Vikkerraadio tere hommikust, head huvitaja kuulajad. Mina olen ERRi teadusportaali novaator Otar toimetaja Marju Himma ja ma kutsun teid täna kuulama saadet õpetajatest, õpetajate rollist, iseseisvusest ja õpetajate idi liteedist. Ja muuhulgas tahaksin mina isiklikult küll leida vastust küsimusele, miks noored õpetajad lähevad kooli, aga sinna pikaks ajaks püsima ei jää. Ja minu õnneks on sellel teemal hiljaaegu just kaitstud üks huvitav doktoritöö ja tänasesse saatesse. Ma olengi kutsunud värske doktori Tiina Anspoli, kes seda teemat on uurinud selle doktoritöö kaitses. Ja ühtlasi teeme tänases saates veidikene too ühe teise doktoritöö raames valminud uuringu autoriga Maria Ersiga. Ja tunni lõpus tuleb meile Jakob Rosin taas rääkima värskemalt vatest uudistest, tehnika ja teadusemaailmast. Ja nendest siis, millest on kirjutanud portaal Keenias. Nagu öeldud, mina olen ERRi teadusportaali novaator, toimetaja Marju Himma ja helipildid aitab seda saadet kokku panna. Kätlin Maasik. Kusjuures. Ta ei. Ja nüüd on meil stuudios värske doktor Tiina Ansbal, tere hommikust. Tere hommikust. Ja temaga hakkame kohe rääkima õpetaja identiteedist ja sellest, miks noored õpetajad siis ikkagi kooli püsima jää. Ma arvan, et tema doktoritöö natukene sellele vastuse annab. Aga alustuseks mulle meeldib ikka küsida kõige targemat talk ehk inimestelt tänavatel tänaval. Ehk me tegime tänavaküsitluse inimeste seas ja küsisime neilt, milline on hea õpetaja. Milline on teie arvates hea, et ajarõõmus, rahulik, lapsemeelne ja lustlik aga tark tarkpea on niikuinii olema õpetaja. Kes on pühendanud õpetamisele, mitte ainult ei ole seal mingisuguseid isiklikust huvist kes valluva teemat valdad, oskab sulle selgelt nagu hoovad aasta ja teistel on ju südamega asja juures. No ma arvan, selline, kes ei karju laste peale ja on sõbralik ja teeb nalja ka, sest muidu on igav. Aga kuidas sa kirjeldaksid oma lemmikõpetaja? No nii kehalise kasvatuse õpetaja. Ta on naljakas ka ja tõsine ja ta mõnikord ropendab, aga see on okei. Tähendab, kes armastab lapsi, see on põhiline. Muidu, kui need kurjad õpetajad, need on natuke liiast. Hea õpetaja kindlasti peaks olema heasüdamlik, hooliv ja ta peaks aitama, on kindlasti ka hästi palju lapse nagu ta peab nendega läbi saama, ta peab oskama nendega kui suhelda ja nagu ta ei tohi neid kindlasti üksteisest eristada. Nad peavad ikkagi nagu ühte hoidma, oleme üks suur pere, nagu noh, Eesti palju te olete kindlasti lastevanematega suhelda, et laste areng ikkagi ilusti toimiks ja et lastega kõik korras oleks. Ja kindlasti peab olema ka nagu turvaline keskkond koolis kui ka lasteaedades, et see on kõige tähtsam, mis on ja lastel peab olema hea meel kooli ja lasteaeda minna. Et noh, muidu nad ei õpi, kui neil ei ole seda tunnet ja kindlasti peab olema hästi palju elulisi näiteid. Sest see nagu motiveerib neid rohkem õppima, kui tuuakse elulisi näiteid. Hea õpetaja on see, kes suudab õpilastes äratada huvi aine vastu, suudab innustada ja olla neile toeks nende õpingutes. Aga kas teil on olnud ka endal mõni lemmikõpetaja, kuidas te teda kirjeldaksite? Ikkagi seesama toetav aitab raskustest üle saada Ada? Ja ikkagi see innustab, rohkem on muidugi ülikoolist selliseid näiteks juhend, kes suudab sind panna pärast kohtumist jooksma oma uurimisteema juurde, et noh, et minu jaoks see ongi nagu see mis tegelikult on roll, näidata, avada uusi uksi. Ja õpetaja on kindlasti selline inimene, kes suudab oma õpilasi motiveerida nii palju, et nad ise oleksid võimelised ennast motiveerima. Ta peaks olema kindlasti inimene, kes suudab aidata igat õpilast klassis ja kes on kindlasti valmis töötama kõikide õpilaste erinevate võimetega ja alati toeks olemas. Minu meelest on hea õpetaja see, kes on enda õpetatavas teemast väga huvitunud ja oskab seda lastele võimalikult hästi edastada. Ja lisaks veel siis toob palju näiteid operatsioone, et ei räägi ainult kuiva teksti. Milline on hea õpetaja? Hea õpetaja on oma eriala tõsine tundja spetsialist, aga samas oskab ta ka seda seostada erinevate päris elujuhtumitega, mitte ta jää vaid kinni sellesse, mis on talle selline põhiline, vaid suudab ka reaalse elu situatsioone mainega seostada. Milline on hea õpetaja, see, kes on tore ja kohtleb lapsi hästi. Milline sinu lemmikõpetaja on? Kehalise kasvatuse õpetaja? Miks ta sulle meeldib? Sest ta tore. Milline. Näppaja nimeliselt ma ei tahaks kedagi välja tuua, aga ma tunnistan ausalt üles, et olen ise ka erialalt õpetaja, kuigi koolima tööle ei sattunud. Aga meenutame kadunud professor Lembit Andresen. Ma ei tea, kust ta selle lause võttis. Et hea õpetaja on ka see, kes ei pea riidlema ja olema väga kuri, vaid lapsed lähevad korrale juba siis, kui ta vaatab neid range ja ette heitva pilguga. Ja loomulikult autoriteet, teadmised ja oskus neid edasi anda. Kannatlik hingega asja juures ja säilitab igas olukorras rahu. Aitäh kolleeg Linda Eensaarele, kes selle tänavaküsitluse tegija, aitäh kõikidele vastajatele. Minule jäi küll sellest selline tegelikult soe ja ma olen väga nõus selline mulje, et nende inimestega väga nõus, et kas õpetaja peab olema ennekõike inimene. Aga mul oli võimalus eile hommikul teha ka intervjuu ühe Stanfordi matemaatika professoriga, kihvt Epliniga, ta on selline 70 aastane härrasmees, kes päris mitu korda on käinud Eestis ka rääkimas sellest, kuidas matemaatikat päriselu probleemide lahendamisel kasutada. Ja ma küsisin temalt ka, milline on hea õpetaja ja kuulame korraks, mida tema vastas. On kõige olulisem asi õpetaja juures mõistmine, eriti mõistmine, mida laps ei oska ja millega ta hädas on. See pole kerge aru saada, mida laps ei mõista. Kaastunne ja julgustamine, need on olulised. Sest need on inimlikud tegevused. Õppimine on inimlik tegevus. Õpetamine on inimestevaheline suhtlemine, see ei ole faktide õppimine-kordamine toetamine. Kui te lähete õppima tennist või suusatamist, siis te istu maha raamatuga, vaid te vaatate videot, proovite kukkuda läbi. Treener toetab teid, töötab koos teiega. See hoiab teid asjaga tegelemas. See ongi hea õpetamine. Õpetamine oli kunagi ka paljudes muudes asjades, aga praegu on need faktid ja info kõik olemas veebis. Nüüd jõuame tänase saatekülalise Tiina Anspelini ja ma ütlen kohe kuulajatele ära, et ma kasutan võimalust saatekülalist sinatada, kuna meie kuulume ühisesse tudengikorporatsiooni, kus liikmed 11 sinatavad. Tiina, ma küsin kohe alustuseks selle kohta, mida sa omad akterides uurisid, õpetajat heideti teed, mis asi see õigupoolest on ja miks seda vaja uurida? Õpetati õpetajate idendid? Teet on selline üsna keeruline termin ja seda võib ka erinevalt mõista defineerida, aga aga olulisem võib-olla on öelda, et õpetaja tegi väga üldises määratluses peetakse silmas seda, kuidas õpetajad end õpetajana tajuvad ja, ja identiteedi kujunemise jooksul peakski tegelikult õpetaja siis sellise oma identiteedi välja kujunema kujundama. Ehk ehk ta peaks leidma tasakaalu enda kui isiku enda kui professionaali vahel. Et sellist ühtset identiteedi mõõtmise või mõõteriista ei ole tegelikult olemas ja seega on leitud erinevaid võimalusi, kuidas seda identiteeti uurida. Ja näiteks mina vaatasin õpetajaid õpetaja identiteedi kujunemist eelkõige selle kaudu, kuidas õpetajaks õppijad nägid enda õpetaja rolli ning need rollid on tegelikult väga olulised või nende kaudu peegeldub siis milline see õpetaja identiteet on. Ekstra. Aga kui me räägime sellest, et meil on koolis tänapäeval erinevad õpetajad, on algkoolis, on rohkem klassiõpetajad, kes õpetavad kõiki nii-öelda aineid, ka selles lapsed üldiselt näevad üsna seda ühte sama õpetajat ja mida rohkem siis klass edasi, seda rohkem on aineõpetajad, kes õpetavadki siis aineid nagu eesti keel või siis teises teises tunnis näevad õpilased matemaatikaõpetajat. Kas klassi aineõpetajat selles identiteedis rollivõtmises on ka mingisuguseid erinevusi ja miks see niimoodi on? Ja minu töös tuli küll välja, et on ja ilmselt on see ka loogiline, et kuna õpetajate ettevalmistus on erinev, klassiõpetajaid õpetatakse pikemal õppekaval viie aastasel õppekaval ja püütakse siis ikkagi aineõpet sellist õpetajat pedagoogilisi õpinguid ja erid aktilisi õpinguid rohkem sidustada. Ja neil on rohkem aega, siis aine aineõpetajatel on kaks aastat tegelikult pärast disainiõpingute lõpuaega õpetajaks õppida. Õpetajakoolituse õppekavad on kaheaastased. Ja, ja, ja seal ilmselt ongi see, et, et kui õpitakse kolm aastat ainet, siis ilmselt ikkagi identifitseeritakse ennast üsna palju selle ainega ja minnakse ju õppima sellest huvist endiselt selle aine vastu. Ehk on üsna loomulik, et, et aineõpetajad kipuvad olema rohkem aine keskusama suhtumisega, nii nagu siin ka täna küsitluses kõlas, et aine tark olla on väga oluline, et sealhulgas ka ainevaldkonnas. Klassiõpetajate tarkus tegelikult seisneb hästi palju selles, et nad keskenduvad õppija arengule ja õppijale endale, et aineteadmised on võib-olla natukene rohkem tahaplaanile ja, ja, ja sellist sellist aineteadmisi kasutatakse pigem õppija arengu huvides. Nüüd ma saan õigesti aru, et kui ma vaatan klassiõpetajaid, kes peavad teadma kõike korraga matemaatikast, muusikani, eesti keelest võib-olla isegi loodus, õpetusenia, bioloogiani pead nagu natukene kõigest teadma, aga ennekõike peavad nad toetama seda esimese teise klassi õpilased selleks et nad jõuaksid oma teadmistega sinna, et neil tekib huvi õppimise vastu siis põhikoolis. Kui sa ütled, et kolm aastat on ettevalmistus, ütleme seal keemiaõpetaja siis ta tõenäoliselt ongi võrdlemisi head teadmised keemiast, aga võib-olla mitte nii tugevad teadmised sellest, kuidas inimest kasvatada inimeseks ja kuidas pedagoogiliselt toetada tema õppimist. Kas ma saan õigesti aru? Aga kas sellest tekib ka mingisugune pinge selles õpetaja rollis? Me kõik oleme ju käinud koolis ja me oleme seetõttu eksperdid. Me teame, milline peab õpetaja olema, kas õpetajakoolituse tudengitele on midagi sarnast, et nad kõik teevad, milline peab õpetaja olema. No kui küsida üliõpilaste käest, et milline peab hea õpetaja olema, siis, siis ega see nüüd väga palju ei erine sellest pildist, mis, mis siin tänavaküsitluses kostus, et kõikidel on ikkagi. Et üliõpilase-õpetaja identiteet tegelikult saabki alguse juba varem oma kooliõpingute ajast. Ja sellised head õpetajad mõjutavad ikkagi inimest niivõrd palju, et see mõjutab ka seda, seda tunnetust, et milline siis hea õpetaja on, et see minu, minu õpetaja ideaal tegelikult. Ja, ja hea õpetaja kipub ikka jälle olema niiviisi, et aineõpetajatel see ideaal on rohkem aine poole kaldu ja, ja klassiõpetajad meenutavad pigem väga hea sõnaga ula muma kunagist klassi, et et kes siis just nimelt julgustas neid või oli toeks, aga palja ja aineõpetajad siis rohkem räägivad sellest, et kuidas keegi, kuidas nende Ideaalne, hea õpetaja suudab teha ainet huvitavaks näiteks. Aga ütleme, noor tudeng on koolis, neil kõikidel on õppekava osa praktikast, praktikat on juba õppekavas üha rohkem, kui nad lähevad sinna kooli praktikale ja saavad päris eluga kokku, mis siis juhtub, kas juhtub see, et tõesti nad saavadki teada, kuidas asi käib siis mis see kaasa võib tuua? No praktika on ikkagi õpetajakoolituses väga kesksel kohal, et seda on näidanud varasemad uuringud, seda näitas ka minu uurimus. Et kuigi ju üliõpilased õpetajakoolituses olgu ükskõik millisest siis õpetajakoolituses pikemas või lühemas õpivad seda, et mis, mida kõike õpetaja peab teadma ja oskama ja, ja, ja nii edasi, siis siis siis tundub, et et kui seda praktikat ikkagi ei olegi, päriselt ei ole proovinud, katsetanud õpetaja olemine olemist iseseisvalt et siis siis see teooria natuke nagu teooria, et ta ei kipu. Et õpetaja kuidagi ei, ei tunneta ennast õpetajana enne kui ta päriselt on õpetajaamet Tiit proovinud. Et õpingud jäävad ikkagi väga teoreetiliseks ja siis, kui kui ta praktikale läheb, siis ta tegelikult tõesti saabki aru, et ohoo et, et see, kuidas mina ette kujutasin, õpetajad või kuidas mina tahaksin olla, ei tea ideaalselt ma oleksin võimine kerge, see ei tule nii lihtsalt välja ja, ja selline ettevalmistus võtab hästi palju aega. Ja võib olla aineõpetajatel jällegi tuleb natukene ei saaks öelda uudisena see, et, et õpet, õpilane seal klassis, aga, aga mõnes mõttes ta tuleb sellise raskusena juurde, et. Ta on keskendunud võib-olla rohkem sellele, et saada heaks ainespetsialistiks või, ja, ja õppida siis seda ainet huvitavamaks teha tegema, aga, aga et kuidas seal arvestada selles klassiruumis selle lapsega noorega tegelikult teismeliseaastad on ju veel kõige keerulisemad, eks ole. Kus, kus on vaja selliseid erinevaid trolliaspekte siduda, et sa pead tegelikult ikka hästi palju ei saa minna sinna klastete, õpetada seda ainet ainult vaid sa pead ikkagi nägema seda last seal ja see tundub hästi keeruline alguses olevat, et kui sa ei ole seda harjutanud, siis ei tule sul lihtsalt niisama. Ja seda, seda peab harjutama ja seda peab ka enda jaoks siis lahti mõtestama, ehk siis reflekteerime, et mida see kogemus siis nüüd ikkagi tähendas, mida ma saan võib-olla teisiti teha milline millele ma peaksin võib-olla oma õpingutest veel rohkem tähelepanu pöörama? Jah, et kuidas 12 13 aastasest tekitada see huvi keemia või füüsika vastu, ma kujutan ette, et see on päris keeruline, kui selles vanuses on peas hoopis teised mõtted. Aga lisaks Tiina takteri tööle on valmimas Tartu ülikoolis veel teinegi doktoritöö. Ja selle raames tegite Ühe uuringu koos doktorant Maria-s ja meediauuringute professor Veronika Kalmus ja nemad uurisid võrdlevalt kolme riigi Eesti, Soome ja Saksamaal Baierimaa õpetajate autonoomia ja ehk siis iseseisvuse rolli kujunemist ja, ja selle kujutamist õpetajate lehtedes. Ehk et meie Õpetajate lehte uuriti siis ka selle raames. Ja see on väga oluline vaadata, kuidas sellises avalikus tekstis avalikus diskursuses õpetajat kujutatakse, sest see peegeldab seda, milline on õpetaja roll ühiskonnas ja marja eest, töötab küll Tallinna Ülikoolis ja õpetab õpetajate professionaalsuse teemal tulevasi tudengeid. Ehkki oma doktoritööd teete siis Tartu Ülikoolis. Aga ma salvestasin temaga põgusa telefoniintervjuu ja kuulame, mida ta rääkis. Marjääri. Miks te uurisite seda, kuidas õpetaja professionaalset rolli autonoomiat konstreetakse õpetajatele mõeldud lehtedes kuidas seda siis tehakse ja mis, mis uuringutest välja tuli? No seda tehakse erinevate osapoolte poolt, et üks nii-öelda see analüüsistrateegiaid, mida ma kasutasin, oligi see Ta kõigepealt, kes mida ütleb siis, millisest perspektiivist ta seda ütleb, kuidas ta ütleb? Mis argumente kasutan ja sealt tulevad kohe välja nagu erisused, et üks asi on see, mida õpetajad, õpetajate koolitajad ja haridusprofessorid ütlevad. Teine asi on see, mida poliitikud ütlevad. Mina uurisin siis õpetaja autonoomia konstrueerimist ja nagu autonoomia kontrollides kursusi ja sellega seoses õpetaja rolli Eestis, Soomes ja Baierimaal Saksamaal. Ja no üldiselt kui rääkida, et mismoodi erinevatest perspektiividest õpetaja autonoomia eristub, siis, siis loomulikult õpetajad tahavad olla autonoomsed. Kuigi nad määratlevad seda autonoomiat erinevalt, eriti Eesti ja Saksa õpetajad tahavad olla autonoomsed oma klassiruumis, nad räägivad sellega seoses pedagoogilisest vabadusest, eelkõige käsklusi seal põhiliselt meetodi vabadus, mõnel määral ka võib-olla sisu, aga nad siis ootavad nagu õppekava kirjutaks neile põhimõtteliselt ikkagi teemad ette, mida õpetada, eks. Aga kui me räägime sellest, mida poliitikud ütlevad, siis sealt nagu läks täiesti näiteks Eesti kontekstis või väga eristada, ütleme, konservatiivseid liberaalseid, poliitikuid ütleme kuskil seal, kui esimesed positiivsed testi tulemused tulid nendes rahvusvahelistes testides näiteks. Ja, ja piisa siis hakkas nagu diskursus natuke muutuma, kui enne seda räägiti, et ah, meie õpetajad on ikka vanad ja iganenud nõukaaegsed ja ei oska nad ühte ega teist. Siis diskursus muutus, öeldi, et no polegi ju nii hull, eks ju, et meie õpetajad teevad tegelikult päris head tööd. Et võib-olla peaksime me neid õpetajaid rohkem usaldama, võib-olla vääriksid rohkem autonoomiat või noh, selliseid arvamusi arvamusartikleid ilmus seal, et kõik õpetajad ei peagi ühtemoodi õpetama, näiteks Peeter Kreitzberg ütles, et õpetajad peaksid omaenda personaalsetes kinni välja kujundama, mitte näppu ainult järge vedama mingisugustes ettekirjutustest. Samas eristusid teised konservatiivsemad poliitikud, kes kuskil 2000.-te aastate algusel näiteks Jaak Aaviksoo, kes leidis, et vabadust on kuritarvitatud, et vabadusega peab kaasnema ka vastutus, et need kaks ei ole tasakaalus. Et ühesõnaga, poliitikute poolt vaadatuna väga palju rõhutati ikkagi seda vastutuse teemat ja noh, eriti kahe tuhandetal võis märgata, kuidas selline uusliberaalne ideoloogia hakkas peale tungima noh, mitte ainult vastutus, vaid et nagu aruandlus, ka sellega seonduv. Näiteks Soome ja Saksa lehtedes võiks ka väga tugevalt näha seda pealetungi majandusest tulenevad argumendid, kus seostati haridust majandusliku eduga, eks ju, et sellepärast ja selle rahvusvahelise konkurentsiolukorraga, millest me oleme, eks ju, et haridus peab olema konkurentsivõimeline isegi Soomes, kus ma arvasin, et ehk nemad nagunii tugevalt seda uusi päraseks retoorikat ei kasuta, tegelikult kasutasid küll isegi seal räägidki nagu ministri tasemel sellist jutt, noh, õpilane, muutunud kliendiks ja õpilastel on õigus nõuda. Aga Soomes ja Saksamaal oli näha nagu väga tugevad vastupanuõpetajate ametiühingute lehtede poolt sellisele retoorikale ja üldse sellistele ideedele nagu konkurents koolide vahel, siis eritise testi tulemuste põhjal mingisuguste edetabelite koostamine. Eestis oli märgata ka seda, et et õpetajad nagu võib-olla ei võtnud piisavalt sõna nende probleemide suhtes, et nad kindlasti ka ei toetanud selliseid muutusi aga nende eest või nende nimel justkui võtsid sõna teised inimesed, näiteks koolidirektorid või siis õpetajakoolitusega seotud inimesed, haridusprofessorid, et kuidagi eesti õpetajate hääl nagu pääses pähe mesilasõpetajat Lehest vahe võitis tuleneda ka natukene sellest, et nii Soomes kui Baierimaal on need väljaanded, et õpetajate ametiühingu omad, aga Eestis on Õpetajate leht justkui ajakirjanduslik väljaanne, mis on osaliselt mõeldud siis pedagoogika vallas tegelevatele inimestele. Äkki on hoopis nii, et eestlaste või eesti õpetajad protestivad väljendubki hoopis kuskil klassiruumis selle kaudu, et tahetakse õpetada õppekava või konkreetsete kutt aga ei tahetagi justkui osaleda sellises inimese terviklikkus arengus või haridussüsteemi koos arendamises. Kas see võib nii olla? Kindlasti, ja üks põhjus on jah see, et õpetajate leht on lihtsalt natuke teistsugusele lugejaskonnale mõeldud laiemale lugejaskonnale teeni et ühe ametiühingu huve nagu Soome õpetajate leht ja siis Baierimaa gümnaasiumi õpetajatele, ehk et see on kindlasti üks suur erinevus. Aga mis puudutab seda muud asjad, kas ristiõpetaja ei taha inimese arengu üldisemalt osaleda? Ma ei tea, kas see on niimoodi? See võib küll olla, et ikkagi väga tugevalt domineerib veel neil Aile aineõpetaja keskses Ainlakesksus ja see, et ma olen küll jah mingi aines spetsialist ja mul on vabadus oma klassiruumis, aga võib-olla ei nähta jah seda vastutust või et ma peaksin nagu suuremas haridusdebatis kooli õppekava kujundamises kaasa rääkima. Praegu valikut tegelikult ei ole Eestis kõik õpetajad peavad seda tegema siiamaani, vähemalt ei ole seda väga suure entusiasmiga tehtud. Või noh, mõnedes koolides võib-olla on kes kangesti teistest eristunud ja suutnud luua oma näo, aga paljudes koolides õpetajad tajunud seda kui lihtsalt töökoormuse kasvu ja on olnud arvamusel, et noh, miks ei võiks keegi teine seda nende eest teha. Kui me nüüd mõtleme tuleviku peale, et see uuring hõlmas aastast 91 kuni 2010 materjale, mis võiks olla praeguseks saanud ja mis võiks ta tulevikus olla see diskursus, et meil siiski noori õpetajaid tuleb peale ja ka arusaam sellest, mis on õpetaja roll koolis ja mis on õpetaja roll ühiskonnas, et see tasapisi muutub, kuhu ta muutuda võiks? Õpetaja rolli justkui üritatakse kogu aeg laiendada, õpetaja saab endale kogu aeg juurde uusi kohustusi ja ta peaks nagu kõikides sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kaasa rääkima või tal peaksid olema mingid lahendused, nagu näpust võta, et mõnes mõttes on nad võib-olla ka ühiskonna poolt veidi liiga kõrged ootused, et mingi hetk tuleb nagu lihtsalt sein ette, et kuhumaani energia ja jõud ja nii edasi ja kompetentsus ulatub, et me ei saa nagu lõputult neid piire laiendada, mis kõik õpetaja kompetentsi peaks kuuluma. Samas ma usun, et see moment, et õpetaja võiks olla osa kooli meeskonnast, kus nad töötavad ühiste eesmärkide nimel, see on küll väga oluline muutus nii-öelda muutus koolikultuuris laiemalt. Et ma loodan siiski, et see muutus noh, et, et õpetajad saavad ka aru selle muutuse olulisusest sest siiamaani on harjutud nagu omaette toimetama, et igaüks oma kabinetis ja suletud ukse taga ja selleks, et saaks toimuda õppimine. Õpetajad, õpiks üksteiselt, et kool oleks õppiv organisatsioon, on muidugi vaja hoopis tihedamat koostööd teha omavahel. Ma usun, et see sinnapoole areneb, aga see kindlasti see areng ei saa olema kiire ja kerge. Nii on mõnevõrra on vist kaasas ka veel ikkagi see nõukogude süsteemi aja taak. Jah, seal see, aga see teine asi on tõesti see, et kui tuleb pidevalt uusi ülesandeid juurde, siis kuskilt peab tulema ka ressurssi juurde ajaressurssi või muid ressursse. Parandan siinkohal väikese vea marjaäris, tegelikult on oma doktoritöö juba kaitsnud ja lihtsalt see uuring, millest me räägime oli oli siis see, millest oli ka meie eelnev intervjuu küll aga see selles intervjuus tuli väga hästi välja, aga see, mida hiljutine eelmisel nädalal esitletud OSCD raport haridus lähivaates välja tõi Eesti õpetajate kohta, et Eesti õpetajad veedavad klassi ees justkui vähem tunde kui teised õpetajad teistes riikides küll, aga nende töökoormus on oluliselt suurem, mida tõid õpetajad välja ehk selles uuringus peegeldus samuti Mariersija ja Veronika kalmuse uuringu leiud. Ehk et Eesti õpetajad seal justkui lisandus töökohustusi ja koormust selle muutusega, mida me taasiseseisvuse ajal oleme läbi teinud. Ehk see on väga huvitav, kui selline teadusuuring läheb kokku raportiga, mida iga-aastase eiratakse ja mine. Õpetajate kohta tuuakse aga Tiina siitkohalt jätkates, Maria tõi ka väga huvitavalt välja selle, et need muutused nõuavad ka ressurssi, nimetagem seda rahaks ja ajaks ja omavaheliseks toeks. Kuidas selle ressursiga on? Kas õpetajatel on piisavalt tuge, et ka seda rolli identiteedi kujunemist toetada? No aeg on selline ressurss, mida ei tule niisama palju väga hästi juurde ja aega on alati puudu ja minu uuringud näitasid ka, et see ajateema on nagu läbib, et see ajab puuduse teema on läbiv. Me kipume rääkima õpetajate puhul või õpetaja, kuidas hoida õpetajaid koolis sellest, et palka tuleb tõsta. Aga, aga see, aga me ei räägi sellest, et mida selle palga sees peab tegema, kui palju neid, neid erinevaid rolle on seal vaja täita ja ja nagu Maria ka hästi välja tõi, et ühiskonna ootus on tegelikult nii suur ja, ja, ja see õpetaja, see vaene õpetaja, kui ta sinna läheb, siis peab tegema kõike, kõike, kõike, veel kord, kõike. Et ta lihtsalt alustav lõpetajal on väga, väga raske, sest tegelikult ta talil noh, me võime rääkis sellest, et tal ei ole õppematerjale valmis või midagi veel. Aga tegelikkuses ta ei ole ka veel nii hästi, ei tunne ennast nii nii kompetentse, näe ta, ta vajab seda aega, et oma ennast ennast seal nagu juurde harida, tegelikult kui ta tööle asub, siis ta ikka näeb, et mingeid asju ta siiski veel ei oska. See on ka loomulik, et kui ja siis ikkagi selle viie aastaga või kahe aastaga ei ole võimalik õppida kogu maailma selgeks. Kuidagi kipume minema sinna, et õpetajakoolitus lahendab meil kõik probleemid, et kui midagi on õpetajatel viga, siis õpetajakoolitusse tuleb või puudu nii-öelda siis õpetajakoolitus lahendab selle probleemi, et paneme aga kõik asjad sinna sisse ära. Aga, aga tegelikult uuringud on näidanud, et, et ei saa päris niiviisi, et see, et sa õpid hästi palju teadmises, ei tähenda tegelikult õpetajana ka neid oma kogemusi, reflekteerime seda aega võtma selleks et oma. Et mõista, mis ma, mis ma seal teen ja, ja miks ma seda midagi teen. Ja see aitab ka tegelikult seda õpetaja identiteeti tugevdada, et ma saan hakkama, et ma tean, mida ma teen seal seal koolis ja just nimelt, et kui need väga eriserilised või erinevad rollidel juurde tulevad, et õpetaja kui kogukonna liige ja, ja koolis peaks tegema seda, seda ja toda ja kolmandat asja veel lisaks sellele, et ta õpetab, eks ole seal klassiruumis siis lihtsalt sellest ajast väga puudu. Mulle tundub, et me tahame lahendada probleemi ära, et õpetajakoolitus nüüd lõppes, nüüd on meil valmis õpetaja, just nagu mingi toode, nüüd läheb letile, nüüd on valmis. Aga tegelikkuses ju ka õpetaja areng käib selle võrra veel edasi, mida ta koolis õpetab. Ehk me peaksime justkui arvestama sellele noorele õpetaja nii-öelda stardiks rahulikku aega veel paar-kolm aastat koolis, kus ta saab oma õppematerjalid välja töötada, kus ta saab tuttavaks kõigega, ilma, et tal oleks muid kohustusi seal vähemalt see, mida mina olen oma tuttavatelt noortelt õpetajatelt kuulnud ka nendelt, kes on näiteks käinud noored kooli programmis. Paar aastat on see, kus alles erad sisse, kas see võiks olla lahendus, et meil oleks piirang, et noored õpetajad saavad ainult õpetada alustuseks koolis? Võib-olla asi ei ole selles, et ta võiks ainult õpetada, vaid pigem selles, et kui palju ta võiks õpetada ja kui palju ta võiks kõiki neid teisi ülesandeid täita, mida ta ikkagi täitma peab, et õpetaja et kui me jääme võib-olla selle juurde, et ainult nüüd õpetad siis siis õpetamine tegelikkuses peaks hõlmama ikkagi ikkagi neid teisi ülesandeid, pigem on küsimus selles mahus, et et kui palju ta kõigi kokku teeb, kui ta, kui me suudaksime jõuda kokku Pole näiteks noor õpetaja esimesel aastal mitte ei saa seda starditoetust või võib-olla saab starditoetust, aga, aga, aga ta tegelikult Peaks peabki asuma tööle väiksema koormusega. Samas ta ei saa sellevõrra kohe sama samavõrra vähem palka, et lihtsalt, et et elu nõuab oma, et kuigi me ütleme, et meil on nüüd väga kõrged palgad, tegelikult nad ei ole seda jah, kui see täiskohaga töötada juurde veel töötad, siis, siis ilmselt on täitsa elamisväärne. Aga kui sa tegelikult tahaksid alustada näiteks poole kohaga selleks, et sisse elada, selleks, et õpetajana areneda ja tõesti need materjalid välja töötada, ennast hästi tunda õpetajaametis, et mis on ka eelduseks sellele, et sa tegelikult jääd sinna pikemaks siis siis see tegelikult ei saa, sest see, seda, seda raha ikkagi selle raha eest ikkagi ela. Siinkohal, kui me hakkame tulema tagasi tänase saate küsimuse juurde, kuidas ja mida võiks teha teisiti. Et noored õpetajad jääksid kooli, siis võib-olla üks lahendus oleks, et küll täispalk või täiskoha palk, aga väiksem koormus selleks, et sisse elada ja nii paar aastat, et see võiks olla üks lahendus vast? Jah, jah, eks siin kindlasti nüansse, mida, mida mõelda ja, ja see ei ole ilmselt nii mustvalge, sest näiteks ühes koolis noh ei saa niiviisi, et kui sul on 20 15 tundi kui sul on vaja vaja inimest täis koha eest ja siis tuleb inimene, kes on valmis töötama poole koha eest, et kus sa siis selle teise leiad, et meil jätkuvalt on siiski õpetajate puudus kuigi kõigina vahel tundub, et ei ole näiteks klassiõpetajate puhul, aga siiski on. Aga kui me tuleme nüüd korraks siia õpetajakoolituse juurde, kus, kus me näeme ikkagi valmis lahendust, et see võiks anda meile valmis õpetajad, aga mida selles õpetajakoolituses võiks teha teistmoodi, et õpetajatele tekiks seda rollikonflikti, nagu sa oma doktoritöös välja tõid, et ettekujutus sellest, milline õpetaja reaalsus siis, kui sa õpetajana klassi ees oled, võivad tekitada konflikti, mis ka sunnib koolist lahkuma. Kuidas seda lahendada õpetajakoolituses? No kõigepealt, minu uuringud tehtud mõnda aega tagasi, kui aineõpetajate praktika algas veel viimasel aastal, eksis teise, teise magistriõppeaasta kevadel ja selle põhjal ma tõin välja, et kindlasti peaks praktika algama varem ja olema rohkem hajutatud. Tegelikkuses on see protsess juba toimunud, et tänasel hetkel siiski on aineõpetajate praktika kaal. Praktikaga alustatakse ikkagi juba mitte teisel, vaid vaid esimesel aastal ja see on rohkem hajutatud ja integreeritud, et, et see kindlasti on juba abiks õpetaja kooli tahad ikkagi hästi palju meeli koolides tegelevad sellega, et mõelda, et mõelda neid lahendusi, et et viimastel aastatel on õpetajahariduses õpetajakoolituses hästi palju arenguid toimunud ja, ja teaduses teadusuuringutega näidatud kitsaskohti on püütud lahendada mida ka ei saa lahendada. Väga lihtsalt on see, et seda vastuolu, et, et kui palju on tegelikult vaja õpetada selgeks sellele sellel sellele õpetajale. Ja kui, kui suur tegelikult tõesti ühiskonna ootus on, et see valmis õpetaja sealt välja tuleb ja see läheb tegelikult vastuolu sellega, et, et tegelikult käib just nimelt andma sellist aega siin sellele üliõpilasele enda tööd mõtestama, varem alustama praktikaga praktika on väga kallis, ei ole üldse väga, ei ole üldse lihtne leida leida sellist tasakaalu sellist ressursside vahel, mis ülikoolil on õpetamiseks sealt seda ressurssi vaadates veel, et mis tegelikult sellel üliõpilasel on, Phillips käivad tööl, on ka vaja ennast endast elatuda, et ei ole neil ka tegelikult võimalust ennast õpingutele nii palju pühendada kui kui, kui võib-olla peaks õpetajakoolituses olema võimalik. Ehk siis ehk siis seesama see aja ja, ja, ja tegelikult ka ikkagi inimeste puudus. Et me oleme ikkagi sunnitud olukorras, kus kõrghariduse kõrghariduses ei tule raha juurde. Et siis me peame ju ka kokku hoidma ülikoolides, et, et näen siin Tallinna ülikoolis töötades pidevalt, et et, et ikkagi sellise ütleme, suurenenud ressursside tingimustes oleks ka võimalik teha muudatusi, mida me tegelikult praegu näeme, et oleks vaja teha. Aga mida me lihtsalt ei ole võimalik rahapuuduses teha. Selle tänase intervjuu võikski siis kokku võtta sellega, et nagu ikka natukene rohkem võiks olla raha, aga veel enam on tegelikult vaja ümber mõtestada see, et õpetajaks ei saa mõne üksiku lühikese aastaga, vaid õpetajaks ka samamoodi kasvatakse, nii nagu õpetajad aitavad kasvada õpilastel koolis nii klassiõpetajad, kaine õpetajad. Aitäh, Tiina, et sa rääkisid oma doktoritööst. Tiinansbal töötab Tallinna Ülikoolis, aga oma doktoritöö kaitses hiljaaegu Tartus ülikoolis. Ja Me oleme jõudnud sinnamaani, et oleme vähemalt kaks lahendust pakkunud välja, kuidas noori õpetajaid võiks kooli rohkem püsima jääda, sest õpetajakoolituses tegelikult tudengeid on, tuleb järjest juurde ja noori õpetajaid, kes tahaksid õpetada, on ka nüüd tuleb hoolitseda selle eest, et nad tahaksid sinna kooli jääda. Ja tänases saates me sellest rääkisime. Nüüd aga pärast väikest muusikalist pausi räägime hoopis tehnikateemadel ja ootame stuudiosse Jakob rosinat. Ja nüüd on aeg kuulata, mida huvitavat toimub tehnikamaailmas ja üldse maailmas meie ümber ja Jakob Rosinale jõudnud stuudiosse. Tere, Jakob. Tervist. Mis toimub? Facebook on hulluks läinud. Tõepoolest, Facebook on hakanud aktiivselt tegelema, kuidas öelda puhastusega blokeerides inimeste kontosid ja siiamaani pealtnäha väga mitmete inimeste puhul siis seda ilma põhjuseta. Tegelikult, kuidas see, kuidas ta toimib, on see, et Facebookil on enda automaatsed algoritmid, mis jälgivad siis erinevaid erinevaid nüanssi inimeste postituse juures on seal siis fotol midagi halvasti, on kirjas mingisugused sõnad või teemad, millest Facebooki reeglite kohaselt rääkida ei tohi, siis Facebook hakkab tegema inimesele hoiatusi ja kui hoiatusele reageerita, siis ta ka võib kontole ligipääsu blokeerida mõneks ajaks ja niimoodi on juhtunud mitmedd eesti inimestega või noh, meie saime näiteks kätte tuntud kuidas öelda keele osas sõnavõtja Keiti, Vilmsi, kes Facebookis ja Twitteris Instagramis väga palju keele teemadel vestleb ja tema konto hiljuti siin blokeeriti 24-ks tunniks ära. Tegelikkuses isegi täiesti teadmata põhjusel ta sai küll ühe Facebooki käest ühe hoiatuse, kui ta postitas enda lehele siis pildi Keymoftrownsist, kus võib-olla on natukene liiga palju alastust näha Facebook saatilistele peale hoiatuse kohe, et sellised fotod ei ole Facebooki reeglitega vastavuses ja see on täiesti arusaadav ning viis päeva hiljem postitas ketis oma Facebooki lehele, kusjuures meie sama ERR-i kultuuriportaalist ühe artikli, mis räägib Betti Alveri luulekogust ning järsku olid Facebook tema konto blokeerinud öeldes, et ta on reegleid rikkunud ja 24-ks tunniks see siis juhtus nii et blokeering oli isegi nii nii nii tihe, et ei, ei olnud võimalik seda isegi vaidlust. Aga ma küsin siia vahele, kas selle otsuse teeb algoritm või on seal inimese komponent ka sees? Tõenäoliselt selle otsuse teeb siiski algoritm, aga see inimese komponent võib tulla sisse ja tõenäoliselt mingil mingil mingil määral igal pool ka on sees. Kui keegi näiteks sorteerib selle postituse ehk siis, kui, kui mina näen Facebookis postitust, mis minu arvates sinna ei sobi, saan mina selle Facebookile raporteerida öelda, et selles postituses on minu meelest sisu, mis ei tohiks siin olla ja siis Facebook vaatab selle üle, kas ta nüüd teeb seda oma algoritmide abil või teeb ta seda inimeste abil, ei ole tegelikult teada see kõik, mismoodi need otsused tehakse, tegelikult on Facebooki puhul suur suur saladus ja niimoodi juhtubki, et inimesed tegelikult ei tea, miks nende konto kinni pannakse, nagu juhtus ka tegelikult näiteks Varro Vooglaiuga, kelle konto pandi 30-ks päevaks ühe postituse eest kinni ja mõned nädalad hiljem, kui see 30 päeva läbi saanud pandile konto uuesti kinni, kusjuures sama postituse eest, nii et natukene segadus on see tõesti, miks Facebook nõnda niimoodi käitub ja ja kuidas see kõik, kui tekib ja Facebook ise ka kahjuks väga palju neid selles suhtes ei aita ja selgitusi ei jaga? No sellega on niisamuti, et eks see on üks suur loll küsimus, millele peab vastust teadma. Nagu ka üks lugu teil geeniuse portaalis veel ütleb, et 13 lolli küsimust, millele iga internetikasutaja peab vastust teadma, no too mõni näide nüüd. Tõepoolest, meil on 13 lolli küsimust, kuna võeti vastu, kohe võetakse vastu uus autoriõiguse seadus, kus on palju keerulist ja me küsisime 13 erinevat küsimust. Kõiki neid ette lugema ei hakka neid saategeeniuse eest ise ka lugeda, aga küsisime siis selle autoriõiguse ekspertide üks neist pooldab, teine neist laidab Indrek Tarand ja Jana Toome käest näiteks küsima siin sellise küsimuse, et kui ma näen ühte head ja huvitavat lõiku Kuu mõnes artiklis, kas ma võin ta kopeerida, teha sellest pildi või pannud endale ühesõnaga Facebooki seinale Twitteris Instagram ja nii edasi. Siin ütleb siis näiteks Indrek Tarand vastuseks, et ei, pigem, aga tegelikult see sõltub natukene selle lõigu pikkusest ja erandina võib siis kasutada siin teatud teatud liik Viki artikleid, aga pigem ei, Yana Toom ütleb ka kindlasti ei, tekstilõigud on autoriõiguse kaitse objekt, et siin üks ütleb nii-öelda konkreetsemalt teine natukene laiemalt ja kindlasti on, on näiteks jällegi küsimus muusikaga, kasutasime ise ka, millest on samuti palju juttu olnud, kui sa kuuled saanud Claudist mõnda head lugu, kas sa võid seda siis oma Instagrami postituse taustaks kasutada? Ta on tarand, ütleb siin jah ja ei jällegi sõltub sellest, millised õigused on loo autor siis sellele määranud. Ja Yana Toom ütleb, et sõltub sellest, mis riigis sa asud, nii et väga palju huvitavaid teemasid käib siit veel läbi 13 erinevat küsimust ja need vastused on ka päris päris põnevate selles artiklis kõik ulatuvad küsimused fotodest, kuni nagu sain aru artiklite ja muusikani välja. Hämmastav, ma olen täiesti segaduses, ma isegi ei tea, kas ma varsti tonni imi seda mõnda lugu juurde. Aga meil on veel üks huvitav lugu, mis räägib sellest, et Amazon tahab avada 300 toidupoodi, kus müüja ei ole. Ka mina ei usu sellesse. Tõepoolest, see on natukene ulmeline plaan, omas on teatavasti siin 2016. aastal tegi toidupoe, kuhu sa jalutad sisse ja võtavad riiulitelt asjad, paned endale koti välja ja seal on väga palju taustal hästi palju süsteeme, kaameraid, sensoreid ja muid vidinaid, mis jälgivad, saavad teada, kes oled sina ja mida sa just võtsid, kui palju sa seda võtsid ja vastavalt sellele siis sinu kaardi pealt raha maha võetakse. Praegu neid poode on minu teada kolm, viimane neist avati sellel nädalal ja Amazon on nüüd andnud teada ambitsioonika verstaposti, et 2021.-ks aastaks soovib ta saada siis kolme avada 300 poodi, kus säärane süsteem kasutusel on, kus sa võid lihtsalt sisse jalutada, võtta asjad ja väljuda. See tegelikult tähendab seda, et nüüd iga päev peaks tegelikult avama siin mõned mõned poed, et need et see number täituks, aga, aga tõenäoliselt see niimoodi ei lähe, eks need ambitsioonid on alati sellised suured ja laiad, aga poodide tuleviku seisukohast rääkides on see kindlasti põnev võimalus külastada poodi mis iganes ajal ja kokkuvõttes niimoodi, et sa ei pearahakoti oma makivaid, sinu nägu on see, mis sind identifitseerib või muud muud äratuntavad tunnusjooned, mis aitavad siis poel aru, saadakse, et sina ja sinult siis ilusasti raha võtta. Aitäh Jakob, tegelikult neid teemasid, mida geeniuse portaalis tasub lugeda, muuhulgas ka seda, kuidas telefoni viipekardinaga kasutada ja, ja mida kõike veel soovitan kindlasti lugeda. Soovitan sinna kõrvale vaadata aga ERRi teadusportaali novaator, kust nii tänase saate õpetajate teemal kui ka tehnoloogia teemal on päris palju huvitavat lugeda. Mina ajan ERR-i teadustoimetaja Marju Himma ja seda saadet aitas kokku panna helipuldis Kätlin Maasik. Head huvitaja kuulajad, jääge meiega ja olge uuesti huvitaja lainena. Esmaspäeval.