Tere mina olengi Jaanus Rohumaa ja loen teile, Friedebert Tuglase meniatuuri. Neljas dimensioon. Kuu õhetab vahel heledamalt vahe lähmasemalt. Paistab nagu hõõruks tuulehoog taotleda fosformaski uuele läikele. Hajuti tohutu vahemaa tagunes salapärane maailm. Sealsamas aga nagu mõnesaja silla kaugusel rippuv suur hiina latern viimse näo kordsoni nähtav ja ometi nii ebausutav. Näeks nagu üksikut rändajadki, kuu kaugel, mägedel pihus, hõbedane saun. Jäiste kraatoritesserbildas sammub ja lumi variseb puudrinadal. Siis jälle tuulehaug, peent kuutolmu tõuseb õhku ja planeedi piirjooned pehmuvad. Just nagu oleks kuu kollane suhkruketas sulamas taeva teras haljas kümmelis. Kõik rändajad on kadunud. Seal ta õhkub, see kuutõbiste jumal, piirastust, valitseja, metsade õpetaja, seal ta vaatab taevane hõbesilmmaiste allikate, lossi, tornide ning õhkate neitsite kohal. Mäletas Hamlet kortuikusta käratsevata sõprade salgaga läbi öise Helsingori tänavata. Elagu elu haljas puuhallid on kõik teooriad. Siis ilmus äkki kollane täiskuu tänava lõpus nende pohmeluses silmadeta. Nad üritasid tast mööduda, kuid põrkasid ikka uuesti ja uuestikuusse. Kätest kinni hoides tuigardasid nad kuus, kuni see murumunana lõhkes. Ja tänav sai täiskuu kollast tolmu. Selle keskel keerles ja tantsis, pildus käsi ning jalgu naeru lõkerdav naine. Nad jooksid joobnud jalu, tema järel rabelesid oma jäsemete tehnikus ümber taeva õhetav munarebu. Nii möllasid nad kogu öö ning ärkasid järgmisel kesklõunal kloostritornis. Habemed täis tuvisõnnikut. Q tõstab taas oma ähmast nägu üle meie mõtte aedada. On vaid plaseerunud igavustunud kiilaspea tähe, haaremi, õunu, kohi planeet põletavalt sigitava päikese ja sumedalt sünnitava maa seltsis. Üksnes noor laulik värskendab tema fosformaski. Tõstke maisi kannuseid selle taevase kruusi põhja terviseks. Elagu riiakas sinasõprust selle kauge teekäijaga. Taevakaas kummub siit kangelanna näo kohal. Kuhu silmad süvenevad, seal tõuseb ta gooti kaarena kõrgusse laskudes aga seda madalamale pilgu. Perifeeria Is. On nagu rohesinivalge telgile heidetud ülemu olevuse. Ääretus paneb pea pööritama nagu pilk kuristikku. Ei suuda enam keha ega mõtteid liigutada. Ei ole enam tahetega tegu, ainult sulada sesse ääretusse ja igaviku kadudavaid sfääride virvendusse. Pisut ainult osooni kopsudesse, see on kõik. Oleks olnud nagu hetk uinakut. Kui silmad uuesti avanevad, olnud sihitud paljale kaljule mu ees. Ja pikkamööda hakkab selguma kämblalaiune katkenud reaalsust. Seal on kitsas pragu, kaljupõrandas täidetud pihutäie huumuse kaja kaetud mikroskoopilise taimestikuga mingi punakas pluusi, taoline sammal põiki üle prao läbi samblatallatud sipelgate rada ja selle Browning sipelgate raja ristlemis kohal on käimas halastamatu ürgdraama. Seal on väike vihmauss enese poolenisti mullast välja sirutanud ja kari tõmmusid, sipelgaid on oma haaklõuad temasse löönud. Vihmauss tõmbab ennast kokku, et uuesti maal pääseda. Sipelgate kamp läheb temaga lahinal kaasa, nii et liivaterad ringi rabisevad. Kuid siis loidub limuski pinge ja ta tõmmatakse jälle poolenisti välja. Nii kangutavad nad vastamisi nagu laualõikajad üles ja alla. Võiks kujutleda raudsikute lihas, Tähkimiste üksteise ergutamist ning limuski ahastavat meeleheidet. Ikka üles-alla tulises päikeselõõmas. Ringid vanglakehal laienevad ja tõmbuvad kokku nagu raudrüü sõduri varrukal. Ja sipelgad pingutavad kui Ruske sääreline orjade kari, kes rammib palki põhjatusse sohu ning see kestab igaviku. Jätkub kohutav hävitusdraama universumi kämblalaiusel katkendil. Päike kohistab merele oma kiirte külla. Punaste nooltega langevad narrete nööpnõeltega, torgivad nad näol ja kätel ning kõrvus kohiseb ja vihiseb kopsu tahmivad osooni. Eluigatsus. Halli vihma hakkab sadamapiisad, tippivad ikka tihedamini klaaslaele ja valgus väheneb. Väljast kostev vankri põrin vaikib nii äkki nagu oleks sõitja koos tänavaga sügavusse langenud. Mõne aja kuuldub veel vihmakahinat, kuid siis ei taba kõrv enam sedagi. Kahel pool avaneb muuseumi saalide rida nende ukseavad järgnevad perspektiivsed korras. Viimased piidad Valendavad veel ebamäärases ääretuses nagu peeglis. Kuskil kauguses Rudiseb parkett omapead läbi vaikuse, kuid pelgub siis. Vaikib samuti. Mida sügavamaks muutub aga ümbritsev vaikus, seda rohkem saab eluse viirastust riik. Kaugete meistrite kujutelmad muutuvad jälle olendeiks liha ning verega läbi pidevate ruumide kostaks, kui siidikahin puude kohin tiibade vihi. Kuskilt tõmmatakse mõõk sihinalt tupest. Vesi suliseb paadi käilas. Maa müdiseb hobuse kapjade all. Keegi nagu ohkas, keegi puhkes nutma ja keegi pahvatas naerma. Armus asinat, kätke laulu, needuse kähinat. See on kauge mineviku eluigatsus. Saabuda veel kord tagasi. Veel kord õhetuda elu punaste, hõõruda kerest, veel kord tunda hetke rõõmu keset igavikku surmavat liikumatust.