Vikerraadio ja Eesti riigi 100.-ks juubeliks 2018. aastal koostab Eesti teatri- ja muusikamuuseum koos Eesti vabariik 100 ning teiste koostööpartnerite abiga Eesti levimuusika näituse ning asutab Eesti muusika kuulsuste koja. Selle raames leiavad aset kuulsuste koja kohtumisõhtud. Nüüd kuulete salvestust 2016. aasta oktoobris Eesti teatri- ja muusikamuuseumis toimunud kohtumisõhtult pealkirjaga biit ja pass, kus külalisteks kolm legendil kolm bassimängijat Vello Salumets, Peeter Kjääri ja Mart Helme. Jutuks tulevad kuldsed kuuekümnendad optimistid, mikronid Viking ja ansambel Fix. Vestlust juhib stende. Tere õhtust. Väga tore näha, püüdsin eriti heameelselt. Enamus laulan täidetud, mina olen mees mustas. Sten Teppan on mu nimi, aga sa õhtu siin, mis kannab alapealkirja piitja pass saab olema kindlasti hoopis rõõmsamatest toonides kui, kui see, kuidas mina välja näen. Me nostalgitseda ja täna päris palju inimestel mulle tundub kombeks, on ikkagi mäletada head toredaid ja lõbusaid juhtumisi ma loodan nii mõnestki neist, mis toimus umbes 50 aastat tagasi või isegi natukene rohkem. Me siin täna õhtul kuuleme, enne kui avalugu kõlab. Lubage mul tutvustada, võib-olla kõik näod ei pruugi siin minu paremal käel, kes toolidel istuvad tuttavad olla, aga see on nii ja naa. Kaugemalt alustades, daamid ja härrad, tänase õhtu üks peategelastest, peaaegu oleksime saanud tervitada presidenti, palju ei jäänud puudu. Mart Helme. Keskel istub härrasmees, kelle nimi on Peeter, käärib. Ja mulle kõige lähemal tänase õhtu kontekstis ja üldse sellest ajastust kõneldes võib vist öelda, et elava entsüklopeedia mitteametlikku tiitlit kandev Vello Salumets Juttude juurde jõuame hetke pärast. Nautige tänast õhtut. Avalugu tuleb siit. See oli ansambli The Beatles klassika otsa koolibändi esituses. Kujutan ette, et siin saalis on inimesi omajagu, kellel seda natukene kiirema kiiremini põksuma hakkas. Aitäh neile. Me kohtume tänase õhtu jooksul nendega veel rohkem, kui üks kord julgen lubada. Sissejuhatuseks, ma arvan, võiksime enam-vähem faktiliselt paika panna, kes, millega ja kellega aastakümneid tagasi tegeles, ehk tänase õhtu kontekstis siis piitja pass ja alustame Mart. Kas Viking, Pärnu, umbes 15 16 aastase poisi jaoks oli, oli see kõige algus või? Oli algus ja ma arvan, 1964 oli see ja muide seesama lugu, mis kõlas, oli üks inspireerijatest ja seda lugu ma olen laulnud rikkingiga ja praeguseks meie hulgast lahkunud Peeter väljakuga oma tea sadu ja sadu kordi. Ja Mart, kui teenistuslehe nii-öelda kiirkorras üle vaatame, siis mis ansamblit ka. Me saame veel täna õhtul kokku. No Viking oli esimene ja Viking oli see, kus ma õppisin pilli mängima, nii hästi-halvasti kui ma õppisin. Miks ma passi peale sattusin? Nii nagu nii mõnigi teine bassimees sellepärast et soolo või rütmi kitarriga ei tulnud lihtsalt toime ei suhtunud neid akorde väänata seal niimoodi välja ja, ja siis öeldi, et kuule, teades alandatakse, puised sõrmedetajate saadee passi parem. No ja siis saigi seda passi hakatud mängima. Pikapeale muidugi ka õnnestus ikkagi akorde hakata lööma, ehkki ma ei ole kunagi hea kitarrimängija olnud. Keskkooli aeg oli, oli niimoodi, et nagu ma oma mälestusteraamatus, mille Paavo Kangur on kirja pannud ka kirjutama, ei õppinud mitte kunagi. Ma läksin koolist koju, ma viskasin oma koolikoti nurka ja võtsin selle hommikul. Heal juhul vahetasin õpikud ainult ära. Ma ei õppinud mitte kunagi. Eks ma vedasin aastaselt kuidagi kahtede kolmede läbi. Aga põhisisu oli seesama bändi tegemine, see oli elu sisu, see oli kõige-kõige tähtsam asi. Aga, aga edasi, sõber Mait, Mait Eelrand istub siin esireas. Temaga saime kokku Kvissentali ühiselamus Tartus. Tema oli Eesti film ja mina olin ajaloolane ja vaatasin, et käib mööda koridori ja suitsetab kogu aeg, tunnistab kitarri. Kuna Väino Land oli ka tulnud Tartusse õppima, tema oli Sindi bändist vibro siis Väino tuli mulle ligi ja talle omasel väga konkreetsel mõõdus bändi tood tegema hakata. Mõtlesin, et oh, on ikka jaa kidramees konsul On küll. Ja vaat niimoodi see fiks sündis. Fixi esimene koosseis oli ka, ma ütleksin, et no ta oli ikkagi pikki aastaid üks elu kõige olulisemaid koostisosi vaieldamatult. No siis ma lõpetasin ülikooli ja tulin Tallinna ja, ja maid tiris mind jällegi ansamblisse Olmerid. Mis oli selline, noh, lokaalne tantsubänd, tegutsesime põhiliselt Arukülas. Sealt edasi, mul sündisid kaksikud ja ma ei jaksanud enam Aruküla vahet sõita. Ja sattusin sellisesse koosseisu. Jüri-Mikk Ta oli, oli mees, kes oli see mänedžer ja hing seal elab praegu Saaremaal ja tegeleb minu meelest turismiga. Tiris mind koosseisu nimega hallo ja sealt kasvas välja vitamiin, mille esimeses koosseisus ma väga lühikest aega virvendasid, on tõesti väga lühikest aega. Virvendasin. Ja siis tuli juba hübriid. Ja hübriidi solin, ma 79 alustasime ja 86 mina lõpetasin ja hübriidtegutses natuke aastat paar veel veel edasi, kuni kuni siis lõplikult lahku läks, aga aga mitte sellepärast, et mina ära tulin. Ma ei taha, et jääb selline mulje, et, et mina lahkusin ja siis nagu bänd bändi niisugune tugisammas kadus tuli peale Gorbatšovi karskusperiood, töö kadus ära. Igasuguseid süldipidusid, lõikuspidusid enam ei olnud ja rahad kuivasid kokku ja poisid hakkasid, kes kuskil kõrtsis ja kes kuskil mujal seda igapäevast leiba teenima. Ja lihtsalt see bänd vajus laiali vaikselt. Mina läksin ära maale pulle kasvatama. Oli selline tore periood elus, ma ütleksin, et üks õnnelikumaid perioode minu elus Jah, aga see on juba mõne teise õhtu teema ehkki kindlasti huvitav ja nii edasi, aga Mart kaunis soliidne nimekiri mehe kohta, kui ma nüüd ärritama narrima hakanud, kes pilli mängida ei oska. Kuidas võimalik? No võimalik on sellepärast, et ma ikkagi suuremalt jaolt laulsid Väga hea, me jõuame sellest rääkida põhjalikumalt, aga Peeter saab oma teenistuslehest ka põgus olevat. Tähendab noh ja alustame sellest, et pillimänguhuvi tekkis kõigepealt pae tänaval, kus me saime siis esimestesse Nõukogude Liidu paneelmajadesse korteri ja kõige esimene tegevus algas keldrist, kuna seal oli üks keldriboks, mis oli ainult põrandad valmis saanud ja seinu ei olnud, siis see oli meil lavaks. Siis me muidu oleksime julgemaks, läksime juba trepikotta ja see aasta oli siis kuskil 63 ja neli. Ja 65 oli asi meil nii kaugel, et me hakkasime siis juba bändi tegema ja meie bändi tegemisest kuulis ka siis üks üks koolidirektor ja kutsus meid siis sinna kooli, see oli siis Tallinna 16. keskkool kutsus sinna õppima ja me tegimegi siis niisuguse saatusliku otsuse, et läksime poolest üheksandast klassist 40 teises keskkoolist üle sinna kooli, kus meile anti siis kõik võimalused, me muidugi juba nääripeol seal tegime esimese nii-öelda etteaste. Ja ja siis 66 kevad oli juba aktiivne tegevus, siis liitus meiega Tiit Kõrvits, Harri Kõrvits ja natuke hiljem ka Heiki Johanson, sest esialgu olime me aint instrumentaalansambel ja, ja mikroette nime all me oleme, tegutsen täpselt kuni 85 ja seesama lõpetamise põhjus oli seesama, nagu meil Mart praegu just välja ütleski Gorbatšovi hea seadus, sest turg kadus ära, meil oli isegi kolm pulmamängu juba kokku lepitud ja need jäeti ära, sellepärast et alkohol ei tohtinud lauale panna. Aga muidugi aegadesse mahub ka koost. Ansambli Merli ja isegi suur koosseis oli meil 73 74, kui me olime Kiirovi kolhoosi all, siis oli meil torudega bänd, meile siis oli tippsaavutus, oli Nõukogude Liidu poliitlaulude festivalil, saime peldses esimese koha kusjuures meie seda ei teadnud, et see on poliitlaulude festival. Kui me kohale jõudsime, siis nägime suur, siis oli seal maja peale, seal oli umbes nagu kino kosmose ainult kahe rõduga ja priletutsiastika festivalil politseisse sky Disney. Ja me lõime ära ühe looga, mida laulis tolleaegne glooria kelner Vadim poletajev ja loo nimi oli fragi. Rad Nujuhatu. Ja see oli, see oli ehtne, seal ehtne röök, laudis kõlbas poliitlaulude festivalil esimesele kohale. Aga Merliga on ka koostöö olnud siis mitme aasta jooksul salvestusi on olemas, jah, koosseis, põhikoostasid tal siis 30 kolmetuumik ikkagi, jah, lõppes 25. aastal ära hiljem angises mingitelt eri põhjustel kokku saadud ja ja praegu on siis nii-öelda minu kokku veetud sama härra Mait Eelrand, kes oli kunagi mardikaaslane ja Peeter Podolski. Me oleme nüüd siis 11. aastal loodud ansamblis. Kui ma oleksin öelnud oma vanematele, et ma kavatsen kooli vahetada, selleks, et pilli mängida oleks vähemalt rihma saanud, kui mitte rohkem. Missugune olukord oli, oli sinu kodus? Ei kodus sel teemal eriti juttu olnud, sest ma olin suhteliselt ise seisab. Ma ei läinud mitte üksi, me läksime koos pinginaabriga Toivo Tammega, kes hiljem mängis Kännu Kuke bändis ja mikronites muidugi lõpuni. Ja tiriseme veel kaasa ka Martin Veinmanni, kes oli meie klassivend. Aga kuna tema bändiga seotud ei olnud, siis ta mõtles, et ei ole mõtet lasta, õpib edasi trüki tõeliseks. Meie õppisime raadiotehnikut. Ja Vello, sinu sinu taust ja tegemised, neid on hästi palju ja väga kirju, aga ehk võtad kokku? No ma üritan hästi lühidalt rääkida, alustasin vist oli 14 ja oli niisugune ansambel nagu Kings aga seal olid juba kõik pillimehed olemas ja mul jäi ainult üle passi mängida, nagu et ma oleks midagi muud pilli valinud, sest akordionit Moskasin mängida. Aga, aga kuna poisid läksid sõjaväkke, siis julgesin maga välja pakkuda variandi, ma tundsin toomas kõrvitsat, et kuna nemad mängisid konkureerivas ansamblis juuniorid kuule, nendel läks ka poisid sõjaväkke, teeme uue ansambli ja leidsime siis kõik mõttekaaslased seal ja, ja nii edasi, nii sündis siis üks legendaarne bänd nagu seda optimistid. Kui optimistid olid laiali läinud, siis olid mõned aastat vahet, ma üritasin ka, ma käisin juba konservatooriumis teemas, üritasin paar niisugust suurt suurt bändi kokku ajada, alla mammast tapase ja plaatsetandeeerrze ja nii edasi. Aga sellest ei tulnud midagi välja, sest kümmet meest koos hoida proovis ei saa, kolm tükki tulid ülejäänud ikka siit kuidagi ära slikerdada. Ja siis 72. aastal kutsusin ma uuesti Toomas kõrvitsa, ütlesin, et nüüd on väike auk siin eesti muusikas. Aga teeks mingisuguse nihukese Hola ansambli või, või külaansamblile. Ja Toomas ütles, et okei, võtame siis veel Taivo Linna ka, nii et ühesõnaga mina olin selle Kukerpillide ristiisa. Kahjuks läksin ma pooleteist aasta pärast sõjaväkke, tulin tagasi ja mind enam sinna bänd ei lastud, sest oli juba teine meie sees. Ma mõtlesin tühja temaga. Ma teen veel ühe ansambli, lõin ansambli palderjan, mitte mitte hullema või mitte kehmema. Nii et kunagi minu üks hea kolleeg Vello ürton ütles, et salumets on mänginud ainult heades bändides. Kui te panite tähele neid aastanumbreid siin, millega songleerite siis 63 64 65, see oli see aeg, millest me praegu rääkisime põhiliselt ja et toonasest olukorrast ja tuultest kuidagi pilt ette anda või et me oleksime samal lainel, mis siis tegelikult täpselt toimus ja mis ja kuidas ansamblit teinud mehi mõjutas. Aga jätan äratundmisrõõmu teile võib-olla, võib-olla on huvitav nii-öelda mõttemängu mängida, aga kuidas või mismoodi võis asjasse puutuda? 50.-te aastate lõpp ja see oli Marino marini ansambel läks mööda kolm aastat, sügis 1962. Kui sama kollektiiv oli laval Tallinnas. Publiku hulgas oli ka 13 aastane Vello Salumets. Vello see olukord, see vaatepilt, kui sarnane või kui erinev ta võrreldes sedasama videoklipiga paistis tookord kolmeteistkümneaastasele kruttile, kes. Põhjusel üldse seal kontserdil oli, ma pean parandama, Ma olin 12 aastane. Lihtsalt ma ei tea, minu ema tuli koju, ütles, et meil on Estonia kontserdisaali kaks piletit, et mingisuguseid itaallased tulevad sinna ja läheme lihtsalt võeti pois kaasa. Läksime, istusime saalis, rahvast oli puupüsti täis, mängisid täpselt titalyanosid ja, ja ma mäletan, mul on hästi meeles, et sisse kontrabassimängija ütlesid, nüüd ma laulan teile moest moodi tulnud laulu ja laulis Twisti, mis Chapitšekker ja tantsis seal. Ja mulle jäi sellest nii vapustav mulje, seal üks asi, et ma üritasin kodustada tvist, pidasid Advisti liigutusi, aga muidugi mis oli, okei, kontrabassi ma olin enne näinud ja trummimeeste klaverimängijat, aga see kitarrimängija, kes mängis elektrit, Larry, tal oli punane kitarr, mul on hästi meeles ja see pisikene, kas, mis seal oli ja sealt tuli kaja masinaga tuli kajaefektidega, ta mängis seda see lõimul juba esimesena niukse niukse tule tulukese põlema, et, et Artur Rinne ja Georg Ots, okei, aga, aga see on nüüd natukene midagi muud 12 aastasele poisile. Ma arvan, et Marino marini oli üldse esimene lääne sõna otseses mõttes läänest tulnud ansambel, kes siin Eestis esines. Ma mõtlen, niisugune natukene niisugune, ta ei olnud päris puhas estraad ja natukene ebaniukse piidi maiguga ja nad tegid ju küllaltki need kuulsaid lugusid. Nii et see oli esimene üldse, kes siin käis ja noh, see oli vapustav. Küsimus publikusse, kas siin võib olla inimesi, kes ise vahetult mäletavad veel sedasama sündmust? Üks käsi ikkagi on kabinet Peeter kolm. Mehed rindelt, need, kes, kes ise näppupidi asja juures olid Peeter ja Mart. Kas teie mälestuses ka see kontsert kuidagi on? Täielikult, minul on õnnestunud seda vaadata televiisorist, mis oli kuskil kolm maja edasi Kadaka teel, praegusel Mustamäe teel. Et me olime suure terve maja rahvaga, seal siis nii-öelda hulgakesi ühes toas teadsime, et see kontsert on, et õhtul on kavas, oli ta sees, ma ei mäleta, kas seal siis salvestus kindlasti oli, otse. Igatahes oli tuba rahvast täis ja televiisori üks oli mingisugusel väikse ekraaniga rekord. Aga noh, sellest piisas seal ikkagi liikuv pilt. Ja mulje oli vapustav. Mart. Raadio kaudu ja aga ma ei saa öelda, et maas kunagi mingi Marino marini fänn olnud. Millegipärast ometi on jäänud mulje või tunne kuidagi, et see oli pöördelise tähtsusega sündmus mis läks paljudele korda, mõjutusi andis mingis mõttes justkui suuna kätte. Küsimus niisugune teile kõigile. Saan aru, inimeste saatused ja käekäigud on olnud erinevad ansambleid tehes, aga seal kusagil alguses, kui me mõtleme nõukogude ühiskonna peale ja toonastele normidele, mil sõna karvane oli vist ikkagi väga konkreetne sõimusõna ja halva tähendusega, kuivõrd tuli pingutada, et saaks pilli mängida, et saaks ansambleid teha ja et võiks alata biitmuusika ajastu Eestis. Sellega läks nii ja naa ju, eks. Ma arvan, et asi nii hull ikkagi ei olnud, oli suhteliselt nii-öelda Hruštšovi sula 65. 66. kuni kuni ütleme 68.-ni, kui oli see Praha mäss seal tsehhis, vot sinnamaani oli suhteliselt lubati ja ega eriti torgitud seal vahele, las noored teevad. Loomulikult koolides ei tohtinud käia, koolipoisid ei tohtinud käia pika juuksega, direktor oli ukse peal, lõikas juuksed Sid kõrvadest sinnamaani maha ja mõni muidugi kasvatas pikaks ja ütles, et ma ei lähegi kooli üldse. Et oli igasuguseid värke, aga, aga ma arvan, et muusikat sellel ajal eriti torgitud asi läks hulluks pärast seda, kui siis esimesele Peeter ma arvan niimoodi, et ega jah tõesti piiranguid ei olnud, mingisuguseid, et vähe hakati piirama alles õhtul kell 67 oli muide esimene niinimetatud tantsuansamblite või tantsuorkestrite ülevaatus oli pioneeri vööbrjoviku klubis sihturi tänaval, mis kestis kaks päeva. Neid ansambleid igasugustes punanurkadesse, autobaasidest, neid oli ikka meeletu hulkas neli 50 vist oli kahe päeva pärast žürii oli muidugi tohutu suurrohkearvuline ja selleks, et saada siis esinemisluba, olgu siis mingisugune b, mis kategooria nad olid, kõik selleks pidi oskama siis no vähemalt kaks 30 lugu, ehk siis nagu kolmessetine õhtu tuleb ära täita. Aga kõige kurvem oli ju see, et selle repertuaari sees pidi olema vähemalt 80 protsenti Nõukogude autoreid või siis eesti omasid võis olla 10 protsenti mingi sotsmaade omas ja 10 ainult lääne oma. Küll siis seal mängiti nimedega ja, ja loomulikult oli mitte ainult siis need lugude autoritega lood ise, vaid nad olid ka tantsuliselt järjekorras seal Vassi pidi olema nii palju fokstrotti, nii palju slov, Foxi hambad, Rumbat ja kõik oli arvuliselt paigas, nii et ei olnud, et sa võtsid kätte ja läksid Antsilavtšivi. Seal oli ikka seal oli ikka kõike, et vajaliga rinnet ja Saaremaa valss ja nii edasi. Ma ei ütleks, et mingisugused sellised piirangud olid hiljem ja kui tulid juba Tarifitseerimised, vaat siis oli seal. Ma mäletan, et Pärnus oli üks samasugune kiilaspäine, nagu ma praegu ise olen tantsuõpetaja kes istus siis Tarifitseerimis žüriis ja stopperiga mõõtis siis kas me ikka õiges taktimõõdus mängime mingit valsi või fokstrotti või mängime liiga kiiresti või aeglaselt. Seda venda kartsid muidugi kõik pillimehed seal. Meil on õnneks täna õhtul kasutada ka mõned ajaloolised kaadrid siitsamast Nõukogude Eestist ja see on nüüd seotud siis ühega nendest härrasmeestest siin minu kõrval, vaadake, kas tunnete ära. Me kõik pilgud on suunatud nüüd Peetri otsa, võib-olla mõni tundis ära seal pildi peal oli näha siis noor Gunnar Graps, kes oli alles meil pool aastat mänginud, seal oli 68, alguses 60 700, tuli. Siis oli Heiki Johanson, kes on 95.-st aastast juba teises maailmas siis oli Tiit Kõrvits, Toivo Tamm oli korraks meie ajutine helitehnik näha. Ja tamburiiniga vehkis seal minu pinginaabri Toivo Tamme vend, kelle kohta üks kommentaar kõlas nii, et see mängib tõrju paremini kui Mike. Mick Jagger. Muidugi tamburiiniga mängis seal, sest tema vehkles seal kõige rohkem taga võrreldes meiega. Aga, aga see on tohutu huvitav leid, sest sellest ajast teisi niisugusi, elusaid pilte, liikuvaid pilte ei ole kuskil kellelgi olnud säilinud. Ja mul oleks ka korraks. Silm särama, kui ma seda Tamburini meest nägin, seal tundub, et ansamblis olemine ei olegi alati nii keeruline, kui võiks arvata. Ütle Peeter mõni sõna mikronite, loomingulise või pillikäsitsemise taseme ja oskuste kohta ka, et kui ühtlane see pilt oli, kui palju tuli teha kompromisse, sellepärast et mõni võib-olla ei jõudnud järele. Kas ansamblisse sai tegelikult kuuluda ka sellepärast, et, et ma lihtsalt olen nii lahe mees. Ei õnneks õnneks oli meil pilliga käitlemine oli suht võrdlemine sellepärast, et Tiit Kõrvits mängis kitarri, ega tema ei olnud ju mingi eraldi kitarri õppiv õpilane. Toivo Tamm oli natukene õppinud akordioni, mina olin alguse soolomees siis, kui veel mikrofonid ei olnud, aga punti juba tegin ja passi mängisin ja seda on siiamaani mänginud, nii et ma olin praktiliselt võrdsed. Gunnar tuli meil ansamblis Harri kõrvitsavahetuseks. Siis tema oli meil kuni seitse kuni kolmandani, nii et kui ornament loodi ja me mängisime veel Kiirovi all, aga siis tuli kaps juba oma nii-öelda oma tugeva repertuaariga, mis nagu meie nii-öelda tantsuansamblil hästi ei sobinud. Et meie ju teenisime nii-öelda lisaleiba põhitöö kõrvalt just sellega, et mängisime avalikel üritustel, siis kuskil pulmades, pidudel, juubelitel ja kontserti me ka ei andnud. No meil on siin Vello ja optimistide kohta videomaterjali kahjuks näidata ei ole, aga aga meil on laval selle eest ka otsa kooli ansambel. Elavas, võtame midagi ette või teeb appi minema, tuleb provokatsiooniga kaasa. Pisara mis madal? Lüügini laadsena, mis sa tõuses hoidsi? Kääre ostuks voila minusse loomist mis nüüd? Kuulub sulle? Tormi ja ka hoida poole neeme mis kõlab. Kustuks Koidula, eks minu süda mis nüüd kuulub sulle Toruni aga kui ta kuuleks Nive mis kõlab kui laul Ja otsa kooli bänd, kellega me kohtume täna veel. Nüüd on aeg täita ka see viimane tool, mis on siin tühjana seisnud ja ma palun tänase õhtu üllatuskülalise, ma ei teagi, kuhu ta ennast siin istuma sättis. Aga daamid ja härrad, Lauri Nebel. Mis asjaoludel, Lauri sa siia majja ja sellesse saali üldse sattusid? No vot, ma käisin kõigepealt laste muusikakoolis, tulin, lõpetasin selle klarneti ära ja siis tuligi see biitlaine peale kuskil 64. minu jaoks. Ja tahtsin kangesti trumme hakata mängima ja seda juba niimoodi noh, kuidas öelda professionaalsel tasemel või õppuri tasemel. Niimoodi noh, kolkinud olin vastu vastu neid kohvreid küll eesti kivi papp siis tulin siia ja nii mäletan. Uno Naissoo oli komisjoni esimees või istus komisjonis ja ei saa löökpillidele, ei saa sind vastu võtta, kohad on täis. Aga kuna sa oled klarnetit mänginud, siis tule oboe peale. Ma puiklesin kõrvale, ei taha, poed, mul oli sellest pillimängimisest juba siiber ja tegin ette panna, kas siis kontrabassikomisjon. Naissuuna astus mu kaitseks välja, ärge naerge midagi, mina kunagi õppisin ka tabureti peal bassi mängima. Ja siis aga no passi mängimisest ei tulnud ka midagi, oli juba Heigo Mirka või kes see oli ees. Suured. Kirpu, Henry, kes oli mu suur iidol ja, ja keda ma käisin salamisi kogu aeg piilumas ja tema käest juhtnööre saamas, eks ma ikka noh, rohkem rohkem seda papa mammad, trummi harjutasin, kuju, poed ja see mul saatuslikuks sai. Ära lauri mõista valesti, et ma arvan, inimesed teavad sind põhiliselt ikkagi näitlejana ja põhiliselt võib-olla näitlejana niisuguses rollis nagu, et neid on tegelikult kaks, ühe oleks ära unustanud, üks on see, see on väga-väga hea eks ja, ja teine on see, kui, Meri tüdrukud laulavad. Aga palun, jumala teemani, valasin laulma ei, no ega ma ei saagi laulda, sest ega tolmuimeja ei tee lauluhäält. Kuhu ma tahtsin selle pika küsimusega välja jõuda, on tegelikult minu jaoks vähemalt mõnevõrra hämaram tegevus muusikuna. Vabandan, minu viga, aga, aga meenuta tipphetki. Sa ütlesid, et biitajastu jõudis sinuni 60 60 neljandal-viiendal aastal. Mis siis, mis siis hakkas ka niimoodi, nagu siin mehed neid daatumeid välja pakkusid, 62 63. Keskkoolis. Aga siis mis panna nimeks ja kuna ma klarnetit mängisin, siis Mati Tibar, teie? Muidugi teate, saksofonimängija oli mu klassivend. Ja Olav Ehala tuli meile appi klaveri peal, me olime laste muusikakoolis, olime jälle koos, muusikakoolis olime koos ja konsis olime koos, niiet kui ette rutata ja siis tegime seal niisugust ka torudega punti, justkui niisugust lamedat traadimuusikat. Meie arust me olime natukene muusikat õppinud, tundsime nooti, et paneme ikka torud ka oma punn ja ja ansambli nimi oli rabelevad pambud. Sest kõik olid minupikkused, Olku, Olav Ehala oli minust nii palju, ainult pikem tol ajal ja siis oligi, rabelevad pambud. Ja siis koolipidudel ikka mängisime ja niimoodi huilgas imema. Saksofon idega võilille ärkas hommikul taani selga, kleidi. See tüütas ära ja ja saatuse tahtel, kui ma siia muusikakooliga oboe peale sunniti sisse astuma ja ükskord oli vaja rameeto käis, mäletate, niisugune publikuga publik oli saalis ja vahepeal pundid, tegid natukene muusikat ja oli vaja peoleo ansambel, peo Leol ei olnud trummilööjat ja heinamäelt tuli siia muusikakooli klaasipuhuja ja pundi liige tuli siia ja mina parasjagu vot nüüd korrus allpool koridoris, siis olid niisugused toolid, mäletatenisused, ovaalse seljatoega, see klapp käis alt ära. Siis pandi ta niimodi diagonaalid tooli, selle karkassi külge ja siis trummipulgad olid käes ja papa-mamma papa-mamma tundide viisi papa-mamma papa-mamma papa. Ja siis heinamäelt nägi mind, et kuule, tule, meil ei ole trummilööjat. Tule meile pundi proovi sel ja sel päeval läksin Õpetajate majas, nad olid vot 67. aastal seal mööblivabriku, seal ülevaatusel meie punt saiu koledasti kiita. Žürii käest, et eestikeelsed laulud, no Liisa, sõitsin setukaga ja noh, sihukesed laulud. Ja siis järgmine aasta saite kolatavad. Ei see natuke natuke hiljem jah, kuskil kuskil 60 970 sisse. Me võiksime nüüd siit järgemööda Vellast, võib-olla alustades on jäänud mulje või tunne, et võib-olla võttis natukene aega kuu, halvemal juhul kaks, aga igal juhul said saalid väga ruttu too inimesi täis ja võib-olla teine samapalju oli sageli ukse taga. Kas see pilt Vello võis olla midagi niisugust, mis need pöörasemad ajad ja hetked olid? No ma arvan, et Peeter oskab ka öelda, ma ei tea, kuidas, kuidas mardilt seal Pärnus oli, aga näiteks Me nimetasin vanaks Tombiks ehk praegult Mustpeade maja. Seal oli saalis, kujutate ette suur saal ja siis oli Olavi saal seal mäng isegi kaks bändi keldrist ja keldrist ka veel need kolm bändi olid ühes ühes majas koos umbes nagu oleks biitlus Rolling Stones Kings olnud kõik ühe korraga andnud etendust või seal mänginud. Ja ma arvan 1000 inimest, kas umbes võis olla seal sees, nii et noh, see kõik seisid, ainult nad ei saanud liikuda ja ma arvan, et üks kolm-nelisada 500 oli tänaval, kes ei saanud sisse, sest isegi mina ei saanud pilliga sinna, ei pääsenud majale ligi. Et oli, see oli niisugune fenomen, sest ja samase punt läks kas sama õhtul või, või järgmine päev oli pidu, läksid kuskile teise kohta jälle, ühesõnaga rahvas liikus, kogu aeg nihkus suurte karjadena. Peeter, sinu hetked, ma olen muide seda kogenud, peda plagiaat, Vello rääkis, et olin ise seal saalis, võib-olla isegi samal õhtul seal oli mitu korda nad väljas, et me oleme seal ise koordi mänginud ja selle saali omapära oli see, et kui see oli rahvast pilgeni täis ja kui oli külm aeg, no reeglina külmal ajal nad peavad seal käsitsi, mitte keset suve. Siis oli nii, et kõik seinad jooksis, kondents vett. Ja, ja seesama pill, millega ka Vello on mänginud, selle kaelal, oli niisugune omapära, et seal mingi erilise papiga kaetud Grifide vahet. Ja kui see niiskuse protsent läks väga suureks, siis papp hakkas tunduma. Ja kujutage ette neid, kui papp läheb sinna grippide vahel niimoodi kummi kas siis keel enam heliseb või mitte. Nii et võite ette kujutada, kui raske sealt tuli siis häält välja saada. Ja see rahvamass, see oli ikka meeletu seal tõesti niimoodi, et kes sinna sisse sai, sealsamas koha peal seisis kuni lõpuni vaheajal muidugi liiguti välja ka, aga see oli raske ja, ja muidugi kõige meeldejäävam. Kuigi noh, mikrotegutseda tükk maad kauem. Aga just oligi see 69, kui me ütleme siis niimoodi, et ametlikult nagu pidime nagu laiali minema, et me läksime, mina tuju, oleksime sõjaväkke, Gunnari jäi veel selleks aega ja, ja oligi nagu lõpupidu, aga tol ajal oli juba niisugune kord, et üle 10 ei tohtinud pidu kesta. Ja, ja siis noh, kell oli juba 10 läbi, aga rahvas ei lähe välja, ei lähe välja ja muudkui veel ja veel ja siis oli meil seal mõningad tolleaegsed hittlood nagu armastan ja ja nuumilt ta tõi, oli muidugi see oli juba ka juba tuntud lugu aasta olnud, aga lõpp oli niimoodi, et Gunnar võeti otse lavalt keset saali käte peale ja siis oli muidugi fänniklubi, tüdrukud olid seal lava ees nurgas. Need olid ainult nii nagu biitli kontserdit, käed pea küljes, see on päriselt, sa ei ole seal, see oli päriselt ja Connorit loobiti siis seal meid tassiti kõik seal konverit loobiti kohe vasta lage, see lagi on seal päris kõrge selles suures nii-öelda palee saalis, nii et käed ta paniga tahes osta. Et see on see nagu meeldejääv koht. Neid teisi kohti on muidugi veel hulgem, aga aga see oli just nagu selle selle esimese esimese tugeva vooru tipp. Mart Viking Pärnus või Fixi algusajad, et ma kujutan ette. Sinu jaoks on ka needsamad tüdrukud, näpud püsti ja juuksed sassis ja silmad pahupidi tuttav vaatepilt või. No Pärnu oli väiksem linn, seal selliseid musti asja muidugi ei olnud, välja arvatud suvel. Suvel, kui pärnu rahvastik kasvas ikka mitu korda siis oli küll me mängisime vallikäärus ja see vallikäär oli ikkagi isegi see vabaõhu värk oli seal ikkagi väga-väga paksult rahvast täis ja ja seal oli, jah, ma kogesin esimest korda seda, mis tähendab olla populaarne ja populaarne just tütarlaste hulgas, sest et oli mitmeid ja mitmeid tüdrukuid, kes kogunesid lava ette ja kes kõik tahtsid mõnda meist koju saata. Kelle koju, kellega ajalugu oli nii ja naa. Ajalugu vaikib ja ja, ja muidugi tartus Fixiga. Ma arvan, et meie Vanemuise kontserdid, mis me tegime, olid kindlasti klass omaette, me ikkagi nendeks ka väga põhjalikult valmistusime ja ma arvan, et üks viimaseid kontserte, kus me mängisime oma poeemi mis on niisugune hipiajastu kvintessents, niisugune hümn võib olla omamoodi, mille autoriteks me siis kambakesi kõik seal olime. Millele Riho Lilje tegi ka stringi partii, nii et seal oli siis ka keelpillid ja ja ma olen seda maininud ikka meie 69. aasta üle-eestiline ringreis, kus ükskõik kus me olime, mustad, inimmassid tulid kohale ja no see oli ikka, ega me siis mängisime. Camp tükele biitlite lugu, siis aega lav rahas langes Lovesse täiesti. Meil on jutte veel rääkida, aga otsa kooli ansambel on taas laval ja kasutades juhust, et nad on väga hoolega selleks õhtuks valmistunud. Mul on hea meel järgmised minutid pakkuda neile ja kuulame ühte lugu, mis peaks minu andmetel olema mikronite repertuaarist. Neeruti. Trots. Otseedee. Et sul väike traalerid, valgeis juuste ilu, käsilva? Kooliansambel Ma loodan, ärge vist väga kaugele mingigi tegelikult, sest me mõned lauset siin vahetame ja siis on teil veel võimalus esineda, ma loodan, te saate mingi arvestada ka selle eest või või ei saa. Ma ei tea, kuidas teid nõusse saadi, aga väga tore, et te siin olete avalduse Igaljuhul häädeid kuulda. Peeter tuli tuttav ette. Tuli tuleta meelde, kuidas see lugu ja veel üks, üks, kuus või viis lugu sai salvestatud, need olid siis Eesti raadio sest teises stuudios ja kõik käis otse, ehk siis selles mõttes otse, et ei olnud mingit oma võimetust, juhe seina ja mingisugune ret akordi, kontrollkast või vallukas oli siis nagu kust tuli pärast kõik meile tagasi. Ja, ja suurt sättimist seal läks vale noot otsast peale. See, kes mängis kolm korda õigesti, seeksis, neljandal korral ja lõpuks ta peale sai. Me võiks paar sõna rääkida sellest, kuidas lood üldse ansamblite repertuaari jõudsid. Üldiselt palju ju laenati, aga oli oma loomingut ka kõigepealt see laenamise küsimused, et ma kujutan ette, et olukord oli situatsioon ju niisugune, et poisid ei saanud proovis kokku, noot ei pandud ette, see ei käinud niimoodi, kuidas see käis, kus, kuidas need lood toodi? Põhiliselt plaati ei liikunud, magnetofoni algul ei olnud kellelgi. Ja põhiliselt oligi ma mõtlen siin ka Põhja-Eestis, aga, ja Lõuna-Eestis olid nüüd kuulati küll erinevaid raadiojaamasid, aga ikkagi oli BBC seda kuulis terve Eesti siis Tallinna ja siin põhjarannik kuulis ka Soome raadiot või siis oli kogu aeg ilma, teisel 63. aastal oli Reiljunud see niuke piraatraadiojaam, siis oli Radio Luxembourg, eks ole. No ühesõnaga, kujutage ette, et see öösel nad kuskilt kesklaine pealt või, või isegi mõni oli lühilaine pealt ja siis Vot täpselt niisugust häält tegi see ja nüüd istusid need pillimehed, vaesed pillimehed ööd läbi, sest too oli teada, et need programmid vaidleks kõik BBC solite need muusikale pühendatud. Et see lugu tuli uuesti nüüd ootasid tundide kaupa ja kui täna ei, tuld tuli homme ja niimoodi saadi ühest loost kokku jupikaupa. Ja siis lõpuks valija tahab, mul on seal visse, viis jäi pähe ja, ja nii edasi. Loylemanni küll plaadi pealt juba noh, kes sai aru, rääkimata tekst on tekst, oli umbes nii, et detailavju jõuab Maikopi Pukk, eks ole, no ükskõik. Kuulmise järgi, no ma arvan, et teistel oli täpselt sama. Siin on ikka klassivahe. Minu klassikaaslane oli ott, sool, soolot, et nagu teda nimetatud ikka alati mitte eesnimi ees ja perekonnanimi järel. Ja tema onu oli sõja lõpul siis Eestist minema saanud poisikesena ja elas Kanadas ja 60.-te sula ajal said nad siis ühendust onuga ja onu hakkas otile plaate saatma ja sealt tuli ikka plaate päris palju, kõik biitlite plaadid olid olemas, mammad ja papad, Kinksid Rollingud igasugust plaati ja, ja kuna ma olin tema hea sõber ja klassivend, siis ta andis mulle üheks üheks päevaks, aga ma olin rikas poiss, Mul oli magnetofon aida. Ja ma lindistasin need siis ära seal õhtu jooksul, järgmine päev viisin talle kooli plaadi tagasi ja selles mõttes mul tekkis muidugi väga hea fonoteegi ja, ja selles mõttes oli ka muidugi mugav neid lugusid maha kirjutada. Me kirjutasime maha niimoodi, et istusime seal kõrvalpill käes ja siis muudkui nuputasime, kuidas need tuurid seal siis tulevad. Ega me muusikaline haridus oli ikkagi noh, praktiliselt olematu sel ajal. Ja, ja niimoodi me siis kirjutasime ka maha, aga tahtmine oli metsik. Ja see, ma arvan, oli meil kõigil ühine tahtmine oli kohta. Kui Mart siin rääkis, et olid plaadid, siis ma mäletan hästi seda, kui me olime seal samal, sellel esimesel ülevaatusel 1900, mis ta oli siis 67 veebruarikuus ja me lõime seal pahviks selle rahva niisuguse looga nagu nõu Miltu tei. Ehk see oli Hermasite lugu vist. Ja see oli vist alles kolm või neli nädalat Luksemburgis kuulda olnud. Ja meil oli originaalsõna, et meil oli kahe poolega A4 formaadis värviline, niisugune paksu mapi peal kus oli siis tuurid kõik ära näidatud, ilusti noodid, tuuri märgid, pluss veel tuuri pilte, kuidas seda võtta, kuidas ta kõlab. Ja originaalsõnad ma ei mäleta, kas me saime kuskilt kellelegi soomlase käest, kes oli Inglismaalt selle saatnud. Et meil Vikingis tekkis selline väike laulu loomise duo Peeter väljak tegi rohkem viise ja vähem sõnu ja mina tegin rohkem sõnu ja vähemviise, aga me tegime päris hea hulga oma lugusid. Aga kõik see on muidugi haihtunud universumi olematusse kusagile, nii et ma ei mäleta neid viis ega neid sõnu. Me selles mõttes olime ikkagi väga õnnetus olukorras, et tol ajal koguse salvestamise värk oli ikkagi niimoodi, et oma mingi tavalise magnetofoni lintmagnetofoni peale sa võisid kitarriga midagi mängida. Eks me kõik katsetasime, aga no need tulemused olid sedavõrd armetud, et neid oli paha kuulata. Ja seetõttu nad muidugi kadusid ka jälle kusagil aegade hämarusse. No tegelikult tänane õhtu jääb küll lühikeseks, ma võiksin lugeda, et mardi kirjutatud tekste, mis teil kõigil on pealuu sees, võib-olla ei tule selle pealegi, et tema, nende autor on ja repliigi korras Vello kohta ka, et Vello ilmselt on Eestis kolme, nelja kõige produktiivsem sõnade autorid hulgas läbi aegade, kui panna kõrvale veel Heldur Karmo ja Valli ojavere ja sellised nimed, et neid on ilmselt sadu sadu ja sadu, millele ka jah, just et et uhke värk otsa kooli bänd on looks valmis ja enne kui veel bänd alustab Martkas laul palun vaiki, kui võid, heliseb kuidagi praegu. Aga see on üks nendest lugudest, mis on küll meeles ja sellel lool on muidugi ka Peeter väljaku näpujäljed peal. Me üritasime seda lugu tegema hakata Pärnus, aga kuidagi ei tulnud välja ja siis Tartusse läksin, siis ma olin siis see mees, kes selle loo nagu lõpuni. Me tõmbame tänasele õhtule joone alla otsa kooli bändile on veel üks lugu varuks, sajab laustänase õhtu peategelastele Vello Salumets, Peeter kääri. Mart Helme ja Lauri Nebel Aitäh teile tulemast, Ma loodan, teil oli tore, et see aeg ei läinud raisku, ei olnud niisama maha visatud ja lõpetama jääb, nagu ma mainisin, otsa kooli bänd, vana lugu Fix'i repertuaarist.