Eesti rahvusringhääling on välja kuulutanud Eurovisiooni lauluvõistluse rahvusliku eelvooru konkursi, kus osaleb nagu ikka 10 lugu. Seekord on spetsiaal või erikutse osalemiseks saanud Alar Kotkase, Elmar Liitmaa, Priit Pajusaar, Rein Rannap, Hendrik Sal-Saller ja Timo Steiner. Neljale ülejäänud kohale on välja kuulutatud vaba konkurss. Žürii langetab avalikule võistlusele tulnud laulude kohta otsuse novembri lõpul ning rahvuslikus finaalis osalevad lood tehakse teatavaks esimese detsembri erisaates. Vot Eestil ei ole väga hästi läinud Eurovisiooni lauluvõistlusel viimastel aastatel. Ja inimesed, kes veel on viitsinud seda asja jälgida on kindlasti hakanud, et au ja kuulsus läheb pigem veidrusega silmapaistvatele esinejatele kui headele lauludele. Ütleme siis niimoodi nii palju või vähe, kui neid Eurovisiooni karussellile sattunud on, advustasime Raimoga tänases saates natukene jälgi ajada ja, ja tolmu üles keerutada, samal ajal küsida inimeste arvamust selle kohta, et äkki me ei peaks otsima eurovisioonil edukaks olemiseks. Kõigepealt heliloojaid, hoopis värvikaid esinejaid. Me helistame kõigepealt Olavi pihlamäele. Me otsustasime Reimoga korraldada ühe pisikese eksperimendi, seal ma arvan, tuleb natukene ootamatult, aga meid huvitaks tõesti, mida inimesed, kes eurovisioonist on siin aastate jooksul midagi arvanud ja seda kommenteerinud meie mõtteviisiga kaasa tulevad. Kuidas Olavi tundub sulle, kas natukene ei ole Eestis see fookus paigast ja nüüd on välja kuulutatud jälle heliloojate otsimine jälgedes, samal ajal, mis Eurovisiooni finaalvõistlustel viimastel aastatel toimunud on, kui tähtis see helilooja roll üldse olla saab, äkki me peaksime hakkama Olavi otsima hoopis värvikaid esitajaid? See on nii ühte kui teistpidi, sellepärast et ma arvan, et iga helilooja, kes tahab, et tema laul võidaks eelkõige mõtlema esineja peale ja ma arvan, et kõik need heliloojad, keda on kutsutud, mõtlevad esineja peale ja ma ei taha ära sõnada, aga, aga eks nii sellisel puhul olevat aimata, kellele oma laulu pakkuda võivad. Noh, ma ütleksin, et ega see midagi traagilist ei ole. Ilmselt kumab sellest kuuest pakkumisest läbi Eesti televisiooni suhteliselt napp rahakott, sest pakkumise võib teha ka 10-le. Aga siis sa pead 10 laulu ära ostma, praegu on selgelt kuus, laulupeolauast on plussis, võidulaulu võimalik, et see võidulaul on siis ka selle kuue sees on ju väga ikkagi levinud see, et tehakse ühel heliloojale pakkumine ka ütleme, kolme laulupeole ja sellest kolmest laulust siis rahvas valib seda süsteemi on hästi palju kasutatud. Kreekas ja Vahemere maades on peale, et valitud esinejad välja ja esinejale kirjutatakse laulud, see oli siis see, mida meie aastal 1993 Jaanika Silla mopu kasutasime. Et Jaanika oli teada esineja ja teised kirjutasid laulud, variante on muidugi kümneid ja nende kümnete vahel mängida võib selle mosaiigi kokku seada, aga see on mul praegu veel endalegi selgusetu, et kas siis selle neljale vabale finaadi kohale, mis sellest kuuest tellitust laulust üle jääb kas sinna siis võivad konkureerida tõesti kõik, et tuleb nagu öeldakse, taas paarsada laulu, millest žürii siis ekseldakse neli välja. Aga esineja peab kindlasti olema värvikas, ma ise küll olen enam kui kindel, et mingeid lesbitari ei ole enam vaja valida, sest et see juba korra võitis, et nüüd peaks nagu minema edasi kas mingisuguse dueti või ansambliga. Sest eks need asjad ikka käivad kuidagimoodi nagu külakorda, aga esineja värvikus on päris selge ja kuigi soomlased on seda katsetanud ja katsetanud ka teiste riikide esindaja esindajad, et pannakse segaansambleid kokku, kus on siis tegemist slaavi rahvuse esindajaga ja siis Põhjamaade esindaja ja siis lisame veel ka natuke musta nahavärvi. Ja nii naljakas, kui see ei ole, Nad ei ole rahvuslikust voorust edasi saanud. Nii et seal mängib nagu see rahvuslikkuse moment, nii suurt rolli, et oma rahvas ei lase edasi, aga võib-olla et rahvusvahelisel areenil oleks taolised kooslused päris, lubavad. Olavi väga hea, põhjalik ülevaade ja hea arvamus, me arvestame sellega ja jätkame oma küsitlust. Jõudu me jätkame ja Eurovisiooni päästmisega ja teeme järgmise kõne kohe. Tere, Marko, Sten Teppan raadio kahest tülitab. Asi puudutab Eurovisiooni ja, ja Me küsitleme siin inimesi, kes Eesti poolelt selle asjaga kokku on puutunud aastate jooksul, et mida nemad arvavad, kas me ei lähene juba asjale valest küljest otsides konkursile heliloojaid, äkki me peaksime panustama hoopis lauljatele või ütleme siis niimoodi, et hästi värvikatele esitajad Ta tuleb vabalt rääkides tunde viitada. Minu küsimus ongi selline, et, et kas meie fookus natukene paigast ära ei ole, pagan, jätaks need heliloojate teisejärguliseks vahelduseks ja võtaks näiteks esitajad käsil, et ma usun, Eestimaa, nii väike nüüd ka ei ole, et me leiaks selliseid põnevaid kujusid, kes võiksid eurokarussellil muule maailmale ka pinget pakkuda, mitte et mul midagi Gerli Padar ja Hendrik Sal-Saller rolleri või nende inimeste vastu oleks, aga see ei tööta ju. Ei no saab absoluutselt valesti aru sellest asjast, ma olen sinuga, mitte sinuga ühte meelt, õigupoolest me oleme mõelnud Eurovisiooni korraldus on väga erinevat maasi, kuidas seda korraldada. Ja meie nagu üks selline kindel eeldab seda, et miks ma seda korraldanud võiks, nende, nii korraldame, on see, et teha võimalikult hea saade, võimalik huvipakkuv Eurolaul Eesti inimese jaoks. Et see on meie eesmärk vaadata eesmärgipäraselt seda asja, et see on see, mida me saame mõjutada. See, kuidas meil läheb nagu suurel konkursil, siis on üle 40 tänavuaastast 42 riiki. Vot selle mõjutamine on meil kohutavalt raskelt. Meie ideaalis oleks see niimoodi, et me saaksime kutsuda eurovisioonile tõesti kõik Eesti selliseid A-klassi lauljad, kõige paremad lauljad, et nad siis omavahel saaksid võidu võistelda ja nendele, nagu öeldakse, keevitada taha ka kõige paremad laulud, mis Eestis turul saada on. Vot see oleks ideaalvariant, et ühelt poolt toodaks sellise väga hea show, et seal omavahel tõesti sellised A-klassi lauljad nagu Tanel Padar või Maarja ja Inese omavahel konkureerisid seal inimestele huvitav vaadata, huvitav nende poolt hääletada ja teiselt poolt nende taga oleks ka Eesti kõige parem tipplooming. Eesti kõige paremate heliloojate kõige paremad palad. Note Marko osalised. Seda, kas kas on keegi, kes oskab sulle vastust öelda? Aga marga nii teha, muu maailm ju ei esine eurovisioonil A-kategooria tähtedega reeglina, et noh ma ei tea, võib-olla võtaksid naljaviluks välja pakutud nimesid kes sõna otseses mõttes lähekski võib-olla friikšõu alla, sa ei ole nõus, et rahvas vaataks seda suurima heameelega ja reitingunumbrid oleks veel kõrgemad. Selliseid numbreid võivad sinna sisse sattuda, seda absoluutselt muidugi välistada ei saa, see oleks iseenesest nagu selline nagu tore, tore ja lõbus, aga nagu Eurovisiooni lauluvõistlus, mis ma ei tea, kuidas see mujal maailmas on. Me vaatame meistri inflatsiooni, mis on Eesti mõistes suurima vaatajaskonnaga ja no üks väheseid, et mitte öelda ainus võimalus üldse nii-öelda väga ja väga suurele auditooriumile esineda. Miks peaks sellel laulukonkursil osalema täiesti algaja, kellel on ka viisipidamisega raskusi? Meil on ka selliseid esinejaid eelvoorudest väga ja väga palju läbi käinud ja need ei paku üldjoontes inimestele huvi, kui, kui korraldataks selliseid suuremaid laulja konkursse, kus, kus need lauljad saavad ja tavalisi tuttavaks on hakanud huvi pakkuma, aga kui on täiesti võõras suvaline laulja, kellest keegi midagi ei tea, eriti laulda ei oska, siis ei paku Eesti inimestele Eesti inimestele huvi, seda näitavad meie meie kogemus. Aga Marko ei ole päris üks küsimus siia vahele, aga võib-olla just inimesed tahavad näha siiski lisaks A-klassi lauljatele midagi sellist nii-öelda mida saab võrrelda nii-öelda habemega naise ka, eks ole, mida on aastasadu ilmselt käin tsirkuses vaatama ja nad lähevad uuesti uuesti vaatama, et ehk oleks vaja viia teisele tasandile, et loomulikult inimesed tahavad laulu saada, lauljale juurde oleks võimalik pakkuda ehk mingit sellist nii-öelda heas mõttes friik sõud. Jah, me sedasi ei saa eitada selles mõttes, et võib-olla tõesti sellepärast euro eurolaul ongi aeg-ajalt või ka tänavu ja tihtipeale jätnud selles mõttes uksed lahti, et siin ongi need konkursile lubatud kõik, kes millega andestada, silmapaistev paistavad, et läbilõige läbilöögi on, et Eesti televisiooni eesmärk ei, ei ole siis kedagi, kes oleks andekas või kes kedagi kuidagi silma paista, see konkus, et eemale hoida, vaid vastupidi, on neid tahaks sinna just meelitada ja eemale hoida. Sellist keskpärasust ja halli ja igavat produktsiooni selles on, selles on küsimus. Selge, Marko, aitäh, et aega leidsite. Me oleme tänulikult arvamuse eest. Ja Eurovisiooni teemadel või friik sõu teemadel, kui soovite. Peatselt üks intervjuu veel, loodetavasti tõstab Priit Pajusaar üks euro heliloojatest toru ja me saame temaga rääkida kohe selle loo järele. Ei peaks olema nüüd telefoniliinil üks Eesti ütleme siis nii staažika maid, euro heliloojaid, Priit Pajusaar, tere päevast. No tervist ja helistame teile raadio kahes siit sellise küsimusega, et me üritame välja mõelda Eurovisiooni päästmises strateegiat, et meile tundub, et võib-olla Eestis on natukene valesti mindud nende asjadega, et otsitakse helilooja, et äkki peaks otsima Eestis hoopis mingit sellist väga värvikat artistina. Majan praegu asja ekstreemseks võib olla kas või nii-öelda habemega naist, kes läheks rahvale oma värvika olemusega peale. Ütleme niimoodi, et ma omamoodi toetan seda arvamust, et et selge see, et päris tavalise lauluga, kus laulab kena tütarlaps või muidu igati ontlik ja, ja tavaline esitus, tavaline laul, tavaline poplaul, see see igal juhul ei toimis, on, see on 100 protsenti selge. See on mingi ime joppamine, kui toimiks ta veel. Niimoodi need põhimõtteliselt ikka siit ütleme, müüks nii-öelda heas mõttes friikšõu, et noh, kus me oleme vaadanud neid Eesti otsib superstaari eelvoor, siis sealt käis ju ka omajagu nii-öelda heas mõttes friikšõu. Ma ei, ma ei läheks nii ekstreemseks. Kas, kas friikshow maailma aja, kui seda otseselt ei poolda, kuid no selge on see, et, et, et ei ole tegemist ainult lauluvõistlusega, et seal kuram tõesti igasugused sõgedused, naljad, huumorit, noh, see sõu peab olema ja noh, ütleme põrutab ta koos ühe vinge lauluga. Tavaesitus loomulikult ei toimi mitte kuidagi ja ausalt öeldes, kui me väga mõtlema ka Serbia lugu ju laulust oli asi heast laulust kaugele, aga oligi friik sõu, eks ju. Tegelikult noh, et selles mõttes on küsimuses point, eks. Et. Aga mida te välja pakkusite, mis võiks olla selle aasta selline tõeliselt hea friiksu, mis tabaks nii-öelda eurotrendi? Serbia noh, ma ei kujuta ette, te, te küsite küll, mis tabaks ära, kas te oskate öelda, mis on eurotrend või? Mina näiteks ei tea, mis on eurotrend? Seda küsimust on aastaid muudmoodi või noh, teistmoodi sõnastatud, et. Et öelge, mis, missugune hea eurolaul, no minu meelest ei saa sellele ühest vastust olla, aga võib-olla. Paneks kokku ühte punti nii-öelda habemega naise rääkiva koera, eks ole, et nii, nii midagi sinna Balkanimaadele, midagi põhjamaadele, midagi prantslastele, midagi inglastele ja teeks sellise kompoti kokku. Nojah, see Kapustnik, et, Tõenäoliselt natuke miski asi, mis mis erineb. Radikaalselt enne nähtuste ma ei oskagi muud öelda, noh et et noh et habemega naine nagu hea näide. Aga no midagi sinnapoole võib ka olla, aga muidugi mina oleks ise õnnelik, kui asi ikkagi ei kaugeneks ikkagi muusikast, et ka muusika ka ikka juhtides ollakse jääma, et et muidu nagu, kui heliloojal nagu noh, tundub päris mõttetuse asi, eks ju, aga aga ütleme, et noh, ja pulli ja nalja armastan oma, aga igasugust muud alternatiivselt tsirkust. Peaks nagu tunnistama positiivselt. No kui te Eesti olukord praegu mõtlete neid artiste, kes siin saadaval oleks, et kes oleks nii-öelda, kui me jätame igasugused A-kategooria artistid kõrvale, eks, eks ole, kes nii-öelda müüvad suuri kontserte täis, aga, aga kedagi, kes võiks nii-öelda noh, võib-olla natukene varjusurmas praegu, kelle võiks nii-öelda välja tuua. Ma ma ütleks ka seda, et meil on kindlalt A-kategooria artiste, kelle peale lihtsalt võib-olla ei ole tuldud või, või ei ole siiani tahetud teha võib-olla need artistid teha, eks ju. Et seda esiteks, aga, aga Ma ütlen ka niimoodi, kuna ma ise osalen aasta siis ma kellelegi vihjeid andma ei hakka kahtlemata mõtteid. Selge see loomulikult ei tasu ju enne edu käest ära, et kuna ma olen selle käe nii-öelda kuradile see aasta andnud, et siis ma siin ei, ei hakka selliseid nii-öelda Namyoke andma kellelegi, et aga noh, ma ütlen, et minu, minu pea igal juhul töötab ka eba tihti siia, nii ei olnud Eurovisiooni kogemuse nii-öelda ebastandardses suunas. Et seda ma võin öelda, aga ma ei saa öelda täpselt ja, ja ma ei taha kellelegi vihjeid anda. Selge see suured tänud teile, Priit Pajusaar, selle jutuajamise eest palun. Raadio. Mäleni nutke English Steel. Ukraina riik ja see esitaja ehk Merca ser tuska ning see laul ajasid tõsiusksed Eurovisiooni inimesed Eestis ikka praktiliselt ahastuse äärele, see oli ikka julm, mis toimub? Väli julm. Mäletate veel, sellest ei ole ju palju möödas. Kevad 2007. Helsingi oli kohtumispaik siis, kui ukrainlased lammutasid, oinad lammutusest ei võitnud, küll aga. Tahtsid selle Eurovisiooni asjadega tegelikult on ikka nii, et neid mäletad sa ainult korra ja mitte väga pikalt, mõned asjad ikka jälle. Ja kui jõuab kätte jälle see aeg, et oma riigis ehk meil siin Eestis avaldada uut laululoome vanni valima, vot siis jälle tulevad meelde kõik kõiksugused, värgid ja vot siis tekib tõesti tunne, et ehk me käitume siin Eestis juba aastaid valesti. Oleks vaja tõeliselt huvitavat ja head friikšõu. Aga sellegipoolest, tuleb see siis või tule või millal iganes arusaamine lõplikult siin pärale jõuab. Huvitav on ikka kõrvalt jälgida, kuidas see karussell tiirleb ja tiirleb ja kuidas kevade lähenedes hoogu ja lootused köetakse üles ja siis jälle. Mitte midagi. Tuleb välja nagu alati, jälle me mõtleme, et me oleme liiga targad ja liiga ilusatele kama. Aga enamasti ei ole, Ausime, olemegi liiga ilusad, liiga targad, kogu selle eurovisiooniga maja, see on tore vaadata seda, seda on tore jälgida.