Tere õhtust. Ma vist ei ole siin saalis nii palju inimesi korraga näinudki, aitäh südamest, aitäh. Et te olete selle tee siia leidnud. Ma arvan, et tänase õhtu, pea, külalistel või peategelastel on selle üle samuti väga hea meel. Ja see on hästi tore. Palun veel kord soe aplaus. Täna õhtustele peategelastele proua Heli Lääts. Selle maja seinad mäletavad nii mõndagi ja on mõnes mõttes sümboolne et see kohtumine toimub just siin pealegi inimestega, kelle puhul ei olnud sugugi saatusest ette määratud. Või peab ütlema, et äkki just saatusest olijatele et neist saavad lauljad, sest nii palju ma olen sündmuste arenguga kursis, et nende esimene tegevusplaan või mõte, millega siin elus edasi toimetada, ei olnud kindlasti seotud lavaga, nii nagu me neid teame. Ja veel sümboolsem siia juurde on asjaolu, et inimesed, kes ei soovinudki kogu hingest seal aegade alguses lauljaks saada või karanud see mõte neile õigel ajal pähe on teinud Eestis nii pikka karjääri, millised on ette näidata väga-väga vähestel heli teist avastades, kui kaua ta siin majas ei ole käinud või ma panen küsimuse uuesti välja, et millal oli see esimene kord, mil te siin majas käisite? Siin majas ma alustasin oma õppimist 1951. aastal ja sellessamas saalis. Neli aastat hiljem laulsin ma oma riigieksami. Tänane tulemine oli siia minule mitte üllatus, vaid lihtsalt uudishimust, ma tahtsin just teada, kuidas see saal ja kuidas maja nyyd välja näeb. Ta on muidugi väga palju muutunud, aga kuidagi niisugune kodune tunne on ikkagi synni, et. Hingevärin sealt 50.-te, teisest poolest meil siin sai tähtsaid töid tehtud on, on meeles tuletatud. Loomulikult tuleb tuttav ette, kes siis riigieksami ei võdiseks päriseks? Neli aastat siin majas see oli, see oli niisugune. Tegelikult minu elu üks õnnelikumaid aegu. Ma sattusin väga hea õppejõu juurde, kellega me olime üks hing ja süda ja ta oskas minu õrna häälekesega väga-väga delikaatselt ümber käia, nii et ma, ta ei kippunud minust ooperilauljatega, vaid ta lihtsalt lasi mind ennast areneda. Tänu sellele ma minust ei saanud niisugust niisugust eksemplari, mille kohta öeldakse et läheb konservatooriumisse nagu ööbik ja välja tuleb nagu vares. Õnneks mind ei tabanud saatus, nii et ja ma sattusin ka väga heasse seltskonda igatepidi. Jah, ma võin ainult saatust ja õnne ja, ja jumalat tänada, et minuga on nii toimitud, nagu minuga toimib. Voldemar teie kokkupuude selle majaga on ju ka olemas, aga vist natukene teises kontekstis või teise nurga alt? Jah, 74. aastal tehti ettepanek tulla lauluõpetajaks pidasin vastu neli aastat, kuna nendel aastatel oli üsna suurt teatrikoormust, siis ühes tuli loobuda ja loobusin pedagoogilisest tööst. Aga et jutu edasi veeretama hakata ja ja panna siis raamid paika, kuidas kõik nii on läinud, võtsin mappi endale paar raamatut. Sest eks palju aastaid mööda läinud ja ja peab ütlema, et Valter Ojakääru meenutab kodustele mälestustele ja kirja pandud on ikka tore toetuda ning Helima soovitan teil väga tähelepanelikult kuulata, sest me saame nüüd hiljem kui vajadus tekib, neid fakte hakata korrigeerima. Aga ei pruugi üldse, äkki on kõik tõesti nii, nagu siin kirjas on ja see kõlab niimoodi? Heli Lääts oli juba maast madalast sporditüdruk. Üks 47 kõrgushüppes, kahekordne ametiühingute meister, teine spordier kergejõustikus ja ujumises. Ega need tulnud niisama iseenesest iseenesest ei tulnud ka edu muusikas oli omamoodi julgustükk hakata lauljaks ehkki tal polnud looduselt kingitud tugevakõlalist pasunat jutumärkides. Ja edasi, 1950. aasta kevadel toonase Kingissepa keskkoolist küpsustunnistusega ellu lastud Saaremaatüdrukust pidi esialgu saama Tartu tudeng, erialaks Kehakultuur. Ent sama aasta suvel peetud noorte solistide ülevaatusel kuulis teda laulmas professor Aleksander Arder, konservatooriumi laulukateedri juhataja. Jutt lühike haka laulu õppima. Tööd tuleb muidugi kõvasti teha, aga lootust on ja nii edasi. Nii juhtuski, et sügisel läks Heli Lääts Tallinna muusikakooli sisseastumiseksamitele omal paberid juba Tartusse sisse antud seekord istustaga kahe tooli vahele. Ehk siis heliteistpidi saama kehalise kasvatuse õpetaja, esimene mõte oli niisugune. Midagi sellist või kelleks te lootsite kehakultuuri? Ega ma ju siis ei teadnud, mis minust saab, kuna mul oli üht ja teist nagu ette näidata, ma tahtsin. Tahtsin sporti teha. Tundus, et kõrgushüpe üks 47 on nii hea tulemuse, et sellega võiks minna Tartu ülikooli. No loomulikult, sest see oli noorte tähendab B-klassi rekord tol ajal Aga teil ei olnud ettekujutust, mis seal kehakultuuri osakonnas toimub. Ei, no ma, ma ei olnud ju seal kohapeal, tähendab kus ma võitsin uurisingi seda teada, aga ma arvasin, et noh, et kui mul on valida. Ma tahtsin bioloogiat või siis arstiteadus. Aga kuna mul mäluga ei ole just, ma ei ole väga sina peal oma hea mäluga, siis ma mõtlesin, kui meie klassijuhataja ütles meile teate, tüdrukud, kui te tahate minna arstiteadust õppima, siis te saate öösel kaks tundi ainult magada. Nii et mamma, Mia, kaks tund öösel ainult magada, seda mina küll vastu ei pea. Ja siis mõtlesin, et lähen bioloogiasse, no bioloogia, noh, seal oli zooloogia, kõik need, see, see on nüüd siiamaani väga huvitanud kõik, aga ma mõtlesin, et nojah, et et sellest ma ka midagi ei tea, seal tuleb palju õppida ja võib-olla ma ei, ei suuda seal nii palju õppida, kui ma. Et ma olen ju midagi spordis juba ära viinud, eks ma lähen vaatan kas ma saan kõrgemale hüpata, kui meeter 47. Ja siis aga siis tuli tuli. Mõttetu inimene ütles, et võiks laulmist. Jah, see oli papi Arder, kes vaatas mulle otsa niimoodi, vaatas oma süütute lapsesilmadega mulle otsa, küsis kuulge, latsekene, kas teie ei tahaks tulla meile laulmist õppima? No muidugi ma ring võetud otsekohe selle selle lause peale, sest ta ta oli ju äärmiselt heasüdamlik inimene ja niimoodi ta lihtsalt võlus mind ära ja ma mõtlesin, no muidugi mis kehakultuur, no muidugi, aga ma ei ole julenud laulmise peale varem olnud mõeldagi võinud, sest et ma mõtlesin, et mul on, mul ei ole noh, mingisugust niisugust tugevat häälematerjali, millega ma võiksin ülevalt laest neid lühtrid alla alla tirida. Ja aga kui ta niimoodi küsis, siis, siis oli muidugi siis mul enam üldse mitte midagi muud meeles ei olnud, ma mõtlesin, et nojah, et seda ma tahan küll teha. Ja loomulikult mul olid dokumendid Tartus ja, ja, ja avaldust ka ei olnud ja noot ei olnud ja mitte midagi ei olnud tuliville ja jäeti ukse taha. Rumala inimesega peet, kes tuleb ilma nootide ja ilma avaldust. Dokumente ka ei ole. Mine sa tea, kes siia, mille muusikakooli trügib, Paulmisena jõudnudki veel esimesel aastal ei jõudnud, see oli 50. aastal, aga, aga no muidugi nagu saarlase jonn lõi ikka välja, 51. aastal tulin uuesti siis ma olen juba väga tähtis tegelane, sest ma olin ju ametiühingut, isetegevuse ülevaatuse laureaat ja kõik, nii, olin solistina kõik ära tunnistatud, siin Estonia kontserdisaali laval ja duetti olin laulnud ja võidu hilja selle Astrid Niine ja Hilda koniga ja siis meil oli omal noorte naisõpetajate topelt Ta teab, siis me laulsime sellega siin ja ja kõik, noh, ühesõnaga dokumendid olid kõik auhinnad, kõik saime. Kuidas sa esimese aasta kõrvalejätmine või kõrvalejäämine mõjus tegelikult eneseuhkusele, et seda Saaremäe jonnakust? Te juba mainisite, et järgmisel aastal tulite uuesti, aga teise maa peale mingil moel? Ei noh, eks ma kukkusin kõrgelt päris valusalt ja siis istusin kodus ja vot, kui viilisin kriise mul vennas oli õpetaja seal meie kodukoolis ja minu vennas Valdur, keda mausiks kutsuti, aus tuleb minu juurde, et noh, mis sa passid siin ja miili köisi tuleb, meil on kolmanda klassijuhatajat vaja, tule parema, hakka õpetajaks. Siis ta riskima poolvägisi sinna õpetajaks, sest ma pole kunagi õpetajaks tahtnud saada olenemata sellest, et minu ema ja minu, vanaema, vanaisa ja kõik õpet olete tsunftis niimoodi pärit ja ja siis ma läksin sinna ja aga siis juhtus nii mõtteliselt, et mul oli niisugune tunne, et nemad on väiksed lapsed ja mina olen suur laps ja meie mängime kooli. Nad ei kuulanud mitte midagi, mis ma rääkisin, tegid, mis tahtsid. Nii niimoodi selline oli siis üks algus, uurime järele, missugune oli see teine algus. Minu käes on taas raamat, oma laulu leidsime üles 1950.-test aastast vaadates tänapäevani. Eesti levimuusika ajaloost on lugusid ja fakte kirja pannud Valter Ojakäär. Ja ma olen jõudnud geni, Voldemar Kuslap. Ma lugema ei hakkagi otseselt ette, aga siin ridade sisse on peidetud sarnane käekäik mõnes mõttes vähemalt mulle Voldemar, niimoodi tundub et ka teie peas ei olnud laulmine esimene mõte millega oma tulevikku siduda või kuhu suunata. Siin on viiteid hoopis füüsilisele tööle. Masinad, tehnika, mis te tegite väikse poisina ajasite kartulivagusid lahti juba maal sündinud ja kasvanud poisina tuli paratamatult igasuguste talutöödega kokku puutuda ja kasvasin võrdlemisi viletsate oludes. Selle tõttu tuli igasuguseid maatöid teha, kraavi, kaevata masinatega, tegeleda kõigega mida oli tarvis teha. Kas te mäletate, mida ootasid vanemad? Et Voldemar oma eluga peale hakkab? Kui päris ausalt öeldes ma olen ennast 12.-st eluaastast ise kasvatanud ja koolitanud, nii et otsest Niukest suunamist nende poolt ei anna. Aga laulmine sõitis sisse, mis hetkel, või muusikaäris päris juhuslikult. Hiljem jah, kui ma terve kultuurimees töötasin, mõningad aastad. Sellest on nii palju kirjutatud ja räägitud, ma ei taha üle korrata, aga jah, kunagi oli terva kooride kevadkontsert ja kutsuti aujuhiks sealkandi sealtkandist pärit Juhan Simm. Ja mul oli väike soolojupikene laulda ja siis ta ütles, et kuulge, noormees, kas te ei ole kunagi selle peale mõelnud, et võiksite laulu minna õppima ma selle hetkeni ei uskunud, et mul jätkub nii palju eeldusi, et sellest nüüd teha elukutse ja nii läks. Ta soovitas mõningatele Tartu õpetajatele ette minna, laulma noh, ma olin juba tõrvas teatud tunnustuse osaliseks saanud ja kui ma võrdlemisi enesekindla sammuga läksin tolleaegsest lätte mäest ülesse järsku kuulasin, et muusikakooli avatud akendest kostub Georg Otsaga kangesti sarnane hääl, lavastusi, sokk siin veel kangemad mehed kui meil tervas. Ja minu enesetunne langes kohe mitu pügalat. Selle hääle tekitajaks oli varalahkunud Hillar Orav väga suure andeline laulja. Jah, laulsin ette ja, ja, ja nii see asi läks. Ei saa selleks. Lubage mul veel üks kord toetada raamatule ehk varem kirja pandule ja selle peatüki pealkiri on metronoom ning ka lapse niimoodi. 1957. aastal korraldati Moskvas suurejooneline propagandaüritus, kuues ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival. Kõigepealt korraldati liiduvabariikides võistlus parimate esinejate leidmiseks. Tallinnasse viidi läbi Eesti NSV esimese noorsoofestivali kunstilise isetegevuse konkursid. Võistlus, tulla läks metronoom. Sextetina Rjabov, Saulus, Tammann, loop, Terasmaa ja Kareva. Vokaalsolistid olid Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar. Kaks tõusvat tähte. Eesti levimuusikataevas võistlus Tallinnas oli edukas. Metronoom Eesti raadio instrumentaalansambli nime all jõudis ansamblite ja solistide sekka, kes said esimese koha ja kuldmedali. Heli, kas see oli teie lauljakarjääri silmas pidades murranguline või otsustav hetk mingis plaanis? Kas ta nüüd just otsustav hetk oli, muide Uno Naissoo siin kummardus, tema oli meie kunstiline juht, sele metronoomi kunstiline juht. Ausalt öelda. Me olime kõik nii rõõmsad selle üle, et me sinna saime ja üldse olime ja seal oli niimoodi, et seal oli üleliiduline kõigepealt valik ja, ja siis siis tuli ülemaailmne sinna otsa ühte asja, mida ma mäletan, Sart, kuid meil olid olid Moskva estraaditeatris siis konkurss, siis seal oli nii meeletu rahvamass ümber selle maja, et me ei pääsenud sinna üldse sisse, vaid meid viidi kuskilt tuletõrjetreppe kaudu sealt ülevalt, pööningu kaudu alla sinna, sinna lavale, nii et me saime seal esineda ja ja oma töö ära teha. See oli, see oli üks suur elamus, ma. Ma pean ütlema, et ma olen eluaeg mõelnud, et huvitav kui neegrid puutuda näpu kätitaks, sõrm jääb tahmaseks ka või ei jää. Aga, aga siis ma unule meil oli siis seal Moskva Kremli aias oli siis seal niisugune suur pidulik kontsert, suur pidulik kokkusaamine kõigi nende kogu maailma noorsoo ja, ja Nõukogude Liidu suure tegelastega seal ja meie meie endiga. Too oli niisugune aeg, et, et see oli niisugune lapsemeelne suhtumine kõigesse ja me olime õnnega ristis, õppisime üldse pääsesimegi. No ühesõnaga, ja siis. Torkas üks neeger seisis meie kõrval seal niimoodi. Panin minu näpu vastu seda nüüd nüüd sa võid öelda, et sa oled puutunud, kas siis ei Sõrve jäänud samas. Oli palju sellest Moskva-reisidest vähemalt Baby, eks jah, nii palju oli abi jätma, vähemalt sain siis noaga, eks ta oli muidugi siis lõppkontsert seal Luzniki staadionil, siis oli niimoodi, et sinna ei pääsenud ju keegi õieti õieti nagu sinna ligi, seal olid barjäärid miilitsasse barjäärid ja kõik olid vees ja siis Eri Klas, Peeter Saul Meil olid siis tulid ka sinna vaatama. Et mis need tüdrukud seal teevad ja et kas ikka kõik on korralikud ja tarvis. Istusime taksosse, et sõita, siis sinna ei tee, aga aga noh, ei saanud, ei saanud kuidagimoodi sealt mööda, sellepärast et et iga natukese aja pärast peeti meid kinni. Aga kui nad nägid Peeter Sauli päikseprille ja ülestõstetud kraega tolmumantlit ja, ja siis RK klassi maleruudus särki, kus olid kõik need hobused ja lipud ja mis kõik sinna peale olid trükitud, siis siis Kulpial lubasid edasi sõita. Aga üks asi on mulle meelde jäänud, et kui nad kontrollisid seal dokumente mida iganes, see siis seal kõnnitee serva peal siseseks, mammi seal oma lapselapselapsega ja ja ütles, siis mõtlesin sõnuk Smad, Kolšerne, ame, rikaaniad. Vaat niimoodi, aga, ja siis me sõitsimegi lusidki väravateni sealt ja siis saime siis sinna istumiskohad, kus meil oli määratud need ja ja siis lasti tuvid lendu, sealt käike ja teadagi, mis siis hakkas juhtuma. Helikas, ma mäletan õigesti, et teie olete esimene päris ametlikult kvalifitseeritud estraadilaulja Eestis. Kas see võis niimoodi olla? Estraadilauljat ei ole minu diplomi peal, aga minu diplomil on, on, mis ma 60. aastal konservatooriumi lõpetamisel sain sel aastal justkui minu lõpetamise aasta juhtus niisugune asi anti välja üleliiduline seaduset, võis lõpetada konservatooriumi kontserte kammerlauljana. Kerge muusika hinnanud hinnatud tol ajal tol ajal olid, need olid Glada lauljat, kes tegid, tegid sellist muusikat, aga minu diplomi peal on kontsert ja kammerlaulja. Heli, kui te diplomi kätte saite, siis kuidas teile tundub, kas valik, mis sai tehtud, paistis otsast lõpuni hea ja õige? Paremini mul ei oleks võinud minna sellepärast et ma sain teha oma pooletunnise kontserdi Laansoo ansambliga Estonia kontserdisaali laval. Eksamiks ja laul laulu armastasin ma niisamuti, selle ma tegin konsi saalis Suvorovi puiesteel. Ma pean ütlema, et ma olen õnnetähe all sündinud, ma olen õnnelik inimene, et minul on elus läinud nii, nagu ta on ja mind on alati pandud just õigesse kohta sinna, kus minu kohtun. Kas inimeste ees olemine on olnud alati meeltmööda või lihtne teie jaoks, sest lavakarjäär seda ju paratamatult eeldab. Üks asi on, kui inimesele meeldib väga laulda ja ma saan sellest aru. Teine asi, mis mõnikord võib natukene probleemne olla või küsimusi tekitada, on just see, tuleb harjuda ka suurte masside ees olemisega, mis populaarsusega paratamatult kaasas käib. Ei, vaat meil ei olnud tol ajal ei tehtud neid suuri staadionikontsert nagu hiljem. Mul läks nagu moodi seal, kus kõik sõitsid ringi, seal autodega staadionile laulsite. Aga meil oli niimoodi, et olid vabaõhukontserdid ja siis olid saali kontserdid. Ja ma pean ütlema, et mida lähemal public mul on olnud, seda paremini ma olen ennast tundnud, sest et mul on. Mul on eluaeg meeldinud vaadata oma kuulaja silm ja, ja nende kaudu ammendada energiat ja samas energiat ära anda kuulajale, tähendab, see on, see on niisugune vastastikune, andmise ja saamise rõõm. Et see, see on üks jumalik niisugune tunne ja see on, see on üks suur õnn oma kuulaja silmadesse ja tunda, et see, mis sa oled, tahab talle öelda, et see jõuab temani ja ta saab sellest toitu. No ja luuüdi atrulli Onlooja loo, turgude meil, laad kui sul kõik libedalt. Nojaa, luukiusatu teksti Tiina ette näha jääb kindlaks meeste. Kiusad tõuseks. Kui läheb libedalt? Kui läbi vedanud? Valdemar, kuidas teile tundub, kas te olete kunagi mõelnud, et teie oletegi see inimene, kes on lavale sündinud? Ei usu. Aga see paistab igast. Tähendab, ma olen niisugune, kuidas öelde pikaldase valmimisega Nii et saarlane juhuslikult Eiale südamest kahetsen. Aga kõnemasse tõusin lavale peaaegu rohelise lauljanna puudusid praktiliselt igasugused kogemused. Õnneks Georg Ots ja meta Kodanipork olid operetižanris loobunud. Ja nii me pääsesimegi Helgi Sallo ka kohe nii juhtrolle kehastama. Muidugi, Helgi oli lõpetanud draamastuudio, aga minul puudusid üldse nagu lavalise ettevalmistused, nii et jah. Ühe asja unustad ära, Helgi oli kokakooliga lõpetanud. Ja see, see vajab mälu värskendamist ja, ja lahtirääkimist, kuidas on võimalik astuda Georg Otsa saabastesse või jälgedesse, olemata saanud lavalist ettevalmistus kuskohast te tulite ja vot see on mind kõige enam alati häirinud, kui öeldakse, et sa oled Georg Otsa mantlipärija. Ega see ei ole niimoodi, et võtad nagist mantli ja paned selga selle nimetuse pealt väga pikkade aastatega õigustama ja. Nii nagu ma ütlesin, et me sattusime kohe üsna pisikeste mina eriti pisikeste lavakogemustega üsna raskelt tööülesannetega kokku puutuma ja selliseid kahtluse ja otsimise ja leidmise momente oli vahel isegi kuni esietenduseni, et kas ma ikka väärin oma kohta selles autoriteetsus majas need aastakümned tagasi, kas te olite põdejad? Üldiselt küll jah, aga elu on õpetanud ja ma olen püüdnud käia lahtiste silmade ja kõrvadega ringi, kui suured eeskujud laval esinesid, ma püüdsin ikka lava kõrval, et jälgida ja vaadata ja ja noh, ma arvan, et ma sattusin Estoniasse, tema õitseb perioodil, kui olid visiit kaardideks, sellised, meie rahvuslikud suur, kuid nagu Georg Ots, Tiit Kuusik, Hendrik Krumm, Urve Tauts, Anu Kaal, Margarita Voites, Helgi Sallo. Igast hääleliigist oli ekstra Voldemar, kas ta päriselt oskate spinninguga lanti visata? Ei oska? Ei oska? Aga tookord pidin loopima, siis ma pidin peaaegu endale nagu. Oli päris tegu, et jahe, enam-vähem usutavad, ma saan aru, miks nad filmivad, vaat niikaua. Paneme lava selles mõttes paika või jagame kolmeks kuidagi ära, et, et jälle aru saada. Kuidas see kõik nii on läinud. Teater, film, muusika, igatühte eraldi vaadeldes, mis tähtsus ühe või teise puhul. Kui suur see tähtsust teie jaoks on, teete te neil kuidagi vahet, mis on tänu millele sündinud? On ikka 68. aasta. Vabandust, ma hakkan väga pikalt-laialt rääkima. 68. aasta oli õnnelik aasta minu elus. Kevadel toimus esimene estraadilauljate võistlus, kus meil Helgi saluga läks võrdlemisi hästi. Paar nädalat hiljem vaatlesin konservatooriumi, sisene fantastiline kahenädalane ringreis Ida-Saksamaale Peeter Sauli orkestri ja siin olevate solistidega. Suvel olid mehed, ei nuta filmivõtted ja sügisel oli Sotšis rahvusalul üleliiduline ja hiljem rahvusvaheline lauljate konkurss ja nii et see oli Hannelik aastal, nii et sellel aastal sai kolme erineva asjaga väga aktiivselt kokku. Mulle täitsa päris täpselt aru, vabandust. Kas, kas te ei taha rääkida päris täpselt? Ei avakaarte nende sündmuste arengu koha pealt ei taha või milles küsimus on? Ega ma ei oska suurt rääkida. No võtame siis ükshaaval jah, kas või seesama film näiteks. Filmiga oli niimoodi, et Sulev Nõmmik, kuna me olime teatris nii mitmeid rolle teinud või no tema lavastajana ma võiksin olla tõesti talle tänulik, sellepärast et tema oli üks minule avastajatest, kes, Üldiselt tal oli vahel selliseid avantüristlike käiketta, usaldas võrdlemisi rasketesse osadesse veri, rohelisi noori lauljaid. Ja mina olin üks selliseid ja kuna meil oli kolm, neli Niukest toredat lavastust olnud juba siis ta otsis sellele telefilmile, mehed ei nuta. Tänu sellele, et oli juba teater, et oli ja Nõmmik jah, ja sealt hakkasid sündmused hargnema. Ja teater sündis tänu sellele, et te olite juba lauljana midagi teinud ja laulmine pisteid teatrisse ja niisiis me oleme saanud enam-vähem paika. Pirkuses. Vairustuspektritkemarkita korpus jätkab jõud, siis vaatan Hirmust. Lavale karata hirmus tahtmine lavale karata, ikka, tõmbab vere käima küll. No miks ta tõmblusi Seltekene vanad head ajad tulevad meelde mu elus. Ma olen sõnu nii palju juba ümber teinud. Et päris huvitav oli kuulata selle vana tekstiga, mida ma nooruses laulsid. Mind ma käin lapselastega tsirkuses, sest etav lastega ei käi, lapsed on ise juba, nemad tahavad, nendel on omal lapsed juba. Ja ja see, see laul on niisugune laulmis elab igavesti ja mis on iga valitsuse ajal kõlbab laulda, sest rahvale tsirkust ja leiba, siis on ta rahul. Kas te mäletate heliga, kuidas lugu teieni jõudis, mis esimene mulje oli ja ja kas võib öelda, et see on üks teie nii-öelda tunnuslauludest, ehk kui öeldakse tsirkus kusagil mängib siis Heli Lääts on, on see, kes meelde tuleb. No ma arvan küll, sellepärast et ma ise tulen ka endale meelde Autor andis minu kätte selle nooti, ütles laula, see oli vestlus kontserdilaul. Kuidas helilauljana solistina lauluvõistlustega omal ajal läbi üldse saite, oli vist aegu, mil need põhimõtteliselt kaunis sagedasti ja see oli iseenesest mõistetav peaaegu regulaarne asi. Aarne Oidi nimelise lauluvõistlused toimusid iga vana-aasta õhtul Estonia kontserdisaalis alguses. Nii et aga siis hiljem, kuna rahvas ei mahtunud sinna sisse, siis viidi ta linnahalli üle. See saal ja liiga suureks selle selle võistluse jaoks, nii et ta vaikselt hakkas hääbuma lõbuse võist. See oli laulude võistluslaulude Ani laulude võistlus, kui palju oli seal loota lauljatel ja kui palju sa neid aitas? Lauljat võtsid seda niimoodi, et see oli nende võistlus, aga mitte mitte heliloojate võistlus, aga üldiselt suurtegijad olid seal ikka Aarne Oidi ja hiljem tuli. Ükskord tuli vota Helgi Sallo, tuli tuli Tambergi lauludega seal kaks aastat järjest, võitis Oidi võistluse, lõi kinni nii-öelda. Kolmandal aastal laulsime temaga Ignaatjevi rongisõitu ja siis ma võtsin nelgi ümbert kinni, ütlesin, võtame teatepulk ainult üle, et ma, ma enam sinuga ei saa võistelda. Ja nii see läkski, nii et Helgi oli nagu mingisugune värske tuulepuhang seal kitarri, nii niivõrd puhas ja niivõrd niivõrd hääl oli tal väga omapärane ja ja jälle üks nendest lauljatest, keda mitte kellegagi iialgi segi ei aja. Voldemar, kas teil on ka eredamaid hetki lauljakarjääris seotud, mõnega nimetatud lauluvõistlustest ja selle najal peale tähendab, Oidi nimelise lauluvõistluse toimusid ka tippmeloodiavõistlused raadios see oli vist kord kvartalis, nii et sellel ajal paljud eesti heliloojad kirjutasid ikka väga aktiivselt laule, nii et meil oli piisavalt suur eesti laulude repertuaari kallal. Ja siis oli veel viljaveski ja mina aga üldiselt ikka väga paljud olid tol ajal, nad olid professionaalsed heliloojad, nad olid kõik konsid lõpetanud ja olid ikka. Siis kirjutasid helinat laule see viisimeistrid. Viisimeistrit Jarno tol ajal oli ikka, oli vaja laulda, aga mitte mitte esineda. Sisse jääb õlidega. Voldemar, kas te mäletate seda päeva, seda hetke, seda sündmust, mil ta esimest korda oma ihusilmaga Heli Läätse nägite või temaga rääkisite, tuttavaks saite, et tähendab hääle järgi ma teda tundsin ammu-ammu, sellepärast et ikkagi ta tuli nagu särav komeet ja püsis esileedina väga pikki-pikki aastaid meie laulutaevas. Ja issand jumal, kui palju laule seal laulsid, mis muutusid üldrahvalikult lauldavaks maikuu suur toomepuu või ei me ette tea, kas volga või tuleb. Ja nii edasi, aga esmakordselt nägin ma süvis olla 58. aasta kevadel. Terval lähedal oli pisikene koorküla rahvamaja ja ma ei mäleta, kes seal esinesid, sina olid naistrioga ja Peeter mängis klaverit ja vist Elmar Kruus mängis trumme. Aga see on mul meeles, et ma ei tea, kas siis rahvamaja klaver oli korrast ära, nii et mehed tirisid ühte pianot pianiino kusagilt. Ja umbes kolme meetri kauguselt. Siis näed siis mina, mina sind küll ei näinud. Ma ei vaadanud nii sügavalt silma. Ei, mul ei olnud prille, s-i. Aga ei läinud palju mööda, kui te saite muude riikide kõrval kooskõlastada sedasama Ida-Saksamaad, millele juba Voldemar viita. Tegelikult, kui te ütlete niimoodi, et oi, see oli vahva, siis see vajab natuke seletamist ja meenutamist. Sina mäletad? See oli fantastiline, nagu ma ütlesin, 68. aasta. Ja tolleaegne Eesti arvutit Einormikiks Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel ja neli viis solisti Kalmer Tennosaar, Heli, mina leelo kar, Leena värk oli ja vist väga tähendab mõned kontserdid tegi kaasa ka. Ei tule, nimi pole tähtis ja ja see oli, see oli fantastiline kahenädalane ringreis, kui palju huvitavaid kohtumisi oli näiteks meeles, Strans sundis. Seal on suured laeva ehistutust, tehased seal oli päris palju ka vene spetsialiste tööl ja pärast lõpubanketil nad ei jõudnud ära imestada, et need eestlased oskavad kõike. Ja vot siis oli küll mitmeid kordi niisugune kõhe tunne, et kas jõuame koju tagasi või ei. Ja mina olin džauli kaenlas. Mul ei olnud läbi traat. Ei no üldiselt see oli tore reis, mul on sealt jäänud meelde ka see, kui noh, üldistust. Jaa, aga ma mäletan seda, kuidas meie orkestrile oli alati niisugune komme, et nad kippusid hilinema ja hilinema väljasõiduga ja Warnem endasse või kuhu me sealt Rostokist sõitsime välja ma ei mäleta täpselt, mis koht see oli. Kuskil 18 kilomeetrit umbes oli sinna maad ja ja siis Petersauri tõuseb püsti, enne kui nad kui jõudsime, tähendab, eelmiselt kontserdilt tagasi ütles, et me peame siiski seda saksa ordnungit natukene ikka silmas pidama, et nad on väga korraarmastajad, inimesed ja kõik ja meie teeme oma margi täis, kui me kogu aeg hilinema niimoodi, et kes järgmine kord hilineb, see, see tuleb taksoga järele. Järgmine päev nagu kell tiksus, nii buss sõitis ja keda ei olnud minul? Olid. Aga meie olime kella valesti vaadanud niimoodi, et me tulime linna pealt, jäitsin pikalt, ah et meil on veel üks tund aega aega natukene jalad alt ära lasta, et kontsert on ees ja ja siis, kui me Need vabandust. Mul on veel meeles, et me sõitsime Moskvast Berliini. Vene esimese reaktiivreisilennukiga Tu 104. Niisugune tunne oli nagu oled kana kuudistaniikigises ja kägises vajas meeletult pika hoovõtu rada ja vot siis oli küll nii tõeline terav elamus, jätkas ta, kopsatav alla tuli alla. Ei maand oskuste. Heli ma ei saa ikka sellest kuidagi ümber. Kuidas te kohtusite Peetriga, sest ta ikkagi oli inimene, kes kujundas teie karjääri, ta oli ikkagi inimene kes kujundas teie karjääri rohkem kui keegi teine, eks teatas öelda, kui suur see roll täpselt oli, et ma kujutan teda ise ette olemata kunagi isiklikult temaga kohtunud. Suur ja ikkagi poksija ka olnud. Inimesena, kelle sõna ju maksab, et kui ma ütlen, et on niisiis siis on nii. Ja nii pidigi olema ka muusikasse laval pidi nii olema. Eks ma ikka vigurdab, vingerdasid ka natukene, ega ma siis kõigega nõus ei olnud ka? Ei tegelikult ma Peeter Sauli esimest korda nägin 50. aasta laulupeo ajal, kui me läksime Sakala keskusesse sinna kuulama kontserti ja siis tulevad sealt laval, et kõige eest tuleb kontrabass väga imposantne, niisugune pikk brünett poiss, ilus ka veel. Ja siis tuli üks pisikene akordionimängija, Uno Naissoo. Aga kes klaverit mängis, seda vist klaverit ei olnud, olid trummid, kest, trummide taga ma ka ei mäleta. Hilja Hollas jaa, krutop laulsid duetti ja Peter mängis kontrabassi. Ma ei teadnud, et ta Peter Saul on siis ja, ja siis oli seal üks tütarlaps, kes kelle perekonnanimi oli, kas laulis seal ja, ja siis ühesõnaga niimoodi seal, nii ma nägin esimest korda seda ansamblit Peeter Sauli, ta jäi mulle sealt meelde. Ja siis, kui ma juba muusikakoolis olin, siinsamas olin, istusin, siin on ju laiad aknalauad, istusime tüdrukutega aknalaua peal ja järsku tuleb sealt, et kahe poole uksest sisse üks niisugune härrasmees väga elegantses ülikonnas ruudulises selline brünett ja siis läheb minust mööda. Aga tol ajal sukapükse veel ei olnud. Kui naised naistel olid ikka need tripid, nõndanimetatud aga neid, kui nad natukene jäid niimoodi mitte just väga hoolikalt ära ei peitnud, siis siis nendest jäid niisugused nupud siia nende sukkade kinniskohtadest läheb see imposantne härrasmees minu minust mööda ja vajutab näpuga. Küsib, mis see on? Ma ma vaatasin selja taha ja siis ma alles sain aru, et see oli see sama kontrabass, kes minu minule tähelepanu osutas. Mina muidugi kargasin sealt aknalaua pealt maha, mul oli vihmavari pandud noodimapi peal, et seda modi ristija. Tormasin kahe poolega ukse, üks pool tõusest, tormasin sealt läbi, vihmavari läks katki, praksti, see läks prügikasti ja vot see oli esimene kohtumine, siis ma sain aru, et see on nüüd see nüüdse Peter Saul, kellega mul siis hiljem mõned aastat hiljem ma hakkasin tema ema ansamblis laulmas 53. aastal. Linda Saul võttis mind oma ansamblis seal raadio Eesti raadio naisansamblis laulma ja siis juhtus niimoodi, et tema alati kutsus oma ansamblid ja, ja siis kolleegid oma koju, oma sünnipäevale, vat siis ma esimest korda vaatasin Petriga silmast silma ningud. Öelge heli, kui te olite koos Peetriga juba siis viidates jällegi tema sportlikule minevikule. Kas te mäletate juhuseid, kus tõepoolest neid poksija käsi võis vaja minna või piisas pilgust, sest eks neid pilgu viskajaid võis olla ju omajagu, ma arvan. No tagantjärgi tuli välja, et neid oli päris palju vist. Aga mina olin niisugune naiivitar, kes ei osanud välja lugeda nendest pilkudest, midagi. Oskas lugeda muidugi. Tema ütles, et ta ei ole armukade, aga tegelikult oli ikka küll. Nii et ma pärast nüüd tagantjärele, et paar korda on ikka korrale kutsutud ka neid, kes niimoodi võib-olla oli vaja korrale kutsuda. Eurovisiooni laulud meeldivad teile või Saul ütles, et on vaja, peab laulma. Nüüd ma valisin ise need laulud, mida ma tahtsin laulda ja mina sellepärast, et ma eiole laulnud ühtegi laulu, mis ei oleks mulle meeldinud. Sest need laulud, mis mul noodipildis ei ole meeldinud ja mis mul on etteSengitud niimoodi, nii et ma arvan, et lihtsalt laulmata jätnud. Palju on räägitud sellest, kuidas kasvõi Eurovisiooni lauluvõistluse lõppedes seesama võidulugu öö jooksul umbes ära vormistati ja järgmisel või ülejärgmisel päeval võis kuulda eestikeelset versiooni, kas see on legend või ikkagi asjad käisid. Asjad käisid niimoodi, aga mitte kõik ei olnud niimoodi, ühesõnaga näiteks tänav, pink ja puu oli niisugune üks nendest ja mis minu repertuaarist on nagu jäänud minu, minu üks sellistest lembelauludest, mida, mis tõesti mul on väga palju rääkinud ja öelnud nähtavasti sellepärast, et meie lossimäed ütlesid mulle alati meelde seda neid aegu, kus me tüdrukutega õppisime seal lossimägedes ja puude all seal pinkidel istusime ja eksamiteks, aga ma olen nelja lauluselt laulnud. Nii et ühesõnaga, see on. Ei oska rääkida. Hakkan kokutama, kui ma tahan midagi väga tõsist rääkida. Parem teen nalja. Voldemar neid juhuseid kindlasti on olnud. Küsimus on, kui palju te olete nõus avama neid et populaarne olemisega seotud tähelepanu vastassoo poolt pööranud selle jutu nüüd siis, mis minust heliga rääkisime siin justkui peegelpilti ehk kas, kas Eestis kaasa elavad neiud ja naised võivad Kaarust ära minna mõnikord? Ei oska öelda, eks meie elukutsega kaasnev nähtus on teatud tähelepanu. Ja seda on tunda saanud ilmselt kõik, kes on olnud mõningatel hetkedel noh, tähelepanu orbiidis ja. Ma ei ütleks, et ma noh, tähendab, et horoskoop on nüüd väga olulisel kohal minu elus, aga eks ta nagu tuntust suurendas küll, aga, aga seda ma võin küll öelda, et näiteks Helgi Sallo tuntus plahvatuslikult kasvas. Ja kindlasti Nov, Uno Loop ja aga eks mingi mingi tähelepanu oli ka meil, aga muutusse näiteks tajusid ta seda siis, kui te olite Filmis spinningut veetleva liigutusega loopinud, et mis siis tänavatel toimuma juhuslikult kauplusesse läksite, kui oli minna. Noh, ma ei ole kunagi olnud nüüd niisugune eriti suur pommiplahvatus, nii et sosistatud ja, või vahel on mõnda tuntud laulu püütud kuuldavalt minu läheduses laulda ja nii et jah, on, on ka järel, kuidas see välja näeb, et jalutate kaupluse riiuli juures ja siis mõtled, et kas mul on hääled peas või? Mis toimub, ei tohi sellest häirida lasta. Ma ei ole nüüd niisugune niisugune meeletu suur tõmbenumber kunagi olnud, kus sa tead, ma arvan. Jah, ma oleks pidanud selle küsimuse ilmselt helile hoopis esitama. Kui suur tõmbenumber toiga poolest olla? Muidugi jah, kui me helgiga koos hakkasime teatrisse. Esinema siis ma mäletan noh, tollel ajal oli nagu niisuguseks kauniks kombeks, et kõike maha kantud tükid müüdi televisiooni. Ja kui paar korda oli näidatud Ülo Raudmäe muusikali ja siis oli tähendab draamateatrisse tulnud niisugune kiri Eesti Draamateater tugeva tee ühe aa'ga. Palun see kiri anda sellele poisile edasi, kes mängis kiri nõudmiseni oli see muusikal ja kes jäi lõpuks Pille peigmeheks? Ma olen neid kirjakesi püüdnud säilitada, aga väga sagedasti elukoha vahetuse tõttu. Rääkida, tegelikult oleksin paljust, aga see poolteist tund on läinud kaunis kiiresti, ruum on palav. Proua Heli, ja ära Voldemar, aitäh, et te võtsite selle kutse vastu meenutada ja need vanu aegu uuesti rääkida. See on nii tore. Ma loodan, et see tunne on vastastikune, et te saite siit inimestega kohtades sooja tunde ja toredate emotsioonide ja on, mida meenutada, teil ka? Ma palun teilt veel ühe sooja aplausi selleks et panna meie õhtule üks sümpaatne punkt, aitäh. Ta ei rändada, põivan. Koduran truu liigast. Ranna Divinid perias, mida sel ajal Võõrsil sendi. Veere meelte rannas tuulde ta on. Laine Rand ära kuivanud laen. Miinimum ivale jätkab. Oral. Insey laagri piinlik. Siia võõra jupaelniooni külva. Meeldib see nimi. Minu keel ei valeta ju murakal ma. Rauk.