Minu nimi on Tiina kukli. Loen Silvia Eerik priouhka lugu, lakkkingad. Ma istun välisukse kivitrepil ja nutan. Vanaisa tuleb aiast prillide otsmikul särgi käised üles keeratud, jääb ehmunud näoga minu ette seisma, mis lapsel on, mis lapsel viga. Sirutan käed vanaisa puhul üles ja vanaisa tõstab mu trepilt endale sülle. Panen käed ümber vanaisa kaela kaebanud pool tennides oma hädajalgadel õnnikule. Valus. Kingad on sokkide külge kinni kasvanud kuidagi jalgu kingadest välja. Kui ma vaid natukenegi katsun, on kohe veelgi valusam. Vanaisa viib mind aeda ja asetab õunad pool istuma. Ma olen kolmeaastane ja mul on jalas uhiuued lakkkingad ja kandadel verivärsked, vesivillid. Uued kingad ja kannad pole veel jõudnud sõpradeks saada. Ettevaatlikult võtab vanaisa kingad ja sokid jalast totu Ast rohupudeli ja pintselda hõõrdunud ja veriseid kohti mingi läbipaistva vedelikuga, mille nimeks on koloodium. Ja mis paari minuti jooksul klaasistub ja valu ära võtab. Oli sul siis vaja nende uute kingadega nii kaua ringi marssida, jalad katki, toriseb vanaisa oma heatahtliku Torisemist. Ema käskis. Sinu ema, ütleb, vanaisa, lükkab prillid linnalt uuesti. Otsmikule. On alati olnud mu kõige põikpäise laps, tema jonn ja tahtmine iial lapiti ika ja aiva servid. See jutt ja ütlemine käib kõrgelt üle minu pea. Aga sellest pole vähematki. Õunap all on kõrge rohi, milles on nii mõnus istuda ja varbaid liigutada. Ei vasta vanaisale sõnagi. Aga minu sees käib jutt vanaisaga minu kättpidi vanaisa pihku ja mu käsi kaebab. Kingad olid juba poes kõvade, pigistasid varbaid. Aga ema ütles tipigist, kodus pidime neid kohe jalga panema, käima ühest toast teise, ikka edasi-tagasi edasi-tagasi. Ema ütles, et kingad lähevad siis pehmeks heaks aga ei läinud, ei pehmeks heaks. Jalad läksid hoopis katki. Kui ta üldse neid kingina tunnist kõvad ja koledad, tulised ja vanaisa käsi vastab. See oleks pidanud kohe minule rääkima. Sa tead ju, kus mina olen. Sa tead ju, et mina aitan. Neid kingi ei tohigi enam üleüldse jalga panna. Need on sulle kannast liialt laiad. Seepärast hõõruvadki jalad rakku. Mesilased sumisevad, sipelgad sibavad tee kruusal. Ja naise taskust kukub minu ette rohule vaarikakommid. Raps. Vanaisa toob riista kooristama tisleri pliiatsi, mis on kujult lame, pealt punane, aga kirjutab sinist kirja ja maja mõõtmete raamatu. Ettevaatlikult asetab ta mu vasaku jala raamatu tagumisele lehele ja hakkab pikkamööda pliiatsiga joonistama joont ringi ümber jala. Varsti ongi terve jalg paberil igal varbale oma väike sakk selgesti näha. Nazz, et vanaisa on nüüd mul mõõt olemas, kui linna lähen, toon sulle ise pehmed suvekingad, sellised sandaalid või mis nad on? Need on suvepalavaga head, lahedad lakk kinni mõni suveking. Need vaated on talvelgi umbsed. No mis mu vanaisale vastuseks oma nõusoleku, sest komm suus on suur ega lase mul hästi rääkida. Sünnib pehmes jahedas rohus, on paljajalu nii imehea pikutada ja ma pööran end seljali vaadata, pilvi. Valun kadunud ja mu kõhul õõtsub õunapuulehtedest mustriline soe päikeselaik. Ka vanaisa on end sättinud suure sõstrapõõsa ilusse pikali ja tõmmanud mütsi üle silmade. Kallis vanaisa, kes Ta oskab aidata ja kes alati appi tuleb, sülle võtab ja silitab. Ma tahaksin talle just nüüd midagi anda või ütelda midagi ilusat ja head, midagi, mis vanaisa meele rõõmsaks teeks. Aga mul puuduvad sõnad. Ometi ei saa ma ka mitte päriselt vait jääda. Naise. Ana isa küll on ikka hea, et sinu vestilia Kaczunil on kommi tasku.