Tere, mina olen Piret Kalda. Ma loen teile ühe Juhan Liivi loo. Igapäine lugu. Kõik jutud algavad sellega peale, et kuskil midagi iseäralist sünnib, et kuskil midagi saab sündima või et kuskil midagi on sündinud, millest ise äralised asjad järele on jäänud. Selles jutus siin ei ole midagi iseäralist. Sellel ei ole muust jutustada kui ainult vaesest punasoo marist. Ja ühe punasoo mari elus ei ole tõesti midagi iseäralikku ette tulnud ei alguses ega lõpus. Kuidas ta elas ja oli. Nõnda on palju teisi ka elanud. Need ristikesed, mis kirikaeda katavad ühed täna pandud teised kõdunenud, kolmandat pool küllakil, neljandad, päris maha langenud. Need, kõik räägivad maridest, kes kord on sündinud, elanud ja surnud nagu punasoo Marigi. Kui ta pooleaastane oli, suri ta ema ära ja kui ta roomates ukse pealt kukkus ja otsaesise ära lõi, võttis teda karjase naine kasvatada, kus ta nii kaua põrandal kasuka tüki sees istus, kuni käima hakkas. Isa oli ju enne ta sündimist surnud. Kui ta küla sead ära oli hoidnud ja veel aastat kuus kasvanud, oli tal suur õnn. Ta sai taluperenaiseks, kus külas perenaised riide kruuti otsisid. Seal võeti seda punasoo-Marilt, kus perenaised tüdrukutele eeskuju juhatasid. Seal nimetasid nad Marit ja kus kord jõukaks ja õnnelikuks loodeti saada. Seal sooviti punasoo marisugune olla ja kus sant veel keskajal ulualust leidis, see oli punasoo. Punasoo oli talu nimi. Kui mari mees ära suri, oli tal viis poega. Kõige vanem, Trallitas karjas, kõige noorem hällis. Vahelmised kisendasid veel kõik tihti ühekorraga. Mari lõikas ühele leiba, pani teisel jalgu kinni, seadis kolmandale pudipõll ette, mõõtis sulastele viljaseemet välja, muretses, et krediitkassa võlg iga aasta tasasai ehk külmees viimse rublani esimese sissemaksuajal koha eest välja oli andnud. Mõnikord üteldi ka mari olla lastele kuri. Mine katsu enne poeglastega valmis saada, katsu siis ja ütle. Pealegi, kui neid viis tükki on siin kingapael vibupüssile pandud seal vokinöörid, puu hobusele ohelikuks lõigatud, kaalikas käidud või sauna katus sisse tallatud, kuhu vaatad, sinna võmmi vaja. Aga mari kasvatas pojad üles ja et aeg niisugune oli Mil kroonuteenistusest igat viisi vabastada lubati pani mari ühe peremeheks teise peremehe abiks, kolmanda Rõuge panijaks, neljanda kellelegi kasupojaks ja viienda koolmeistriks. Kõik jäid talle enesele ja ta ei tarvitanud kellelegi abi selle juures, nagu ta enne nende kasvatuse ajal kellelgi nende peale ei kaevanud. Pojad sirgusid üles kuusena, ema jäi allapoole kõveraks. Ema ei nõudnud nende käest isesugust, tänu poegadele ei tulnud meelde seda pakkuda. Ema andis veel kotikesi ja sekikesi tagantjärele, kui pojad ju iseenese peremehed olid. Ei ta ütelnud kellelegi, maksa ära. Aga siis tulid marile rasked ajad. Neli poega surid ühe aasta sees. Ta käis neid kõiki surnuaiale saatmas. Mis ta kodu tegi, kes seda nägi, aga ta ei jooksnud kellegi juurde külasse nutma. Kui välk ta maja põlema lõi, kus vanem poeg peremees oli, oli mari ainuke, keda tulest välja toodi. Majad põlesid viimseni. Uus peremees võttis mari jänesele sauna. Kui ta nüüd kepike käes, pühapäeval kirikumäest üles palvele tudiseb, ütlevad tale inimesed. Küsi ometi valla vaestekassast enesele raha. Sul on õigus saada. Siis vaatab mari rahulikult otsa ja ütleb. Kuni ikka veel näpud suka juures liiguvad, ei ole vaja. Kes sulle ka annab. Perenaine andis eilegi kakukese leiba ja kotikese piima. Palju mulle vanale inimesele vaja on. See oli jutt vaesest punasoo marist.