Olen Alo Kõrve. Loen Carl Robert Jakobsoni lugu, meister pigikäpp. Meister pigikäpp oli väikene, kuiv, aga elav mees, kes ühtepuhku nagu vedrude peal seisis. Ameti poolest oli ta kingsepp. Tema näo olid rõuged, nagu inimesed ütlesid, palkis vaos üles kündnud. Karva poolest oli ta kahvatanud nagu mõni surm. Silmad olid väikesed, aga nad tilkusid ühtepuhku sinna-tänna ning juuksed olid temal karedad ja hallid. See väikemees oleks muidu ehk üks tubli inimene oma pidi traadi töökohta olnud aga ta laitis kõike, mis ta nägi. Ta pani kõike tähele, teadis kõige paremini ja arvas endal kõikides asjades õigusi olevat. Käis ta tee peal, siis vehklesid oma kätega nii kangesti, nagu oleksid temal veski tiivad käte asemel. Ning kord lõi ta sel kombel tüdrukul, kes veepankadega tema ees käis, pange kogu otsast maha, iseenesele kaela. Sina loll, kisendas, ta raputas vee oma riiete pealt maha. Kas ei võinud näha, et ma sinu taga käisin? Kui ta pidi kraadiga oma kingatuju kallal sepitses siis vinnas ta oma käsi nii kaugele ümberringi, et igaühele, kes mitte eemale ei hoidnud, oma rusikakehasse lükkas. Ükski sell ei jäänud kauem kui kuu aega tema teenistusse sest ka kõige parema töö juures olid temal ikka veel midagi laita. Pea ei olnud õmblus ühetasane pea oli üks king pikem kui teine, pea ei olnud nahk hästi toodud ja nii edasi. Ootabennikene, ütles ta õpipoisile, ma tahan sind õpetada, kuidas nahka taotakse. Tõmbas põlve rihma peos, mõõtis sellega poisi selga. Laisklejateks nimetas ta neid kõiki. Ise ei jõudnud ta aga ka oma tööga suuremat edasi, sest et ta mitte veerand tundi ühe koha peal ei kärsinud seista. Olid poisid hommikul vara tema naise käsu peale tule köögis üles teinud. Siis jooksis ta voodist särgi väel sinna. Kas teie maja tahate põlema panna, kisendas ta. See on tulijat terve härja ära, võib küpsetada. Ehk arvati, et puud ühtegi raha ei maksa. Oli tüdruk pesu kallal töös, siis jooksis ta sinna ja hüüdis. Mis pärast nii palju värsket seepi, selge, ilmaaegu raha raiskamine. Ei viitsi kätega hästi riiet hõõruda ja määrib siis aga seepi peale. Kargas jälle minema ja tõukas sealjuures kogemata astja lehelist ümber, et kõik ümberringi ujus. Ehitati kusagil hoonet, seal, vaatas seda pealt ja hüüdis juba võtavad jälle paekivi aluspõhja müüriks, need kivid ei kõlba ühtigi ja vaata, kuidas see müürissepp oma kivid viltu paneb. See lubi on täiesti kõlbmatu, Sõmera peate sisse panema, aga mitte liiva. Teinekord istus ta oma töö kallale, torkis paar korda naaskliga, kargas aga siis jälle püsti ja rääkis. Ma tahan ometi neid inimesi õpetada, nad on ju päris rumalalt. Jooksis külasse, kus majaseinu raiuti ja ütles, mis see on? Teie ei raiu ju mitte nööri järele. Kas teie arvate, et palgid nii kohe seisavad, lagunevad pea kõik koost ära? Ta kiskus ühe töömehe käest kirve ja tahtis teda õpetada, kuidas hoone palke raiutakse. Aga kui seal teine mees Savikoormaga ligi tuli, viskas ta kirve maha ja kõndisin nüüd sellel savivedaja kõrval. Sa ei ole mitte õige aru sees, hüüdis ta, kes seesugust noort hobust raske koorma ette paneb. See vaene loom saab sinul aisade vahel ära kärvama. Mees ei vastanud temale musta ega valget ja meister pigikäpp jooksis täies vihas koju. Kuid oma töölaua etistus pani õpipoiss kingalaua peale. Mis see jälle on? Tõrrele stack ise endale õpipoissi. Eks ma sinule ei ütelnud, et kingaservadesse mitte paksusid, õmblusi ei tule. Kes pagan seesuguseid inetuid kingi ostab, ma tahan, et minu käskusid tingimata täidetaks. Meister vastas, õpipoiss. Teil võib küll õigus olla, et see king palju ei kõlba aga ta on seesama king, mis teie ise olete õmmelnud. Kui te ennast toast välja jooksjate, kukkus ta põrandale ja ma ei ole muud teinud, kui ta üles tõstnud ja praegu siia toonud teie tahtmist ei võiks inglid taevas ka mitte täita. Kord nägi meister pigige punes, et ta ära oli surnud ja taevariigi poole kõndis. Ta tuli taevavärava taha ja koputas ning Peetrus tegi värava lahti ja tahtis näha, kes seal on. Aa, see olete teie meister, pidi kätt, ütles ta. Ma tahan teid küll sisse lasta, aga seda ma teile ütlen. Niipea kui teie midagi hakkate laitma, mis teie taevas näete, siis lähete jälle välja. Te oleksite seda manitsust kandmata võinud jätta, vastas pidi jutt, ma tean väga hästi, mis sünnis on. Ka on siin Jumalale tänu kõik nii hea ja täieline, et ühtegi laita ei või nagu maa peal. Meister, pigi, käpastus, taeva käis seal edasi-tagasi, vahtis igale poole, kõngutas, aga vahel ka pead või mõmises iseenese ette. Seal nägi ta kaht inglit, kes üht palki kandsid. See oli see sama palk, mis ühel mehel silmas oli olnud, aga kes teda mitte ei näinud ja teise silmast pinda otsis. Nemad ei kandnud seda palki, aga mitte pikuti, vaid põigiti. Kas seesugust rumalust veel on nähtud? Mõtlesin, meister pidi käpp siiski ei rääkinud ta ühtegi ja vaigistas ennast. Õiguse pärast on ju ka üks puhas, kuidas palki kantakse, kas pikuti või põigiti, kui aga edasi saab ja ma näen ka tõesti, et nad kusagile kinni ei jää. Hiljem nägi ta kahte inglit, kes kaevust vett astma sisse tõstsid, millel igal pool augud sees olid, nii et vesi jälle välja jooksis. Tohoo hüüdis pigikäpp, tuletas oma õnneks, aga jälle meelde, mis tingimuste allveelaev oli saanud, mõtles. Ehk on see paljasoja viitus, teeb niisugune tühi töö, mõnele mehele nalja, kes teda võib keelata nimelt siin taevas, kus, nagu ma tähele olen pannud, laiskuse pidamine pruugiks on taastus edasi ja nägi ühte vankrit, mis sügavasse auku kinni oli jäänud. See ei ole ime, ütles pigiga mehele, kes vankri juures seisis. Kes teeb nii mõistmata suure koorma peale, mis sinul seal koormas on? Head soovimised, vastas mees, ma ei jõudnud nendega õigele teele, aga ma olen vankri siiski veel õnnelikult siia üles lükanud ja siin nad ei saa mind enam mitte takistust jätma. Tõesti, tuli ka üks ingel ja pani kaks hobust ette. Väga ja arvast pidi käpp. Aga kaks hobust on sellele vankrile vähe, neli tükki tuleb kõige vähemalt ette panna. Üks teine ingel tuli ja tõi veel kaks hobust, ei rakendanud neid, aga mitte vankri ette, vaid vankri taha. Nüüd ei võinud meister pigikäpp enam kannatada. Loru Peeter, kisendas ta tõrrele singliga. Mis narri tööd sa teed? On ju kusagil niikaua, kui maailm seisab, sel kombel koorem välja veetud. Aga siin arvavad nad oma rumala ülbuses ikka kõik paremini teadvat. Ta tahtis veel edasi rääkida, aga viimased sõnad jäid poole teele veel seisma. Sest üks taevakodanik oli teda ju kraedpidi kinni võtnud ja lükkas ta ilma armuta taevast välja. Väraval vaatas Pihlap veel kord tagasi ja nägi, kuidas vanker neist neljast hobusest läbi õhu ära viidi ja neil hobustel tiivad seljas olid. Sel silmapilgul ärkas minister pidi käpa unest üles. Taevas on küll selle unenäo järele natukene teine lugu, kui siin maa peal, rääkis ta iseeneses. Ja seal võib mõndagi vabandada, aga kes kannatab seda nägema, et hobuseid korraga vankri ette ja taha rakendatakse? Tiivad seljas, aga seda ma ei pannud, kohe mitte tähele. Ka on see suur rumalus hobustele, kellel neli jalgu jooksmiseks on veel tiibu selga panna. Aga ma pean üles tõusma, muidu pööravad nad minul jälle kõik maja ümber, kui ma ei õpeta. Suur õnn on, et ma tõesti ei ole surnud. Niisuguseks jäi meister pigikäpp oma surmani. Pärast aga ütles rahvas igast inimesest, kes teisi ja teiste tööd hea meelega armastas laita. Sa oled ka üks päris meister pidi kätte.