Tere õhtust, kordame nüüd keskel saadet, mis oli esmakordselt eetris läinud aasta jõulukuul. Tutvustatakse viit noort inimest, kellelt oodata esimese luuleraamatu ilmumist. Kahjuks ei ole luulekassett 1990 ikka veel raamatupoodidesse jõudnud. Noored aga nendest luuletustest nende tekkeajast juba varsti kaks aastat edasi astunud. Nii on, aga sellegipoolest kuulame nüüd Riho Baumann koostatud saadet. Ja mis muud kui viiest neiust üks isalustama last ehk noorim, kes kohe ka gümnaasiumi tonaalsusest omad aspektid kajastab. Palun alustada ehk Elo. Mu nimi on Elo Vee. Ma olen üks kasseti autoritest ja loen teile oma luulu valiku. Õrnalt Lubelevad taevakeha paistel tolmu kääsutsuva gümnaasiumi Vabariik kiigatsevate kuldsete kätega hoolikalt poleeritud vahvlivärvilaual on laotud korralikult ritta mõistuspärastest huulte puudutustest pisut määritud intelligentsust, testikujulised ergutusjoogid, tassid milledest natuke vasakul ripub äsja pestud, alles värvitud pastell selgetes toonides, seinal haplatesse raamidesse mahutatud teadaanne, roostetanud arvamuste maha võtta Misest gümnaasiumi humanismist rõõmsatavatel seintel gümnaasiumi ülejäänud korrustel, kus gümnaasiumi juhataja on välja töötanud programmi süstemaatilise järjekindluse kasvatamiseks gümnaasiumi väikeses hubases vürstiriigis gümnaasiumi valgustavate elektripirnidega, varustatud väikeste juhtmetega täidetud aju moodustiste jaoks ja ühtlasi ka nende kaheksakordseks loputamiseks isalikku kõnekõminat saatel kabinetist. See 47. Gümnaasiumid treppidele laotud maheda värvilised vaibad kustutavad gümnasistide meeltest kõik trepid ja toovad rahu rõõmsate silmade ette, pildid õdusaks muudetud ülespoole, viivatest astmetest. Gümnaasiumi seinte kujulistel seintel libisevad gümnaasiumi vürsti aristokraatiat sõrmed üle poisipõlve räpaste lolluste heaolu kuningriigis tuletavad meelde vaarvanaisa muhedat naeru sillerdavad taeva all rahulike heinakuhjade varjus. Gümnaasiumisse puiestee ääres daamide ja härrade käekõrval õppima toodud ja viidud väikesed naised ja mehed on kunagi sündinud kusagil ette määratud mitte millegi jaoks. Kammermuusikute tubane loovus puudutab lühtrite Ripsmeid Smekkel pikantset virtuoos ühest ajalikust unest on pärit iseenda taolisest karbist, aga see kista teda hubases ruumis mängimast ühel detsembri õhtul süüvida tahtvaile au paklikele kuulajaile ja vool. Mu endiste klassiõdede lapsed ja lapselapsed moodustavad paremiku uues ühiskonnas ja abielluvad haridusega. Seisus ta on eelmises elus üks skisofreeniline printsess, kelle kõrgetele lossi lagedele on joonistatud üksteise sisse kahanevad lae. Ma kardan hulluse alget oma tervenemist sees ja mul on piin kõnelda oma teisest enesest kõrvaliste eluhimuliste alustasside kuuldes. Palju lahkumise eel, Me viibisime kuus, neil niiskel hommikul, kust olevasksel sammul meil tuli sisse minna päeva väravaist, kui tööd, need valgustatud puutumatust, kumast, järved, põhjatud neis kõrgeis klaasides taas ühte oleviku tõugatuma, säält, kus nähti kuningriik tõotatud ja häid ja vaimu vabanevat hingeväljadel. Veel luulet surmas ilmselt püüdmas eksinuid. Kui see oli valus minna tuiku julmal sammul, et silmi langetada häbipäeva eel. Ja kuulda lossi seinte lammutamist naeru küll iga tõelisuse ülbeid ige meil. Kui sa seisad, ei ole mul kurb ega piinlik, et su ise upitatud hingeharidus on ülem kui armastus. Ma armastasin sind, valas elegantses putkas ja sa naersid, kui ma ronisin kontstel üle omaenda lühikese varju. Ja ma armastan sind praegugi, kui me kohtume taevavõlvil külmade tähtede varjus teineteisest elude kaugusel seistes. Sa oled haritud mees lubama irvita lubama, naeran end pahkluudeni kurvaks ja kuulan, kui sinu palvusi kitkub. Ö. Olen armastanud eelmises elus üht vaga päkapiku ja riigijuhist sind. Su kaastunde kabjaplagin ei, kaugele ikka veel. Su kaugus on põhja ümbrik. Ma olen nüüd Scarletti kiri seal murtuna sees. Mu lemmikhelilooja on Ludwig. Mu lemmikmagustoit on tüümida õrnalt klõpsutatakse portselanist Pumpernickel hammastega eelmisel sajandil ühel õhtupoolikul. Sa oled väljaspool tähendust, seepärast jään ma uste vahele ja autode alla, see möödub nii, nagu ma möödun. Ja kui olen läinud ammu, anna mu kindad, mantel ja huulepulk. Ma vilgutanud sulle sarvedega, siis kui sa magad omas segaste sünged tund armastuse najal, mis pole väärt nagisse riputamist. Olen nahkhiir ja laperdan teiste hulgas ja söön pilvi kumeratest, vahu kur kaussidest, sina oled, minul ei ole enam häbi oma sõnu paisata. Me kohtusime saksa muinasjutus ja su naised laperdavad koos minuga augustis, kui sumaalseti nüüd meile valgust näitama. Ta med tantsime koos. Laps kolab mööda ööd, ta on väike, tal on nukud, kes on lisatud välja harilikust päevast unest surmani, mängib nendega, kes on lisatud välja tavalisest päevast paneb nad sahtlisse tagasi unes nähtud päeva lõppedes. Jälle sa oled siin keskloojangut, põlevaid klaase, tõele on saatuse sõrm küll kortsus, kuid igavene. Ja kaua sa kahtled ele sees, kas paisata mahaga hing su üle on, tuli sa kuivad, raksud ja leegitsev, temas on lind, mis üles paradiisi võib lennata, pilke, tiivul ja surra nässu kõrbenud maad. Ühe tunde hukkuval viilud. Sa seisid ta hinges ei liikunud paigast hinges, kui haav oli äng. Ta tuli su hinge su silmadest, aimas, et tuules saab otsa su mäng. Tuul tõusis kui sundnõnda ära suviis käsk kui veretilk. Ta seisis su jälgedes, teades, et õnn on saatuse silmapilk. Ma seisin su kirstu juures küll seistes säält kaugemal kui oma lahkumise ligi, nägid neid, kui varjutas mu jõuetust ja viha su kohal. Ainsa valgusele rippuv leil. Ei näinud sulgunud silmne häädus. Lahkuv oreool ei näinud sinu silmad pühitsetud sängis. Seisime seal, kui varjasin end eemalt pisarsilmse ist neist. Ja ometi, kui ligi seista, tahtsin sul sel kaotamisest sündinud andeks, sammatuse hirmus. Suete sõnum tõusis vaibumata sund. Et näeksid enda juures eemal viibinud hinge. Suete kuuldamatus palves langetunud. Kui mõnikord aimata valu ja tead, mis on sügavalt sees siis ära ta möödub. Mis palu vaid palveta tema eest. Ja järgmine autor balange isi ajama ja millisel olevaliku pakkuda? Lihtsalt viimase uuema palun alake. Van päikseta. Sel ginaalil päeval sinu hääl mind kutses emal valikut ei olnud. Kui sügispilvi sõudis mere pääl ja kajakad vennad enam polnud, siis tõusime kammist Vanna voost. Me kehades veel soojalt pekstes veri. Me pihud olid pudenenud koost küdikama, hümni hingas neli. Mõnda veel kord sulgusid su käed vaid hetkeks kokku, sulasid huuled. Pööramatult öösse vaibus päevi kajakate karjeid, kajast tuules Sist tõusime kalmistu vana ost, katkenud kette alles jõugles kaelalt ja muutsime end välja muinasloost, mis alatagi saanodelli vaevalt. Üks väga kui keegi teine loeks minu, luuletasin näiteks heli. Mul oli sind vaja. Sel hommikul ja õhtul oli sind vaja muutusi. Siis ma ei nutnud veel. Ja uskusin kogu aja. Ma tahtsin, tuleksid tagasi üle segaste tunnete raja. Ma tean nüüd et kui sa ei tulegi, ma usun veel. Üle aja. No ei tohi ju. Hämarduval tänaval kulud ristuvad, me teed, naeratused. Tere, vihm su silmis. Möödume. Ja kauaks tahaks kokku jääda veel. Aga nõnda juhtub ainult filmis. Pimeduses kohtume ühel õhtul taas. Liigume, kujunes legendis. Vihm läheb varje kildudeks, su pilk on peegelklaas. Usaldame ainult isendid. Koit on alles kaugel. Veel on õige ohtlik tund. Naistest tuleb nagunii sellest. Sellel talvel sajab ainult vihma mitte lund. Läks õige teistest. Aga kellest? Hommikusse valgusse on puhkamas mulin. Vabanenult vanu radu lähel. Sirelid ja päiksetõus. Ja enam pole sind. Aga see ei mahu mulle pähe. Suurlinna surusse sumbuvad peidetud sõnad. Augusti lõpp annab maailma lõpule, käe. Pole veel öeldud. Et suvi sai läbi just täna. Keegi, kes nägising jäägutki sõbraksu juurde. Keegi, kes nägi sind Kuniminaine, kurgede kutse, käid kumminal. Kahvatus veres. Ähmaseks, valguse Sumalat päikseta päev. Andestust. Andestus sellegi aastal nii ära. Kui sulasin suvasse suuruda, keegi, kes nägi sind nagunii, mina ei näe. Lepituslinnaga, klaasi ja raua ja paega. Taas saavad taevaks mu silmad ja kivideks käed. Neid vist ei tulegi. Meil ei olegi aega. Keegi, kes nägi sind leht kui loopisid tuulde keegi, kes nägi sind nagunii mina ei näe. Nüüd ma tahaks selle luuletuse ise lugeda. Lambada oli selle talve kõige kuulsam laul. Pilatud päevad joolelduda elud, lõhnade lõputu, külluslik, kurb vanad ja ometi omased pelud. Maailma valu ja maailm on suunan, tuleme, tantsime tundmatuid laule tulema, vihkan sind. Tule ja tea, taevas ainult tyhi. Ja soon on veel kaugel. Tappa on lihtne. Neetumalt hea. Kiivana kaitseväe viivateid, Ulmi pidusid. Peame kompainejad, need jõledad jõule, patusid pulmi, rõvedad riitused ootavad ees. Tule, joome ja tantsime jälle. Kummistel kiiramise pihkusel, noa. Sellest, mis valatud, vaevalt jääb jälge üleni punases põlevas toas. Üleni punases põlevas kleidis, tantsin veel, põleb mu veres. Vein. Kazis peitoni oksendan veidi. Silme ees virvendab punane sein. Neli jälle aitaks mind. Agulihoovides lõhnavad sirelid. Agulihoovides lõhnavad sirelid. Kiiva vajuvad tarad, mõistus tulnud on liiga hilja. Ja kevad seekord liig vara. Agulihoovides lõhnavad sirelid vaikset otsija ootust. Nagu ikka sellel kevadel jätkub kõigile lootust. Agulihoovides lõhnavad sirelid nagu hullunud vahel ja üks sihitu lõhnas segane põlvkond ühineb kahes. Agulihoovides lõhnavad sirelid, õhk on selge ja lõikav. Keegi taas peab täiskasvanuks saama. Ja keegi sodiks sõitma. Kivid on kodu. Punamust valgus, see õhtute põrgu, hirme, unen maid taevasse kõrgub linn juba vaikib. On udus ta piirid, pilveserv plingib loojangukiiri, autod ja trammid, need väsivad peagi. Kivid ei väsi ja muud ma ei teagi. Keed on kodu ja väljapääs vaevast. Valud ja lootused lõikavad taevast, kivid on kodutäisaegade sooja ülalpool üksindust, roppust ja rooja. Kui et külmad. Mis sellest, et pimekivid on kodu. See kodu on ime. Ma läksin veel ühe asja ise. Linnapea. On linn, kui laev sõuab läbi aja. Me istume tapaesel müüri pardal. Ah tava endast liiga palju on? Mul on siin lihtsalt vahel väga vaja. On linn kui laev ja mul on tema nägu. Me taldade all päikse Sayon kivi. Palun ole natuke mu ligi töölid puruneks, puhas unenägu. Linn kui laev ja suvede mesilal on vaikne laul neis varisemismüüris. Me läheme, kuid jälle ennast mees, meeltes kajab kauge linnapea. Kas sa jätkaksid ramp? Päiksega üks päike loojub mererannaavarustes kaugel. Su silmad on kui silmused, mis kinni peavad mind. Kas kustub laul kõrvades? Kui merekohin raugeb? Kas kustub lõpuks päike? Suur, mis märgib mulle sind? See päike loojub peatumata aga ei tule peale, lained langevad ja. Su juuksed vastu valgust nagu vasest nagu tulest. Kui prooviksime suudelda, sureksin su huult. Mehaavame siin teineteist pilgus juba Ermed ja päike loojub lõpmatult. Ja vesi vait ei jää. Meil pole mõtet pageda. Kumbki pole terved. Ma vaatan sind ja vaatan merd. See tuleb üle pää. Ja need väike muutus Kas on mingi nooruslikkuse mõõtja kuusena jaoks Kuusa taarsed raamidesse jääda? Ei. Aga kas need raamid tuleb sul endal nüüd loo enda jaoks? Raamid teevad need, kes seda luule taandama hakkavad? Kuidas sellise olekuga oled kaasa läinud? Ma kujutan ette, et seal seal kassetis on igaühe jaoks midagi. Ma ise ka mitmesugune. Järgnevalt vast kevadise noorte musa raames ka maalikunstnikuna üles astunud Antsivats, kes osales näituse grupeeringud külalisena tandamis fotokunsti viljelev Raikaga. Palun, ehk kommenteerid oma pseudonüümi algtõuget Atsu. See nimi on pärit Tartu aegadest juba noh, oma kolm-neli aastat kunstnikuks oodanud näha või ainult luule kohta käib diaüldse. Siis vast kõige paremini kommenteerib su luule sind ennast ja tänane luule valik, palun. See ei ole pärit kassetist. Üritan ta siis ära lugeda, palun kaevake kuuluma. See suluseisus, väike inimene on täna päriselt üksi ja kedagi ei ole ta juures. See suluseisus väike inimene ei vaja teie luba, et olla päriselt üksi. Ta krabab seinalt kitarri ja mängib hullunult meeletuid segaseid viise. Et ainult ei katkeks ta kitarri. Õbluke keel. Et ainult ei katkeks tõhust hapramgis, isegi ses suluseisus väike inimene naerab kibedalt oma kitarri saatel ja tal on sügavustesse avanenud silmad. Ta job ära oma järelejäänud samaka, jääb magama, selleks masendus ööks. Laske ta magab. Ärge ajage teda enne homset. Väike suluseisus inimene magab, aga kitarr heliseb veel kaua tema kõhnade sõrmede puutes. Sittagi pole enam siit olla, siit on läinud kõige sitta teed, aga vahel ajab karjuma, karjuma hambad paljaks ja keele kärna. Olen kattunud rohelise Corbaga. Eile mõtlesin, et olen ruk for juust, täna sain aru, et see on originaalid, sisemine. Täna sain aru, et olen ainult üks punapäine mõrd või umbes sedasi igatahes roheline ja natuke korpas. Sellest pole ju midagi, eks ole. Eks ta ole jah. Aga kaunis sinine maailm lööb mul endiselt hambaid välja. Sa ise ei usu. Su silmad on kurvad. Ma tunnen kõrdavate juuste lõhna, sa põled, sa põled, sa põled ja minu hambad jooksevad verd. Oh tänan küsimast, pole viga, iga pole juba sajandeid viga. Tee endale üks külm vann. Liiga hilja kõigeks. Ma tulin hilja solid läinud ära ja ma ei teadnud, mis nüüd minust saab. Ma seisin Vihma, 100. näost jalust ära ja üksiktuttav küsis, vanaks ma nüüd saan, ma veel ei teadnud, vajas täpsustamist, nii minu sünnidaatum, ruum ja aeg ja koht, et poleks piinavat möödunus nätsutamist, ma tahtsin joosta kuskilt luura, suht see maailm oli suur. Ma välja sealt ei saanud, ei näinud piire, kus see võiks kord lõppeda, kui horisondile üks tuttav lennuk maandus, ma sõitsin sinna pooleni paari hüppega, siis tardusil, sealt paiskus välja kive ja läbi jõe mu poole kaikus ilge naer. Ma lõdisest teadsin, see, kel polnud nime, nüüd kõlgub kuskil kaelas kapronpael. Sel päeval jänesed ei naernud enam metsas ja keegi enam ei rääkinud meie keelt. Rahutus kasvatas minust läbi oma juured ja ma põletasin oma armastuse sisse augu sigaretiotsaga sulgudes ma võtsin ära oma armastuse selga ja ma ei laulnud enam oravatest ja hobustest jama ei rääkinud enam ilusaid muinasjutte. Ainult käterätik, naerata mulle vahest kurvameelselt, tema mäletab veel, mina enam mitte. Crumpunud taevas, su lapselik pilk püüab tasa mu silmi, tuuled on tõusnud ja viimane tilk mürgist sai pandud siis kinni. Kalmistul kevad keerutab prahti, meil pole midagi öelda. Vaatame, vaikime üksteisest lahti. Vastik on tagasi mõelda, kevad, kui tollal päike ja valu, kuidas sind armastasin. Lasema Lähen põlenud jalul saaks minust ometi masin. Ma tulin siis, kui sind ei olnud enam, sai süda kõvaks klaasistunud, tompuks, suu soovis hüüda, silmad tahtsid näha, ma olin tartus. Taevas kiskus sombuks. Ma nägin avamata silmi, nägin palju, kuis murenedes päike katustele langes ja inimesi möödus naerdes nukraid nalju. Masinad ei hüüdnud, seisin, külm ja kange. Kas iial keegi veel kord küündiks katusteni. Ja kevadises sajus rips, mis vihma peidaks, siis katkes aeg. Jäin seisma sinna, seni, kui tundsin igatsust, et ometi mind leitaks. Ma läksin ära, pole mingitki enam, kõik sõnad saavad tuimaks, tühjaks tombuks. Meid pole enam. Meid ei saagi näha, ma olin Tartus. Taevas kiskus. Ta teeb sulle haiget. Mine, kui suudad veel kallis, ei jaksa. Sinodi pärast hoiata ööde kaupa. Ta teeb sulle haiget ja maailm on trostitult hallis kobades, katsuta tuliste tõmblevat laupa. Ta armastab sind. Saad sa siis aru, et selleks on vaja, et oleksid nüüd, kui tugev ja hoolitseb hiid? Ta armastab sind, võib muutuda kurat teab kelleks. Ja läbida sõrmede jooksed sina kui sahiseb liiv. Ja ometi oli ta noor, ta armastas kõhna ja blondi pilku püüdis ta koor, ta sõitis rappuvas rongis. Ta nägi unes su silmi ja enam ei ärganud üles. Kui tulid kord teiselt poolt pilvi, ta nuttis kui hull sinu süles. Ja ometi oli ta noor ja naine ja sära ja valu sa süles, surres ta soov. Oh, matke mind paljajalu. Ja järgmine tänase nooleprogrammi oliku autor, palun tutvusta ennast. Minu nimi on Triin Soomets. Ma ütlen praegu Tartus ülikoolis. Ja mida oma luuletustes täna esitad? Ma lihtsalt loen mõned luuletused, need ei ole kõik sellest raamatust. Palun ole lahke. Ilu on õigustus ka sellele rahutule õhtule mis öök saamata jääb rippuma pihlakaoksa külge. Nii väga kahju on mul sinust meri, peagi kustutab meid hallilt lõuendilt. Uputab aja klaas rohelisse valgusse. Meie nimede tähed tarduvad tagasi tähestiku rahulolevalt ja väärikalt. Randmed tuige lainete rütmis laguneb. Meri on tühi sel päeval, mille algus ja lõpp pekslevad liival vees, mis jäätub ja tuiskab kinni. Hanged helgivad ripsmete ääres ja kuuvalgus paneb sätendama ta kohal tuhanded tantsivad, helbed. Igavik närib küüsi. Keelel musta päeva mõru taim. Rõdul laeb Jambides kurbuse analüüsi. Reibas väike vaim vaatab igavikku ta pilgu leek. Kuid mõtte metall lendad kui õhupall. Tuhmi tehtav rikku. Sinu unenäod lühtrite all, helesinisel trepil kokku me saime kolm kuninga last. Ühel tuhk, hõõgus, sigaretid, teise silmadest tuhmust, tõde. Mina olin mõlema õde. Tulime tulega mängimast, jäälilli roosasse riidesse, laelus imetegija, sinine sõrm. Akna taga kohiseb tõelus. Perest väreles elutoavaip peeglis kõneles kiirgav laip. Gaasipliidil, kes pudruks põrm. Tuppa, lehvisid roheli tiibu, haldjad niisketel õlgadel lund kamina vastu. Mõni liibus tuli punasel diivanil, millel puhkes 1000 lõhnavat lille. Mõni ootas helerohelist und. Aga valgus ei kustunud kollases peeglis, sellest alga õhtute lemmikelus. Sinu käsivarred seal fosforleegis sätendasid. Kui kasehalud. Ja vaatad mu silmi ükskõikselt ja palud poleks me kunagi korraga elus. Kosmose hingeldus riivab raekoja roosat seina. Roosa hoiatan, langeb lumele, suutmata tõusta raekoda jahmatanud, pilgutab silmi, kergitab kaabut. Ja lahkub Lätimaa suunas. Vaata, valan libedasse vette, lõkketuli libiseb mu teemant sõrmilt jõkke. Järsku tumerohelistest sõrmeotstest. Loojang purskub ülemusta vee. Vaata meeletuse magus lõhnab. Laava tardub hele, punasesse randmehaava jõkke jahtub igatsuses smaragd. Mustaks martsipaniks muudabee. Märi põlvi puutub sipelgate kurba rada. Liblikas, et sõna tuhaks põletada. Öösse süttib ta must roheline sametsilm nagu kala läbi külma vee. Vaata musta õhtu läbipaistev Ranne tuikab vete tumerohelise lille mille mõrkuses on hullumeelne armuanne. Tule põlevana ülal pingul v. Su põlvis smaragd kuu jätab hõõguva floksi peenra ja lillade austrite vahel. See on siidpaelaga kokku sinu ja ö randmed. Su põlvele lõikan noore kuuga väikese haava. Mulda, langeb magusaid piisku. Mul on ükskõik kes murrab öö taime su südamest. Ma ainult vaatan veel. Tere, sära septembris lõhnavaks aias. Ma ütlen sulle maksa kätte. Pöörlemised lõhnade, mustade õite, mürkide, Sirendav, täis reede petliku naerunõlvadel niisketele algab surma toortants. Igaüks, kellele valu võib teha, igaüks lahustub, pööreldan kaasa. Ja saab tast ükskõikne, külm substants. Mürklilledest pööraselt lõhnab. Maa neelab higi ja verd. Rohelisel laupäeval sätendab Simo ja pöörlevast pilgus kristalne dissonants. Hullunud inisev metsloom löönud hambad kõigile kõrri. Aeg lahkuda, haldjad kulgevad koju. Sammudes järele tegematu ja piinav elegants. Sinu kurgu alla, pääsuke, pesa korjab juba märtsikuust saati. Vihjon valge ja soe, üle su õlgadel, liugleb mantli Ena kiirgavana. Helekollane tibu nokib, kui näete pisaraid veinist või veest. Miks küll seisak, silmadest selline piin. Laupäeval sinine hõõg, pääsuke kohkub, sinilill puhkeb nutma. Kui sa vaatad nii midagi ma ei nõua, kui sa tahad, ma laulan, ma ei oska sind hoida. Helekollane tibu nokib kui nööpe, pisaraid, teenist või vees. Ära mõista mind hukka terava kraega raudne realist. Armuke õitsvad aias kaelas kuldne rist nagunii mõistab mu hukka. Universumi öölaual tiksub täielikus vaikuses. Mida lähemale jõuame päikesele, seda rutem sulab martsipan mu suus. Ja seda rohkem hõõruvad kingad. Smaragd seinast imbub higi ja supilusikatäisverd. Violett, päikese viltused kiired. Heidavad nurkadesse punaseid faria. Põlevplaneet purskub miljardiks lõkkeks. Ja loal lõhnavad leegid. Lilled maa peal närtsivad üksinduses. Iga lill oma valus aed on oigeid täis. Iga õis on õrn. Iga õis on õige. Täname valiku eest, kas soovib, kommenteerida? Võib muidugi ma võiks tundide kaupa rääkida, mida mina õigeks pean, nii luules kui valesti ütelnud elus, aga eks see on ikka nii, et vastandatakse õpingute tulemused, juba väikekriitik tõstab pead. Kriitika on igas ühes meis ja kui luuletaja töö ja tegemine on luuletuste tegemine, siis loomulikult tema omaenese esimene kriitik. Aga tähendab, mida ma tahan lugejale nii-öelda. Kui ta võtab luuletuse ja hakkab lugema, et loeksid algusest lõpuni vaid kuskil kolmandas reas, mõtleks, mõtleks natuke ja hakkaks otsast peale, siis teinekord mõtleks viiendas reas. Ja kolmas kord võib ta selle läbi lugenud tähele, ma arvan, see ei ole mingisugune magustoit. Soovitusest. Aitäh. Et ja järgmine kasseti autor, palun projekteeria mida endast lisad oled Türilt, ma tean. No mis parata, on nii läinud ja millise luulevaliku täna pakud, palun Nanaadile sedagi? Et ma ei teadnud, mulle sai september, kui kõigepealt september, mulle sai siis igasugu imelikud mängud ja poisi pea seelik liiga lai. Ma olin korra hiiul siis ka nõmmel. Ma tahtsin ennast üles võtta, lasta nööridega saapad otsa, said, et ma ei teadnud, kus saab otsaasta. Kirjuta kirjuta. Sinu suvi on läbi. Kinni vajuvad järjest uksed, mis püsisid paakil. Istuge, kirjuta, põlen minagi läbi. Varsti korjame kokku viimsed, lehed, mis laokil. Siis on näha, kuis juulis istusid kraavipervel Sid viine tüdisid ruttu mu plika pea lähedusest. Mida sa minust tead? Muist teistest, kes tervel aastal ei pääse su muige tumedus tähendusest. Kirjutan neist, kes jäävad naerma, teisel pool uksi. Et sul on kortsud juba ja pole õiget huvi enam kedagi näha. Lesid ja kuulad luksi. Jahedaks jääb, su tuba, tulen. Ja läbi on soovi. Mu süda on kabaree, aga laisa laula seal üldse keegi ei laula. Tühi tolmune, lavapõrandal katkine sukk, lõpuni kähisenud hääl grammofonina seinal kavaleht sügishooaja. Meie kliimas kui raske oma elusal maskil pisutki suunorki tõsta. Kohe on pragu sees. Tülpinud konferentsee tukub šampanjakastil, koni siseneb tasa Eipril mustjas more ees. Laul narri mälestuseks. Sõua narriks kasvasid õuenarriks, jäid vist nõnda tundus luba suise seismisso lilled longu vajuda, su peos ei jõudnud veel, kui oligi nii kentsakas, et naeris terve hoob so noriks kasvasid, mismoodi mina öelda, kuidas kuningas siin kirjelda, kui õilsat vaga meest. Mäletan tol aastal kõrb see enda kätte linna Etsu leidsin istumast purskkaevus tuumi eest. Veesooned ammu kuivanud, sina mitmes päev keskis haisvaid kalu, müts tagumikul. Et väsinud kõrtsi libu su pidi leidma, säält seesugust nalja. Naerda võib ainult surnud narr. Külma laulsin kalamajas, laulsin supilinnas, tulid vastu, küsisid, et kas mul on, kus minna. Kehitasin, õlguvad, kes korja tuppa, laseb hommikuni, pakkusid siis oma eluaset. Külma supilinnas, laulsin, laulsin kalamajas, kuid ka sinu vannituba, päris hästi kajas. Ma näen oma surevaid sõpru. Neist ükski ei pääse ja tean, et mul tuleb minna järele sama teed. Võib-olla täna ehk homme mu silmad loojuvad läände ja kui septembrit ei juhtu, siis kaheksa kuud teel. Ma viibin ja vaatan juba pool elu põlevat linna. Tuletan pingsalt meelde, pikka kirja pintsaku taskus. See jäi ja põleb ja veel, oh mis kõik ei maha sinna. Kallima tiivikus, roosid, dema pilkude raskus. Ja teine, kolmas ja neljas, 12. kõige noorem. Mis neist minu surm on siin ja loodan, et veel ta ei lahku. Viimased vennad müüsin haardes, Torin, haaran. Nüüd ta seisab, silub ulakat juukselahku. Eesriidel valgel huulepulga loike nööpnõelad, moosi veidi munagi. Sel aastal, August, tundub väga vaikne. Sa naerad, nutad, kuidas kunagi. Ja vereplekke õllepritsmeid, tinti kõik välja pannes kogu plikapõlv. Bar, ammu kaotsi läinud, patsilinti ja kauge koduliiga kõrge võlv. Justkui siinsamas, kuku kellakägu sobilgustuksevasse hirmu, sureb muu pahna hulgast, otsid oma nägu, Eli. Keegi trepist üles tuleb. Ja luuleline meeleolu jääb õhtusele ajale. Luuleline meeleolu jääb rohkem selleks ajaks, kui ma ei eksi siis kui on tuju ja siis kui on, kui on midagi kirjutada, siis kirjutan, aga ei mingit konkreetset asja, et reisimine või kodus istumine või külalised ilma külalisteta ei, kindlasti mitte. Kas tunned, kui oled nagu oma nii-öelda põlvkonna häälekandja mingil moel? Ei, kindlasti mitte minu põlvkond midagi natuke erilist, tähendab ma ei ole noh, ühest põlvkonnast vist nagu nendega, kes tegelikult on minuvanused. Sest noh, minu jaoks kõige tähtsam aeg on nende aeg, kes olid noored siis kui mina sündisin, tähendab, kuuekümnendad. Ma hakkasin seda tajuma siis, kui ma hakkasin selle ringkonnarahvaga läbi käima. Noh, ma arvan, kuskil kaheksateistkümneselt hakkasin sellele sellest aru saama. Ja no mu sõbrad on ka väga paljud neist on vanemad kui mina kõvasti vananeda. Pigem ma tunnen ennast vanana, elik vanane ja vanem, ma olen teistest, aga kas kodukandis mingisuguseid juurelt sõnu, arusaamadest pead ennast lennujaamale, elupõline linnalaps, tegelikult minu mullas hankimine on nii palju, et ma kasvatan lilli. Aga mets on mul jah, maja taga. Ja metsaga ma olen harjunud. Kui inimene läheb metsades, ta läheb ikkagi külla. Aga noh, tunne tuleb asja juurde igal juhul mitte mugav tunne, mugav tunne on see, kui inimene istub tugitoolis ja suitsetab või midagi niisugust. Kui kodus on heaolule? Ei, minu luule pole mulle kindlasti mitte kodu, kodu, kodu, siin maailmas kindlasti mitte, seda ei ole olemas, seda ei saagi olla. Luuleline lähenemine teeb seda maailmas lõõdusamaks. No miks loomudki märgistama territooriumi? Ma ei leia, et see oleks midagi väga, Genovia, midagi ilusat, midagi, millest tuleb kiita ja pai teha. Kindlasti mitte. Muidugi on kena, kui sind võrreldakse mõne inimesega, kes on sinust kõvasti üle. Ma arvan, et see peaks üle minema. Sellega tuleb haridus, ei tohi harjuda. Ma ei taha sellega harjuda. Täna me siis seekordse luulevalikust, jah, jääme ootama järgmist näidet. Sellise kliimaedastus siis noortele vähemalt aastast 1990 valikul oli viie noore luule neiu elu v keda ka siin-seal ansamblis viiulit mängimas kuuleb, vahepeal koguni ansamblis nimega ansambel Liisi ojamaa, kelle poeetiline aplaus edastab laiemalt noorteringkonnas tiitli all väike hipi, nüüd juba siis neiu hipi näol vaid suhtes siis Haapsalust kunstnikuna rakendust endale leidnud Triin Soomets, kes edukalt Tartu Ülikoolis tehnoloogetudeerimas ja Rutt Jürjo, kes end konsistooriumi õpingutel täiendab aasta 1991 viisaga nii Liisi kui ka Ruti edasi õpingutele Tartu Ülikooli luulevaliku tegi ning muusikaliselt kujundas Riho Baumann uusi põnevaid kohtumisi luuleradadel.