Tere, mina olen Jaan Tätte ja loen teile ühe väikese katkendi oma näitemängust, meeletu. Kui me käime asjal asjal, mis siis toimub? Ma arvan, et see on imesõime ja jõime, mis meile meeldis või mis meil oli. Ja meie keha on võtnud sellest ära ainult selle, mida tal vaja on. Ja mida tal vaja ei ole, selle heidab ta endast ära. Meie ei tea sellest midagi, meie keha tegutseb ilma et meie seda kontrolliks või talle käsklusi annaks. Meie süda lööb, tõmbub kokku ja lõdvestab, tõmbub kokku. Lõdvestab hingame lakkamatult, ilma et me seda ise tähele paneme. Hingame magades. Kõik see, mis on meie naha all, on miljoneid kordi keerulisem kui inimmõistuse tippsaavutusteaduses. Meie keha on kahtlemata ime. Aga meie vaim, meie hing, keha puhul on võimalik näpuga järge ajada, et see on see ja see on see ja arstid isegi oskavad mõnda kohta remontida. Aga vaim ja hing, see ma olen veendunud, on omakorda miljoneid kordi keerulisem kui meie keha, mis ise on juba imeväärne. Sest kõik, mis puudutab vaimu ja hinge on nähtamatu. Kui keha puhul asub kõik meie naha all. Aga hing sate aru, meie igaühe hing on seotud millegi tundmatuga. Me ei lõppe ära sellega, mida me saame peeglist vaadata. Suurem osa meist asub sealkandis, kus on suur vanker ja Linnutee. Meie hingedekodu on kuskil seal tähtede taga ja me oleme selle kandiga lakkamatult seotud. Kust tulevad meie mõtted? Kõik ei valmi ainult meie peas. Aju on kõigest vastuvõtja seal nagu internet. Kõik maailma tarkused ei peitu selles hallis kastis meie kirjutuslaual vaid me peame selle kasti ühendama juhtme abil võrku, kust leiame meile vajalikud teadmised. Inimese aju on põhimõtteliselt sama, aga jälle miljoneid kordi keerulisem. Põrk asub kosmoses. Seal on olemas kõik mõtteseosed, mis keegi on kunagi mõelnud. Igaühe mõtte meist jääb kosmosesse alles. Kui sa mõtled näiteks peaks kingapaela kinni siduma muidu võid näiteks komistada, siis võib 1000 aasta pärast keegi selle mõtte üles leida. See võib ilmuda meie unenäos. Kirjanik võib selle ära kasutada oma raamatus. Miks ma alustan oma usu tutvustamist just niimoodi. Aga selleks, et me ei unustaks mitte kunagi ära, et meie elu on ime. See, et siia ilma sündisid just sina on üks võimalus 100-st miljardist võimalusest. See, et me asume taevakehal, kus on parajalt soe, on vesi, on õhk, on rohelus, ilu ja kõik see keset mürgist ja tapvat kosmost, et me oleme sellest hävitavast kiirgusest eraldatud ainult õhkkerge kestaga. Seal uskumatu ime. Sa pead aru saama, et sulle on antud see harukordne elamise võimalus, võimalus armastada, võimalus olla armastatud. Mulle ei meeldi eriti sõna kosmos, ma nimetan sama tähenduse valguseks. Meie hinged on pärit valgusest. Ja siit minu esimene palve. See on tänupalve, jah, ei olegi mingit palvet, sest palve tähendab palumist paluda ei ole meil midagi, meil on kõik antud. Kõik on meile antud. Me saame ainult tänada. Siit, minu esimene tänu. Tänan sind, valgus, et andsid mulle elu. Tänan sind, maa, et annad mulle vett, õhku, toitu, soojust, silmailu. Nii kaua, kui inimene oma olemasolu teaksin taevakehal, nii kaua on ta otsinud sidet selle nähtamatu jõuga. Samamoodi seisame meie täna siin ja tunnistame sellega, et oleme valmis endas avama ukse valgusele. Mitte ühtki ust ei avata suurema lahkusega, kui valgus avab oma uksed meie peale paista, et neid vastu võtta. No millised on siis meie võimalused oma olemist, oma elu siin taevakehal õigustada, seda ära teenida? Seal, kust me tuleme, on palju valgust väga palju. Aga see valgus ei ole igavene. No kui patarei pirniga ühendada, siis alguses põleb ta heledalt aga siis hakkab tuhmuma, kuni kustub lõplikult. Samamoodi on selle suure valgusega, ta vajab pidevat laadimist. No hakkate vist juba taipama, et need laadijad oleme meie teiega, me oleme selleks siin. Selleks on antud meile elu, selleks on see taevakeha kaetud nii tohutu iluga et oma sammudega oma tegudega oma mõtetega oma silmadega koguksime valgust. Et me oma elu jooksul suudaksime oma hinged, mis on meile kaasa antud täita heledusega. Selliste heledatena oodatakse meid tagasi. Hingele ei ole midagi olulisemat, kui pääseda tagasi valguse juurde ja olla sinna oodatud. Kuidas siis elada nii, et meie hing muutuks valgemaks ja heledamaks? Ma usun, et vastuseid, teata teise, vaadake maailma enda ümber, rõõmsa pilguga ja jugade lasete valguse oma hinge. Südameheadus on kõik, mida te peate selles elus saavutama. Tehke silmad lahti, kergitage kulmud kõrgemale. Ja see algab. Mõelge mesilase peale, kes oma ämbritega lendavad õielt õiele mett koguda ja kuidas neid oodatakse nende mee pangedega koju tagasi. Aga kui tuleb mesilane, kelle ämbrid on täis tõrva ei lasta teda mesid Arru. Ta lendab ümber taru, aga kõik avaused on talle suletud. Ta mõistab, et oleks pidanud mett koguma aga ta mõistis liiga hilja. Ta jääb üksi, sureb. Nii on ka meiega. Suurel valgusel on ka vastasjõud tume jõud. See tume jõud on pääsenud liiga lähedale meie südametele, sest ka tema on näiliselt ilus ja ahvatlev. Enamasti on ta plastmassist või lihtsalt läikiv. Tema siht on elu hävitamine. Et valgus kustuks ja selle suure sõja lahinguväli valguse ja pimeduse vahel asub meist igaühe hinges. Aga sellest järgmine kord. Ja lõpetuseks ma tantsin.