Tere, olen hele Kõre. Loen teile reet kudu, loo prožektoriistuja. Sa oled valguse taga, mis mulle prožektorid näkku lõõskab. Kui sinine kiirtevihk Sindi varjaks näeksin, sind. Kustunud Prozektorile sai, heida kõhutad ainult kiirgava kukil. Istud sellel kaksiratsi nagu väikesel mustal tünnil, mis kohe taevasse veeremas. Siis kui tulen jalgu lohistades garderoobist. Oled sa läinud? Olen üksinda laval ja toolide vahel. Ma ei heida sulle ette, et ronib prosektorist sõiduki selga vaid siis, kui ma sind näha ei või. Ma tean, et oled olemas ja laulan sinule. Mu hääl meelitab sind lavale, ma ise mitte. Ehk tuleksid prožektoriistmelt, kui laulaksin inimtühjas ruumis. Aga üksiklauljale ei pane keegi prožektorid põlema. Su kohtan kiirgaval sa ei tule. Ometi aiman kohe klubimaja välisuksel suli tiidust. Vana uks nihkub vaevaliselt praokile. Mind hindavad pilgud jäävad alla. Tõttan üles klaasustest läbi üles üles, et jõuda katusekambrisse. Viltune lagi, kitsas aken, akna taga, korstnad, katused ja taevas, mis kuulub ainult siia aknatagusesse. Mu rõõm immitseb ukse vahelt välja. Keerleb valge suitsutrepist alla. Valvur ärkab tukastusest, lükkab tooli kolinal eemale. See rõõmu, suits, see tuleb ülevalt kustutada, lämmatada, lõpetada. Jalad ei paindu nobedalt astuma. Liigsöömise pidu on särtele kurvalt lõppenud. Rasked jalad ja raske piht, nii ta läheneb. Tuleb globinal tüminal ja leiab võlts uhke laenukostüüm minema tassida, varjule viia, ära peita. Kõik kleidi klaaspärlid on arvel, iga maitsetu kõlin eraldi. Haarata sülle Sitsid, satside, helme, kribalad, mõõta mind riidekuhja tagant külmutaval pilgul. Kõik noored tüdrukud on hukas, klubi lauljad kindlasti. Kõlinete peitepaugutab uksi kinni. Tuleb end ruttu tagasi soojaks mõelda, sest sinu tulek pole enam kaugel. Ma meenutan. Täna on väga hea õhtu. Iga tooli saab katma seelik või kleit. Sekka viidi pükse ja džiini torusid. Täna pole vastutaja esimesed sõnad pileteist müügist, sissetulekust. Täna ei pea oma vastutajat lohutama, et pärast lohutust oleksid järgmised sõnad valgusest ja helist. Sära prosektoris ei süttivad iseenesest. Võimenduse säkijale tulevat lisa maksta. Ehk on lisatahtja kade sinule, kes oma prosektoril istudes rahast kuulnud pole. Ehk loodab ta, et sa just tema rahast kuuled? Tehnikatundja haarab mantli järele, keelab meile pillihelide laulu, ähvardab vaikuse ja minevikuvõimuga. Pärast pean jääjale viima ühe saadud lilledest. See lillel on kõduhais, tunnen mina. Lillesaja punastab justkui loodaks, et põsepuna kaitseb kõdu lõhna vastu. Aga ei. Küllap ei tunneta mingit lõhna. Mul oleks talle ühesugune igas poes ja prügikastis. Tehnikatundja on nelinurkne emasse raiutud. Kui ta pärast etendust minema sammub, võtab ta põrandalt laudu, naelu ja vaibatükke kingad haldadega kaasa. Mu lillekõduhais saadab teda sama kahjutult nagu sigaretipilv. Valguse tegija on isemoodi. Võib-olla seepärast sinu näolisem, et sa istud tema prosektoril, mitte mantli haaraja helimasinal. Sinu näolisel otsib sooje värve, justkui teaks sooja igatsust. Toob punaseid klaase ja kollaseid ja oranž toopika. Redeli troonib su istme juurde lae all, et näeksid lavapõrandal kirevat valguslaiku segu kollasest punasest rõõmust, naerust, igatsusest. Värvide otsimise aegu ei kata muusika mind tervenisti. Veel polema üleni helides, sest ei oska ennetada sind prožektorid, istujat. Tema Mu tundmatu tuttav tuleb just siis. Meie klubist on ta kaugele mujale jõudnud läbi helendava telekasti oma muusikat paljudele kuulutama. Ta tahab näidata, et pole mind unustanud. Koos tirime lavalt sinise katteriide, millel jalad libiseksid riide meeter ja nael meeter ja naelkate käriseb njuuksatades lahti igani uksatus lükkab syncro sektorist kaugemale. Muu tundmatu tuttav kardab riide inetuks bambuks ja heidab lava taha. Olen koristaja, plika, kes ehitab liivalaule. Üks vihmahoog ja kõik on poris. Võimatu on aimata aimamatut, mis alles tulemas ja teel. Tema peaksid ometi mõistma. Mu laul on poolik, ebalev mõtteta ja pettumine võrdle pimedaks jäämisega. Ükski nägija ei esita nii rumalaid küsimusi kui pettumisest. Pimestatu. Ma lähen ta juurde võrgust seelikus, mis prožektorite on sündsusetu räbal ja küsin. Tean vastuseid ette, kuid ei lähe, ega mu seelik on mõõdutundetu. Mu silmad liiga ootavad. Ta tajub vaid ootust, igatsust, palvet. Ei, ei, mitte seda ei taha temalt. Seda võiksin leida siit ja sealt tänavalt ja peosaalist. Paar naeratust, paar pilku. See pole ju patt. Tema on noormees, mina tütarlaps, vaid paar tunde välgatust. Tema oodatud külmutab mind praegu rohkem võltspärlite Peikest. Tal on kiire. Ta luba mu laulu välja pakkuda, mind tarkadele ette sööta, otsustajaile teatavaks teha. Ta justkui kuule, ei vaata teda polegi. Aasta tagasi mu esimesel suuremal laulu esinemisel istuste Stahlis Mu vastase nägemiskauguses. Kuni prožektori kiirgus tõstis lava põranda kaugele kõrgele puutumatusse. Prožektori põrandale pole midagi ühist, halvasti pühitud ja naela päid täis tipitud alaga. Sõõm õhku, mis täidetud sinust viib reisile ilmaruumi naastes oled läbi raputatud, vintsutatud tüdinud. Pinnune põrand häirib siis rohkem tavalisest. Kõik puutub silma rohkem tavalisest. Dolly esimesel korral ei leppinud mu tundmatu tuttav ilma reisi lõppemisega. Reisi lõppu ei kuulutatud. Pidin olema alati sel lennul viibija. Seisin ootaja ette argisemana prahisest koridori nurgast. Olin vaid plikake, kes sattunud juhuslikult laulma kultuurimaja lavale. Mina, kes ma pidanuksin olema valgust kiirgav, sain oma reisikiirguses sinult prožektorid kõhutajalt ootajale pakitses valmis mõeldu keelele. Sõnad olid liiga hästi ette valmistatud, et mitte suust voolata. Alles viimasel minutil muutsid lauset suunda. Nii talle tundunud nyyd arvanud. Keegi ei saa sind vägisi pros hektarile meelitada. Mõistame, saaksime sellega aidata. Tema ei mõistnud. Ma olin liiga noor, alandlik, tavalise kollase koridori pirni all. Mu tuttav tundmatu ei salanud edaspidi hetkelist eneseunustust tema aupaklikult. Mälestuste kummardused on veidrad mulle, kes ma heitlane visklen oleviku pärast. Ometi viib ta mind kaasa tollesse mälestusse. Teda kohates näen kõigepealt tema minevikku pilku esimest pilku kollase koridori pirni all vaadeteis ootust ja imetlust. Täna on ta läinud ja ei tule enam sulatanud jääst, sest prožektoriistuja tulekul pean suutma minevikku hetke hävingu tühiseks mõelda. Et tõusta uude hetke.