Tahad kõike teada, kõike näo ja siis hiljem hakkad võrdlema, et vot selles, mis tead ja näed, on midagi väga ilusat, hakkab tungima selle elusa poole, mitte kõik, keda näevad ilusad headuvatsid. Oleme täna külas 76 aastasel kirjamehel raamatute muinasjutt, pöialpoisist, kotkestessetikast, kodukäijad, seiklevad jänesepoeg, kes luuletas meie ott ja purgaa autoril Elarkuusil. Simu teada näha, see juba on lapsepõlvest peale juhtinud just nagu tervete elu, ma olen selle kohta isegi katsunud raamatukest kirjutada. Raevu käsikiri on siin ja vaat mis seal olen kirjutanud. Et juba viie kuue aastasena, kui prillid sa mõisas elasin, tuuga jõe pääl tunnused küsimustele ei ole otsa väärt. Korkkambris leiva korrukas näsides pärisin emalt. Memm, kas on maailmas nii? Sihukesed, kes teevad meele, pole rasva, teisele pole, võid määrivad ja siis suhkru sisse kastavad. Ei mina, Siladia küsilisalt tõttasid meiega kambrikeses kõrval asuvasse töötuppa. Isa mõisa Puusepp tegi parajasti oksaprahist tuld pliidi alla. Keetis liimi. Leivalugu ununes, nõudsin hoopis taat, kas on maailmas neid, kes jämedamaida oksi pliidi alla panevad, kui sina kuliimi keedavad? Küll ja küll, aga neid, kes päris algudes tule, läidavadku liimi keedavad. Küllap ikka. Aga keiser? Kas tema teed tuli õige paksudes algudest? Kas need arvud on enne ilusti ära heegeldatud? Milleks valge vedeleda? Muidu torkab keiser pinnu näppu liimi, keeda. Kes siis talle liimi keedab? Kas minister või ah, mine küsi Juhanilt, tema case, endine soldat. Isa abiline, Joan värvis õues äsja valminud tõllarattaid. Onu, mis karva need rattad on? Kollatsed. Kui nad kollased poleks, mis karvanud, siis oleksid vaest punatse. Kui nad punased poleks, mis karvanud, siis oleksid ksiinid. Aga kui nad ühtegi karva ei ole, mis värvi nad siis oleksid? Astud kooli, õpetaja seletab, katsus Joann samuti minust lahti saada. Nii küsimused lapsepõlvest peale. Ka need lapseküsimused ei lõppenud, kui nad ärkavad ükskord tulema, siis nad tulevad ja tulevad ja ja vastuseid neile anda. Nüüd kui teise juba vanaisa ja sa oled küll väiksed jõmmid, tulevad ja küsivad, ega vist ei olegi nii lihtne vastata. Ja ega ole Juhangi, ütles mulle, lähed kooli küll opeta, ajab vasta ja kooli, ma igatsesin ligi ja seal pidi olema raamatuid, milles kõik tarkused teada saanud. Minu isa oli küll väga vähe koolis käinud, ütles, et ainult pool aastat, siis olevat õpetaja minema kihutanud. Konnad olevat osanud matemaatikat paremini kui õpetaja. Nojaa, aga raamatut läbi lugenud jutustas mõnesisust mullegi õhtuti töötoas. Mulle meeldis eriti üks neist põnev romaan Prints Valdemar, kuid paljud on prints maailmas oli näinud reisinud milliseid kangelastegusid sooritanud. Muudkui palusin, isa taat kõneleb pikemalt Prints Valdemar Est. Kuid isa vastas pole mahti kõigest kõnelda ega mäletega Loidis. Minul õigi paina Eligeemu siis teada saada, mis Valde mariga juhtus. Kust selle raamatu saan? Mina laenasin Mary vallakirjutaja, enne kui Tartumaalt Venemaale kolisime. Sinule annab õpetaja koolis. Kas seal on see raamat? Tegi isad pahakspanevalt. Milline lapsik küsimus, kuidas võiks nii vägev romaan ühes haritud paigas puududa ja vaadake üksi väikese asja. Tatu prints Walden haridatu klammedasid mu mõtted üha kõvemini kooli külge. Varem Khanis Arace katsusin julgemaks saada seakarjas, käies monoka poistega maid jagades. Ühel hilissügisel, tema muretses lisaks senistele nööpidega saabastele Mullega püksid korralikult jalga, kuube õmbles. Võisin kooli peale mõelda. Elisa mõisas kooli polnud. Siinse eesti asunduse lapsed, ankesid haridus, naaberküladest, need olid ingerikülad. Mind kirjutati sisse Sudela külla. Esimese koolipäeva varahommikul kinkis isa mulle oma Kavoitud kirjutussule. Koerakene mind hulk aega, kord nuusutus korda haukus, aga vend Karli saatis mind pimedas tükk maad ja ütles. Küll sa näed, kui kooli lähed, laulad kohe seda laulu Poes sitsi, räbalais, siniseid tervaseid. Ja väga imelikud olid need sõnad küll aga harjutasime kohe need selgeks mulle koos viisiga. Läksin üksi kottpimedas läbi roso metsa, siis versta viis veel umbropsu üle värskelt küntud põllu ning suud, ela seal, kool oli korraldatud talumismati õlgkatusega maja logusse. Poolpime ruum nelja ruudulised akna maimukesed kärbseid paksult täis, muidugi tolmunud palkseinal toretses keisri portreenurgas. Jumala oma. Istepingid olid igaüks neljale lapsele pinkidel ees kallakad, kitsad, saelauad vihikute jaoks. Noh, aga kui mina sisse astusin, tekkis mu ümber kohe kõva õpilaste sagin. Kuigi ka mina ingeri keelt purssida püüdsin, taipasid siinsed lapsed, et olen eestlane, hüüdsid ero lainen pois ja tõukasin ukse poole. Ajasin sõrad vastu, meie Vartme poiss, mäen, tulin koolujad. Kuid nad jätkasid miksimist. Mul oli vesi üsna ajus, kui üks kriimsem jõmpsikas Jugumigu mind enda kõrvale istuma viis, tasuks tuhnis mind läbi, pissis mu hõbeda, sule oma taskusse. Asemele andis raudsulgi. Need oli rikkis roostes ees, tervelt 10 tükki, tikutoos pealekauba. Jugumiku vaatas mu leivaviil, hakkad ka üle kraapis sõrmega või pealt vastu annetas tuhas küpsetatud kaalikad. Kõige tähtsam aga, et nüüd, kui veel keegi mind torkima kippus, käratas jogumigu aladella. Ära olla jää, võisin end juba rahulikumalt tunda. Koolis mu silmad, otsi otseseid prints Valdemari peatusid lõhki kuivanud kapil nurgas raam selle pragudest raamatut paissedki. Vaadake siis juhtus. Korraga lakkas klassi sigade ära. Sosistad kobetaja. Tõusti Caninal pinkide diabiideti selja taha ukse poole. Vat ilmuski kleenuke roosade põskedega preili nii kenas kleidis. Et mul oli jõllitamist ta jäär, kõndis ta vend kehakas, turske poisi Moria algaski mu elu esimene tund. Uskusin, et õpetaja esimese asjana nurgakapi avab, juturaamatut välja toob, aga tema talitas hoopis nõnda, nagu Carli ennustas. Laskis meil laulda laulu Poes sitsi räbalais siniseid tõrvaseid. No viis oli mul teada, kisasin vapralt kaasa. Seejärel õpetaja naeratas ja kõneles vene keelt ja vat vene keelt kõnelesime meiegi koe, et küll ei osanud, kellel häda kasa ajas käe püsti, hõikas võiti. Kel ninalerises teatas Noss tema või sõber, käia näpuga, nina nuuskama. Oma väikest nina pühkis preili valge lapi sisse, mille nimi oli niin aaret, seda nägin esimest korda. Kuulamist meil igatahes polnud. Teisele ja kolmandale klassile jagas peegli õpikut, mille tõstad lugeda podisesid. Esimese klassi lastele. Minulegi ulatas ta igaühele vihiku ja pliiatsi. Meie pidime paberile sirget kriipsu tõmbama, ikka kärmesti ritta. Kas võin näpud villi, kes sealjuures naist lobisema kippus, koges, milleks preilil vend kaasas oli. Toilis tagant ligi krutis lobise ja kuklakarvad ümber oma jämeda sõrme ja sikutas, nii et aitas. Kui mõnel kriipsud liiga pikad või kõverad kujunesid, rebis preili ta vihikust lehe välja, kinnitas need nõelaga seljale. Ise üha naeratades. Kes aga tukkus või niisama konutas, sellele paigutas preili puualu pähe valvur kukkuda lasid, oli naq soolas, tuli tegemist preili turske vennaga. Tundide lõppedes läksime laiali ikka käratult ja traksi. Speli jälgis meid maja trepilt kõvera kriipsu. Mehed kandsid läbi küla oma lehte, seljas valvasid, et tuul seda ära viiks. Puualu mehed hoidsid algu ilusti pealael, kogu rahvas, nende häbin, aegs. Saabusin koju tagasi, alles pimedas. Olin ilma seljale etajakija aluta. Kui kuku laps sellegipärast, kurtsin. Isa mõlgutas, mis neil sellest piiksuda, neil on raamatut puha vene keeli Prints Valdemar vene keeles. Nägu venis pikaks. Kuid iso treestes. Ära muretse, küllap need tarkpead sul ka vene keele suhu sobitavad, neil selleks omad nõksud tõsiga. Järgmisel hommikul tõmbasime külvel sirgeid kriipse, aga sinna otsa konksu. Pealegi ei piirdunud preili paljagi kirjutamisega. Ta puudutas näpuga tüdruku pead eta Kalava. Meie kordasime kooris eto Kalava. Lõpus tõi ta kapis pildiimis, talu kujutas, meil polnud elu ilma siukest pilti olnud, ajasime silmad pungi, tema viitas Kukkoli kanale petuKuulitsa. Samas küsis dokto Kossi ta petuToguritsa ja näed. Nõnda see kool läks. Nädala möödudes kerklesin juba isa ees kodus, varsti oskan vene keelt siin ennast paremini, kehaliikmed ja koduloomad selged, kui vesi. Kuidas siga on vene keeles kriisisa sünia lehv karova. Kumb lehmunkaruv, must või valge, seda ma ei teadnud. Jäin kohmetult vait. Tahtsite ikka prints Valdemar lugeda neid koolis alguses ei antud sugugi seda raamatut sealt. Kas te ikka lõpuks saite kätte igatsetud raamatu? Ja lõpuks sain ta kätte, aga väga imelikul viisil ja kujul Tolsamon talvel veel levis kuuldus, et jõuluks juturaamatut laenutataksegi ootasin pühi kogu hingest. Nende lähenemise kindlamaks tunnuseks oli meil, et kus jonkino külast köster meid sagedamini utsitama sõitis. Kui köster ühel päeval enam ei Elvanud, olidki pühad päral. Vaja oli veel vaid püsti tõusta ja poes sitsiräbalad laulda. Juba laulu viimaste sõnade juures hakkas mu süda kloppima, kuna kapibule piilusin. Õigusega õpetaja läks ja avas seal. See oli hirmus palju raamatuid terve sületäis. Kui õpetaja need lauani tassis, seisime ta ümber sedavõrd vaguralt, et tema turske vennas võis rahuga koju siirduda. Kui minu kord järgnes raamatut saada, kogelesin palun. Ning andis mulle jutu slepoimuzucant, millise pealkirja laskis vanematel õpilastel tõlkida pime moosekant. Käskis ta mul öelda, lugegu ma see lugu läbi päras pühi, tema küsib, mis pillil moosekant mängis. Ehkki raamat polnud täpselt too, mida ihaldasin, viisin ta koju suure pidulikkusega. Isa arvas vene keele koha pealt, oleme sinuga üsna sitked, poisid, sina tunned inimese kehaosi ja kõiksuguistumisi astumisi. Mina ehitusasju ja üht-teist tööriista. Igatahes on pina saag, topor, kirves ja Jolka kuusk päris jänni, Mehilia. Tema lakas rea isa Liimeestega voolimast, rapsis end laaduselt puhtaks ja kammis habeme ära. Asusime siinsamas töökojas üheskoos raamatu kallale. Veerisime seda pühad läbi, nii et pead aurasid viimasele leheküljele jõudnud olime pingutuse tõttu näost allid, ent pimedast muuse kandist ei mõistnud me muudkui, et ta mängis pillil nimekas krimka. Missonzlica ema oletas, et viiul iso tõrjus. Kus news krimka või sisul olla Kuuloises ripka, kus viiul nõnda kriiseks. Viiul, laul, akoloog, kuula, viiul. Meie saanudki otsa peale, mis risk, rikka on? Tusk selle sõna pärast kasvas suuremaks veel ühegi muu asja pärast. Mis on Skype? Koolis jätkasin veel agaramalt pliiatsiga krabistamist. Tindiplekid põsel sõrmedel vedasin vihikusse mitte enam üksikuid sõnu, vaid niisuguseid ütlemisi nagu söömisküps, kõnelemist. Tõsi õppimine on valgus, mitte pimine. Pimedus. Kui neid lauseid isale näitasin, vangutas tema kaua pead ja imestas. Lõpuks, tunnistas poiss, sa oskad vene keelt minust paremini, räägid, kul ragin, oleks ka varsti haritud mees tervet talve koolis käinud. Nõnda saab sinust veel mõni professor, kindral või koguni velt veebel. Isa hoiak valas õli tulle. Molgasvas. Juba enne kevadet teadsin Essk, ripp, Khan ikkagi viiul. Tead, poes sitsiräbalad siniseid tõrvaseid on valesti kuuldud riigipoolse sariaakrani. Seletasin klassis selle või teise väljendi tähendus Netgaga aastastel juba poistega sain sõbrannaks. Järgmiseks jõuluks, palusin endale uuesti pimedat moose kanti, kui nüüd seda kodus lugesin, ei teinud isa piiksugi, kelkisin üksipäini. Tema ja ema kuulasid vaiku hiired. Raamatu lõpul oli ema pisarateni liigutatud. Mõtle, inimestel polnud silmi peas. Et kas või lillekest vaadata ja siiski mängis viiulil. Mulle läks ka pine moosekant südamesse, rohkem veel kui prints Valdemar. Mida rohkem pimedas moosekandiks mõtlesin, seda ilusam raamat mulle tundus õige varsti. Katsusin ise romaani kirjutada vanade vihikute tühjadele, servadele, kaantele ning puha eesti keeles. Elke, millal teil need vihikulehe pealt raamatukaante vahele sain, see pikk lugu. Siin vahel on juba suur hulk elust tuli ikkagi koolis käia, keeli murda, tuli palju õppida. See oli muidugi väga huvitav, palju vaadata ka huvitav ja paljude paljude inimestega kokku puutuda, seal Sudela koolis olin aevalda aasta. Kolisime Narva-Jõesuu tagasi Eestisse ja seal käisin haridusseltsi algkoolis kus oli see voorus, et nädala jooksul oli kolm tundi eesti keelt kõik puuvene keeles. Aga eesti keelt õpetas meele Enn Murdmaa, tuntud pedagoog, kes oskas tekitada väga suurt huvi ja näiteks tema tuli ilusat tundi kaasas Lutsu kevade ja luges selle meile. Muidugi võib arvata, missugust huvi kirjanduse vastu see tekitas. Püüdsin need ka kirjandeid assi kirjutada, umbes sedalaadi. Ja need loeti, klaasisid kaeb. Ja isegi seda, et murdmaale tuli külla kunstnikest Arkov. Ta kutsus mind välja. Enn murdmaale, kes mind ette valmistas, astusin Rakvere seminari ja Rakvereseminar oli ka üks imelik kool kus oli nõnda nagu mujalgi koolides väga palju, mis jälle kiskus, mis edasi aitas. Aga, ja see oli nagu seminar, kunagi ka muusikaline kool ja mul tekkis väga tugev huvi muusika vastu. Hakkasin harva Maat. Minust peabki saama klaverikunstnik, hakkasin jubedalt harjutama ja tundus endale, et kirjandus olen hoopis unustanud. Aga mul oli pinginaabera mees, Saugussarov, tema ütles. Sinust ei tule muusikud, sinust tuleb kirjanik. Kust ta selle võttis? Ju siis endale märkamatult võib-olla tegelesite ikka nii palju selle kirjandusega, et teistele silma. Kas küllap vist kuigi ise ei uskunud, nii oli näiteks matemaatika tunnis õpetaja Kontšenkov, millalgi käratas poiss sõrmedega Brida tunnis. Olen seni lubanud sul lugeda sahte salaja, aga mitte sõrmedega kopida. Malugesin Dostojevski tuleb välja, mida ise tähelegi pannud. Aga sõrmi harjutasin kah. Peab ütlema, et Rakvere seminaris oli ka väga palju huvitavaid inimesi, kes eluks ajaks midagi meeles peetavat head ütlesid. Kirjandusega seal tegeles eriti Nigol Andresen tol ajal veel poisijõmm tegeles Jaan Rummo sellesamaga. Sead joonistasid tol ajal juba suure kirega Märt Laarmann, Acerg Võerahansu oli teisigi veel, kes tuntuks saanuid ja muidugi see kõik vanas õli tulle. Tolle aja paiku lugesin Edgar Poe jutte ja eriti, mis mõjutas, oli tema kuulus arvutus rongast. Ta oli kirjutanud luuletuse ronk ja hiljem jutustas, kuidas ronk Kloodi. Tema seletas, et inimesed tarvitseks palju annet olla, kuid tahe on. Ja loogika, et siis ta saab luua laule ja mis tahes. Muidugi see andis teatud tõuke ja tugeva tõuke. Kui te selle seminari lõpetasite kuusisse teena diviis. Ja seminari ma ei saanudki, lõpetajad oligi peale revolutsioon ja ma läksin metsatöödele metsatöödel Narva jõe läheduses, töötasin siis aga ühel ilusal päeval tuli üks sõber, kiskus mind sealt välja, tule, õpetaja, koht on Narva, Jeesus. Vaba. Sina oled ikkagi seminaris kolm klassi lõpetanud, et võiksid väga hästi töötada õpetajana. Tähendama õpetajaks sattusingi. Õpetajaametit olete te hiljem ka pidanud? Ja ja õpetajaametis ma olin, päris pikka aega ei anna juba ja kohe alguses ja Narva sama Narva-Jõesuus. Vaata õpetajaametist tuli mul kodulugu õpetada ja koduloos tuli mitmesuguseid asju seletada, eriti näidata, kuidas inimene on õieti kultuuriinimeseks saanud. Liiga igav oli seda teha harilikus vormis, mina mõtlesin siis välja pikema jutu, et kuidas õieti see inimene tekkis, seda juttu kuulasid lapsed tunnist tundi. Minul ei huvitav seda kombineerida, nendel kuulata. Ja nõnda tekkisid lood, millest hiljem kirjutasin nukunäidendi vembumees Ati. Kirjutasin raamatukese atist. Praegu on veel käsikirjas mul pikem jutustus inimese tekkimisest ürgajal tema arenemisest, mis on õieti pärit sealsama Narva-Jõesuu õpilastele jutustatud lugudest. Nõia hiljem, kui olin juba ülikooli lõpetanud ja Viljandis gümnaasiumi töötasin õpetajana, siis juhtus nii, et oli küllalt palju aega, panin paberile palju seda, mis oli vahepeal tekkinud tähe ja sealt siis on pärit esimesed trükitud raamatud, mis ilmutati kirjastuse looduse poolt ja Noor-Eesti poolt oli korraldatud konkurss ja ainult sel puhul julgesin selle käsikirja välja otsida. Niisamuti võistluse laks läbi lugu jänesepojast, kes luuletas. Teil on olnud suur huvi muusika vastu, teil on olnud kirjutamise kirgia, suur lugemise kirg aga ilmust teil väiksematele lastele raamat mis ei ole ainult lõbus raamatuid, kus saab ka midagi teada. Ja see raamat on loodusest. Päikeseperekond. Ja vaat see ongi, et inimene nagu haige et ühe haiguse põeb ära, tuleb teine haigus, minul on olnud neid ka mitmeid väga armastasin kirjandust, väga armastan muusikat ja siis sinna otsa veel kippus vägisi armastus looduse vastu. Käisin suvedega augu pappringi taimemääraja Gazas, Motku vahi-vahitaimi määraneid. Olin hirmus igav, seltsiline teistele ja vaat mitte ainult taimi määrata linde vahtida. Olen suvede kaupa Matsalus ringi hulkunud rootsi kukal seaduga kolanud, vahi vahineid iialgi vahitud ei saa, sinna viisid need lapsepõlveküsimused looduse juure ja sealt siis pisike raamatki. On see kõik ühendatav see looduse, muusika ja kirjanduse armastust. Ja nähtavasti ongi inimene niisugune, et ta koosneb tükikestest. Meenub praegu teos, seal jutustatakse vest sillast üle silla läheb suur kõrb, suur nina, suur sild, ei ühtegi tervet inimest. Inimene ongi kord tükkidest kokku klapitud.