Tere, minu nimi on Külli Teetamm ja ma loen teile Anu Raua loo hindke pinke, bar Levu. Kodus me ütleme, vahel ikka hindke pinke, Parlepuu. See on meie rõõmusena nalja, sõna. See sõna tuleb iseenesest aeg-ajalt keelele. Temaga saab vabandust paluda ja andeks anda. Himki pinki Parle vu tähendab, väga palju jäi midagi. Kust me saime selle toreda sõna teiste sekka. Pühapäeval kõige viisakamalt visiidi ajal koputas uksele mitte arglikult hiirvaikne, mitte üleliia pealetükkiv põmm-põmm, vaid igati paras keskmine koputus. Ema läks avama. Uksepiidad kantisid vist võhivõõrast tuhkblondide lokkidega 10 11 aastast tütarlast. Ta oli pestud ja kammitud, uhiuus kleit seljas, käes lillekimp ja väike pakk. Tüdruk ütles, ma tulin veidi kirjanikule külla. Ta kutsuti sisse, oletati tere, käed pakuti istet. Väike kohmetus ja kohtumine. Siis tegid suured silma muned, paar uudistavad täisringi ümber toa. Laps kogusinud ja kostis mulle suveniirid ka kaasas. Isale oli väike märkmik Linda toode. Ja sinna juurdetooja kommentaar. Ühele kirjanikule peaks märkmik alati marjaks ära kuluma, kui ta vähegi viljakas on. Proosa jaoks jääb vist napiks, aga luuletused peaksid mahtuma omakorda läinud sissejuhatusest ja toetavatest naeretustes tuge saanud tüdruk jätkas. Ja see väike mälestusese on abikaasale. Ta ulatas emale pakikese, mille sees oli nahast võtmesaba samuti Linda toode. Ning seletus oli selline. Oma riigiklis võib ennast hulluks tuhnida, võti on väike ja võib ei tea kuhu ja mille vahele ära vajuda, kui talle midagi sappa pole seotud. Muide, mul on endal kogemusi. Tüdruk rääkis veel selge hääldusega lihvitud lausetega valitud võõrsõnadega daamilik, täiskasvanulikum kõneviisi ja teisest küljest lapse suulise süütu siiruse segu tegid armas veidraks koguda olemise. Siis ta ütles. Muuseas, mul on teie jaoks ka väike muusikaline programm, käin laste muusikakoolis teile esitama humoristliku kallakuga laule. Laps hakkaski laulma ja tantsima. Tuli Loves, ilmne talent sellel alal ja veres olev muusika panid unustama kogu ümbruse. Ta laulis ja tantsis hingest ja ihust rõõmsas rütmis liikusid liikmed, forte kohtadel põrus talupõrand. Nii nagu lubatud, oli kogu programm humoristliku laadi. Ja siis viimane tantsulaul kõige naljakam, kõige meeliköitva ja meeldejäävam laulu pidevalt korduvaks vahesenaks oli hindke pinke, bar, lõbu. See sõna ei läinud enam meelest, jäi kummitama, tuli aeg-ajalt iseenesest keelele, tuli meelde, kui võtmesaba pihku jäi või kui väike märkmik silma alla sattus. Meie peres kobiseti nüüdsest omaette või öeldi vahel Himki pinke, Parlebu. Tüdruku visiidist oli umbes aasta möödas. Heitke pinke, Parle vu oma aktuaalsuse kaotanud aja udu taha taandunud vaadet meelestki läinud õnnelikult üle talve elatud suvi käes ja meie jälle suvekodus elamas olemas. Kord sõitsin ema ja ühe külalisega kodukandiliinibussis. Buss oli rahvast täis, reisijaid lapikuks vajutatud kui Kauna herned. Tülikad, toidu kompsud pealekauba tihedalt tuttavat rahvast. Ühe kandi inimesed laupäevaselt linna reisilt. Nii üks kui teine küsib elu ja tervise järele. Äkki nägin üht nägusat tüdrukut küll pidevalt vabandust paludes, kuid veidi kärsitult tema poole trügimas. Terve jumega tuhm valgete lokkis juustega pitskraega kleidis tüdruk vingerdas teiste vahelt osavasti läbi libisenud ikka meile lähemale. Mõne kandi pealt vaadata, et väike daamihakatis kohale jõudnud, panid oma ergu lapsena ema kõrva lähedale ja sosistas. Aga mina kuulsin ära. Vabandage, kas te olete täna juba jäätist söönud ja kes on need kaks teiega kaasas olevat daami? Tundsin ta ära. Hinke Pinke Parlevuu. Hingepingeparve lõhu.