Mina olen liine Holmaro ja loena osta Põldmäe loo odavad kaubad. Kas sa mäletad veel seda korda, kui me olime jumala juures vastuvõtul? Taevastes olime liikunud varemgi. Juba tükk aega ei kulunud sul enam kingi, sest juba tükk aega ei puutunud see jalad enam maha. Ning kui ma öösel ärkasin, oli mul kõrgelt kukkumise tunne sest mu keha oli pingul üleni sest mu keha ei toetanud millelegi. Kerge ja õhuke keha õhuvärvi nagu sookurejoonis läbi pilvede. Aga see oli eriline kord. Me olime tema juures ikkagi vastuvõtul. Ta ei paistnud pahaks panevat, et me olime tema juurde saabunud justkui muuseas otse töölt otse päevariietes. Sinul, portfell käes, pilk hajameelne ja pintsaku taskust piilumas ajaleheserv. Minu postkastis oli eile leidunud pisikene ümbrik kuldse voodriga, aga lahtine ilma kleepe kohatagi peal vaid minu nimi jumala tuulise tõtaka käekirjaga ning ei mingit saatja aadressi. Kui ma sisse vaatasin, tõusis trepikojas õige kauge, pisut ebakindel, kuid täiesti puhtahäälne koraal ning ei mingit kirja. Keegi oli selle ära varastanud. Ja mis siin mõeldagi, eks igaüks igatse jumala vastuvõtule. Meil on postkastid lahtised lahtine juurdepääs. Jumal, tema võtab aga üksi neid, keda ta kutsunud on. Sellepärast ei ole varga peale tarvis kunagi mõelda. Ja sellepärast ei saa ka kunagi eksi arvata. Sellistes ümbrikutes olgu nad tühjad või täis saabub ainult jumala kutse. Sina polnud enda oma kätte saanudki sest sina polnud oma postkasti vaadanud. Sinul ei olnud selleks aega. Sinul on alati palju tegemist. Vastuvõtule läksime ometi kuus. Ja kuidas teisiti olekski saanud? Ühekaupa ei esinenud me enam ammu inimesi kuus. Olgu siis või kahed silmad läbi ühe ihu läbi ühe kodu akende välja vaatamas. Sattusime kõikjale, kuhu sattusime. Jumal ei olnud haavunud, kui me alles tüki aja pärast leidsime ta kolmandana ja mõistsime, et see hääl, mis meile juba kaua õieti algusest peale sõnu ette oli öelnud Et need sõnad, millega juba kaua õieti algusest peale olime kõnetanud teineteist olid olnud tema sõnad. Siiamaani, ma olin ainult jõudnud imestada, kuidas läbi sinu kõneles otsekui armastus isekeeleks saanud armastus mille jaoks enam üldse ei olnud üheldamatuid asja. Tema keel oli olnud meie öödes kolmandaks. Koli kõrge oli valge, koli kuum, päike lähedal, pilved põrandal ja ei ühtki paika terves valduses, kuhu poleks ulatunud kutsuja seletatud palg. Kuuma käes lõkendasime nagu palavikus nagu palavikus lapsed. Ning kui see poleks olnud vastuvõtul, kus jumala saatkond vaatab pealt, kus on nii hele, nii lausik lootusetult, oleksime tingimata vajutanud oma põse sinu oma vastu. Kuigi kas oleks see siis olnud mingi jahutus? See oleks olnud kaks põletust ühe asemel. Kurvalt sõrmitsesid su sõrmed minu omi laual. Ja paks tammine plaat paistis läbi nagu lätte kaas. Ära tee, ära tee. Palusin trummisui. Ja sina lugesid ära kuula mind. Jumal ju näeb, mis niiviisi saab. Jumal näeb. Jumal nägigi. Ta vaatas meie sõrmi, mis otsisid varju ja meie põski, millel polnud peika end kuhugi. Viisakusest siis ikka rohkem põski, kui neid vähemalt tohtis vaadata. Ja need tuletasid talle midagi meelde. Ta võttis korvist suure punase õuna ja sirutas üle laua meile. See tuleb ära jagada, ütles ta. Ütles Mahammustage ise ja andku siis sinule. Nii on õige järjekord. Me seisime nagu süüdlased aga seda kumbki omaette. Me polnud tulles milleski kokku leppinud. Me olime veel küllalt pidulised, küllalt noored, küllalt jultunud, et kutset lugeda enesestmõistetavaks. Me olime siiski küllalt kaua pidulised olnud. Et lepped juba jõuetuks jäid. Suur õun õhetas jumala peopesal. Loovutaja rahu oli looja pilgus. Me seisime, seletasime, seletasime, et meil ei ole vaba kätt. Ei ole üht kahe peale. Jumal katsuge aru saada, et siin on kapsad ja siin kartulid ja siin tuleb hoida tibupoegi. Ja veel peab üks käsi jääma, portfelli jaoks ei, ei ole kätt. Vabandage, siis. Lausus jumal südamlikult ja pani õunakorvi tagasi. Ingel juhatab teid välja. Aga enne kutsuste viipega inglit, kes juba ligines kõrgele kaariele uksele aujärje kõrval et see kõigi lugupidamisavalduste saatel lahti teha meie ees enneta toob teile midagi. Ainult et see noormees. Ta pööras oma pehmed silmad andeks, paluma naeratusega sinu poole. See poleks meil siis jah, juba maksuline. Ingel kadus ja ilmus otsekohe eesriide voldistikust uuesti. Süli täis pisikesi, kõvasti seotud lillekimpe. Enamasti sügisesi, aga ka muid pääsu silmadest kastikute Elume marjadeni välja. Iga kimbu kohal võlvumas kuldvihma narmane kummaraslatav. Laotanud need laiali meie silmade kõrgusel. Uhkasingel tasa. Ta valib. Kimbud oli tõesti üks armsam, kui teine. Sina maksid ja mina valisin silmadega väga rõõmsate silmadega võõrale maale satuna, kellele hinnad ei ütle, ei ütle asigi. Ja kes ei ole ära õppinud, et oma kõige kallimaid kaupu müüvad jumalad kõige odavamalt. Ja meil kätt ei olnud, kinnitas jumal oma käega kimbu minu rinnaesisele. Ta seisis väga lähedal meile sellel hetkel meie kahe vahel meist kummastki ühekaugusel ja tema sõrmed olid puudutanud mu rõivast. Laskusime trepist kitsast ja peaaegu püsti, sest nüüd oli juba tõesti tarvis täitsa puudutaksid mind, et hoiaksid. Nüüd see juba ka tohtisid. Ning sa tegid seda, hoidsid nukralt kurjalt, hellalt nõutult ja mina vastasin. Ülal kõrgel iga sammuga üha kõrgemal valges tihkess palavuses lebas kingituste korvi põhjas. Meie õun.