Mina olen Andero Ermel ja loen Silvia Truu loo muidusööja. Võõras lähenes väravale. Vasikasuurune maks hüppas esikäppadega mehe kõrguse plangu ülemisele ristlatile ja kõmistas üle aia haukuda. Temast tublisti väiksem Sammy ulatus ainult alumise rist Lätini ja ragistas oma lugu. Seal. Kära oli võimas. Võõras jäi arglikult seisma ja vaatas aupaklikult üle aiapaistvat suurt musta pead. Vaatas lühikest laia nina, kõrget otsaesist, pikki lontkõrvu ning ripakil laugudega silmi. Ja muigas. A. Njuufaundlandi ainult lärm, teisel nagu mõnel murdjal. Pomises mees ja avas julgesti väravamaks, kargas aia pealt maha, jäi eemale seisma ja müristas bassihäälega edasi. Vaat nii sõbralikult ja heatahtlikult nagu teised su tõuvennad noogutas võõras. Ta hakkas portfelliga vehkima, et agaralt ründavad Sammyt püksisäärest eemale hoida. Perenaine tuli majast välja. Ja see krants on teil ikka koer teab mis koera kohus. Aga too seal. Võõras, osutas Maxile, kes oli maha istunud ja teda nüüd vaikides silmitses. Mis niisugusest muidusööjast pidada? Kuidas muidusööja ei taibanud perenaine. Noh, vee ääres, seal ta päästab inimesi. Vaadake, tal ju lestadki varvaste vahel nagu pardil kuid siin teete talle liiga, ta on tark ja tubli koer. Kaitses perenaine, maksja jätkas naljatades. Nad, mõlemad mul mitme erialaga. Sammy valvab kodu ja hoolitseb pereisa jalavarjude eest, toob sussid kohale ja viib saapad ära. Maks jälle on vetelpäästja kodukaitsja. Praegu ta ainult teatas teie tulekust, kui aga mees katkestas sõnakat perenaist kärsitu käeviipega, et ah, mis rääkida, võib palju ja tõttas oma tuleku põhjusest juttu tegema. Mõni aeg hiljem oli mehel jälle sinna majja asja. Seekord tulid õhtul pimedas. Õues oli vaikne. Koerad on toas, arvas mees. Portfelli igaks juhuks. Enda kaitseks valmisseadest tõttas ta maja poole. Äkki kuulis ta nuhinat ja lõõtsumist. Kohe löödi talle niisuguse hooga õlale, et mees kaotas tasakaalu. Ta komistas millelegi pehmele, see kiunatas. Mees kukkus kummuli kõvaks tallatud aiateele. Vaevalt puudutas ta ninamaad, kui keegi vajus talle raskelt seljale ja veel keegi hakkas saabast jalast ära kiskuma. Oli kuulda urinat. Appi. Karjatas mees pead püsti ajades. Röövlid sai ta veel karjuda, siis hakkas seljal, oli mõmisema ja andis talle müksu kuklasse, surudes ta näo uuesti vastu maad. Appi. Ägas mees. Perenaine avas ukse. Valgus pääses õue, ta nägi järgmist pilti. Õues oli kõhuli maas, üks mees, maksistus tema seljal, kuna Sammy sikutas hammastega saabast. Ost, te hullud. Hüüdis perenaine. Sammy jättis saaparebimise, kuid lahti ta seda veel ei lasknud. Keelas perenaine. Nüüd laskis Sammy saapa lahti, limpsab keelt ja istus mehe jalgade kõrvale maha. Mees kuulis perenaise häält ja tõstis pea. Kohe patsatas maks talle jälle oma suure käpaga kuklasse. Aidake ägas mees. Maks, tule ära. Kutsus perenaine koera. Maxi 60 kilone keha tõusis, koer taganes ja urises madalalt kõmiseval, nagu kaugeneb äike. Mees vaatas kallaletungijaid, venitas üllatunult. Kas tõepoolest seesama? Seesama jah, muidusööja, muigas perenaine.