Mina olen Ene Järvis. Loen teile, Lehte Hainsalu loo. Kolm prisket poega ja üksainus usinit. Vanal hallil ajal, kui igas majas veevärki polnud ja kui inimesed suure osa oma elust leiva teenimisele pidid ohverdama elas ühes väikeses linnas vanaeit kolme pojaga. Pojad olid nagu pojad ikka tugevad ja terved nagu traktorid, pikad ja sirged nagu televisiooni mastid. Ainult väheki laisad olid nad küll seda ütlema Heino, jõudnud koolis kolmandast klassist kaugemale ega saanud neile ükski töö armsaks. Eidze vastu askeldas pimedast pimedani ja kauemgi. Mis tal toimetada oli, kes seda teab? Poistel igal juhul ei leidunud mitte tikuotsagi maast üles tõsta. Nõndaviisi elasid nad rahus ja sõpruses. Aastatega kulus eideke aina lühemaks ja jõuetumaks. Kuigi usinust teda maha jätnud kippus ometi päeva pikkusest puudust tulema. Nii juhtus Keit naabrinaisele, kellel oli ainult üks poeg, kuid seest Virk sedaviisi sahkama. Vanem poiss on mul sportlane, kui ta parajasti magas, istus ta pommisid. Aga pange vett tuppa, tooks seda ei ole. Teinekord kaebas kogemata keskmine poeg pead mul alkohooliku ametit. Iga kuu müüme hulganisti tühje pudeleid, aga raha pole ilmaski. Kolmas kord torises tasakesi. Noorem poiss on luuletaja. No ma ei tea, palju ilusaid ja häid sõnu, aga kodus tarvitab ainult kõige inetumaid. Poisid ei olnud veel kolmekümmet aastatki täis, kui linnakesse saabus surm. Tiirutas ametkondliku helikopteriga tänavate kohal ja vaata maandus otseteed eideke sõuelapil. Et pesi parajasti poiste särke ja kohkus koledasti. Sul on kolm poega, ütles surm. Anna üks mulle, siis ei tarvitse seda kolmesärk küürida. Anatoli laisk, kes pange vett ei viitsi tuua. It hakkas hädaldama tema ajus sportlane, tal on tugevad lihased ja ilus kõnnak. Teda ma ei anna, kelle joostma siis rõõmu tunneb? Surm mõtles minuti, ütles jälle, anna siis joodik. Teda parandab ainult haud. Ta on alati heas tujus ja muretu. Teda ma ei anna. Kelle rõõmust ma siis rõõmu tunnen. Surm mõtles teise minuti, ütles jälle, no siis jääb veel see, kes sinuga rumalasti räägib. Tema luulet, taia, kohkuseit, tal on ilus hääl ja terane keel. Teda ma ei anna. Kelle taibukusest ma siis veel rõõmu tunneb? Surm mõtles kolmanda minuti ja ütles nõnda. Hea küll, ma annan sulle mõtlemisaega. Vali otsustama, tulen varsti jälle, ütles ja vuristas helikopteriga otseteed taeva. Läks kolm korda seitse päeva ja näe, surmoliiki kopsti kohal. Noh, kas mõtlesid? Küsis vikatimees. Mõtlesin küll vastase eideke areldi, ma ei saa sulle kedagi anda, nad on kõik alles, noored ja terved. Ehk jätad seekord plaan, on plaan? Preemiast jään ilma, saad aru? Eideke hakkas hädaldama, mina saan sinust aru küll, aga saage minust aru, milline ema suudaks oma laste vahel nii kiiresti valida. Surm sügas vikatiteraga habet, mõtles viis minutit ja ütles nii. Olgu peale. Aga kui ma kolmas kord tulen ja said ka otsustanud pole, siis võtan sinu enda kilogrammi. Plaanis on, mul ei täida, aga nomenklatuurse küll. Eideke jäi nõusse. Kolm korda seitsme päeva pärast tiirutas must surnupealuuga helikopter jälle pilvedes. Eid keetis parajasti supia, ehmatas hirmsasti. Küsis surm. Eks võta siis mind, ohka sõit elatud ka omajagu. Ainult oota üks minut, ma panen enne nuudlid sisse. Surma, ootas minuti heid, panin nuudlid leeme sisse. Läki, ütles surm pühalikult, et pistis paluma. Oota veel minut. Nuudlid pole jõudnud pehmeks keeda. Linaannus ootas kannatamatult teisegi minuti, siis käsutas nüüd teele. Käiti jälle paluma. Oota veel pool minutit, ma tõstan suppi jahtuma. Olgu, aga viimast korda, ega ma nalja ei tulnud tegema, mul tööaeg. Et pani kolm taldrikut valmis, tõstis supi jahtuma, lõikas leiva Ki lahti ja hõikas poisid sööma. Kui need teisest toast üks kord viitsisid tulla, oli eidekesel hing juba kaugel. Nii juhtuski, et seisid kolm mees tema surnukeha ümber ja ei osanud iide kaud öelda. Kõige ennem toibus luuletaja. Ema on surnud, ütles luuletaja meie unustamatult, kallis helde südamega memm. Need olid esimesed ilusad sõnad, mis ta emale kahe tosina aasta jooksul jõudis ütelda. Keskmine vend sõnas murtud häälel. Kuldne inimene oli tema mälestuseks, pole back juua. Vanem vend tõstis eide kätele ja imestas ise ka, kui kergekene Toometi on. Viis vanem vend eide teise tuppa, Lauzzile keskmine, lükkas aknad pärani ja noorem süütas küünlad. Siis läksid nad nuudlisuppi sööma. Kui supp teisel päeval otsa sai, võtsid nad sahvrist. Sai sahver tühjaks, kütsid keldrist, sai kelder palatumaks, käsid rahakoti kallal. Sai rahakott rublattumaks, müüsid toole ja taburette linasid ja linikuid. Elasid tasapisi. Keskmine vend, ametilt alkohoolik, pidas väsimatult peiesid, sõi ja jõi aina leinalisel meelel, jõi maha mütsi, mantli ja sokid ning peaparanduseks viis vanema venna riided, tee majapidajale. Vanem vend, see tegumoelt sportlane, see jäi sedamoodi püksatuks, laskis ikka trussikute väel parki pidi. Küllap sooja saamiseks. Noorem vend, hingelt luuletaja, longerdas mööda tänavaid, sülitas sügavmõtteliselt igal teeristil jälgist naistele ühemõttelisust järele. Ta püksisääred hakkasid torutama ja kõrvad lorutama. Ta jäi külma pärast kühmu ja nälja pärast norgu. Nõndaviisi ei olnud neil väetimatel enam Hellay tekkest, kes neid oleks katnud ja kasinud. Kui nad õnnetult otsa pole saanud või kurja naise küüsi langenud küllap siis elavad tasapisi tänapäevalgi.