Minu nimi on Elizabeth Tamm ja ma loen teile, Bernard Kangro jutustuse sinised mesilased. Vanaisa istus, paku otsas, kõver kadakakepp sõrmede vahel ja mõtles. Täna oli eriline päev vana õunapuutoa otsa juures olid täiesti õitsele löönud. Seal olid ütelnud ikka, et see puu kuivab ära juba mitu aastat olid laulnud nagu vanaisa kiuste oma kuivamiseks. Aga näe, ei kuivanud see tema nimi, puu näis koguni, et ta hakkab veel punaseid õunu kandma. Aga see ei ole ka nende süü, kes ei tea palju maailma asjadest ja otsustavad väliste märkide järgi. Nii, aga ei ole asi maailmas paraku mitte see tare otsa, õunapuu. See tare otsa. Õunapuu lõi äkki rõõmsasse õige, nagu oleks keegi öösel temast mööda kõndinud ja sõrmega oksi puudutades sohistanud. Ööd pead ärkama. Ta ei olnud päris valge, vaid pisut roosakas. Kuid puhkevate nuppude ajal ei olnud ta kaugeltki nii punane nagu kadunud vanaema Uibu mida tütrepoeg oli kirvega täksinud ja mis seetõttu vanaemaga ühele samal suvel ära kuivas. Ilusamad kui teised olid vanaisa nimipuuõied juba vanasti olnud. Kui siin oli veel vana väikene maja siis kandis tuul pudenevaid õielehti rohelise samblaga kaetud katusele ja tegi selle mõnikord üleni kirjuks. Uuema aja kaarded kolida ka kõrgemal ja tuule ja ajanud helbeid katusele või kui ajaski, kes neid õigemägi Õunapuu üksi oli siin vana muu, kõik oli uus-vanaisa väimees oli tubli ning hakkaja mees. Seda ütlesid kõik ja seda kinnitas muna isagi. Aga ta naeratas siiski endamisi. Meist on nüüd ikka tühjakene, on ju ka nii teistele kiita. Õunapuude õitsemise aeg oli vanaisale juba lapsepõlvest saadik kevade ilusaimaks päevaks. Tänavu oli ta aga eriti hoolas oma õunapuuga koperdas igal hommikul varakult vaatama juba sestsaadik, kui puule pungad loodi. Kuid täna, kui äkilise sooja tulekul kõik vanad oksad õitesse mattusid, ei tundnud vanaisa sellest enam suurt rõõmu. Ta istus küll puu all vana nokamüts valgetele juustele vajunud, silitas käega üle halli habeme ja silmade, kuid tal kippus vägisi tunne, et ta on veel noor. Noor, aga maldab vaevalt rahulikult õitsev õunapuu all istuda. Kaugemale aias, seal Valendasid väimehe mesitarud ja sumisesid tema mesilased. Vanaisa, kuulates aeg-ajalt nende sumin, oli täna võõras. Vanaisa oli ise vana mesinik. Ta tundis häälest linnukeste tegevust ja meeleolu. Ta oli oma pika elu ja jooksul nendelt palju õppinud. Ta teadis ka, kuidas nad sumisevad varakevadel pajudes, missugust häält teevad, nad õitsevad õunapuul. Milliste kiidulauludega nad askeldavad Valendaval tatra Heljal. Kuidas nad korjavad mett pärnadelt ja milline on nende hääl sügisesel kanarbikul. Kuid niisugust suminat polnud ta veel kuulnud. Oli uga igal talul oma toon, kuid see, mis ta nüüd kuulis, oli hoopis võõras. Vanaisa mõtles rahutult siia-sinna ja katsus koguni kepiga õhku. Peale tulevad. Kuid need olid juhuslikud eksijad, õunad Bookstelt. Ehk on võõras pere tulnud, mõtles ta ja komberdas kepi toel läbi aia kuulatades ja otsides ei midagi. Siis tuli ta uuesti tagasi õitseva puu alla. Ei maksa otsida seda, mis inimene kuuleb, lohutas ta end. Pole need mesilased. Vanaisa pea vajus pakulistudes norgu. Ta ei kuulnud enam kuldnokkade vilistamist ega märganud, et üksik eksinud mesilane ta valgetesse juustesse kinni jäi. Tal oli meeles, et ta noorena oli igatsenud oma maad kasvõi päikestki lapikest, päris maad. Ta oli arvanud, et võiks selle kasvõi ainult labidaga ümber kaevata, kuna ta hobust ei jõuaks pidada. Kuigi alles kündmine on kõige täielikum, rõõm oma maast. Aeg läks ja vanaisa sai oma maa, kuid omal põllul kündada ei saanud. Tal oli oma poolteist vakamaad aia jaoks seal nüüd mõni kündmine. Ta oli saanud küll oma majakese ja õunapuud ja mesitarud, aga künda võis tütremees ja temagi sellel põllul. See oli ikkagi poolik. Ja vanaisa südamel valutas, see väike asi nagu oleks jumal teab mis. Peale kündmise oli vanaisal veel teine asi, südamel juba õige varasest lapsepõlvest. Nii varasest, nagu oleks enne lapsepõlve oli tal jäänud igatsus siniste mesilaste järele. Kui ta vanemaks sai, taipas ta küll, miks teda oli naerdud siniste, mesilaste jutuga. Ei ole maailmas paljusidki asju, mida igatsed eriti ilusate asjadega, nii. Päike tõusis aina kõrgemale sinisel taeval puu vari, mis enne kaugemal maas lamanud hakkas vanaisa pea peale nihkuma. Jahe kaste kadus igaveseks maast. Õunapuu hakkas kõvemini ja kõvemini lõhnama. Ei kukkunud veel ühtegi hälvet vanaisa juustele. Ka mesilane oli sealt oma jalad vabastanud ja taru poole lennanud. Kollased püksid jalas. Vanaisa kõrvad ja silmad olid pööratud enesesse. Ta oli vahepeal noormees, vahepeal päris laps, ajas oma lapse asju ja mõtles lapse mõtteid. Samas oli ta juba mees ja tundis, et ta peaks tõusma. Söömavahe on magatud kummelist lõhnaval murul Theo põse all. Nüüd oleks aeg rakendada valge adra, et vanaisa raputas pead. Nii kõvasti lõhnas õunapuu ja tõi une virvendusi silmade ette. Ja mesilased need tegid nii imeliku kuminat, nagu oleks täna suur pühapäev. Vanaisal tuli meelde, et ta oli kujutlenud oma vanaduse pühapäevi nii. Ta lamab selili lõhnaval murul. Õunapuud õitsevad, väike valge lapselaps korjab, pudenevad õielehti. Kauguses helisevad kirikukellad ja mesilased sumisevad ta kahara sadenes. Aga ei olnud nii tütrepoeg see korjanud õunapuuhelbeid oli linnas suureks ning targaks õppimas. Kellahelinat ei olnud siiamaale kunagi kuulda. Kirik oli päratu kaugel metsade taga. Ja mesilased. Need olid hallid kollakaspruunid või mustad, mitte sinised. Vanaisa oli päris ärkvel, ta silmad olid lahti. Ometi kuulis ta õndsa. Anne hääl. Hei, Jaan, tõuse üles. Mesilased on tulnud. Vanaisa tõusis püsti, kuidas? Kust tema siia sai? Samal ajal puutus talle üks rippuv oks pea külge ja ta tundis, nagu oleks puu temaga rääkinud. Kedagi teist ei olnud lähedal. Ah siis nüüd on nad tulnud, ütles ta pool valjusti, ruttas kepi najal sügavamale aeda. Tuul tõi vastu mesilaste suminat ja vaha lõhna, mida on aedades soojadel päevadel. Vanaisa läks läbi mesipuude vahelt mööda marjapõõsastest üle mulluste peenarde jalad vajusid sügavale kohevasse maasse. Saades mööda viimastest mesipuudest, nägi vanaisa pisut kaugemale aianurgas ühte üksikut aru. See oli hoopis vanaaegne pakt, aru. Jämepahtlit puu oli pleekinud valkjaks paljude suvede päikeses. Pikad vihmad, olite sileda pinnakiudu kiskunud. Talvekülmad olid tõmmanud ta ümber keerdu minevaid lõhesid. Aga ta pidas vastu nagu mõni elatunud inimene. Kuigi ta võis olla koma 100 aastat vana. Vanaisa imestanud sugugi, et ta selle siit leidis. Just sääraseid mesipakud olid olnud tema aias vanasti. Just niisugused nad olid olnud. Vanaisa astus lähemale tõepoolest mööda puu külge lennuaugu ümber siblisid väikesed sinised mesilased. Nad olid nii helesinised, peaaegu läbipaistvad, nii puhas oli nende värv. Neid tuli tarust lendas tiir tehes kõrgemale ja kaugemale. Otsekui peenikesed heledad niidikesed jäid neist veel õhku püsima. Neid tuli hulgane väljast rutates meekoormaga koju. Päikesed helesinised mesilased olid kõige töökamat kõikidest. Vanaisa vaatas neid, kuni väsis. Siis istus ta maha ja tundis järjest selgemini, et tema ise on see vana tarupakk Pahklik ning valgeks pleekinud. Ta jäi vaikselt lamama, aga ta hing lendas sinisem esilasena õhku, tiirles veel ümber eluaseme ja kadus siis silmist. Ei tea, kas läks otse sinisesse taevasse. Lendas lilledele, kes maailmas ootasid või laskus suurele õitsvale õunapuule.