Minu nimi on Epp Eespäev. Loen teile lilli, Prometi loo lamav tiiger. Suur graafikali töösse süvenenud tema näol, mis muidu nii suletud ja tõsine oli vaikne, leebus, naised, mingid head mõtted võlusid teda. Tiiger aga tundis end täbarasti. Ta hoidis küll saba vaguralt jala ligi ega vehkinud sellega, vaatas raugel pilgul meistrile otsa ja asend oli tal ka mugav. Aga see kõik tundus ainult pealtnäha nõnda, nagu oleks tal hea. Tegelikult oli ta rahutu. Sest tema ümber sigines miskit võõrast, mida ta ei tundnud ja mis teda häiris. Kuule, ütle, kas sa ise ka tead, mis imelikud puud sa oled minu ümber istutanud? Küsis tiiger. Tean küll, need on Kased, ütles meister töölt pilku tõstmata. Mis pärast istutasid mulle ümber need kased, mida mina ei tunne. Selleks, et mina tunneksin kodumaalähedust, lausus suur graafik. Erutavad need sinu Kased ütles tiiger. Kas tead, tiiger mind ka tunnistas mees. Tiiger mõistis väga hästi, suur graafik ei taha enam kõnelda kuid tal oli tohutult ebamugav imelikute võõraste puude vahel ja sellepärast ei saanud tiiger kuidagi rääkimata olla. Ma tunnen Rohtlaid savanni orgusid. Ma tean kuiva ja tulist tuult ning pikki vihmasadusid, mis panevad flamingod nutma. Õitsvat rohtu, tean sügava veelisi jõgesid, võsa, metsade muskus, lõhna, mägesid olen näinud ja iibiseid oled mahtinud, pea kohal. Tunnen päikese kõrget paopadi, metsikuid viigipuid ja harali aetud liikmetega mangopuid ning liaane, mis sõlmedena ja silmustena ripuvad minu tee kohal täis kisendavaid ahve. Ma tean, ohoo, missuguseid metsalagendike mängumaid, paarituskohti, mitmeid häid joogi ja varitsuspaiku. Aga sinu kaskima ei tunne. Kui ma valetan, olgu ma sest peal üks vilets šaakali näru. Sa ei valeta, tiiger. Sa pole ka suurustanud ega liialdanud oma teadmistega, lausus suurgraafik. Aga igaühel on peale nende puude, mis ta tunneb veel ka unistustepuud, mida teised ei tea ega võigi teada. Siis ütle vähemalt, mis need sinu Kased endast kujutavad ja millega neid võrrelda saad. Neid ei saagi millegagi võrrelda, tiiger. Need võrsuvad minu südamest. Nende juured on minu hinges ja ladvad meelekujutuses ütles suurgraafik sama leebe nukrusega mis temast ei lahkunud kogu tööaja kestel. Tiiger imestas väga, et mehel juttu jätkus, sest tavaliselt Saidalt ainult suure surmaga mõne sõna kätte. Kord oli talle koguni üks presidendi ministreid Pariisi külla tulnud istunud kaks tundi toolil ning terve selle aja jooksul oli suur graafik ainult kaks sõna omalt poolt lausunud. Alguses tere ja lõpuks jumalaga. Kõik muu oli rääkinud külaline ise. Nüüd aga kavatses suur graafik kõnelda ning tiiger seadis end kuulama. Mis minu kodumaal kasvavad? Need on mu kujutlus kaskede prototüübid. Nendest võiksin ma sulle küll jutustada, kui sa tahad. Jäie nõudis tiiger. Kell oli kõigest džunglikasvatus ja ei mingit haridust. Meister võttis pea käte vahele, mõtles hulk aega ja vaat, mis ta rääkis. Kui hea on kase Al unistada, heidad puusaceli rohtu ja vahib pilvi. Võidulikate kollanägusid, mis ümber lokkavad. Kevadeti vihkab päike lund ja kui viimased jää koorukesed sulavad, lähed metsmahlale. Ja Arukask aida ukse ees, vana nagu igavene siin ilma ori hakkab lehtima. See pole ju tiiger kuulnud, kuidas kasestikus sibistab vihmamärgade kaskede lõhn on minu lapsepõlvelõhn ja must mats kuldnokk, minu lapsepõlve rõõmus laululind. Aga kase väädikas on ikka hoolt kandnud selle eest, et ihu harida saaks, hing hukka ei läheks. Sest ainuüksi taguotsa sooled teavad, milleks see hea ja vajalik on. Ma teen nalja, tiiger, kõike ei tule elus kunagi tõsiselt võtta. Ja ma tahaksin hoopis öelda, et küll sõidaks jälle kord üle hulga aja suure lustiga Meiutud vankris. Magaks sängis, kus Gazett täitsis ja vihtleks saunalaval kõik vaevad turjalt. Pagana keeruline on sulle kasest jutustada, kui see tiiger pole näinud kolletamise päevi. Sügistunud metsa, märatsus tuld, kuidas ta lehest välja läheb ja kuidas lehed keerlevad jalge ette. Ning kured lendavad kurtusele, kõrge kalgi taeva. Aga elu igavest ringkäiku, sündia, suremist, mõistad ka sina. Ehkki sul pole õrna aimugi talvest, kus lennetab lund. Ning siis, kui taevas on laialage, ööbik ja pime. Tahaksin istuda toas ahjusuu ees ja vaadata, kuis tuluke idaneb kuis halupuud lõginal põlevad tuld ergutada. Ja lõpuks sellega leppida, et kõik süsineb kord. Hommikul kriuksub lumi jalge all. Ja valgete kaskede okstel on leevikesed nagu punased moonid. Kõnnin kaua ja valin sookaske sest tal on linnusilma süü. Ja see paneb mõtlema, mida temast teha annaks. Ning suurgraafik jäigi selle üle mõtlema. Ma kuulasin sind, Eduard. See mulle uusi arusaamatu maailm, ära pahanda. Kuid ma usun, et need su kased on toredad asjad, las nad siis olla pealegi mu ümber, kui sa neid nii kiidad ja nii väga taga igatsed. Ma olen nõus. Ning tiiger jäi edasi samasse asendisse, käpad ristis ja nägi välja nagu pai kodukass. Ent tiigrit ei maksaks nii väga uskuda sest tegelikult igatses ta veel tugevamini oma kodumaad taga oma varitsuspaiku ja joogikohti. Sest igatsused ei saagi iial lõppeda kui nad on igatsused oma kodumaa järele.