Tere, mina olen Andres Raag ja loen teile, Anton Hansen Tammsaare loo palaganis. Kõrvulukustavalt üürga bänd, torel, papagoid püüavad selle hääli jäljendada. Ahvide oravad tantsivad ja inimesed vaatavad pilte või seisavad puuris olevate loomade ees. Tere teiega siin. Hüüab keegi noormees, keda välimuse poolest näitlejaks võiks pidada. Ja astub rõõmsas tujus teise noormehe ja neiu juurde. Olete uudiseid korjamas? Tahate sellest kirjutada? Miks mitte, siin on ju elu, vastab küsitav. Nähtavasti ajakirjanik. Palagani elu, naerab näitleja. Sest pole viga, elu on ikka palagan. Aga mis teie siin teete? Mina vaatan, ahvisid. Soo. Ahjaa, teile on see tähtis. Teie peate mõistma võimalikult hästi järel, ahmida. Õige. Ma mõtlesin, et kui ma, ah, oleksin siis, siis oleksite kõige suurem näitleja, naeris ajakirjanik vahele. Ka neiu omil õhetavail huulil, lõi naerule valgeil meeldivaid lohukes ilmutades. Mitte nõnda, aga olgu pealegi, vastas näitleja. Jaga raudpulkade taga, tahaksite istuda nagu ahvid. Ka seda, kui muidu ei saa. Siis hakake ajakirjanikuks. Nõnda võiksite peagi oma ideaalidele läheneda. See tähendab pulkade taga istuda. Nad hakkasid kolmekesi naerma, kuigi ükski õieti ei teadnud, mispärast. Aga vänt pilli kiiluvad hääled, ahvide nagistamine ja papagoid rõkkamine sünnitas imelikku meeleolu, mis sõnadega mängima ja kergemeelsele naerule ahvatles. Niisiis oleks ahvidel näitlejatena kõige suurem tulevik, heietas ajakirjanik natukese vaikimise järel edasi tuleviku kohta võima, midagi öelda. Võib-olla neil polegi tulevikku, kellel ahvidel? Siin võid eksida. Kuidas nii? Nendest sirgub ju tulevane proletariaadi ja nõnda võiks neil tulevik olla, kuigi nad praegu pulkade taga istuvad. Minul poleks aga siis ahvina mitte tulevikku. Mispärast mitte. Ui ahvidel tulevik on, siis kaotavad nad viimaks järele ahvimise himu ja omaduse ja seega oleks nende näitlemisanne null. Niisiis ei tahaks enam ahviks saada. Ei. Siis pole teil ka vaja ajakirjanikuks hakata. Ajakirjanik ei peaks üleüldse olemagi. Ka siis mitte, kui nad näitlejaid kiidavad. Noored mehed hakkasid jällegi naerma ja see kõlas õudselt ning õõnsalt tumedas ruumis, kuhu vänt pilli tummaks jäämisel silmapilguga ootamata vaikus oli asunud. Neiu silmad aga viibisid nõretavas õrnuses kahel ahvil, kes juba ammust aega teineteise kaelast kõvasti kinni hoidsid. Nagu salasunnil, võttis ta ajakirjaniku käe ja sosistas. Artur, tule siia, vaatame neid. Nad astusid kolmekesi kallistavate ahvide juurde. Vaesekestel on külm, ütles ajakirjanik kaastundlikult. Ei tea, vastas neiu pettunud häälel, nagu oleks tal ilusamad lootused nurja läinud. Nad on teineteise vastu nii head. Sa tahad öelda, nad armastavad. Neiu vaatas noormehele silmi ja naeratas. Ahvid nüüd armastavad nad ahvivad armastust ainult järel, ütles näitleja. Mispärast siis nemad armastada ei või? Kõik loomad armastavad, seletas neiu. Kui nad armastaksid, siis nad haigutaksid, tähendas ajakirjanik. Kuidas nii, küsis näitleja uudishimulikult. Asi on väga lihtne. Armastajatele on kahekesi olles ikka külm ja külm, tekitab haigutamise. Külm. Miks teil külman? Mine tea, mis pärast Eestiski, sellepärast et nad palavad on. Igatahes on neil aga külm, muidu ei tikuks nad nii teineteise ligi. Neiu laskis ajakirjaniku käe lahti ja nihkus pisut eemale, kuna kerge puna ta palged õhetama pani. Kui aga noored mehed naerma hakkasid, siis ei suutnud ka tema vastu pidada ja teistega kaasa naerdes puutus ta pilk näitleja omaga kokku. Järelikult külmus ja armastus seisavad kõige lähemas ühenduses, ütles siis näitleja tehtud tõsidusel. Seda ma ei tea, vastas ajakirjanik. Kindel on aga, et armastus külma ja seega ka haigutamist sünnitab. Jälle hakkas mees pilli vänta ringi ajama, seega nagu uut elu ja liikumist sünnitades. Papagoid lasksid läbi, lõikavad häält kuulda. Ahvid närisid pähkleid, revideerisid teineteise loomakese hulka, kes karvade sees armastavad elutseda. Oravad hüplesid. Elu oli õhus ja igas nurgas. Tahaksin hea meelega vänta ja olla, ütles ajakirjanik. Mis sa ometi räägid, hüüdis neiu nagu paluvalt. Siis tantsiks kogu palagan minu pilli järel rääkis ajakirjanike edasi näitleja poole pöördudes. Ja sellest oleks teile küllalt oojaa. Ainult väntpill peaks palju suurem ja palagan ruumikam olema. Kas see siis on hea, kui kõik ühe pilli järele tantsivad? Miks mitte, kui aga pilli vänt minu käes on helistati etendusele. Selleks pidi teise ruumi astuma. Seal olid pingid, näitelava ja eesriie. Ja kui mees väntorelit mängima hakkas, ilmus tantsija naine. Ma tunnen teda, sosistas neiu rahutult ajakirjanikule. Õppisin temaga üheskoos, istusin ühel pingil. Küll on ta muutunud lõppenud. Seda teeb tants. Alles mineval aastal, tantsisin minagi temaga, ütlesin näitleja. Ja mispärast ideede ja seda nüüd mitte, küsis ajakirjanik. Siin pole näokattepidu, vaid palagan. Aga te oleksite võinud ka siin omad näod kinni katta. Taan selle moe juba maha jätnud. Siis on ta ilmas palju tantsinud ja külmetanud. Teie tahate öelda, armastanud ja haigutanud? Võib-olla ka nii, kuid tema ümbruses pidi pakane külm valitsema. Ta on palju kannatanud, sosistas neiu hirmul ja vaatas küsivalt ajakirjanikule otsa, nagu otsiks ta sealt julgustust. Naeru pole ta siiski veel unustanud, tähendas ajakirjanik. Ta on ju näitelaval, olgugi palaganis, vastas näitleja õige. Ja ta naerab meid. Meid, küsis näitleja. Õigem teid, mind vististi. Miks just mind? Teie tantsisite temaga näokate pidul ja tantsite veelgi. Igaühel on varem või hiljem oma näokate pidu. Ta naerab jällegi, see on hirmus, rääkis neiu ajakirjanikule lähemale, nihkudes. Lähme ära siit palaganist, soovitas näitleja. Paremad palagani ei ole ju, jääme juba siia, vastas ajakirjanik. Siiski tõusid nad ülesed välja minna. Herrad, oodake natuke. Me näitame madusid. Hüüti neile näitelavalt. Nad istusid uuesti ja neile näidati madusid. Üks neist oli suur ja tige. Põlevail silmil vahtis ta rahva poole. Tantsijanna aga, kes teda teise naise abil ettevaatlikult omale ümber keha mässis naeris. Kuid ometi naeru jätaks, sõnas näitleja. Billy vend pole tema käes, vastas ajakirjanik. Issand, kui see tige madu lahti pääseks, sosistas neiu ja otsis värisedes noormehe käest tuge. Siis võetakse ta lihtsalt uuesti kinni. See oleks kõige huvitavam etendus, ütles näitleja. Kõige huvitavam oleks see, kui madu tantsijanna keha ümber kokku tõmbuks pigistaks. Rudiuks arvas ajakirjanik. Kui hirmsasti sa räägid, sosistas neiu. Ka see poleks halb, vastas näitleja ajakirjanikule. Aga mis teeks siis tantsijanna? Vähemalt ei naeraks, ta mitte. Aga kui tal endised näokate pidude meelde tulevad. Näitleja jäi mõttesse? Jah, kui tal need meelde tulevad, sõnas ta siis. Pealegi on ta ju näitelaval, ta naerab, kui ta nutta tahaks ja kui ta nutma peab, siis oskab ta ainult naerda. Lähme parem välja, madu on ka ilma meieta tige ja tantsijanna naeratab teistelegi. Kas ta ikka siin tantsib päevad otsa, küsis neiu ka õhtuti ja öösel, vastas näitleja. Ja ikka naerata, nõnda ikka nõnda. Kuule, Teie ei tahaks seda teha. Puuneiu karistas tervet oma noort painduvad keha. Aga kui te peaksite juba ennem näitaks ilma siis seda tigedat madu. Aga kui ta teie keha ümber lööks, siis naeraksin. Neiu hääles kõlas midagi murduvat, hella ja õrna. Paluval pilgul vaatas ta vaikiva ajakirjaniku peale. Väntpill aga üürgas endistviisi kõrvulukustavalt papagoid katsusid selle hääli jäljendada. Ahvid kaelustasid ja tantsisid, oravad hüppasid ja inimesed vaatasid palaganis pilte.