Vana 1995. aastal oli number üks hitte Eestis Mart Mardisalu ja härvi Hansoni varumees. Mulle näib, et meie suhted on miskit veidi meheda, kuigi tean, et tunnistada seda, sest ei saa ju olla päris normaalne see kuuluvat su perekonnale ja kui romantiline sõprusliidu välja, kuhugi. Sa pead jalga esimesel võimalusel, alati ehk ütleksin, lõpuks pistan selle jama taga või on tegemist üksnes minu luuludega. Ma ei suuda tariifiga, kord ei mõista täielikult, kui on näiteks, kui sa tookord rannal kõrgelt autoga mind edasi lükata ei suutnud aru saada, tahtsid mind vaid aidata nende autot käima lükata, aga üritasid siis teinekord ehk mul välja tulla, paluksid küllap armastus meie vahel ja üpris raske on, kui otsa saanud. Vahel tundub mulle ust lahti ei taha saada, kasvõi tookord siis kui kuulmuga lapiti, lendas mööda õigusöögiks, mulle valmistasid signaali, jaotasid oma tarbeks nitroglütseriini või kui kuulutustelehedasid palgamõrvareid tundub kahtlane ja kusagil imelikku leid ei oska öelda enam kukleid kauem vastu peab, nüüd käib ennem miinus ta või siis läheb. Uued suudaksin ma kuidagi välja kannatada, kuid ei mõista, miks ta pidevalt mängib nukkudega. Kõik nad on miinuna Wayne'ide turgid, nendega on väga imelik ning sellest aru ei saa ja iga kord, kui koju tulen, sulle uus mees, kes on käinud prügiga tirimas või siis oleks kergem, kui sa siiski räägiksid, mis pasa ta mulle ka elab. Alati. Nii ja nüüd on meil teisel pool telefonitraati Mart Mardisalu, tere päevast tervituse. Nii mäletan seda aega, see oli 1995. aasta sügis 95 on seal eemalari. Kas ei mäleta või ei taha mäletada? Ei no küll ma mäletan No igal juhul sinu varumees, mida sa siis koos Hedvig Hansonil laulsid, tegelikult sina laulsid, laulis seal refrääni ainult, kas polnud niimoodi? Ei, täpselt nii oli aednik lõi kaasa refräänis, aga noh, tema roll oli selles mõttes nagu ikkagi jube suur. No muidugi suisa nimega nagu väljas esinejate poole pealt, et see oli siis jah, 95. aastal sellel ajal umbes meeletu hitt Eestis ja mitte ainult Eestis, ka Soomes, sellest Soomest. Me nägime natukene hiljem, aga mäletan, sa olid asjaoludel, see laulutses sündis. No ja muidugi ma tahaks öelda, et ma tahtsin muuta maailma popmuusika nägu, ehk tegelikult oli olukord muidugi palju trafaretselt ma töötasin tol hetkel selles plaadifirmas, mille nimi oli Aiden pott ja ja noh, kuna ma olin laval käinud ja mingeid siukseid asju tegelenud ka, siis tekkis seal mingi ideed. Ma võiks ka mingid laulud teha, kuna siis käis selline paaniline paaniline artistide otsimine, esinejate otsimine ja sattus materjal kätte. Täiesti sisuliselt nagu juhuslikult, et peeti nagu plaan, et mis mis lugu või mis lood või mis seal üldse võiks olla, mida teha ja siis sattus täiesti juhuslikult see nagu materjalid hätta. Ja see materjal, see ei ole ju Eestile, kus oli tollal juba Soome lugu ja poplugu. Soome poplugu just oli selles mõttes suhteliselt värske, tol ajal tal oli mingi paar-kolm kuud soomes väljas olnud. Ja ja ta tundus selles mõttes nagu huvitav, et kõlas nagu tolle tolle aja nii-öelda sellises levinud soundi pildist kuidagi nagu värskelt ja võimsalt ja ma mäletan siiamaani selles mõttes just seda seda nii-öelda muusikatega järjest põhja, see oli nagu kõlab väga hästi. Selle põhjal tegelikult uue stardimehed, kui ma õigesti mäletan, avokaado ei olnud teinud, vastupidi, selle tegid Soomas aa jajajaa, selge, selge kuidagi kuidagi mulle just nagu meenub tuul stardiga oli sul nagu mingi koostöö, aga see võis olla vist pisut hiljem. Siis. Ei, see oli hiljem, aga ei see oli ka selle loo puhul, sest nende stuudios selles mõttes sainet Räkid sinnani minuga poolt peale lauldud. Selge no mäletad sa selle loo hetkes selle loo valmimise hetkest kuni selle hetkeni, kui sellest loost sai massiivne popsid ka Eestist, kui kaua see aega võttis, tol ajal vist veidi vähem kui tänapäeval. Ja see oli suhteliselt ikkagi see oli väga lühike aeg, siis ma arvan, et ma arvan, ta sai valmis sisuliselt stuudio soojana lükati ta laiali erinevatesse raadiojaamadesse ja ja noh, sisuliselt mingi kohe hakkasid kõik seda kerima, nii et ma arvan kuu kuum kuu-poolteist maksimumi. Linnalegend räägib, et see lugu ei olnud popp mitte ainult Eestis ja Eesti raadiojaamades Radio Mafia Toonane nüüd siis üle äks. Nüüdne mängis ka seda lugu päris päris tõhusalt ja kuuldavasti vist isegi müüdi seda. Vähemalt selline legend, sügishiti plaati, kus ta siis Eestis ka peale oli. Soomes mingeid märkimisväärne kogus. Seda sügiseti plaati müüdi tõesti, ka Soomes ma ei oska nüüd täpselt nendest kogustest rääkida. Ma tean igal juhul, et meil siin neid plaat sisuliselt ilmselt ainult sedasama ühe loo pärast sinna Soome saadeti ja ja noh, ikkagi hulgaliselt. Aga, aga ta sai jah, papist, see ongi selles mõttes nagu fenomenaalne, ju me olime siis nii-öelda vennasrahva kalliste sugulaste jaoks seal 90.-te keskpaigas veel väga huvitavat, seksikad ja atraktiivsed, sest et sest, et see soome variant ei noh, saanud sugugi nii popiks nagu see eestindatud või eelistatud variant, mille siis minema esik nagu sisse laulsime. Et noh, ju see eesti keel kõlas neile värskelt ja mis iganes seal võis nagu olla. Et sellel lool mingi nagu mingi mingi mingi huvi Soomes selle vastu oli, ma mäletan, ma käisin isegi andmas intervjuusid nii raadiot, absiaspiraadist, Citys tollal ja selles mõttes oli huvitav aeg, sai läänest taanlane. No kuidas sa, kuidas sa staar olemine välja paistis, käisid mööda Mannerheim Mannerheimi tänavat ja inimesed võtsid nööbist kinni või. Noh, eks ma natukene liialdada, teen nalja, aga see oli niimoodi, et sõidad hommikuse laevaga oma seljakoti otsas Soome ja siis küsib trammijuhi käest, kus siin vabandust tasub raadios City ja lähed, annad oma intervjuu ära. No palju sul tänapäeval selle laulupeole mõtlemist on ja palu sul selle lauluga täna tänasel päeval üleüldse mingit sidet tegemist on. Ei, mul ei ole selle lauluga tänasel päeval enam mingit sidet selles mõttes, et. See oli 12 aastat tagasi omas omas ajas oma toode. Oma siis pidasin nagu või oluliseks, et ma selle laulu nagu teemant ma täna selles mõttes ei tunne taga mingit sugulussidet, aga aga muidugi ma olen selle kunagi laulnud ja, ja nii palju tähendab see laul mulle, et sageli eelkõige just nendes seltskondades, kus võib-olla satun juhtuma, kus inimesed ei ole tuttavad. Aga siis nad ikkagi mäletavad seda lugu ja ütlevad, vot kuidas varumees oli ja siis. Ühesõnaga inimesed tuletavad mulle seda lugu meelde, mis teistpidi on nagu tore või kui arvestades popmuusika lühi, ealisust, lühiajalisust, kus inimesed mäletavad, kas need hiljem, et on mingisugune töö kunagi tehtud, mida tuleb vist enam-vähem edukaks pidada, siis siis on see muidugi väga tore, selge, suur tänu sulle, Mart Mardisalu tänulik lähmegi.