Tere, minu nimi on Bert Raudsep. Ja ma loen teile, Valentin, kuigi loo rõõm Öösel helistati. Keegi, kelle nime unine Edward kõrvust mööda lasi ütles end rääkivat portlandist läänerannikul. Seal pidavat juba viiendat päeva sadama nagu oavarrest. Tulvavesi olevat härra guugelmanni auto sõna otseses mõttes maanteelt minema pühkinud. Helistaja vabandas, et Edwardit öösel tülitab kuid neil seal olevat keskpäev. Pealegi olevat härra guugelmani surm liiga tõsine asi, et viisakusest hoolida. Praegu olevat veel raske öelda, kuidas see kaotusfirmade koostööd mõjutab. See sõltuvat ennekõike pärijaist. Kuid temal lootvad kõige paremat. Lõpuks küsis helistaja, kuidas edeneb tööstuslike suitsuahjudega seotud projekt. Edward ei saanud mitte millestki aru. Kuigi rääkija tundus olevat ehtne ameeriklane arvestada, et keegi teeb tema kulul nalja. Alles eile oli üks naljamees telefoni automaatvastajasse öelnud. Edward, sa oled üks suur suli ja me paneme su kõige lähemal ajal 10-ks aastaks istuma. Edward oli peaaegu kindel, et kohe lõpeks sellegi kõne viisakas tseremoniaalne osa ja mõni maailmas ringi ekslev tuttav purskab naerma, tervitab teda puhtas eesti keeles ja kukub kiitlema, kui hästi tema käsi käib. Ja kui mõnus on firma kulul kusagil Vahemere kandis päevitada. Kuni seda veel ei juhtunud. Mängisto vestluskaaslase rõhutatud viisakat tooni tabades kaasa ja avaldas härra guugele mõni surma puhul tema omastele sügavat kaastunnet. Helistaja tänas. Tundus, et kõik on öeldud. Puudus vaid kvant. Edward otsustas jutustamiselise punkti panna. Ta teatas endiselt ametlik viisakal toonil, et temagi loodab firmade koostöös väga palju. Kuna just äsja oli kadunud härra Google ma talle unes ilmutanud, öelnud, et kõik läheb suurepäraselt jätnud esinduskuludeks suurema summa sularaha, mis praegugi tema öökapil ülelugemist ootab. Ka suitsuahjudega ütles Edward olevat kõige paremas korras ja lubas helistajale selle kinnituseks hommikul faksi kahe suitsukana saata. Lubadus neis helistaja hetkeks nõutuks tegevat. Ometi jäi ta lõpuni korrektseks. Kell oli pool kolm. Naine tuli magamistoast nagu soomlambul läks kööki. Külmiku uks paugutas tuhmilt. Naine oli viimasel ajal hakanud öösiti sööma ise arvestama hundiisu kohta, et põeb buliimia nagu printsess Diana. Kurat teab. Võib-olla põdeski. Härra guugelmann surnud, ütles Edward küsimusi ennetades, kui naine köögist tuli kikkis sõrmleival singiviilu hoidmas. Kes küsis naine? Härra guugelmann, kordas Edward. Tead, millesse ta suri? Tõgis end surnuks. Ei ole naljakas, ütles naine. Surmaga ei naljata. Edward pidi tunnistama, et naisel on õigus. Seda enam, et helistajal näis olevat tõsi taga. Aga tööstuslikud suitsuahjud. Kui see polnud pila, siis mis oli? Ja kes ikkagi on või olgu muld talle kerge, oli härra guugelmann. Edward lasi silme eest mööda kõik viimasel ajal nähtud võõramaised näod kuid ei, lääne ärimeeste hulgas, kelle nimeta tutvustamisel alati hoolikalt meelde jättis ega energiliste noorte vene ettevõtjate seas, kes igal sammul visiitkaarte jagasid ja oma päevast päeva paremaks muutuvat inglise keelt emakeelele eelistasid. Väljas hakkas tööle auto turvasignaal. Hädakisa meenutav heli manas Edwardi silme ette härra guugelmanni sogastesse voogudesse kaduva masina ja tekitas masendust. Öösel kuuldud katkendlik kulg meenus nädala pärast, kui Edward nägi direktori laual välismaalt saabunud dokumentide paketti. Jooniseid muutsid Edwardi valvsaks. Ühel neist oli midagi, mis meenutas sarkofaagi. Täpsemalt vaatlemisel nägi ta kollet suitsulõõri küpsetusahju. See tähendas, et tööstuslikud suitsuahjud, millest öine helistaja oli rääkinud, on reaalsus. Järelikult on reaalsus ka härra guugelmann. Edward tundis õudu. Ta oli kellegi surma üle nalja visanud. Ta oli lollitanud teiselt kontinendilt helistanud inimest, sest kui kõik muu on reaalsus siis on läänerannikul asuv portland seda enam. Kummaline vaid, et tema ainsana näis ära guugelmani surmast teadlik olevat. Miks eelistati just temale. Ja kust sai helistaja tema koduse telefoninumbri nime kaardilt, millal ja kellele ta selle andis? Edward tõlkis tehnilisi termineid inglise keelest eesti keelde. Selleks ta oligi direktori juurde kutsutud ega suutnud otsustada, kas teatada härra guugelmanni surmast või mitte. Aga kui temalt küsitakse, millal see juhtus. Ja kui ta vastab, et nädal aega tagasi siis ta peab ka vastama küsimusele, miks firma jaoks nii olulist informatsiooni nädal aega varjas. Ja mis saab siis, kui selgub, millist rumalat nalja ta helistajaga tegi. Tõenäoliselt tuleb tal siis hüvasti jätta nii äri lõunatega, kuhu teda tänu heale tehnilise inglise keele valdamisele tõlgina ikka sagedamini kaasa võeti kui ka lootusega peatsele edutamisele. Edward tundis end korraga sõnumitoojana, kes halva uudise eest, kui see teatavaks saab, kas kohe hukatakse või vähemalt ebasoosingusse satub. Sellepärast oli kõige targem teha nägu, et ta mitte midagi ei tea. Et pole olnud mingit telefonikõnet, mingit tobedat nalja, mitte midagi. Informatsioon, mida tema ainsana valdas muutus päeva lõpuks lausa härra guugelmani mentaalseks kohalolekuks. Ja viis Edwardi päeva lõpuks täielikult depressiooni. Koju sõites olnuks tal nagu laip pagasiruumis. Ta püüdis kramplikult meenutada, kes neist asjalikest ja heatujulised just esimese klassi piletiga saabunud härradest, keda ta oli aeg-ajalt käinud lennujaamas või sadamas vastu võtmas oli härra guugelmann. Tundus, et kui see on selge, laheneb kõik muugi. Ta tõstis mälus nimesid ja nägusid ringi kuni mõistis, et see on tobe. Asi polnud konkreetses inimeses, keda ta ei tarvitsenud kunagi näinudki olla vaid firma jaoks olulises informatsioonis, mida ta õigel ajal juhtkonnale ei edastanud. Samas torkas Edwardile pähe, et ta võib seda teha ka homme. Juhtkonna jaoks oli äripartneri traagiline surm hommegi uudis ja loodetavasti polnud veel hilja firmaga huvide kaitseks midagi ette võtta. Edward leidis, et see on suurepärane idee. Ta võis ju täiesti vabalt öelda, et sai härra guugelmanni surmast teada alles täna öösel. Öösel nägi Edward unes suurt vett ka parv, millega ta jumal teab, kuhu triivis, oli väga suur. Just see asjaolu kõige rohkem tuska tegigi. Rasket parve oli võimatu juhtida. Edward leidis küll mingi aeru meenutava lauajupi aga sellega ei saanud parve kurssi muuta. Kui innukalt aga ei nõudnud. Tegelikult ta ei teadnudki, millist suunda peaks eelistama. Tal polnud mitte mingit plaani isegi mitte mälestusteekonna algusest. Kuid kellelgi pidi see olema, miks muidu oli parv kaldast lahti lükatud? Edward vaatas ringi. Vesi oli ühtlaselt tinahall sama värvi taevas oli sompus. Polnud ainsatki märki, millest oleks võinud mõista, kas tegemist on mere ookeani või lihtsalt lõputu ürgveega. Täielik teadmatus tekitas Edwardi sellise metafüüsilise ahastuse. Et oleks tahtnud maha istuda ja ära surra. Selja taga liigutas keegi, kostis hingetungivalt tuttav heli. Edward ei söandanud pead pöörata, sest teadis, et see, mida ta seal näeb, on lahendus. Vastus kõigile küsimustele, mida ta iganes oskab esitada. Kui ta siis lõpuks üle õla vaatas, nägi ta parve keskel oma naist mingist Dadamatust märgist. Tema olekus mõistis Edward, et naine ootab last. Ta seisis külmiku kõrval, mille ukse äsja oli avanud ja vaatas etteheitvalt Edwardile otse. Ootamatu tuulehoog rebis vee vahule ja käristas pilved korraks laiali. Heledas päikesesäras mõjus külmiku lumivalget tühjust õudusttekitavalt. Edward lõi silmad maha kuigi ta milleski süüdi polnud. Parv polnud tema idee oli siin sama juhuslik inimene nagu tema nainegi. Ta ei teadnud kummalise merereisimõtetega suunda. Kuid ta oli mees. Tema kohus oli midagi teha ja sellepärast kahmasta maast aeru meenutava lauajupi ja hakkas sõudma nagu meeletu. Ärgates oli ta läbimärg, süda peksis, nagu oleks äsja unes nähtu reaalselt aset leidnud. Naist polnud voodis. Küllap tuli jälle köögis see teadmine ja öökapil tiksuma, kella ühtlane heli tegid Edwardi millegipärast peaaegu õnnelikuks. Hommikul läks ta direktori juurde, et firma juhtkonnale äripartneri surmast teatada. Ta polnud veel otsustanud, kas valetab, et sai kurva sõnumi täna öösel. Või ütleb, et teadis härra guugelmani surmast juba nädal aega tagasi. Sekretär panustada, oodata, direktor pidas nõu. Niisiis oli tal veel veidi mõtlemisaega. Ütle sekretär, fana, juut igastahes. Edward tundis korraga sõnulseletamatut kergendust lausa joovastuseni küündivat rõõmu.