Mina olen anne Reiman ja loen Aino Kallase loo naine, kel oli aju. Oli kord naine, kel oli aju tõeline aju millega võis mõtelda, kuigi, tõsi küll mõte hõljus seal vaid harva ja aeglaselt. Ajus oli tavalisest paar-kolmsada grammi rohkem ajuainet ja pisut peenemalt arenenud sagarad. Naine, keel oli aju, oleks võinud seda kasutada naisele sobival viisil. Tal poleks tarvitsenud teha muud, kui rakendada aju naiselikkuse teenistusse nagu tegid paljud enne teda. Ta oleks võinud viia läbi suuri uuendusi ilu hoolde alal, leiutada igavese nooruse võide või mingi uue naha jahutusviisi võimasseerimis süsteemi või panna toime moerevolutsiooni. Tema alati aldis ja käskudele kuulekas aju oleks läinud avastusretkele värvide ja mustrite maailma. Ülemääraste aju raasude ainus õigustus ja mõte oleks olnud ta naiselikkuse igakülgne rõhutamine. Aju oleks olnud tema kuningliku kõrguse naiselikkuse õukonnavarustaja. Ta oleks õppinud kõike kõigest lahustades õpitu oma ajus vaid üheks naiselikkuseks mis ei oleks iial mõistusega tülli läinud. Veel teinegi tee oleks olnud talle pakkuda. Ta oleks võinud olla vaid ema. Oleks austanud ja viljeldud mõistust just nagu laenu mis on usaldatud talle säilitamiseks, kuid mitte mingil juhul kasutamiseks. Tuleks hoidunud seda kasutamast, kartes selle kulumist ja pärandumisvõime kadumist. Ta oleks aina lisanud protsendid kapitalile ja ühel päeval kirjutanud kõrgeks kasvanud protsendiga kapitali poja nimele. Ta ise oleks olnud vaid ajutine peatuspaik kõigele kaunile, üksnes taimelavahoidla tulevaste sugupõlvede hüve tarvis. Ta oleks sundinud oma mõistuse püsima eosena, et see võiks võimsamalt võrsudega järglastes. Või siis oleks tulnud tal nii naine, kui ta oligi asetada oma 300 ülemäärast ajugrammi kõigest kõrgemale ja allutada nende ainuvõimule kõik muu kas naiselikkus või aju. Ja kui ta olekski valinud aju. Sellest oleks tulnud verejanuline ilge ämblik, kes tema pea salasoppides püünist kududes oleks imenud ta iga punase verelible, kuni temast ainult pea oleks elama jäänud. Närtsinud vigase keha liiga suur pea. Ta oleks koos seisnud ainuüksi ajuainest ja lämmatanud endas soovi armastada ja sünnitada lapsi. Ükski neist kolmest võimalusest ei saanud teoks. Aju ei sulandunud ühte muude elunditega, et moodustada ükskõik millist tervikut. See jäi imelikult omaette. Aju elas naises oma elu sellal kui ta ise elas teist. Ta jäi ikka edasi naiseks. Tema head ja vead ning vaistud olid naise omad. Ta oli kaastundlik nagu naine ja vahel julm nagu naine. Ta armastas peegleid ega saanud neist mööduda pilku heitmata. Ta kadestas oma võistlejat nagu naine. Ta hellitas lapsi nõrku abivajajaid ning ihkas võrgutada mehi nagu naine. Võis olla, et tal algselt polnudki aju vaid ta oli selle saanud mõnelt mehelt kingiks. Mehed teevad vahel naistele selliseid kingitusi, niisamuti nagu toovad pärlikeesid või kuldkäevõrusid. Võib juhtuda, et ülemäärase, 300 grammi hallollusega ehitud pea meelitab neid samavõrra kui see, mille otsmikul sädeleb hinnaline helmepael. Eriti kui nad peavad seda aju osaliselt enda omaks. Muide, ei ole üldse öeldud, et ta oleks saanud aju mõnelt elavalt mehelt. Sama hästi võis pärineda kelleltki juba ammu põrmuks varisenud kelle tühjadest silmakoobastest võrsub nüüd mõtete asemel sinililli. Oli see nii või teisiti, igal juhul oli ta aju täiesti omaette ning ta muule olemusele võõras ja vaenulik just nagu oleks algusest peale olnud kellelegi teisele mõeldud. Naise meelest oleks olnud kena olla väike narrike kes rumalana anduvana jumala puhtsüdamlik, kuna tuleb oma armsama juurde mõtlemata homsele. Tema meelest oleks olnud vaimustav jumaldada meest, tõsta ta pjedestaalile ja teenida teda kui pooljumalat. Võta tema käest vastu oma osa ja õnn ning tunda nõrkuse joobumust. Ta oli loodud kõige härdameelsemaks kerge usklikumaks ja isetu maks olendiks. Kuid tal olid kängu jäänud sõnakuulmatud aju poolkerad. Hävitushimulised nagu lapsel, kes ei saa kunagi täiskasvanuks tänamatud ja häbematult. Nad õpetasid talle, et armastuses on tugevam see, kes armastab vähem sest ta on seetõttu vabam ja valitseb suhet. Nad õpetasid talle, kes ta asjatult otsis mehe sõprust. Et mehele on küllalt oma ajudest ja tark naine on rumalale mehele ebamugav ja targale tarbetu. Ta õppis mõistma, et mitte ükski mees ei naase naise aru või hinge juurde. Kui naine on kord lakanud talle midagi tähendamast naisena. Ta õppis mõistma, et ainult mehed vahetavad omavahel mõtteid. Naine ja mees üksnes armastust. Ta mõistis, et mees talub naise tarkust vaid tema ilu pärast. Ta mõistis, et naise arvukusele vaadatakse viltu nagu lubamatul viisil hangitud omandile. Parimal juhul suhtutakse sellesse kui üle liigsesse luksusse. Ta hakkas oma sugupoolt halvustama ja jäi lõpuks uskuma iga sõna, mida mehed alates targast Saalomonist ja kuivadest kirikuisadest kuni tänapäeva prohvetiteni on naisest halba rääkinud. Ja mehed, kes vajavad naist sündimiseks ja armastamiseks kellel on kibe ja kõle surra vaid meeste keskel. Needsamad mehed on siiski kirjutanud väga-väga palju halba naistest. Tema tobuke arvas sellega tõestavat oma ülimust, et uskus ja kirjutas alla igamehe sõnadele, kes arvas naise alamaks olendiks. Just nagu oleks ta nõnda pääsenud endast. Tema 300 ülemäärast ajugrammi, pilkasid teda, kuid nende sajatus ja pilge olid jõuetud. Kogu ta olemus ei tahtnud ega saanudki olla midagi muud kui tühine olend. Segu kaastundest ja julmusest, mida kutsutakse naiseks. Ta õppis tundma mitmeid julmi hinge seadusi, mille vastu inimesed on võimetud ja mis lähevad täide saatuse karmusega inimese tahtest sõltumata. Ta hakkas taipama, et kõik hinges toimub samade kasvamise hääbumist seaduste järgi nagu kõik muu siin maailmas. Ja ka vaimsed suhted võivad põdeda üleküpsemise tõde. Ta sai teada, et heategu äratab selle vastuvõtjas tülgastust. Ja vihameeste saamiseks ei ole vaja muud teha, kui laenata neile oma armastust ja raha. Ta õppis pähe terve hulga vaimu, klišeesid sama reeglipäraseid kui keemilised valemid ja harjus sobitama neid inimeste ja nendevaheliste suhetega. Ta õppis manama näole tarka ja eimidagiütlevat naeratust puhkudel, mil ta enne nuttis end hellaks ja andestavaks. Ja mitte ükski fantaasia fööniksi tõusnud tuhast, milleks tema aju, alatine kahtlemine oli põletanud kõiki elava tema ümber. Naisel, kellele kuulus see õnnetu ja hävitushimuline aju Läks haju peale hing täis. Ta oleks tahtnud sellest iga hinna eest lahti saada. Ta hakkas oma aju näljutama, et suretada see toidu puudusse. Aastaid, ei andnud ajule raasugi süüa ja ootas naudinguga tema kokkukuivamist. Vaene aju pimedas luises vangikongis. Silmad lakkasid teda toitmas värskete ja kaunite vaadetega ning kõrvad ei toonud temani helisid ega sõnu, mis oleksid teda viljastanud ja veri õiglane. Armulik ja helde saatis ajule vaid väsinud ja leigeid laineid. Oh kui lämmatav ja ahistav oli selle alati näljase ja kehvasti toidetud aju elu. Kuid asjata ootas naine aju nõrkimist. Viimaks mõtles ta välja teise viisi. Ta otsustas aju vägisi ära väsitada. Sunnist talle peale alandavaid ja talle sobimatuid toimetusi. Piinas teda 1000 rumalusega. Ei andnud talle ööl ega päeval asu. Orjastas oma aju ja alandas ta masinaks nagu kuningatütre vett kandma, pani ta uhke ja vastalise aju tööle. Ning rõõmustas tema kannatuste ja väsimuse, ületunde saju kulumist rängas töös. Taibu nürinemist, ajukeerdude Silenemist ja ergumate osade roostetamist, ohkas ta kergendusest ja pahatahtlikust, kahjurõõmust. Ja märgates üha sagedamini liikuvuse kadu ning üha tihedamaid unustuse ämblikuvõrke vaevu toimivas masinavärgis mis varem oli tootnud rumalaid kasutuid, mõtteid ja ebaterveid, kahtlusi, oli ta õnnelik. Ta võis nüüd rahumeeli elada pimeduses kuhu looja on naise loonud.