läheks Lätti töölistele nii-öelda nööri seebitama. Nimetasime seebi sööjateks, kes sõna lähemalt sellepärast Lätist tulime, saatsid omanikud oma agente eestlasliku töölisi värbama Lätti kuna Eestis oli väga palju tuhandetes ulatuv töötatööliste tekstiil tehniliste kaadil. Tekstiilitööstused jäävad, peaaegu hakkasid käima keskseks poole jooga ja pärast veel vähem ja vähem. Ja tõepoolest, mitmel koosolekul sai seda küsimust kergitatud inimestel selgitatud ja kuulsime ainult, et kaks töölisteks Läti ei läinud eesti töölised Lätti ja see oli ka ametiühingute töös väga tähtis. Üks tähtis osa oli pahempoolse ametiühingute tegevusest see, et nemad organiseerisime tööliste delegatsioone Nõukogude Liitu. Me ju teame, kuidas kodanlased lehed kõigiti mustasid Nõukogude Liidu olukorda ja seda tegevust, ühesõnaga Nõukogude valitsust ja töölised nimetasidki kudemist, lehte solgitorud, eks, et nemad seda solki loopisid välja. Siis ametiühingud organisse, inglise keel just ütlesite delegatsioonid saivad käia Nõukogude Liidust. Mina käisin ühes delegatsioon ka 28. aastal naistepäeval ja 1929. aastal suure oktoobrirevolutsiooni puhul. Me saime sealt väga head muljet, palju meile jutustati, räägiti, nii-öelda selgitati. Ja siis ka sellele järgnes kohe delegaatide jutustamine, mis kuulsime, mis nägime. Meid kutsuti nahatööliste ametiühingu koosolekule, siis jutustama oma kuuldust ja nähtust. Aga politsei istus seal Taani tulnuk. Ja tihti ähvardas mu ära võtta, ütles, kui te seda Nõukogude liidule kihti nimetate, siis ma ei luba teed enam rääkida. Mul tuleb veel meelde see kohte, kus meil väga terav oli vahekord sotside ametiühingu põhja siis vaksali puiesteeametiühingutega. Viia läbi töötate koosolekud, sellepärast tööpuudus oli suur, töötu tuli palju ja see oli 28. aasta talvel, kui korraldasime pritsimajas vanas pritsimajas töötute Kuusolekum. Pritsimaja saal oli tulvil inimesi täis sellepärast et tõsine häda ja puudus ajas inimesi koosolekult osa võtma. Ja koosolijad olid väga aktiivsed, nii et politseid jäima Kaseks politsei juba seal palju enam ei julgenudki vahele segada. Sotsi Hanson tulijaga kaasadele koosolekule, tema tahtis ka jälle ära kasutada. Öelda seda massi oma poole tõmmata ja hüppas kõnepulti, ütles. Inimestele ärge neid uskuge neid vaksali puiestee mehi patareis, nad tulevad, sinna nad lähevad ja nemad teie heaks midagi teha ei saa. Aga meie oleme lojaalsed nii-öelda valitsusega ja katsume ikka midagi ära teha. Selle vastu hüppas siis riigivolikogu liige tööliste poolt nii-öelda maksude, kui eesti mees kõnepulti ütles töölistele Johanssoni. Ja seda sotside juhtkonda ei ole keegi vangistanud ega ka lahti last. Aga tööpuudus on ikkagi terav ja midagi ei ole nende poolt ära tehtud. Praegu toimub valitsuse koosolek Toompea lossis ja teen ettepaneku valida delegatsioon, lähme valitsuse juurde küsinud, mis valitsus mõtet teha. Rahvas oli sellega nõus. Politsei muidugi sellega nõus ei olnud, aga politsei ei julenud miski teha, sest rahvas oli väga aktiivne. Rahvas on vihane. Siis valitigi delegatsioon, seal üheksaliikmeline Läheksime umbe lossi, mina olin ka sellesse delegatsiooni hulka valitud koridorist, siis ootasime siis need halvad, hakkasime siis välja tulema kõike enne tuli tallmeister. Kristlik erakonna mees, kes oma loosungitega tegi demagoogia rahvast, petis. See vaatas, et ah, need on need kommunistide luuravad preilid, mina nendega rääkida ei taha. Tõnisson oli kavalam mees, Tõnisson ütles, et ja see asi on ikka tõsine, see tööpuuduse asi, küll me seda juba siis nüüd korraldame. Ja sa taga siis see oli meile kõik sealt tulime siis ära ja Käärastustes rahva etteheitest. Me käisime kannaosas, Rahval oli selge siis juba, mis see tähendas, et mingisuguseid tulemusi ei ole. Ja sots Juhanson ootas rahulikult seal, et mis nüüd öeldakse, mis tuua siis Juhanson, nii-öelda häbistamalt saadeti saalist välja. Seltsimees labori on kõige noorem ameti. Mis aastast alates teie seltsi sõduri ametiühingu tööle hakkasite? Hinguses liikumisest ma hakkasin aktiivsemalt osa võtma alates 1936.-st aastast. Sel ajal pärast keskkooli lõpetamist maastusin alguses ärikontorikantselei tööliste kutseühingusse, nii nimetati tol ajal seda ametiühingu. Ja sel perioodil nendes ametiühingutes juba käis üsna tugev võitlus Sotside kodanluse teenrite ja tõeliste tööliste huvide eest võitlejate vahel. Sel perioodil siis juba hakkasin ma saama ka üksikuid konkreetseid ülesandeid ametiühingu töö organiseerimise kohta. Ma sel ajal pärast pikka tööta olemist sain Bakijana tööle tolleaegsesse Rudolf klaussoni kompvekivabrikusse, mis asus jahu tänaval. Ja siis muidugi ametiühingu juhatus tegi mulle ülesandeks hakata ka seal organiseerime naistöölisi sest kuni minu tööleastumiseni selles mingisugust selles tööstusettevõttes mingisugust ameti ühingulist tööd korrapärast tööd ei olnud organiseeritud. Ja muidugi täites siis neid ülesandeid, mis mulle ametiühingust anti, ma püüdsin seal eelkõige selgitada naistele mikspärast, nad olid sunnitud väga väikese raha eest vähem kui ühe krooni eest päevas tegema kuni 12 tundi tööd. Seletasin neile siis põhjuseid, millest see niiviisi on tingitud nii palju, kui ise tol ajal oskasin seletada. Mis pärast, kui suurt kasumit iga üksik meist annab tööstusettevõtte omanikule. Hiljem, kui ma juba olin paljude naistööliste usalduse võitnud, siis me juba püüdsime nende hulgast aktiivseid välja valides hakata organiseerima juba käitis komitee valimist ja esialgu läks kõik hästi peremehele ettekujutus sellest ei olnud, kes pärmiseeme, nagu ta hiljem siis ütles, nüüd seal ettevõttes on ja tema omakorda teades, et mul on eriharidus, ma olin raamatupidaja ja otsustas mind ära kasutada madalama palga. Las vallandas selle, kes tal siiamaale oli raamatupidajana töötanud, andis mulle 28 krooni vähem palka ja pani mind siis seda tööd tegema palju väiksema raha eest. No siis muidugi pääsedes juba raamatupidamise juurde ma eriti oli võimalik siiski ettekujutus saada kõigist nendest mahinatsioonidest, kuidas tulumaksust kõrval hoiti, kuidas viisitöölisi peteti ja no niisugust asjadest muidugi kõigile Nendele töölistele kõnelesin. Peale selle neid materjale kasutati ka ära teistel tööliskoosolekutel, mis ametiühingutes organiseeriti mujal ja paljastati siis niisuguseid konkreetsete faktide põhjal, jah, niisuguseid mahhinatsioone Juhtus aga siiski niiviisi, et peatselt sai siiski selgeks, mismoodi siis tööliste hulgas niisugust tööd tehti, mis oli täiesti vastuvõtmatu muidugi ettevõtte omanikule ja ta vallandas mu siis vahepeal pärast tuli pikk töötu olemise periood ja siis ma hakkasin juba tööle ehitus ja puutööliste ametiühingus selle ametiühingu aktivistina. Aga kas te võiksite jutustada mõningatest sündmustest, mis eelnesid juunipöördele? Ühingute osa, nii vahetu ma sel ajal ikkagi jätkasin oma tööd ametiühingus ja ametiühingu aktivistina võtsin vahetult isiklikult kaasa, kui vahetult võtta 40. aasta eelnenud perioodi, me teame, et kodanlus keelas ära igasuguste koosolekute ja rahvakogunemised. Kõik võib olla väga paljud, igatahes mäletavad neid suuri plakateid, mis tol ajal nende keeldudega tänavatel välja pandi. Kui aga olukord oli küpsenud nii kaugele, et konkreetselt tõusid revolutsioonilised vahetult revolutsioonilised ülesanded päevakorda siis otsustati organiseerida nendele keeldudele vaatamata rahvakoosolekud ja teatati sellest mitte ainult ametiühinguga kõikjal aktivistide kaudu, vaid ta avalike kuulutuste väljapanemise teel. Mina isiklikult võtsin ka nende kuulutuste väljapanemisest osa ja me päris meelega kleepisime oma kutset ilmuda koosolekule just nende keeldude kõrvale. See aga sai teatavaks ka ja me sellest suurt saladust ei teinud poliitilise politseile ja nad otsustasid viimast korda jõudu proovida. Kuidagiviisi siiski ehk olukorra peremeesteks tulla. Ma mõtlen, kodanlik valitsus. Me ametiühingute aktiiv oli kokku kutsutud ametiühingute kesknõukogu hoonesse. Pärnu maantee neli tunduks, siis tuligi sõitsidki selle maja ette kinnised autobussid ja valdav enamus nendest aktivistidest, nende hulgas ka mina vangistati. No Me olime ka täiesti teadlikud olukorrast, teadsime, et. Poliitiline politsei osutub võimetuks praeguses olukorras meiega midagi ette võtta. Meelemeeleolu oli vangistamisele vaatamata siiski lausa peaks ütlema, ülejäänud me laulsime seal revolutsioonilisi laule. Keelati meid, me väga pilkasime neid, kes meid seal siis valvasid neid ametnikke ja ütlesime lausa välja, et see katse mitte midagi neile ei anna. No ja järgmise päeva hommikul. Neid on, nad olidki sunnitud vabastama. See oli minu teada, kui mälu väga ei peta, seitsmeteistkümnendal juunil 40. aastal see meie vabanenud hommikul tulime ametiühingusse ja jätkasime nende ülesannete täitmist, piiramine oli pandud koosolek, nagu te teate, toimus 20. juunil töölisvõimlas. Kokku tuli kaugelt üle 1000 inimese. Täiel häälel kõneldi nendest ülesannet, sest mis töölisklassi on antud poliitilises olukorras?