Tere, mina olen Kalev tammin. Loen teile, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loo poolane ja tohtlane. Ühel kitsil peremehel oli sellepärast alati tüli ja meelehaigust, et sulased ja tüdrukud tema juures iial paika ei pidanud. Eks ta küll nende käest rohkem tööd ei tahtnud kui teisedki. Siiski oli see vahe, et ta teenijatele nii palju süüa ei andnud, et nad oleksid võinud kõhu täita kes veerandi või poole aastat koera põlv oli kannatanud, selle sundis nälg jälle hulkuma. Ja kui viimaks ümberkaudu avalikuks sai, mis pärast pere oli ära läinud, siis ei olnud lihtsal peremehel kogunisti enam võimalik sulaseid saada. Kaugel alud aga elas kuulus tark. Selle juurde tõtlaski peremees nõu küsima. Viis targale kotitäie raha ning muud meelehead ja küsis nõu. Kas ei oleks võimalik leida niisugust sulast ja tüdrukut, kes vähema toiduga lepiksid ja peremeest paljaks ei sööks. Tarku Eestis? Võimalik on asi küll, aga see käib üle minu jõu, seal pead sa vana peremehe juurde minema, kes sind üksi võib aidata. Seepeale andis ta pikemalt õpetust, kuidas mees kolmel neljapäeva õhtul natuke aega enne keskööd must jänes kotis ristteele pidi minema ja seal vilistama, et vana peremees välja tuleks. Katsume siis ise, kuidas kaupa saate, ütles tark, mina ei või seal pikemalt mitte aidata. Aga ära lase ennast petta. Mees küsis, kust ta musta jänesepidi saama ja tark käskis musta kassi kaasa võtta. Kui nüüd esimene neljapäev tuli pistist, Talumees kassikoti ja läks ristteele. Ehk tal küll natuke hirm oli? Ta vilistas ja ootas, aga kedagi ei tulnud. Viimaks vilistas ta veel korra ja mõtles. Kui ta nüüd ei tule, siis olen asjata käinud. Tuules tõusis kohinat, nagu oleks sepalõõts puhunud. Siis nägi ta musta kogu ülal tuuleõhus lendavat ja hääl küsis. Mis sa tahad, vennike? Mul on must jänes müüa, kostis mees. Tule tuleval neljapäeval, mulle ei ole täna aega sinuga kaupa teha, ütle seal ja sedamaid kadus kogu vaataja silmist. Mees oli küll natuke pahane, et asjata käinud, aga mis aitas. Ülemate vastu, peab alamkannatlik olema. Teisel neljapäeval läks asi paremini, korda oli ta esimest korda vilistanud, siis tuli üks väike vanamees kaelkott kaelas ja küsis, mis sa tahad, vennike mees kostis jälle. Mul on must jänes müüa, mis ta hindon? Küsis võõras vanamees. Mees kostis. Ma ei taha jänesest suuremat hinda kui ühe sulase ja tüdruku, kes mind teenivad, aga mind paljaks ei söö. Mitme aasta peale tahad sa kauba teha, küsis vana peremees. Minu pärast, nii kauaks, kui ma elan, andis talumas vastuseks. Aga võõras tähendas see kogunisti võimalik ei ole. Ja et nad kaupa või teisiti sobitada kui seitsme aasta või kaks korda seitsme aasta peale. Talumees oli sellega rahul. Tule siis tuleval neljapäeval tooma must jänes kaasa, siis toon sulle sulase ja tüdruku, kes su käest iial süüa ega juua ei tarvita. Aga põua sel ajal pead nad ööseks vette likku panema, muidu närtsivad nad ega suuda enam tööd teha. Mees oli kolmandal neljapäeva õhtul jälle rist teel. Ta vilistas ja vana peremees tuli sedamaid sinna, aga üksi ei olnud temal sulastega tüdrukut kaasas. Sa pead mulle nimetissõrmest kolm tilka verd kauba kinnituseks andma, et sa hiljem taganeda ei võiks, ütles võõras. Mees, küsis, kus sulane ja tüdruk pidid olema. Kotis, vastas vana peremees. Et kael koit suur ei olnud, seepärast kartis Talumees pettust. Võõras kesta, mõtteid näis tundvat, ütles mina ei peta sind. Ta sassis korra kaelkoti ja viskas taku kollasuuruse topi välja, öeldes siin on su sulane. Pikk, laia pihaga mees seisis sedamaid vanataadi kõrval. Teisest topist, mis kotist visati, sündis tüdruk. Siin on su teenrid, kes süüa ei taha, ütles võõras. Nüüd anna kauba kinnituseks veretilgad ja mustjänesest mulle vastu, siis võid koju minna. Mees tegi nõnda, kuidas kästud ja küsis viimaks. Uute teenrite nimed pidid olema. Sulase nimi on puulane ja tüdruku nimi tohtlane, ütles vana peremees, pistis arvatud jänesekoti ja läks oma teed. Talumees läks oma pererahvaga koju. Sulane ja tüdruk tegid iga päev hommikust õhtuni tööd, aga ei küsinud iial süüa, mis peremehele väga armas oli. Ja kui nad mõnikord palaval suvepäeval närtsinud näisid, siis pandi nad öösel kokku ja teisel hommikul olid nad niisama prisked ja tugevad nagu ennegi. Ihnusperemees panin nüüd igal aastal rohkesti raha vara kokku sest et tal tarvis ei olnud pererahvale leiba anda ega palka maksta. Sedaviisi oli kaks korda seitse aastat mööda läinud, nii et ainult mõni nädal veel puudus. Peremehel tuli mure, et oma teenijat võiks kaotada, seepärast mõtle seda ühte ja teist, kuidas võimalik oleks aega pikendada. Ühel hommikul tõusis ta üles ja nägi, et sulane ja tüdruk veel tööl ei olnud. Ta arvas, et nad alles lakkas, magavad ja ronis mööda redelit üles aga sealt ei olnud ühtegi looma leida. Asemelt, kus nad olid maganud, leidis ta, mädanenud puu, kännu ja hunnik kukese Kased ohtu. Äkki mõistis ta, mida oli tähendanud tüdruku ja sulase nimed, kes vist muud ei võinud olla kui nõiduse võimul, puust ja tohust tehtud. Ta tahtis praegu hakata mööda redelit alla minema, kui üks käsi ta kõrist kinni võttis ja teda sealsamas ära kägistas. Naine ei leidnud hiljem lakast muudkui kolm verepiiska. Aita minnes pani ta tähele, et viljasalved olid tühjad ja rahakirst kolletanud, kaselehtedega täidetud. Nõnda oli ühe korraga kõik varal lõppenud. Ja lesknaine suriga mure pärast ära. Ehk ta küll sellest teada ei saanud, et vanapoiss oli peremehe ära kägistanud, kes oma hinge ahnuse pärast temal oli müünud. See oli siis ahnele mehele palgaks, et ta üle kohtusel kombel oma rikkuse kokku oli pannud.