Tere mina olen Indrek Ojari ja loen teile Leopold Hanseni loo saapad. Onu kurtsik, kükitas suure talud anuma serval, väike pime ja pahane. Toakeses aelesid veel koristamata pühade puhul viis lapse nublut. Onul, kui antvärgil oli peennaine sakste kasvandik, kes tundis küll käsitööd, aga muud ei teinud. Onu ise toimetas kõik talitused, koristas ka tuba, kui meelde tuli. Kuhu siin võõrad panna. Kui onu kingsepa lauale tagakambrisse koht leiti, sobis meie perekonna säng parajasti köögiakna alla. Kitsas, ohkas isa. Ema tegi ainult kibedat nägu. Sõime ja elasime seni külalistena onu lauas, kuni isa tuli raudteelt, kuhu ta oli tööle saanud. Ehitati parajasti Tartu-Riia raudtee Teed värske rahaga. Ema, kellel talvel tööd ei olnud, pida soolt maja sooja eest, tassis kroonumetsast poolsalaja seljas tooreid. Lepi praegugi, püsib silmis ta kurb kuju väetina ja higisena lohisemas läbi sügava lume. Meie lasteasjaks oli mängimine. Kui olime end uues pesas sisse seadnud, tulid meid külastama ka talulapsed. Esimene võõrastus kadus kähku ja siis läks alles mölluks. Tagatuba tolmas nagu vaganic. Onunaine oma näputööga pages kööki, onu ise aga ei pääsenud piigilauast, ehkki ta habe tolmas nagu veskilisel. Siin. Selles majas hakkasin ma saama esimest haridust iseenda algatusel. Võtsin onu piibli ja lõin ta voodile lahti. Muud kirjasõna peale piibli ja Tõnissoni väikese tähtraamatumajas ei olnud. Ma tegin seda igavusest lugeda, ma ju ei mõistnud. Kõhuli voodis, keerasin lehti. Onu tuli õuest, jäi seisma, vaatas ja päris. Mis sa seal teed? Loen, vastasin Phoe. Oskad sa siis, imestas ta. Ma õpin, ostsin mina asjalikult ära saaga ennast hulluks, loe. Kuidas hulluks? No kas sa siis kuulnud ei ole, kes piibli läbi loeb, läheb hulluks. Mis ma muud selle peale vastata oskasin, kui naerda. Onu naeris ka ja läks edasi. Teine, kes tuli, oli isa. Tema seisatas omakorda ja imestas, kust sa selle said? Onu oma, vastasin. Mis sa tast vahid, sa ei oska veel lugeda. Õpin, ostsin isa tuli lähemale. Kuule poiss, ma lähen nüüd laiusele võib-olla pikemaks ajaks. Kui sa kahe nädala pärast lugeda oskad, toon sulle midagi kaasa. Mida sa tahad? Saapaid hüppasin mina sängist välja. Ta nudis tükk aega oma sassis pead ja ütles siis liigutatult. See lubadus lõi mind tummaks. Nii väga, tahtsin endale saapaid. Ei aimanudki siis tingimuse raskust. Esimese öö vintsklesin uneta, ema ei lubanud tuld põletada ja silmi rikkuda. Järgmised päevad veerisin piibli kallal ja selle pühakirjaridadest ei leidnud ma väärikamalt mõtet. Kui saapad. Ühel ööl kuulsin tasast rosinat, lõin silmad lahti, lamp põles, isa oli koju tulnud. Ajasin end istukile ja võtsin piibli põlvedele. Read lõid silme ees tantsupilk, eksis neilt otsima kompsukest, kus võisid peituda igatsetud saapad. Isa oli vait, siis lausus ema. Pane raamat kinni, laps ja jää magama. Küll homne loed. Panin südame põksudes piibli oma kohale, tunde ei tulnud. Hommikul, kui kedagi peale ema toas polnud, küsisin aralt. Kas isa tõimule saapad. Vaat mis sa veel ei taha, vastas ema vaikselt. Oleks päike kustunud, poleks maalima, nii pimedaks kõledaks minna saanud, kui nendest sõnadest. Ema mõistis, mu nukrust jalutas lohutama. Küll saad isegi kord saapad ja veel palju toredamad, poeg, nagu linnahärrad neid kannavad. Kas sai see mind lohutada? Järgmise pühapäeva õhtul, kui olin naabertalus, valmistusid tüdrukud koolimajja lugemistundi minekuks. Perepoeg Mihkel, kes sel puhul neil alati sabas jooksis, tõmbas endale saapaid jalga ka. Muidu oli Mihkel hästi riides hallid püksid, kuub ja selle peale veel kasvubarakk, suurem kuub seal, ütles korraga perenaine. Mihkel. Anna saapad, Leole ja riided. Lase temal ka vahel koolimajja minna, mis sina sinna igal pühapäeval jooksed, tema ometi mõistab lugeda. See käsk oli kui kaheharuline pikne. Ta lõi meie südameis lõõmava viha ja rõõmu. Saanud teise vastased riided selga ja saapad jalga, jooksin joonelt õue ja tüdrukute lehtimisega veel aega, läks siis sealt sauna taha lombile. Suure sula järel kattis lompi nõrk jääkirme. Hüppasin jääle ja lasksin pika liu. Küll oli õnnis esimene liugsaabastega. Korraga kadusid mõlemad jalad alt ja mu taguots prahvatas läbi jäävett. Kandma jäid kael ja jalad. Iga väiksema liigutuse juures ähvardas jää murduda. Pistsin röökima. Ja seal me siis istusime, sõber mihkliga, mõlemad maha jäetud ning püksata truubi ääres ja nutsime kibedasti. Minu ahastusel ja tema viha pisaratel polnud piiri. Meie vahel truubi küljes rippusid püksid. Kanood nutsid. Kui perenaine hetkeks üle läve väljastus, kukkusime kaklema.