Tere, mina olen Kalju Oro. Loen teile kaks Albert kivikese minejatuuri. Juba hulk päevi, meie rännak oli kestnud otsejoones edasi. Läksime mööda suurt lagendikku, kus polnud midagi peale taeva ja maa. Nii kaugel, kui silm võttis, oli ainult ääretu lagedus ning mõõtmatu kauguse ees ja taga. Mu ees läks musti läikivaid riideid, mees nägin ainult minevat selga, ei astuvaid jalgu kordagi, see võõras polnud pöördunud mu poole ja ma ei olnud näinud ta nägu. Jõudsime lagendiku keskele. Maast meie ees algas köis, mis viis nägematusse kõrgusse üles. See oligi see ilma lõputa köis, mille otsas maakera rippus naba pidi maailmaruumis. Nüüd mustas riides mees pööras oma näo mu poole ja ütles. Roni üles, on viimane aeg. Vaatasin otsa, et näha ta nägu kuid see oli kaetud samasuguse musta kattega, nagu ta riidedki. Roni üles, maakera on küps, kordas ta jälle. Haarasin köiest ja hakkasin nobedasti ülespoole ronima. Musti riideid. Mees ronis mulle sõna lausumata järele. Köis oli imelibe ja edasijõudmine nõudis suurt vaeva. Vägisi tahtsime alla tagasi libiseda. Vaata alla, ütles mu kaaslane. Vaatasin üle õla alla ja nägin maakera all kauges sügavikust meie taga. Ta rippus ja õõtsus seal köie otsas kui valminud õun. Korraga köis katkes otsene järel ja maakera kukkus alla sügavikku. Ta läks lõhki kui mäda kartul ja kadus silmist. Vaatasin siis ülespoole minevat köit, küsisin. Kuhu see köis viib? Ei kuhugi. Ronisime siis hoolega edasi. Läksin mööda pikka-pikka maanteed, mis viis sirgjoones läbi suuresoo. Öö oli pilves. Ainult nõrka kuuvalgust tungis läbi paksu udu ja sirge tee kadus ees kauguse hämarusse. Ümberringi oli lage ja tühisoo, millele rändlesid, ekslesin sihitult tuuled. Läksin nobedasti, astusin kibedasti edasi, aga ei lühenenud tee ega vaheldunud ka teeäärne. Ikka üks ja sama lõputu tee ja otsatu Sooma tuultega. Läksin ja mõtlesin, et kui keegi tuleks nüüd vastugi. Ja tuligi tuli vastu võõras mees, jäime seisma ja vaatasime teineteisele otsa. Tahtsin küsida, et kuhu viib see lõputu tee ja kus lõpeb see otsatu soo. Kui vaatasin ta nägu terasemalt, sain kohe aru, et ta tahab küsida minu käest just sedasama. Pöördusin sõnatult minema, sest aimasin nüüd selgesti, et keegi ei tea, kuhu viib see lõputu tee. Ja kus lõpeb see otsatu soo.