Tere, mina olen Anu lamp ja ma loen teile kuuenda peatüki Johannes Aaviku lõbust rutt. Ehk rutt küll teadusega tegemist teeb, ei ole ta mitte niisugune, kes ennast ühe piiratud spetsialiteediga kitsasse kambrikesesse vabatahtlikult vangi paneb kus enam ei näe ega kuule, mis väljaspool sünnib. Rutt on, nagu ma seda juba olen tähendanud, üleüldine vaim, kes ennast ühegi teaduse orjaks ei tee. Ta ideaal enam Renaani diletantismus, mis kõige kohta huvitus, tunneb ja mis inimlikkude teaduste üle laia mitmekülgset ülevaadet püüab omandada asjaolu, mis sugugi ei takista eta mõnes üksikus teaduse harus sügavamaid ja kaugele mineva maid spetsialisti teadmisi omastab. Tundlik iseloom, olles leiab ta sellest teaduste Panoraamas luule ja vaimustuse hallika, mis teda igapäevasest väitlusest kõrgele ettekujutuse linnuperspektiivile tõstab mille avar väljavaade samal ajal joovastab, kainestab ja omade erakorraliste annete ning mälutatu jaksab ta sarnase ideaali teoks teha, mis nüüd juba haruldaseks luksuseks hakkab jääma. See on ka veel selle läbi võimalik, et ta suurema jao omast ajast töötamisele pühendab. Ta tõuseb hommikul kell seitse ehk enne seda üles, võtab dushi ja teeb tualett, milleks tal ainult natuke enam kui tund ära kulub, sest terve olles ei tarvitse tal mingisuguste kosmeetiliste abinõude abiks võtmisega oma aega viita. Selle pääle läätka aeda natuke jalutama, mille järele ta kohe tööle asub. Lõunasöögi e käib ta jälle jalutamas ehk tarvilik käikusi tegemas. Pärast lõunat võtab ta võõraid vastu ehk läheb ise tuttavate poole. Kell 11 heidab ta magama. Kuid rutt ei ole mitte pedant, kes sellest korrapärasusest piinlikult kinni peaks. Ehk tal küll see naise juures nii meeldiv ja sümpaatlik instinkt korda pidada hästi on edenenud. Kui mõni töö teda kaasa kisub, siis pikendab oma valvamist kaugele üle kesköö. Ehk kui ta fantaasia ehk tundmuste elu ärritatud ja pingul on, ega teda uinuda ei lase, siis võiks hiline möödamineja veel kella ühe ajal läbi ruutude klaverihelisid kuulda, mis selgest ja ise äralikult ö vaikusesse kõlavat. Sest seal õhkab rutt pikas improvisatsioonis omad unistused, igatsused ja meeleolud välja. Ja üksikkuulja, kui ta vähegi muusikalik on, jääb seisma, et kuulatada imestatud ja nõiutud selle ootamata kunsti üle. Ta imetleb tuuni lauluvust, passaažide puhtust, mängu, paiguti natuke šopäämiliku kergust ja õrnust. Kuid mis kõige enam tema pääle mõjub selle muusikas sisemine hing ja iludus. Pärast suure hooga visatud akordide vägevaid sonarid Teitisid tõuseb korraga üks, viis välja. Lihtne ja unistav, segane ja kätte saamata. Ta hääbuvasse idealist teedisse tud, mis areneb oktaridesse akordidesse, laieneb keerulisemaks, hargub Endhiorituridega, esib ära, laguneb ära, heljub kaasmängust segatud, mis mitmekesisemaks läheb apridžatest tugevatest akordidest lõhki kistud, mida ümbritsevad ja üle ujutavad, vulisevad ja hüplevad, kadentsid, nobedad ja kerged kord Kromaatilised, kord mitmesuguste intervallidega, kahe ehk kolmekordsetes nootides ehk tujukates vinga vänga joontes. Mäng läheb ikka enam ja enam kirglikuks omade Meergavate passidega omade järsku ära katkestatud ja korratute passaažidega oma nägu krampliku karakteriga. Nii suur on haruldaste disson Antside kurjasti tarvitamine, et mäng näib väljaspool iga kindlat Donaliteeti liikuvat. Mõned veidrad tujukat fraasid ehk natuke teisendades korduvad kangekaelsed ja peaaegu närvlikuks tegevad isad. Siis aga selgub vähehaaval, kõik klaarib end ära, saab suure päraliseks hõiskama. Kas tõuseb ülespoole, näib omade Apreidžudijat Remoludega kätte saamata taevalistes kõrgustes Ellivat täiesti eeterlik ja säraphilik peaaegu nagu õrn kellukese kõlin, nagu kaugete lindude vilistamine taeva sinasse kadudes. Ja siis nagu kaugelt tuleb esialgne teema uuesti nähtavale natuke teisendatud veel hämaram piis segast igatsust püüdmist, lõpmatuse poole tõlgitsev. Kuid Mil lepitav selgus ja rahu on. Kas on midagi väga kanget nagu ununenud unenäo mälestus, mis iseäralik, ilus näib olevat. Üleüldse üks neist kirjeldamata meeleoludest, mida ainult muusika meis võib äratada. Ja viimati saab mäng tõsise pühaliku, peaaegu usuliku iseloomu. Läheb ime kõlavaksja laulvaks. Kadentsid on ainult olemas, et üle üldsusele suure orelikose kohinat taolist kõla anda. Akordid kasvavad laiuses ja vägevuses paisuvad võimsaks määratuks helilaineks, mis kuulmata kõrgele tõstab. Tunned ennast nagu ülevalpool aega ja ruumi heljuvat kus kõike maapealset inimlikku ja kaduvat nagu igaviku seisu punktist vaatlejad. See trööstida puhastab hinge ja täidab teda filosoofiliku räsignatsiooniga kuid ühtlasi ka igatsusega millegi jäädavama täielikuma järele. Igavate sügisestel õhtutel jalutab ta vanas mahajäetud aias kõnniteesid mööda, mis juba osalt samblaga kaetud ja millede üle paiguti alasti juured, kui maod roomavad. Vahel tallavad ta jalad langenud lehtede kollast vaipa mis haiglaselt ta jalge all sahisevad vahel jälle istutas, sammaldanud ja poolmädanenud pingile, mida siin-seal leidub ümberringi teisel pool hallitanud repetanud Clancy paistavad samasugused aiad. Kõrgete põliste puude vahel on sirelitajatoomingata rägastikku teatud vanaduse ja mahajäetuse nukrus. Neid kõige selle üle lehtivad mida sügisene kõleduse niiskus ainult suurendavad. Kõik nagu manitseb kõikide asjade kattuvusest. Kuid Ruti meelest on sellel iseäralik tume ja suurepäraline luule, mis hinge ülendavalt mõjub. Rutt armastab seda aeda ja ta jääb sagedasti sinna unistama, kuni kuu tõuseb pikkamisi ja traagilikult läbi tumedate puude raagus latvade. Siis mõtled ennast nagu metsas olevat kaugel linnast ja selle intensiivlikkust kultuurielust. Kuid kui see on see aeg ilus, mõnedel talvistel hommikutel päikesetõusu ajal siis pakuta pilti, mida rutt kui pimestatud imetlema jääb. Pehme ja kerge lumi on öösel langenud ja puud ning põõsad kunstlikude ja muinasloolikude lehtedega ehtinud, mis nagu puuvill või valged, õrnad pitsid, kõige vähemaid oksad, kesi karneerivad. Hiigla Rämmelgad, vahtrad, sirelite toomingate põõsad säravad kirjeldamata valges ehtes. Ümberringi ei näe siin muudkui ühtlast valget, ühtegi teist värvi. Ja see valge dekoratsioon paistab läbi veidi uduse ja tarretanud õhuloori. Praegu tõusnud päikesevalgusel imelikus üleloomulikus kahvatus hiilguses. See on kui nõiutud mets, muinasjutulik ja kirjeldamata, kuhu arvad end sattunud olevat? Õrna jahedus ja puhtuse tunne, mis sellest seelikust ja aprast maastikust välja hoovat ümbritseb ruti. Dagenecum kerge Taylme, rahulikke, värske, ta mõte puhas ja klaar. Ja ta tunneb eneses neitsiliku karsket meeleolu. Talle näib siis, nagu oleks ta kõigest kehalikust vabanenud. Nagu ei olekski tal aineliku olevust vaid ta mõte on midagi apsaluutliku piiramata, mis, kui eeter, avaruses heljuk igale poole tungib.