Mina olen Helene Vannari. Ja loen teile Maimu Bergi loo Lembitu kivi. Te istute praegu kivil, kus oma ajal armastas istuda suur Lembitu. Tõstsin pea. Minu ees seisis kõhetu vana mees, paljajalu püksisääred üles keeratud. Mõned aastad tagasi istusin ühes vanas kõrtsis Euroopa südames. Keegi mind küll ei kõnetanud, aga kui pilgu seinale lõin, nägin Justuma silmade kõrgusel mitmes keeles kirja. Te istute praegu kohal, millel kunagi armastas istuda suur Beethoven. Siis ma ei kahelnud selles, et seinale kirjutatu paika peab. Vana raske puutuul ja samasugune laud võisid olla pärit isegi varasemast ajast, kui Beethoveni aeg. Mäletan veel ärevust, mis mind valdas, kui ma massiivsel puutoolil istudes Beethoveni-le mõtlesin. Mitte et ma Beethovenit eriti oleksin hoolinud, aga Beethoven on ikkagi Beethoven. Imelik ja mõjuv, oli tajuda kokkupuudet aja, voolamise ja asjade ning väärtuste püsimajäämise vahel. Sõin praadi ja jõin punast veini erilise tundega, otsekui oleksid needki pärinenud Beethoveni toidulaualt. Silmitsesid kelnerid, uudishimu ja austusega nagu kedagi, kes võis Beethovenit isiklikult tunda. Aga praegu, kus mingi võõras vanamehe näss back, tavaline külamees kriuksuvad häälel kindlameelselt teatas, et istun nii ajalooliselt kivil, tõrkusin seda uskumast. Iga kaasaegne võis näha Beethovenit lemmikkõrtsis alalise koha peal istumas ning sellest sõpradele-tuttavatele rääkida. Juba kõrtsi peremees hoolitses, et niisugune jutt leviks ja ta suguvõsa kandis mälestuse kuulsast külalisest üle aegade. Aga kes oli näinud Lembitut siin sellel kivil istumas, kes võis kindlalt väita, et muistne vanem, kellest üldse nii napilt teateid just siin oli istunud? Kas ei olnud legendi Lembitu kivist omal ajal välja mõelnud mõni tundeline ärkamisaja habemik, et orjarahvast kiiremini iseteadvusele või koguni iseseisvusele äratada? Loomulikult polnud mõistlik vanamehega vaielda, aga sama rumal oli talle järele kiita. Naeratasin endo, lin vait. Vana mees laskus kükakil ja vaatas mulle pingsalt näkku. Muigate graafiliselt lasta. Ja siiski on mul õigus. Lembitu istus siin. Kus te seda nii kindlalt peate? Järeldan, hüüdis vana mees püsti karates. Loogika põhjal. Vaadake, Lembitu elas seal ja ta vehkis käega metsatuka poole mu selja taga. Oletame, ütlesin, kehitasin õlgu. Lembitu elas seal, jätkas vana mees. Linnus oli seal. Ta osutas Lembitu linnuse oletatava asukoha poole. Nii jätkas mees. Siit läks ka vanasti tee kõlast linnusesse, seda pole raske kindlaks teha. Ja Lembitut tuli sagedasti seda teed, käiakivi aga on peaaegu tee ääres, eks ole. Järelikult pidi Lembitu sellelgi vilistuma, lõpetas mees võiduka tõsidusega, jäi mulle ootavalt otsa vahtima. Mis häda tal oli istuda, vaidlesin vastu. Tõenäoliselt sõitis ta küla linnuse vahet ratsahakkas ta küll hobuse seljast maha tulema, et asja ees teist taga kivi otsas kolmutada. Pealegi polnud temasugusel suurel pealikud selleks aegagi. Naeris mees patsutas rohukivi kõrval madalaks, istus maha. Teinekord võis ta ju ratsutada, aga jala käis ta kindlasti ka seda esiteks ja teiseks armastas ta selle kivi otsas istudes mediteerida. Mediteerida imestasin Kiievi otsas mediteeriv, Lembitu ei tundunud usutav. Pigem oli see heaks ainesega skulptoritele. Nojah, mõtiskleda, seletas vana mees oma strateegiat ja taktikat ei puistanud ta ju käisest, kõik tuli rahulikult läbi mõelda, ette kujutada, mitu korda peast läbi lasta. Seda küll, aga kes ütleb, et seda kõike just selle kivi otsas tehti, kus siis mujal, imestas mees. Näiteks kodus. Miks ei võinud Lembitu mõtiskleda kodus või ratsa sõites või teiste vanematega nõu pidades? Kodus, kas te ise ka usute, mis te räägite kodus, kus ta ümber sebisid, igasugu naised-lapsed, sulased, orjad, Need pidid vait olema, kui peremees mõtles. Kust te seda võtate, seda kivi otsas mediteerist ei usu. Aga seda, et ta naised-lapsed vaikseks kamandas. Usute küll? Te lähete koguni nii kaugele, et panete suure väejuhi hobuse selga, mõtteid mõlgutama või teistega oma plaani arutama, nagu mõne vana Latodora naise. Aga pühas hiies jalutamine ja mõtisklemine. Mida te sellest arvate jätnud ma järele? Sellest, ma arvan, et Lembitu polnud ometi mõni romantiline piiga, kes pühas hiies puude kohinal saatel unistab. Lembit tuli, mehine mees, kõva sõdalane, mitte mingit pehme poeet. Miks ei võinud Lembitu poeet olla, ägistusin mina. Mõte sellest, et Lembitu ehk oligi luuletaja, erutas mind väejuhttark ja haritud mees, diplomaat, kirjaoskaja maailma näinud inimene, miks ei võinud temaga luule sädet olla, see hakkas mulle üha rohkem meeldima. On just väga tõenäoline, et Lembitu oligi poeet oma romantilise unistusega ühtsest eesti malevast oma usuga võiduvõimalikus seni lootusetus olukorras. Unistuses ühtsest eestlaste malevast pole midagi romantilist, son targa mehe strateegia. Pealegi polnud mingi unistus plaan, et plaan jäi realiseerimata, see ei anna veel õigust seda romantiliseks unistuseks deklareerida. Ja isegi kui Lembit hooligi luuletaja, siis ajaloo seisukohalt pole sellel mingit tähtsust. Tähtis on Lembitu tegevus sõjamehe ja poliitikuna. See oli muidugi tõsi. Ja ma elasin mõttes veel kord nagu mitmeid kordi varem üle selle valu, mida me kõik tunneme Lembitule ja ta ajale tagasi mõeldes. Võib-olla tundis vanamees sedasama, sest ta oli tükk aega vait. Kõrgel üleval, lõõritas lõoke. Tema oli siin olnud ammu enne meid kõiki kaine Lembitut ja Lembitu ajal. Tegelikult polnud mul mingit õigust vanamehega vaielda või ta jutus kahelda. Miks ei võinud Lembitu kunagi tõesti istuda sellel kivil, olgu siis mediteerimiseks või selleks, et kuulata lõokese laulu ja tunda enda ümber kevadet, ainult et kas see kivi üldse oligi, Lembitu, siin kõhklesin ma, jumal teab, mis maaparandusselle siia on toonud. Ja kas see üldse on nii vana. Siis arvati, et kivi tekkis alles pärast Lembitut, imestas vanamees. Näete nüüd, kui rabedad on teie argumendid. Kivi on siin seisnud aastatuhandeid, nii nagu jäämassita kunagi siia kandsid. Tänage õnne, et juhus istutas teid samale kivile, millele Lembitu kunagi istus. Suurem osa Eesti rahvast ei satu siia iialgi või kui nad satuvad, siis ei tea nad istuda sellele kivile. Tänavu kevadel olete teie näiteks esimene võõras, kes siin istub. Ma ei vastanud midagi. Mul on isegi piinlik, et ma ei tundnud niisugust ärevust nagu Beethoveni toolil istudes. Oma südames ei olnud ma kindel. Ei võinudki kindel olla, et istun Lembitu kivil. Küllap tähelepanelik vana mees sai mu kõhklustest aru, sest ta tõusis rapsakalt püsti ning tegi sõna lausumata minekut. Isegi hüvasti jätnud. Minul hakkas kahju, et ta niimoodi ära läheb pahasena ja küllap kurvaltki. Aga ma ei saanud ju ka oma skepsist vastu. Kui ma omal ajal seal kõrtsis Beethoveni tooli peal olin istunud, ei olnud mu südames mingeid kõhklusi. Olin arvanud koguni suurmehe lähedust tundvat tema kohalolekust märku saavat. Hiljem kuulsin ma palju reisinud sõbralt, et mitmed Euroopa kõrtsid, kuhu selle maailma vägevad jalgagi pole saanud reklaamivad ennast kui paika, kus armastas käia Beethoven, Punapart, Balzac võib Eikon või mõni teine suurus. Kui isegi Beethoveni kõrts võis osutuda pettuseks, mis siis veel rääkida Lembitu kivist. Ja sellepärast hüüdsin vanamehele järele. Kuulge, oodake, ärge pahandage. Te saate ju isegi aru, et keegi ei suuda tõestada ega kindlalt teada, et Lembitu istus sellel kivil. Mees seisatus ja pöördus näoga minu poole. Astus siis koguni mõned sammud lähemale. Mis sind tõestada, mis siin teada ja mis mul sind pahandada, ütles ta toredalt. Mul pole tarvis kellelegi midagi tõestada. Mina tean täpselt, sest mina ise olengi Lembitu. Seda öelnud, tõttas ta pahuralt minema.