Vikerraadio. Tervist head kuulajad. Kell on viis minutit 10 läbi ja algab vikerraadio huvitaja saade. Meie teemad on täna veidi tõsisemalt, Nad nimelt sellesse nädalasse jääb ülemaailmne suitsiidiennetuspäev, see oli esmaspäeval ja 2018. aastal kannab juhtmõtet tegutseda üheskoos, et hoida ära enesetappe ja ühe ühe tegevusena. Et enesetappe ennetada, on siis ka sotsiaalministeerium tellinud uuringu aastatel 2006 kuni 2016 enesetappu vastanute epidemioloogiline ülevaade ehk siis teisisõnu, kes on need inimesed, kes on mingil põhjusel käände elu külge pannud, mis neid rohkem iseloomustab, kust me saame otsida neid inimesi neid toetada ja, ja mis sellest uuringust välja tuli. Sellest saamegi tänases saates pikemalt rääkida ja stuudiosse tulevad meil siis projekti koordinaator Liis Rooväli ja vaimse tervise ekspert Kätlin Mikiver, kes töötab sotsiaalministeeriumis rahva terviseosakonnas. Ja tunni lõpuosas vaatame siis ka veidi seda poolt, mismoodi oma vaimu virgutada. Ka meie ootame stuudiosse portaali menutoimetajat Kerttu Kaldojat, et rääkida veidi nendest filmidest eesti filmidest, mida on põhjust minna vaatama ja ka ühest fotonäitusest. Sellised on tänase saate teemad, mina olen Meelis Süld ja helipuldis on Ingrid Roosipõld. Head kuulamist ja kaasa mõtlemist. Nõnda siis tänase saate teema on üsnagi tõsine, me räägime enesetappudest ja stuudiosse, on palunud Liis Roo välja, kes on Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvas rahva tervishoiu instituudist ja kes on projekti koordinaator, nimelt siis sotsiaalministeeriumi tellimusel tehti Ülikooli inimeste abiga uuring aastatel 2006 kuni 2016 ja enesetapu sooritanud epidemioloogiline ülevaade ja, ja siis selle projekti koordinaator Liis Rooväli, tervist, tervist ja Kätlin Mikiver sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnast, vaimse tervise ekspert. Tervist, tervist. No kui palju ma üldse tegelikult oleme seni teadnud sellest, et, et kes on need inimesed, kes kipuvad suurema tõenäosusega parema käe oma elu külge ja, ja mis on need kõikvõimalikud põhjused, miks nõnda läheb? No rahvusvaheliselt on enesetappe päris palju uuritud ja tegelikult Eesti kohta ka, et meil on ju lausa eestirootsi, sõitsid bioloogia instituut, kes on neid uuringuid teinud väga pikalt ja viimane suurim uuring oli 1999. aastal. Et pärast seda on, on küll tehtud siukseid väiksemaid uuringuid, aga jah, nihukest väga suurt, et oleks võetud kohe süstemaatiliselt kõik enesetapu teinud, et et sellist asja pole vahepeal olnud. Aga noh, on teada, et nad on ikkagi valdavalt meesterahvad ja, ja eluga nagu puntrasse jooksnud inimesed. Et on siis töötusrisk, on sotsiaalmajanduslikud probleemid ja, ja sellised asjad Ja Eesti kuulub ikka TOP viie riigi hulka Euroopa liidus, et tuleb tunnistada, et meil on enesetappude arv vähenenud võrreldes taasiseseisvumisaja algusega, aga siiski, see on jätkuvalt väga kõrge tase. Kui vaadati just perioodi 2006 kuni 2016 10 aastat siis millele tuginedes sai üldse neid järeldusi teha nende inimeste tausta kohta või kust neid andmeid üldse oli võimalik välja kaevata? Ja meil oli uuringus kaks poolt, üks oli selline kvantitatiivne ehk registri andmete pool ja teine oli kvalitatiivne. Et me võtsime siis kõik sellel perioodil teinud enesetapu sooritanud inimesed ja siis anonüümselt linkisime erinevad, sest administratiivsete andmebaasidest, nende inimeste kohta tunnuseid, mida nad on viimase 12 elukuu jooksul teinud näiteks töötukassast, haigekassast, pensioniametist sellistest kohtadest. See oli meil ja siis me tegime kaks kontrollrühma nendele inimestele, et ühed olid siis mingitel teistel haiguslikel põhjustel surnud inimesed ja teise kontrolli tegime siis tervisekäitumise uuringust ehk tervetest inimestest ja me võrdlesime siis suitsiidi teinute seas erinevaid tunnuseid ja siis nende kontrollrühmade seas erinevaid tunnuseid. Ja kui oli siis selge, et suitsiidi teinud hulgas oli mingisuguseid tunnuseid rohk siis noh, need on riskiteguriks suitsiiditegemisele. Et see oli siis üks poolse, see registriandmete pool ja teine pool meil olid intervjuud enesetapu teinud lähedastega. Inimesed, me otsisime neid läbi, meediainimesed pöördusid ise meie poole ja siis me päris pikalt vestlesime nendega, küsisime siis selle suitsiidi teinud inimese, noh sisuliselt sünnist surmani siis kõik, mis sinna vahele jäi. Et mis nende elus on siis olnud need potentsiaalsed keerulised kohad, head kohad toetavad kohada ja, ja uurisime siis ka nende lähedaste enda toimetulek. Nii et nagu sellise kahe kahe meetodiga me saime, need tulemused. Selle 10 aasta jooksul on siis enesetapu teinud 2543 inimest just nii, suurem osa nendest siis mehed 80 protsenti lausa. Nii on. See teeb üle üle 200 inimese aasta kohta. Et jah, seda on Eesti kohta liiga palju. See on ikka väga suur arv, et noh, kui me võrdleme mingite teiste vigastustega liiklusõnnetused, uppumised, tulesurmad on ju, seda on ilmselgelt rohkem kui kõiki neid teisi asju. Kui te vaatate seda kümmet aastat nagu tervikuna, siis kas, kas seal on näha mingisugused tendentsid, et kas on midagi muutunud selle 10 aasta jooksul Eestis mis puudutab just venestada? No ütleme, et, et need riskitegurid on ikkagi suhteliselt sarnased läbi aja, eks ju, et on ikkagi meessugu, on tööd, kus on, on rasked majanduslikud tingimused on noh, päris paljudel sellise kriminaalsüsteemiga kokkupuudet võlgadega, kokkupuudet kroonilisi haiguseid, eriti just sellised, mis põhjustavad valu ja nägemis- ja kuulmishäireid ja siis vaimse tervise probleeme. Ja need inimesed tegelikult üksjagu käivad tervishoiu töötajate juures, aga nad käivad seal siis epi, kes episoodiliselt ja kes, kes saab regulaarselt, et ravi. Aga mis torkas küll silma, et noh, me võrdlesime nagu 2006 kuni 2013 nagu ühe perioodiga ja siis 2014 kuni 2016 viimased kolm aastat eraldi ja selle viimase kolme aasta jooksul näiteks olid inimesed hakanud väga palju rohkem EMOs käima erakorralise meditsiini osakonnas. Et noh, ütleme, et üldrahvastik on hakanud ka palju rohkem EMOs käima, aga me vaatasime ka nende ema külastajate sisse. Et kes nad siis täpsemalt olid. Et noh, sellest 2543-st inimesest oli emodes käinud kokku 331 inimest ja üle poole olin neilt tegelikult mingisugused erinevad vigastused või mürgistused ja ka ja vaimse tervise probleeme. Kusjuures EMOs ei olnud, et neid kodeeritud nagu enesetapu katsetena või enesevigastus täna ilmselgelt osad nendest olid enesevigastused, noh, ma ei oska öelda, kui palju neid seal oli, aga kindlasti mõned olid. Nii et tegelikult need inimesed, et noh, nagu otsivad abi, kas või alateadlikult pöörduvad ja nad otsivad abi, nad saavad abi oma selle vigastusele või probleemile ja siis nad saadetakse sealt ära. Et tegelikult see on näiteks nüüd tervishoiusüsteemis üks märkamise kohta. Et panna tähele uurida natukene nende inimeste seda vaimset tervist ja siis suunata nad siis kas nõustamisele või keerulisematel juhtudel siis psühhiaatri juurde, et see on kindlasti üks koht, mida, mida saaks tervisesüsteem tegema hakata. See on tõepoolest väga huvitav tähelepanek, et ühest küljest inimene läheb EMOsse otsima abi, eks ole, see on appikarje. Ja, ja ta tegelikult ju võitleb oma elu eest, kui ta läheb EMOsse. Ja siis ühel hetkel ta paneb ikkagi käenda külge ja lahkub siit ilmast. Et, et see on, see on tõesti märkamise koht, kus arstidel on palju ära teha. Ja et noh, muidugi ma ei süüdista ema, arst, onju, sest emad töötavad hästi üle koormatult ja seal ongi väga pingeline olukord ja situatsioon ja noh, seda tema töötaja hakkab nüüd nõustama, seda oleks nagu palju tahta, aga noh, tõepoolest, et nad seal mingi mõne kontrollküsimuse abil teeksid nagu selle vaimse terviseprobleemi olemasolu, nagu kindlaks suunaks edasi, et seda, seda nad saavad teha küll sest tegelikult teaduskirjandus ütleb ja meie, meie andmetest tuli see ka välja. Et kui inimesel on juba suitsiidimõtted, siis on see hästi oluline märk, et asi on tõsine. Et noh, väga paljud lähedased, kellega me rääkisime, ütlesid ka, et ah, ta rääkis küll aeg-ajalt oma mõtetest, aga keegi ei võtnud tõsiselt või ütles, et ah, mis on nagu jamad või, või niimoodi tegelikult neid mõtteid tuleb alati tõsiselt võtta. Ja veel suurem riskitegur on see, kui inimene on juba korra käe enda külge pannud, et siis tuleb ikka väga tõsiselt sekkuda, et siis on ikka asi väga hull. Ja kui me vaatame nende meeste vanust just et siis keskmine vanus peaks olema 49 eluaastat ja, ja see tähendab ju tegelikult täiesti täis elujõus töövõimelisi inimesi. Just just kaks kolmandikku enesetapu teinud meestest on tegelikult tööealised inimesed, et, et see on nagu väga suur kadu meie jaoks. Muidugi, kui me vaatame nüüd nagu tervet seda ühtede 11 aastast perioodi siis vanuses 20 kuni 59 oli teatud enesetapp, pude arvu langus, et ütleme, et noh, päris sellistel alla kahekümnestel ja siis üle 60-st hulgas ei olnud statistiliselt olulist langust, aga selle tööealise elanikkonna hulgas tegelikult oli väike langus. Aga kui ma nüüd lähen siit naiste juurde, siis naistel oli vastupidi, selline vanusrühm 20 kuni 39, kus tegelikult selle 11 aasta jooksul enesega põde osakaal kasvas naiste hulgas. Ja me vaatasime ka nende neid naise natukene lähemalt. Et ega nad olid üsna nende teiste enesetapu teinud naiste moodi, nad elasid võib-olla natukene rohkem linnades ja neil oli natukene rohkem kokkupuudet, et siis kriminaalsüsteemiga ja võlgadega. Aga samas nad käisid ka oluliselt rohkem seal emos, kui, kui näiteks teised käisid. Nii et noh, neil on mingi depressioon kas siis varjatud või teadaoleval kujul ja noh, nad ikkagi nagu kuidagi otsivad abi kas või alateadlikult. Töötus kui tõsine probleem on selleks selle enesetappude teema juures, et, et kas, kas see töö otsimine, töö puudumine, eneseteostuse puudumine on ka üks riskitegur. Sealt töötus on nagu klassikaline riskitegur teada juba kirjandusest, aga eesti varasematest uuringutest ja tuli samamoodi meil meil välja, et töötus on riskitegur ja kvalitatiivsed uuringust me saime siis nii palju infot juurde, et tõesti need inimesed väga paljud nendest inimestest olid vahetanud töökohta, eriti neil olid erinevad töötuse perioodid. Hästi palju oli niisugust vahepeal välismaal töötamist edasi-tagasi liikumist noh siis ei oldud oma tööga rahul. Noh, töö juures oli ka igasuguseid muid probleeme, eks ju, ei saanud ülemusega läbi või või oli seal mingisuguseid muid asju või töökoormus liiga suur. Ja me räägime siin väga paljuski just eesti meestest. Ja ja et meeste hulgas oli eestlaste osakaal oluliselt suurem kui kui muust rahvusest inimeste osakaal. Ja naiste puhul jällegi oli seal Pidi jah, just jah, et see on ka tegelikult teaduskirjandusest teada-tuntud, et üldiselt nagu see mittepõlisrahvastik, nende osakaal iga nende hulgas on igasuguseid probleeme tavaliselt rohkem kui, kui nagu põlisrahvastiku hulgas. Aga jah, meestel tuli selgelt välja, et need olid eesti rahvusest inimesed, kellel kelle hulgas oli rohkem enesetappe. Kui palju tuli välja ka selliseid tervislikke põhjuseid, et inimene ei tule toime oma füüsilise olukorraga näiteks oma valudega? Oli valusid, valusid esines päris paljudel. Tjah kuskil naistest isegi veerandil meestest natukene vähem ja, ja see oli väga-väga oluline riskitegur ka, et noh, see näitab jälle kroonilise haiguse olemasolu, eks ju, inimene käib tervisesüsteemis, aga, aga ta ei siis ta ei saa öelda, et ta ei saa piisavalt abi on ja et ta võib-olla isegi saab abi, aga ta ei lepi selle olukorraga või ta ei kohane selle olukorraga. Et noh, selge on see, et, et nendele inimestele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, siis noh, samamoodi nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Me teeme sellesse vestlusesse väikese pausi ja siis hetke pärast räägime juba edasi sellest, mida, mida selle uuringu tulemustega peale hakata mida ka sotsiaalministeerium omalt poolt saab nende andmete põhjal teha ja kus suunas edasi liikuda. Meile laulis briti muusik Desiree ja nüüd jätkame siis teemat, mis on meil tänases saates suhteliselt tõsine, me räägime siis enesetappudest ja ühest uuringust, mis alles hiljuti siin avalikustati siis aastatel 2006 kuni 2016 ja enesetapu sooritanud epidemioloogiline ülevaade ja teema on kas sellepärast aktuaalne, et siin nädala alguses, esmaspäeval oli ülemaailm suitsiidiennetuspäev ja sellega seoses on siis kõikjal maailmas mõeldud selle peale, mida ära teha, et me märkaksime ja ühes kohas aitaksime neid inimesi, kes kuuluvad nii-öelda riskirühmadesse ja stuudios on meil jätkuvalt Liis Rooväli Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudist ja siis vaimse tervise ekspert Kätlin Mikiver sotsiaalministeeriumist rahva tervishoiu osakonnast. No me enne rääkisime nendest uuringu olulisematest tulemustest. Aga Kätlin Mikiver, missuguse pilguga sotsiaalministeeriumi poolelt vaatate, et mis on, mis on võib-olla hästi läinud ja mida võib-olla annaks siis tõesti ära teha, et et neid suitsiide oleks vähem Eestis? Eks seda nii-öelda inimese vaimset tervist üldse mõjutavad nii palju erinevaid asju, samamoodi ka nagu enesetappe. Et, et alati ei ole võimalik ka välja tuua seda ühte asja, seda, et mis oli see, mis lõpuks viis inimesi, selline, et seal on ikkagi terve hulk erinevaid bioloogilisi, psühholoogilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi tegevusi, mis hakkavad nii-öelda mängima, et seal tulevad need riski ja kaitsta tegurid sisse. Küll aga jah, et meil nagu liisko ennem nimetas, et siis on varasemalt olnud neid uuringuid ja et selle teemaga nagu nüüd tõesti rohkem tegelema hakata oligi meil vaja, teades seda, et kas nüüd selle ütleme, et viimaste aastate jooksul eesistumise periood 2006 2016, et kas seal toimunud nüüd enesetappude hulgas on mingisugune erinevus võrreldes sellega varasemate perioodidega, et kas seal tuleb mingi selliseid uusi riskifaktoreid, mis välja siis? Tegelikult me võime tõdeda, et ega meil väga palju uusi asju sellised välja ei tulnud. Et ikkagi on, nagu kõik need saamisi juba siin varasemalt läbi käisime, liis nimetas. Küll, aga ütleme, et on just see millal me peame hakkama vaatama ja rohkem võib-olla rõhutama ongi seesama inimeste sellised perekondlikud suhted või lähisuhted, et sellised asjad on nagu väga-väga tähtsad. Et alati oleks inimene sulle nüüd me kasvõi laste ja noorte puhul, aga samamoodi ka täiskasvanute puhul, et sul on olemas see üks inimene, kellega sa saad rääkida või kes sind toetab. Ja ütleme, kui riigi poolt vaadates, et siis Ütleme, et selle, kui läheneda selle, peaksime võtmagi, aga suurelt väga erinevate etappide seda ette. Et meil on vaja alustada kuusi, tuli ka see emodest jutt ehk siis erakorralise meditsiini osakonnad, et kindlasti on see üks koht, mida me peame vaatama, et et kas sinna vaja mingisuguseid ravi, niikuinii-öelda, juhendeid või selliste tegevusjuhendite EMO töötajatele, et kui nad ilmselgelt, et tuleb mingite kindlate tunnustega inimesed sinna et kuidas nad siis peaksid edasi toimima, et see oleks väga nagu sellele automatiseeritud, et jah, nüüd sellega, et me suuname ta siin võib-olla endale endale, on kas siis psühhiaatri, konsultatsiooni võimalus või vaimse tervise õe vastuvõtt või samas meil on olemas ka noh see on muidugi suuremates linnades koheselt ka nagu psühhiaatril võimalik saata. Psühhiaatriakliinikutes. Kindlasti on see asi, et inimeste teadlikkust tuleb tõsta, et me iseenesest juba mõtleksime rohkem oma vaimsele tervisele, teaksime seda, teeksime seda teadlikult, et me peaksime seda samamoodi tähtsaks samamoodi nagu vaatama võib-olla oma toitumist ja liikumist ja asju. Et mõlemad needsamad asjad ka tegelikult, et mõjutavad väga meie vaimset tervist. Aga ka see, et me teaksime ka seda, et tegelikult selle vaimse tervisemuredega. On täiesti tavaline, pöörduda samamoodi arsti juurde, et see ei ole see, et ma pean sellega kuidagi ise üksinda nüüd hakkama saama või et see on mingi tohutult häbiasi. Et oluline ongi see, et kui ma tunnen ennast kuidagi halvasti, kui mul muidu on näiteks ma ei tea, suur köha või nohu, ma tunnen ennast halvasti, ma lähen oma perearsti poole, siis tegelikult seal sama asi võiks olla ka või peaks olema vaimse tervisemurede puhul eriti kas siis ongi selline kurvameelsus või täiesti depressioon. Et võib ja peab julgelt pöörduma perearsti poole, et perearst võiks tegelikult olla see üks esimene samm. Et ei ole see, et sa pead koheselt perearst ei oska sellega tegeleda meile väga võimeka perearstid ja see depressiooni oskus depressiooni käsitleda neil kõigil nagu olemas, küll, aga aega on tulnud, seda tagasisidet inimesed ei taha oma eriti, mis puudutab väikseid kohti. Et siis ta ei taha minna selle probleemiga oma perearsti juurde, ta eelistab minna kuhugi kaugemale. Et sellist stigma on meil kahjuks ikkagi veel sees. Jah, et ütleme, et need perearst, isegi inimeste teadlikkuse tõstmised asjad, et see on aga väga oluline ja aga kindlasti on kogu süsteemis veel juba abi kättesaadavus, asi, mida peame, peab vaatama rohkemat, et see oleks inimestele kättesaadavam viimase nelja aasta jooksul olnud rohkem tähelepanu pööratud just lastele ja noortele. Ja selle raames nii-öelda loodiga lastele, noortele vaimse tervisekeskused. Ja just see veebinõustamine, et see on hästi suur asi, mida meil teeb, peaasi e peamiselt. Aga meil on veel, et sa ei ole üksi, punkt ja mitmeid kohti veel, kus noored just eelkõige saavad abi otsida ka samamoodi. Tegelikult võivad täiskasvanud pöörduda ja oma muredega ja küsida nõu. No tegelikult on päris mitmeid asju, mida riik saaks teha nii-öelda paremini või ulatuslikumalt sedasama vaimse tervise puhul abi kättesaadavus, et kui lihtne või keeruline on saada tasuta kliinilise psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule või siis küsimus kütusest. Tõsi, Eestis on töötus üsna madal, aga sellegipoolest me näeme seda, et, et need inimesed, kes on töötud, need mehed, kes kellel on veel mingisuguseid muid probleeme, on selles riskirühmas. Et siin on tegelikult mitmeid-mitmeid, asju, mida riigi poolt annaks ära teha, et, et ka nende tulemusena siis suitsiidi oleks vähem ja alkoholiteemast me ei saa kuule minna. Jaa, absoluutselt, et eriti just intervjuudest tuli välja, et väga paljudel enesetapu sooritanud tal oli alkoholiprobleem tegelikult ja tüüpiline on see, et nad ise seda probleemi ei tunnista. Ise nad abi ei otsi, aga lähedased on hirmus hädas ja need lähedased käivad ja otsivad neile abivõimalusi ja neid tegelikult ei ole. Et selle peale tuleks ka kindlasti mõelda, kuidas seda alkoholismiravi kättesaadavust parandada, et inimesed teaksid, kuhu pöörduda. Ja tõepoolest see psühhiaatrilise psühholoogilise abi kättesaadavus on, on ka viletsa psühhiaatrite juurde on väga pikad järjekorrad tasuliste psühhiaatrite juurde, noh, inimene jõuab äärmisel juhul võib-olla ühe korra maksta, kes jõuab, on ju, aga noh, tavaliselt ühest korrast ei piisa. Ja täpselt sama lugu nende kliiniliste psühholoogidega, et perearst saab küll suunata kliinilisele psühholoogile, aga perearstil on seda suunamise raha nii näpuotsaga, et täpselt ta saab seal ka käia, võib-olla mingisugune kolm-neli korda. Aga kui sul on ikkagi väga tõsine probleem, siis seda on ebapiisavas koguses. Nii et neid asju kindlasti nagu riigi poolt peaks parandama ja, ja abivõimalusi suurendama. Mis puudutab lapsi ja noori, siis meil uuringust tuli välja see, et väga suur osakaal on toitjakaotuspensioni saajad, see tähendab seda, et nad on kaotanud ühe vanema. Päris palju on purunenud perekondadest lapsi ja, ja väga suur osakaal nendest enesetapu teinud lastest ja nooruk mitest oli tegelikult viimasel eluaastal saanud töist tulu ehk käinud tööl, ehk nad pidid nagu iseseisvuma, eks ju. Et siin kindlasti ma ei piirduks nagu ainult tervishoiusüsteemiga, et ma läheks siit välja, et ka haridussüsteemist või kus iganes. Spetsialistid puutuvad kokku lasteaia noortega, et kindlasti vaadata Ta neid riskirühmas olevaid lapsi ja noorukeid selle pilguga, et nad et nad ei jääks nagu oma probleemidega üksi. Eks see on jah, see ennetustegevuste nii-öelda elluviimine on kõigi väga paljude erinevate sektorite koostööd, et seesama see haridustöötajad oskavad märgata, et meil on sotsiaaltöötajad või lastekaitsetöötajad ja, ja kõik nii edasi, kõik need lasteaia noorte kokku puutunud spetsialistid või isegi seda saab nii-öelda laiendada ka täiskasvanute peale. Et märgatav osa on kindlasti üks asi, mida me saame, saavad inimesed ise nagu rohkem teha, nii spetsialistid kui meie ise. Lapsevanematena, õdede vendudena, pereliikmetele, naabritena, sõbrast, sõpradena saame seda märgatavust teha. Aga see märgatavusest tuleb teha ka üks samm edasi, et see samad julgedagi ka ise rääkida. Kui sa ikkagi näed, et sinu lähedasel on mingisugune mure, et, et meil pigista silma kinni vaid ma küsingi ja küsingi väga otse ja selles suhtes, et kui on keegi selline, kes tahaks lähedasega rääkida ja hetkel ei oska muidugi mõtleb selle peale, kuidas seda teha siis on meil taaskord meie hea partner, MTÜ Peaasjad on oma kodulehel väga selgelt ja lihtsalt välja toonud, et kuidas seda vestlust alustada ja kuidas nendest asjadest rääkida. Ja samamoodi oleme palunud ka, et meil on kaks organisatsiooni, kes koolitavad meil hetkel erinevaid spetsialiste. Mitte siis ongi, et ainult mitte sotsiaaltöötajad, vaid nagu saavadki minna siis kõik, kes vähegi tunnevad, olnud õpetajad, politseinikud, et sellised vaimse tervise nagu esmaabi ja sedasama ka juurde, et kuidas nagu rääkida sellistest teemadest, mis natukene ikkagi meil veel on tabu, kuigi peaks olema mõlema, et tuleb ikkagi julgelt rääkida ja siis aidata ka juba abi otsida, sest tihtipeale, et just ütleme, et kui me räägime suitsiidide puhul, on väga suur. Siuke eelnev asi on sellel depressioon, ead kui depressioonis, et kui inimesel on ikkagi tiba ta nii sügavas depressioonis, siis ta lihtsalt puudub juba endale, kas energia, et ta otsiks seda abi, et siis on siin ka väga lahe, väga oluline roll nende lähedastele, et kes siis aitavad ja otsime koos, leiame selle koha. Hästi, tüüpiline see, et enne enesetappu tegelikult inimestel, nagu see sõpruskond vähenes, kellega nad läbi käisid, igasuguste hobidega harrastamine nagu muutus vähesemaks, et noh, tõepoolest nagu kapseldume sulguvad endasse, et hästi oluline on, et keegi neile siis nagu ligi pääseks. Aga, aga mida ma tahan kindlasti veel toonitada on, on lähedased siis, kui see õnnetu sündmus on juba ära toimunud. Et siis jäävad inimesed ka väga sageli hätta, et nad ei, ei saa abiomasele leinaga toimetuleku osas. Et see tuli meil just intervjuudest välja, et noh, kui on nüüd alaealine selle enesetapu teinud või on noh, väikeste lastega pere vanem näiteks teinud et tundub, et siis nagu pakutakse selliseid nõustamisi, abisid aga, aga, aga enamikule ei pakkunud võtta mitte midagi või isegi näiteks kui väikse laste puhul emale-isale pakutakse, siis ma näiteks vanaemale või, või siis noh, näiteks tädidele onudele on ja kes on ka nagu hästi tihedalt selle selle olukorraga kokku puutunud, et neile ei pakuta. Et tegelikult teaduskirjandus ütleb ka, et noh, vähemalt kuus inimest on nagu väga sügavalt mõjutatud igast sellest enesega. Ja tegelikult peaks natukene selline laiem perekonnaring saama sellist psühholoogilist abi, sest väga oluline suitsiidi riskitegur on ka varasem suitsiid perekonnas pruskonnas, et nende inimeste vaimse tervisega tuleb tegeleda ja siin on täpselt samamoodi, siis on ju neil peab olema ligipääs kas siis psühhiaatrile või psühholoogile ja, ja seal on vaja ikkagi korduvalt käia nendel psühholoogi seanssidel, et ühe ühest korrast tavaliselt. Piisa lähedaste puhulist tuligi justkui see välja, et mida nad ise väga tahaksid, oleksid sellised eneseabigrupid, kus nad saaksid koos käia ja rääkida, et tihtipeale sa oledki võib-olla oma sõbra või töö kasvõi kellegagi rääkinud. Aga sa tunnetad sa koormat teda juba, sa ei taha nagu uuesti uuesti rääkida, kas sa ise vajad seda? Et sellisel juhtudel ongi just need eneseabigrupid ühed võimalused selleks nii-öelda välja rääkimiseks. Ja sellise sarnase kogemuse saamiseks, et et sa näedki on võimalik sellega hakkama saada ja kuulata neid lugusid, et kuidas teised on oma asjadega niimoodi paremini edasi läinud. Ütleme, et see eneseabigruppide loomine on oleks siis üks koht, kus riik saab vastu tulla, liialda kiiremini. Peaks olema siis just suitsiidiohvrite eneselapsest, mingeid leinagruppe aeg-ajalt on, aga, aga noh, see on nagu väga erinev, kas ma leinan on ju oma surnud vanaema või siis omaenesetapu teinud kedagi lähedast, eks ju. Et, et see on jah, hästi hästi oluline, et selliseid asju teha. Siis üks asi, millele ma tahaksin veel tähelepanu pöörata, on, on just nimelt seesama, mida ma mainisime ka alguses juba, et need inimesed tihti on juba pöördunud EMOsse siis tuleb välja ka, et mitmed nendest, kes enesetapp on sooritanud, on võtnud või võtavad antidepressante, nüüd on käinud psühhiaatri vastuvõtul, aga et nagu siis see abi ikkagi ei ole nagu olnud, piisav ilmselt, et võib-olla lihtsalt kirjutanutele tablett välja ja sellest, kas ta siis lõpuks võtab või ei võta, et pole võib-olla jälgitud. Jah, no seda me nende registriandmete põhjal ei saanud öelda, kui hästi need patsiendid olid jälgitud. Me nägime tõesti, et nad olid arsti juures käinud ja nad olid ravimit võtnud, aga jälle tegelikult ikkagi tõsine depressioon, siis peab see psühholoogiline abi käima sinna kõrvalisi lub kompleksne olema, nagu et ainult tabletist ei piisa, eks ju, et et kindlasti on see pikaajaline kompleksne ravi. Et siin on ka see, kus on perearstid ja tegelikult seesama see võimekus ka ütleme lisaks ütleme, et nii-öelda need teraapiate suunamised, asjad on ka inimesele selliste esmaste eneseabivõtete nii-öelda ka õpetamine, et kuidas selliste raskemates olukordades välja tulla, pluss on meil loodud ka igasugused Itaalseid vahendeid, mida saab hakata, tulekski luua selline nagu usalduslik suhe siis selle patsiendiga või patsiendi enda poolt, et siis et see toimuks ja seejärel nii-öelda siis kogu aeg kontroll või selline. Aga mis on inimeste polkaat, mida samamoodi, mis me peame sellist teadlikkust tõstma, et on uuringutes välja tulnud varasemalt, et kui on ravi, saadakse, et siis inimesed võtavad oma neid antidepressante, nad võtavad täpselt selle hetkeni, kui tulevad, oh nüüd mul on hea, rohkem vaja ei ole ja nad jätavad selle ravikuuri pooleli, mida ka kindlasti ei tohi teha. Et see lastused on ka, see tuleb käia ka siis nii-öelda seda ravikuuri täpsemalt jälgida ja ka siis käia järjest nagu rohkem siis, et perearstid vähemalt enamasti kutsuvad tagasi enda juurde ja vaatama, et räägime uuesti, vaatame, kuidas sul siis läinud on ja et et siin on jah, mitut pidime kõigil teadlikkust tõsta. Just just, aga noh, järgnenud eneseabi võtted on ja mida siis see kliiniline psühholoog saab nagu kõige paremini neile õpetada, et kui mul tuleb must masendus peale, mis ma siis teen, eks ju? Et jõuame tagasi selle 2018. aasta ülemaailmse suitsiidiennetuspäeva juht mõtteni, et tegutseda tuleb üheskoos, et, et neid et ikkagi ära hoida. Aitäh tulemast täna saatesse, Liis Rooväli, Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi siis selle uuringu koordinaator, mis käsitles just enesetappe aastatel 2006 kuni 2016 Eestis. Aitäh ka vaimse terviseeksperdile Kätlin Mikiverile sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnast. Aitäh. Vaikne muusika, kõik meil haiged. Kui üks Karl laulsid Meenutan sind. Asenistamiseks viskist otsildade. Sera vee rap ja mis kerre? Nurgas kurvalt vaene kauboi mängib filmis. Mis püks, Karl, laulsin vaikses. Voolab maha kukkunud klaasis väljevis. Ja oma meenutused. Välja. On mul nii raske kuulda. Sedaviisi. Mis üks kolm laulsid. Laulis Jaan Sööt, vii mind viib ja kes mäletab, hästi, siis on saatest laula mu laulu 2015 pärit. Aga me läheme edasi siin nüüd. Teemadega, mis puudutavad vaba aega ja seda, kuidas seda sisustada. Kerttu Kaldoja on meil portaalist külas. Ja üks Eesti film, millest võiks rääkida võta või jäta. Iseenesest on muidugi kino meelelahutus ja, ja me kõik vajame seda, aga aga need filmid ei ole kalad kõige lõbusamad ja võib-olla mingisuguse tujuga ei olegi hea väga lõbusat filmi vaadata. Nii on tõesti, kino, on küll meelelahutus, aga ma arvan, et nii kino kui teatriroll on ju panna sind selle meelelahutuse kõrval ka ikkagi millegi üle järele mõtlema. Absoluutselt kõige iga naljakal moel asjad, mida sa võid näha üldiselt, vähemalt seal peaks olema taga siiski mingi mõte. Ja nüüd ka seekordne film, võta või jäta. Ta on siis keskendub tõesti väga aktuaalsetele keerulistele teemadele ja neid on ka väga ausalt seal käsitletud ja mõtteainet, kindlasti pakub see film palju, aga tegemist on siis EV 100 filmiprogrammi kuuluva teosega. Ja, ja režissöör Liina Trishkina-Vanhatalo esimene mängufilm temade püüdsis. Keda rohkem võib-olla huvitav, kuidas ta ise sellest asjast räägib, siis saan juba öelda, et kultuuriportaalis peaks ERR-i kultuuriportaalis, siis ilmub täna temaga pikem intervjuu sellel teemal. Aga tõepoolest film võta või jäta, Eila Eesti kinodesse jõudis. Ja millest see film räägib? Loo keskmes on eesti mees Erik, kes käib Soomes tööl, ehitajaks, nii nagu väga paljudes Eesti peredes tänapäeval on. Kuid seal saab ta ühtlasi ka sellise ootamatu teate, et ta on saanud isaks ning selle lapse emal ei ole soovi seda lapse eest ise hoolitseda. Ning seega siis ehitaja ellika seisabki küsimuse ees, kas võtta laps või jäta laps, et mis, mis siis mis siis teha. Peaosa mängib Reimo Sagor. Ja teema on tõsine ja film on tõsine, aga ma arvan, et selline ilustamata lugu eesti argipäevast on midagi, mida tuleb vaadata. Huvitav, kas sellel on ka mingisugune selline, kuidas öelda tegelikkuse tagapõhi või noh, loomulikult see, et käiakse Soomes tööl ja, ja et suhted on keerulised distantsi tagant, sellel on kindlasti oma reaalsus ka selja taga. Huvitav, kas seal mõne tõestisündinud loo põhjal tehtud film Ma ei oska sulle öelda, kas selle taga on üks konkreetne lugu, võib-olla selles natuke kahtlen, aga kindlasti on ta inspiratsiooni saanud väga mitmest loost, sest noh, tegelikult see ei ole ju väga harukordne, et see, et ema loobub ja isa kasvatab last, see ju tegelikult ei ole nüüd midagi nii kohutavalt erakordselt, et meil on nii üksikemasid kui üksikisasid, et lihtsalt antud loo keskmes on siis isa, kes peab otsustama, et kas ta siis kasvatab või ta võib-olla annab selle lapse hoopis ära, eks ole. Aga selle filmi juures on veel erakordne see, miks seda kindlasti tasub minna, vaatama on asjaolu, et tegemist on siis Eesti valitud teosega, mis läheb kandideerima Oscaritele parima võõrkeelse filmi Oscaritele. Nii et juba sellepärast võib-olla tasub ära vaadata. Nii, aga siis me võime rääkida ka ühest näitusest fotonäitusest, mida tasub minna vaatama Eesti läbi 100 silmapaari. Nii on järjekordselt Eesti Evesaja üks projektidest juhuslikult siia niimoodi sattunud. Aga no võib-olla natukene helgem, kui Cruz, võta või jäta. Aga tegemist on siis pildilise looga, mis on Eesti sünnipäevaks valminud. See ei ole sugugi uus näitus, võib-olla paljud inimesed on seda juba näinud, aga miks me sellest täna uuesti räägime, on see, et alates 15.-st septembrist jõuab, juhtus ka Tallinna ja Maarjamäe lossis on seda võimalik vaadata kuni oktoobrini 11. oktoobrini. Ja miks see näitus on erakordne, on see? Toomas Sootna, kes on teinud portreed. Tema on pildistanud väga palju erinevaid inimesi. Nad on teinud pilte 100-st inimesest, ehk siis üks inimene iga Eesti vabariigi aasta kohta. Ja, ja need inimeste vanused jäävad samuti ei, ühest kuni 100-ni. Ja näiteks näete te seal pilt sajaaastasest Linda rikast, kes on sündinud täpselt samal aastal kui Eesti vabariik. Lisaks on seal pilt näiteks 2007. aasta 24. veebruaril sündinud Jacost, kes oli kõige esimene laps, siis sellel kuupäeval Eestis. Aga jäädvustatud on nii kuulsaid inimesi kui mitte kuulsaid terad. Helilooja Arvo Pärt. Illustraatorina land vigursuusataja Kelly sildaru et hästi erinevatelt erialadelt inimesed on kokku võetud, aga loomulikult on seal ka täiesti tavalisi inimesi, vaid, kes näiteks teab maailma parim müüjatädi, Ülle on seal esindatud või miks mitte ka üks näiteks koolipoiss Gustav Paul, kes Youtube'is õpetab endavanustele matemaatikat. Et sellised hästi vahvad inimesed meie enda seast. Ja jutustavad nad siis nii-öelda Enda Eesti inimeste lugu. Ja lisaks nendele inimestele näeb seal tegelikult pilte ka Eestist kui sellisest paigast maailmakaardil ja seal saab näha erinevaid kohti, ehitisi, inteksisti, rehetaresid vanalinna murakamoosi, et väga-väga palju erinevaid vahvaid lugusid ja see on tegemist rändnäitusega, nii et kui Tallinnast oleme mööda saanud, siis läheme juba edasi Torontosse Berliini, Luksemburgi, Eestis on seda nähtud juba Tartus, Haapsalus ja Kärdlas. Et käite tõesti igal pool ringi ja kusjuures ta näitus saadab ka helitaust, et seal kuulajateni Pärti, Tätte, et Hiiumaa mereranda Tartu raekoja, kella saunalava mida iganes. Aga üks hästi vahva fakt on, sealjuures on see, et need tegijad ise ütlesid, et nendele näiteks jäi eriliselt hinge Vello Salo pildistamine Pirita kloostris neile väga meeldis. Ja kui ma juba Vello salast räägin, siis lihtsalt ruttu, ütleme ära ka selle. Ka Vello Salo on ju dokfilm praegu kinodes, kes ei ole veel jõudnud vaadata, minge vaadake seda ka. Tegemist on ühe ääretult värvika ja vahva inimese sisemisest vanaks saamise ilust. Et hetkel siis on ju Vello Salo katoliku preester meil Pirita kloostris ja tõesti väga-väga vahva mees, nii et soovitan seda. Veel mis puudutab seda näitust Eesti läbi 100 silmapaari, siis selle juurde kuulub ka ju raamat veel lisaks, et, et see on ka näitus kaante vahel ja, ja kui on tulemas mõni väliskülaline, keegi külastamas Eestit või, või on endal soov minna kedagi külastama ja vaja midagi mõelda kingiks kaasa, mis, mis on ka väärtuslik, siis miks mitte, miks mitte selline kingitus teha. Miks mitte just nimelt kuivõrd seal on ka väga palju ju neid nii tuntud kui tundmatuid eestlasi, et igaüks nendest räägib ka mingi loo kaasa, kuidas hästi kummaline, mille kohta ma isegi ei tea, kas see vastab tõele või tegijad ütlesid, et nad ise väga soovisid sinna projekti kaasata Arvo Pärti ja ütlesid, et Arvo Pärt ei olnud mitte kunagi varem stuudiotingimustes pildistanud tõesti hämmastav tema pika elu jooksul. Aga võtmed nüüd teil on seal näitusel võimalus vaadata nii tigu Vello Salo stuudiotingimustes pildistatud. Aitäh tulemast täna huvitaja saatesse Kerttu Kaldoja ERR-i portaalist. Ja tänaseks ka huvitav saade lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kõiki kuulamast kaasa mõtlemast. Soovin kiiret märkasite oma lähedasi, läheksite nendega koos kinno näitusele, kui kellelgi on mingisugused pahad mõtted, siis tuleb ära kuulata ja igal juhul reageerida, mitte jätta inimest üksi. See on meie tänane sõnum. Hoidkem kokku ja hetke pärast on eetris juba uudised. Alvaro soleer. Hispaanlane laulab meile täistunnini ja pärast seda uudiseid on ka eetris virgutusvõimlemine, tehke kaasa. Olge reipad.