Minu nimi on Indrek Sammul ja ma loen teile, Olev Remsu loo president ja põhiseadus. 24. veebruaril oli hästi tuisune ilm mis häiris kaitseväe paraadigi, rääkimata tavalistest riigi kodanikest. Tuul rebis lipuritelt lipud. Vabaduse väljakul libedaks tallatud lumel libisesid vabariigi aastapäeva marssijad. Libised ajasid end kähku püsti, ropsasid puhtaks tagumikku ning püüdsid kohe teistega ühte jalga käia. Üks soomuk sõitis vastu prügikasti. Otse presidendi silme all. Piinlik oli nii presidendil kui kaitseväe juhatajal kindlasti ka lipu rail ja soomukijuhil. Õnneks saadi ühisel jõul soomuk tagasi paraadi lükata, ilma et oleks rivist välja langenud. Sama väljaku ääres asus Isamaaliidu valimisstaap, kuhu president tuli pärast paraadi tuisu varju. Kas tohib ma teie juurde? Küsis president viisakalt enne sisseastumist luba. Presidendi visiit oli kõigile suureks auks. Kahe nädala pärast pidid olema valimised. Seepärast käis staabis vilgas elu. Käsundusohvitserid kloppisid presidendi mantli lumest puhtaks. Abikaasa pühkis presidendi salli Isamaaliidu näitsikute, pakkusid presidendile ja tema abikaasale kuuma kohvi. President jäi musta ja suhkruta abikaasa magusat ja koorega. Literaat kalderil võpatas, süda sees. Viimaks ometi. Literaat läks presidendile meenutama, kuidas nad koos tai mõõril olid, kuidas nad Kamtšatka emakaru nägid, kes oma kahte poega prügikastidest sööma õpetas. Ja presidendil oli see kõik ilusti meeles. Asi oli selles, et otse keisrite oru ääres oli telkimiskoht, kuhu oli püstitatud ka literaat presidendi telk ning seal, kus juba taiga algas, oli prügikast, et poleks vaja prahti visata keisrite orgu. Muidugi polnud president sel ajal veel president. Aga literaat Calder oli juba literaat nadolid öisel jalutuskäigul imetlenud keisrite purskeid, mida oli mõnus patarei prožektorid valgustada. Vaata Hans. See on maailma kõige kõrgem. Purskab oma keeva vee 40 meetri kõrgusele, oli tulevane president öelnud maailma võimsaima keisri Velikal kohta. Seejärel läksid nad kümblema sooja veelise kose alla, kus vesi kukkus mühinal nende õlgadele. Vaata, sosistas äkki tulevane president, juhtis prožektori valguse prügikasti poole. Prügikastist tuhnis tagajalgadele tõusnud emakaru, keda kiirtevihk sugugi ei häirinud. Seejärel tõi emakarud taigast välja oma kaks poega, õpetas neilegi prügikastist tuhnimist, kuna just õhtul olid tulevane president literaat prügikasti pannud oma toidujäätmed ja muu prahi. Kui poegadel sai kõht täis, viis emakarupojad taiga varju ning hakkas ise maiustama. Ja see oli vahva käru, mõtlen tema peale ikka, ütles president vabariigi aastapäeval Isamaaliidu valimisstaabis tuisu varjus. Mulle meeldisid pojad rohkem, ütles literaat. Aga kas sa koske, mäletad, Hans? Küsis president. Mäletan, mäletan, vastas literaat. Täna kuluks üks niisugune kosk ära, ütles president. Tuisk sai otsa, president pidi minema Kaarli kirikusse pidulikule jumalateenistusele. Isamaaliidu näitsikud kinkisid presidendile helkuri, kuna midagi paremat parajasti kinkida ei olnud. Ei teadnud ju keegi ette, et president neile külla tuleb. Et president oleks alati nähtav, ütles näitsik kinki üle andes päris vaimukalt. Ma ei saa seda enda mantlile riputada, sosistas president Literaadile. Miks imestus, literaat? Ma pean põhiseadusest kinni pidama. Ma ei tohi oma mantli külge riputada teie erakonna helkurit, üksinda. Pole kogu rahva president, ma olin kõigi erakondade president. Nõnda peaksin ma oma mantli külge riputama kõikide erakondade helkurid. Aga siis olen ma nagu juudi jõulupuu, ütles president ning küsis jutu lõpetuseks. Kas ma pean. Aeg-ajalt ikka vastase literaat, kes mõtles sellele, et president ei käi tuisu varjus kõigi erakondade valimisstaapides aga nende juurde õnneks tuli. Kas seda võib tõlgendada sümpaatia avaldusena. Kui president oli lahkunud, hakkasid teised isamaaliitlased suhtuma literaat suure austusega. Mitu nädalat hiljem, kui valimised olid juba lõppenud, Isamaaliit oli erakondade seast tulnud teisele kohale ning president oli teinud austava ülesande moodustada valitsus Isamaaliidu esimehele juhtus literaat Calder minema üle tänava just tolle samad Kaarli kiriku juures, kuhu president oli vabariigi aastapäeval läinud pidulikule jumalateenistusele. Ja mida ta nägi valgusfoori punase tule ajal hakkas üle tänava minema õiguskantsler kuna autosid parajasti ei olnud. Seejärel märkas õiguskantsler literaate ning astus kohe sammu tagasi, kartes, et vahest paneb literaat homsesse lehte nuppu. Kuidas õiguskantsler, kelle ülesandeks on jälgida, et kõik kodanikud ja asutused seadustest kinni peaksid, ei hooli punasest tulest läheb punase tule all üle sõidutee, näidates seega nii halba eeskuju kui ka hoolimatust ühiselutavade vastu. Nõnda sattusid literaat ja õiguskantsler kõrvuti kõnnitee äärele ootama rohelist tuld. Mehed tervitasid, sest ka tulevane õiguskantsler oli koos Literaadiga ja tulevase presidendiga Kamtšatka käinud. Kuid tema polnud emakaru ja tolle poegi näinud kuna oli parajasti telgis maganud. Literaat tundis, kuidas õiguskantsler tahab talle öelda, et sellest ei maksa lehte kirjutada. Et ta hakkas kogemata punase tule ajal üle tänava minema. Pealegi sai ta kohe oma eksimusest aru ja ei tekitanud liiklusohtliku olukorda. Viimane kord, kui ma presidendiga rääkisin, ütles mulle president, et põhiseadusest tuleb kinni pidada, ütles literaat õiguskantslerile. Aga see ei ole põhiseadus, näitas õiguskantsler punast foorituld. Teisel pool tänavat. Avastasin presidendile, et aeg-ajalt ikka, ütles literaat ning hakkas üle tänava minema, olgugi et fooris ei olnud veel süttinud jalakäijate jaoks roheline tuli. Õiguskantsler tuli talle järele. Sa mõtlesid selle nalja välja, eks ole? Mõtlesid ju, ütles õiguskantsler. Ei, ei, see oli tõesti nii. Pealegi, veel vabariigi aastapäeval, vastas literaat. Kuid õiguskantsler ei jäänud teda uskuma.