Mina olen Ago Roo. Loen teile, Vaino vahingu, loo pimedad ja kurdid, taldrikud. 11 praetaldrikut ja mõned vaagnad olid juba laual, kuid toitu ei toodud ikka veel. Naised ütlesid, et täna on meil ühepajatoit, et tulnud keeta Kaher pliidil ja just see teine pliit, millel keesid kartulid, ei tõmbavad juba hommikust saadik. Üksi kaetava laua taga istudes ei häiri tühjad taldrikud ehk nii. Kuid kahekesi korrutades. Istusime vennapojaga ainukesena lauas, rääkisime ilmast ja poliitikast, toidust ei söandanud kumbki rääkida. Aeg aga venis, toodi küll, leib, sool ja sinep, noad ja kahvlid, aga süüa veel mitte. Ulatasin vennapojale tühja vaagna. Ehk liha. Liha nagu ei tahaks. Tõstsin ta ette teise tühja vaagna praetud kala. Kala ka ei taha. Alustamises kartulitest vaagnaid enam ei jätkunud. Ulatasin ta ette ühe taldrikutest. Vennapoeg ei vastanud, ei pärinud. Ma tõstan sulle ise, ütle ainult, mida kartuleid võib. Lõikasin kahvliga üle vaagnapõhja kombates olematuid kartuleid, veeretasin vennapoja taldrikule kolm õhukartulit. Ta tänas haka peole. Kartulit niigi juba jahedad, kipuvad siniseks minema. Paljastest kartulitest ei hooli. Midagi, oleks nagu puudu. Leiba-saiakastet muidugi kastet. Kastet palun, just palju palju kastet, valget ja magedat. Perenaised käisid meid köögist uudistamas. Ei nemad ega vänged söögilõhnad häirinud meid. Klõbistasin söögitruult kahvliga ja noaga, justkui sööksin ma eriti ahnelt kiivalt. Õgiksin. Vennapoeg ootas ikka midagi, imestasin, mida? Olin talle ju kogu tulevase õhtusöögi ette tõstnud. Miks ta ei söö? Jonnib? Ma jonniisu ei ole, ennetas ta mind. Millist isu ei ole isu, isu tühja laua taga, kui mängus on õhukartulid. Vennapoeg viskas kahvli demonstratiivselt lauale koguda, niigi nigel mängulust oli kadunud. Keegi meist üks meist peab sööma, kes, kui sina ise, siis pean mina olema üks 11-st ja ma sööngi ning kui kõht täis, tõusen kohe lauast ja hakkan karjuma. Sina, aga ära süga lõuga ega vahi vesi mahlaselt suur köögipoole. Seal pole midagi. Sa ei tea enam, kuidas olla, kuidas süüa, kui köögis midagi pole. Ja ometi hakkas vennapoeg rääkima. Tead, ma ei oska selliseid õhuõhtusööke süüa. Muidugi ma mõistan, et sa mind ei narrita. Ma tean ka, et nii on rätsepad alasti kuningatele õhuriideid õmmelnud. Aga et nii süüa võib, seda ma ei teadnud. Ja miks pead just sina mind selliselt sööma õpetama? Jätta. Kui kõht tühi, siis oleneb kõik sinust endast sööjast. Mis õpetamisest veel rääkida? Kas saabki täiskasvanud sööma õpetada? Tegin väikeseks pausi, enne kui jätkasin. Mul on hea meel, et ma näen kõike teisiti. Et ma näljased siin maailmas kõike ei näe. Mis tähendab teisiti, nägemine, elavnes vennapoeg. Ega sa arva, et ma pime olen? Pimedaga mängib ja ja kui sa oleksidki pime, sunniks sind ma sind ikkagi sööma Canii sööma. Keegi peab ju minu poolt olema. Omakasupüüdmatult mäng ei ole teinud ega tee kunagi nägijat pimedaks, pigem vastupidi. Aga kui ma kurttumm oleksin, siis, siis oleks kohe kuritegu. Ah, et kurt summadele ei võigi kartulite asemel fantaasiat serveerida? Võib küll, vahel isegi peab, on soovitav kurttumma oli ühepajatoidule midagi ühist. Kus oled sa seda jõledust kogenud? Vangilaagris? Ja jäta meelde, et laagris mängiti ainult pimedate, ka sellist mängu. Elajad võib-olla, aga me ei tea enam, kes teame, ainult et mitte pimedad. Nemad kindlasti mitte. Sest kui mõni juhuslik nägija pärast sellist lauamängunäljasurma suri, siis olid pimedad just need, kes vastu pidasid. Mis sest, et nad ise mängust osa ei võtnud. Mõned neist pimedatest ei võtnud isegi kaalus alla. Nad ütlesid, et tühja laua mängimine nälgimine on pimeduse igavese pimeduse kõrval tühine ja mööduv asi millest juba ainuüksi kujutlusvõimega jagu saab. Ning et tuleb päev, mil jälle süüa saab. Aga nägijaks seisab pime kunagi. Miks te pimedatega nii ülekohtused olite? Pimedaid ei saanud ju peksta, käsi ei tõusnud. Neid võis kas tappa või mängult sööta. Muidugi neid, kes isegi laagris lurjused olid. Olin liiale läinud, justkui suured tühja suutäie alla kubistanud. Kurttummad jätame täna rahule õhtusööki veidi hiljaks ja mõne varakult lauda istunud soovid või õnnetused on tühised. Kui sa arvad, et ma sinuga halba nalja tegin, siis mai lõpetanud haarasin välkkiirelt tühjalt taldriku ja virutasin selle vastu kahhelkividest ahjud tükkideks. Lõhun kõik need 11 taldrikud lendavad mõne minuti jooksul vastu ahju kildudeks. Ma vihkan taldrikuid, vaikuvaid tühja, saan riielda või ei anta mulle paaril järgmisel päeval süüa, aga nõud, lõhun ma nüüd ikkagi ära. Lõhun kainelt, need tühjad nõudja ootavad taldrikud. Viska siis. Ja ma virutasin Q11 taldrikut. Muide vennapoega minust 11 aastat noorem vastu ahju puruks. Tere, naised karjusid, sõimasid ja imelikul kombel meid mõlemaid. Vennapoeg muigas stoiliselt. Ta muie oli nii omal kohal, mis sest, et väga võigas muie vabandas midagi välja. Ta muigas ka nagu minu eest. Siiski. Miks sa taldrikud vastu ahju viskasid? Ma ei tea. Nagunii tuuakse uued taldrikud. Ühepajasööki ei tule meil enam kaua oodata. Ja söömisest pole pääsu. Jälle ta muigas. Sina oled taldrikute lõhkumisest süüdi, käratasin vennapojale. Kaudselt tehti jah, aga lõhkusid ikkagi sina, sa oled kõige otsesem süüdlane? Otsesem tunnistajad, tahtsid öelda, ära vaidle, oled süüdlane, sest sa ei võtnud tühjade taldrikute ja tühja lauamängud tõsiselt. Ainult hetkel tundsin, et sa ei teegi enam vahet täis tühja vaagna ning taldriku vahel. Et oled võimeline sööma alati ja kõike. Ilmselt olid sa kas sel hetkel kriitiline kahju. Olingi. Kui olid miks sa siis mu peale pahane pole? Milline komöödia, aga sinult ei ühtegi tõsist etteheidet. Sa ei suutnud mind solvata, pahandada, sul tuleb veel palju vaeva näha. Ja me sööme jälle nagu alati. Hea küll toit tuuakse, kuid pea meeles, vennapoeg, sellega pole asi veel lõppenud. Meie arved jäid klaarimata. Võimalik. Aga ma ei usu enam, et sa oled võimeline arveid klaarima. Olen küll ja sina oled ka. Poolikuks jääb, mis jääb poolikuks. Õhtusöök vist jäigi. Sest söömise ajal oli mul tunne, nagu oleksin õhtusöögi kuskilt kantseleis juba ammu kinni maksnud.