Vikerraadio Eesti riigi 100.-ks juubeliks 2018. aastal koostab Eesti teatri- ja muusikamuuseum koos Eesti vabariik 100 ning teiste koostööpartnerite abiga Eesti levimuusikanäitused ning asutab Eesti muusika kuulsuste koja. Selle raames leiavad aset kuulsuste koja kohtumisõhtud. Nüüd kuulete salvestust 2000 seitsmeteistkümnenda aasta märtsis Eesti teatri- ja muusikamuuseumis toimunud kohtumisõhtult pealkirjaga puutepunktid. Juttu tuleb ansamblist vitamiin ning külalisteks on Marju Länik, Aivar Mäe ja Peeter Vähi. Vestlust juhib stende. Tere õhtust, sõbrad. Eesti muusika, kuulsuste koja järjekordne kohtumisõhtu. Ja mul on väga hea meel esitleda seltskonda siin minu paremal käel kelle ühiseks nimetajaks vähemalt tänase õhtuvalguses on Eesti levimuusika üks olulistest ansamblites. Selle ansambli nimi on vitamiin daamid ja härrad, sooja aplausiga. Marju Länik. Sama soe vastuvõtt, ma loodan, Peeter Vähi. Ja mees, kellele vist oli kõige lühem maa tulla 50 meetrit üle tänava. Aivar Mäe. Me anname nii-öelda lava olukorras või kontsert, kontsert olukorras kohe hoo sisse tänaõhtusele sündmusele, aga soojendusküsimus ka algatuseks me võiks teha kiire ülevaate, millega, kus keegi kunagistest vitamiiniliikmetest tegeleb. Marjuga, mis tõsi, on asjad üsna lihtsad, endiselt lava, lava, lava. Peeter, paneme sinu tegemised ka paika, kuhu sa praeguseks maandunud oled, mis on sinu jaoks kõige tähtsamad, millega elus toimetada? Maandunud endiselt Tallinnasse, aga loomulikult minu peamine tegevusele on helilooming, aga natuke erinev levi levimuusikast, nii et ma olen rohkem jah, süvamuusikasse maandunud. Aga lisaks sellele tegelen ka heliplaatide produtseerimisega kahe festivali tiimis osalemisega. Väga vähesel määral õpetan ka Eesti muusikaakadeemias ja siis noh, mingil määral võib tegevuseks, aga see on rohkem hobi. Selliste reisiprojektide kaasalöömisega ja vastavate telesaadete tiimis osalemisega saab ka tegeldud, nii et see on põhiline. Aivar, mina töötan teatris, nagu sa ütlesid, 50 meetri kaugusel tegelikult pisut rohkem Estonia teatris juba selles majas. Ühtekokku olen töötanud 35 aastat erinevatel maja pooltel kokku. Nii et ma läksin Estonia majja, aasta oli siis 83 veel enne kui sa vitamiinist ära läksid. Vitamine oligi teatavasti filharmoonia bänd, nii et siis ma läksin, vitamiin oli hüppelaud Estoniasse, ütleme väga õige, ütleme nii, jah. Ja ega ma muud ei teegi eriti, sest teater ikkagi võtab kogu kogu ajas. Ja mul on hobi, milleks on kellamäng ja lapsed, mul on 300 last, keda koolitada, nendest 150 Tartus ja ülejäänud Tallinnas tegelenud natukene kontserttegevusega. Et oma lavahimu pisut rahuldada ja muud ei midagi. Huvitav, kas sa lavahirmu siis oli, kui me leppisime tänaseks õhtuks esinemisi kokaga, no las ta jääda. See on üks teine jutt, selleks, teine jutt, me tuleme selle juurde varsti tagasi, igal juhul nautige tänast õhtut. Ma loodan, et sa tuleb tore ja miks peaks teisiti minema enne pikemaid ja põhjalikumaid jutte? Ma lubasin, et hoog saab sisse antud õige varakult. Mul on hea meel, et otsa kool pakub meile mitmekülgset tuge selle õhtu läbiviimiseks nii nii toimumispaiga kui ka abimeeste mõttes laval. Tulevased tähed võtavad positsioonid kohe sisse. Ja Me tuletame ühe vana vitamiini laulu meelde koos Peeter Vähi ja Marju Länikuga. Olge head. Aitäh ansamblile Marju Länik, Peeter Vähi ja ühtlasi langes õige varakult saladuseloor. Seda vist ei saagi saladuse looriks enam nimetada meie üllatus külaliselt, kelleks täna on Mikk Mäe ja me näeme teda laval veel ka teisi ka see selgub õhtu käigus. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu need asjad ikka käivad, siis me peaksime kaardistama ka selle aja ja tee, kuidas keegi ansamblisse vitamiini jõudis. Me läheme ajas tagasi minu hinnangul esimese hooga umbes 40 aastat. See oli 70.-te teine pool. Kui ühel hetkel üks seltskond leidis, et nad peaks nime all vitamiin lavale tulema, kes see seltskond oli ja kuidas sattus sinna ansambli originaalliikmena alustanud Peeter Vähi, seda saab ta kohe nüüd ise rääkida. Kus kohast Petersu Sa kontaktpillidega üldse alguse sai, läheme nii palju kõigepealt tagasi kontaktpillidega ja miks sa hakkasid pilli mängima, isa sundis sunni, ega ma ei tahtnud üldse, sina oledki see, see oli igavene vastik asi, kui teised poisid mängisid jalgpalli, suusatasid mina pidin akordionit harjutama, aga isa sundis ja ega noh, isa vastu ei saa, isa oli suurem ja tugevam kui mina tol ajal. Asi oleks niisuguseks füüsiliseks karistamiseks läinud, kui, kui ma poleks pilli harjutanud, aga eks ta ajapikku hakkas meeldima. Aga isa oli see, kes otsustas sinu saatus ära. No praktiliselt küll andis teeotsa kätte ja kui meeldima hakkas, siis ei olnudki midagi teha, tuli üldiselt muusikakooli just, just noh, teine niisugune valikuvõimalus oli siis, kui ma lõpetasin kaheksanda klassi. Siis oli see praegu on üheksaaastane see tsükkel ja siis oli kaheksa klassi ja kolm klassi siis seda keskkooli kaheksanda klassi järel tekkis väike kõhklus ja kahtlus, et et kuhu ma, kuidas ma peaksin jätkama, kas muusikaga ehk siis minna Elleri kooli Tartus või teine valik oli näo keskkool, mis oli selline piss teaduste, matemaatika-füüsika kallakuga, noh, need olid, mul võib olla matemaatika, füüsika oli mul kõige tugevamad ained, aga minu akordioniõpetaja suutis mind ära moosida nii-öelda, et ma ikkagi läksin. Siis tegin otsuse Elleri kooliga. Kassat tollal juba märkasid, mis eesti muusikas toimus, kui me räägime kergemuusikast, kas 60.-te keskpaiga biitmuusika ja kas sa seda juba hoomasid, et on võimalik saada läbi ansamblimängu nii populaarseks, et inimesed ei mahu ruumi ära, trügivad ukse peal 11. Kiludega paraku ei hoomanud, sest ma elasin Tartus sel ajal ja noh, siin Tallinnas nagu ütleme see selline bändide liikumine oli juba noh, need inimesed, kes käisid kuskil Tombi, Kreuksi, kultuurilehes ja sellistes kohtades, nii neid nimetati tol ajal kus bändid esinesid, aga tartus elades ikkagi noh, põhiline, mida mina ikkagi telekast nägin, oli oli Kalmer Tennosaar, Heli Lääts ja Artur Rinne ja nii edasi see oli see muusika, millega ma tegelikult üles kasvasin. Ma, kui rääkida levimuusikast mis hetkel ristusid sinu teega, mis asjaoludel ülejäänud meestega, kes moodustasid ansambli vitamiin originaal. Selline suurepärane näitleja artist nagu Eino Baskin kutsus mind bändi juhiks tollases Eesti NSV riiklikusse filharmooniasse. Et tema sellistele estraadiprogrammidele sellist muusikalist tausta teha ja selles bändis juba mängis Raul Sepper, Mikk Targo ja Rein Laaneorg ja siis mina ja sealt see kuidagi formeerus ümber siis vitamiiniks kutsus sind esialgu kutsus mind pöördugu minu poole, sest ta teadis Peeter Vähit, miks? Kes oli koolipoiss? Ausalt öeldes ma, ma ei oska seda momenti, ma ei mäleta hästi, et miks võib-olla siis keegi soovitas äkki. Ja muidugi lihtsalt mingisugune bänditegemise pisik oli ikkagi veres ja tol korral tundus, et Eesti NSV riiklik filharmoonia, noh, see oli nagu Eesti muusikaelu kõige kõrgem instants. See kõik tundus põnev ja miks mitte. Niisiis me oleme jõudnud 1977.-sse seitsmendasse aastasse just. Vitamiin alustas selle nime all kaheksa, 78 78. Jah, meie, kellelt oli, pärines tegelikult kogu vitamiini bändi loomise idee ja kes on ka selle bändi ristiisa, kes on bändile nime andnud ja tegelikult mõnes mõttes ka esimees sel aastal või esimestel aastatel andnud bändile mingi sellise ütleme, kunstilise suuna. Mitte olemata küll selline muusikaline juht, aga noh, ikkagi selline ütleme, mänedžeri vaade oli tol korral väga oluline, selle mehe nimi oli Jüri Mitt tema siis form formeeris tegelikult vitamiini bändi aastal 70. Ja Aivar lauljatena jõudsid sellesse ansamblisse natukene hiljem. Muidugi, et kogu lugu adekvaatselt ja autentselt ära rääkida, siis peaksin istuma inimesi umbes 20 või veel rohkem. Kes on vitamiiniga aegade jooksul seotud olnud. Aga me võiks rääkida teie looga lahti selle hetkeni, kuhu me praegu jõudsime, ehk umbes ütleme 78.-sse aastasse. Kas Marju, sina olid siis juba ka suurel laval või 78? Ja minul oli, on, et meid kutsuti 1975. aastal peale Otepää keskkooli lõpu, kui me olime seitsmeteistaastane kutsuti konkursile Eesti riiklikku filharmooniasse sellisest ansamblist nagu vana Toomas, mida juhtis Arved Haug. See oligi filharmoonias ainult kaks ansamblit, minu teada oli laine ja sellesse vara Toomases oli konkurss. Ja tüdrukuid oli palju läbima, sellest pääsesin ja nii ma hakkasin siis tööle. Sain filharmoonia artistiks ja kohe algasid esimesed ringreisid. Juba ma mäletan, et me olime Eestis paar kontserti ära teinud, siis me sõitsime kohe Kiievisse, kus olid viietuhandesed saalid. Siis sõitsime Harkovis Harkovi filharmooniasse, meil oli mitu kontserti edasi, Taavi har Poolasse. Sina parim, olin teinud ju Otepääl tegelenud laulmisega juba juba juba aastaid ja alustanud nagu bändi solistina laulmist kolmeteistaastasena ja kuna mu vanem vend tegeles, tegeles helirežissööriga ja tema naise õde oli, oli Otepääl tegelikult see naine, kes kes väga seda muusikalist poolt vedas. Siis ma olen läinud, ütles talle, et tegelikult otsiti, neil oli solisti vaja. Aga jah, see oli niimoodi, et et televisiooni režissöör Georg Egorov tuli oma pedagoogid hilise instituudi diplomitööd Otepääle tegema ja ta tegi sellise lavastuse ETV Eesti televisiooni ja tal oli vaja lauljat. Ja siis vend oli soovitanud talle ring. Ma olin 13 aastane. Kas sa mäletad esimest hetke või momenti, millega seoses jõudis sinu teadvusesse nimi, vitamiin? Ja ma mäletan ühte kontserti, ma käisin teid kuulamas, oli vist geeni, Raul Sepper, oli siis solist ja võis olla aasta võis olla 77 78, siis. Nii et muidugi neid ikkagi tunti ja kutsuti tantsuõhtutele ja ma arvan, et Linda Linda oli siis juba äkki olemas pühapäeva. Aivar paneme sind ka kaardi peal paika ajateljel aastat 77, kaheksa. Mulle kusagil tekkis sinu tsitaate lugedes mulje, et ära nüüd solvu, vabandust, mina nendest aastatest ei tea midagi, ma olin siis laps alles, alustasite hoopis kõrtsi lauljana ja kõrtsimuusikuna õige kusagil Virumaal või? Jah, Lääne-Virumaal teda, ma elasin Tallinnas, ma tulin Tallinnasse 76. aastal. Tulin muusikakeskkooli. Ja see oli aeg, kus öösiti salaja salvestasime sularaha eest Eesti raadio stuudiotes, kes Me Agu, Tammeorg ja mina kogusin raha ja siis salvestasime. See oli kahe mehe ansambel ja see oli selline kviini aeg. Me olime tohutut Queeni fännid ja kõik kooruselt, mis vähegi kuivi platsilt välja tulime, pidime igal juhul nad maha laulma. Tollel ajal oli Eesti raadio stuudios olemas nelja realdamakstriks realine A8 lähele makk. Aga ma võin teile öelda, et ainult ketras kaheksat rida, kui need olid sajad rida seal read, mida me nagu peale laulsime. No ma loodan, et neid ei ole säilinud, sest ega nad eriti nagu kuulata ei kannatanud sinna jahule oloogis vees oli, see oli tohutu, mis nime all te tegite, seda? Ma ei mäleta, kas teil oli diviibile? Oli sa praegu taha öelda? Ma parem ütle, sest Ma olen enda meelest väga hoolega rahvusringhäälingu fonoteegis ringi vaadanud, ma ei ole märganud. Ma ei mäleta sinuga seoses midagi nii, nii vanast ajast. Diana peidetud, ma loodan. Üks sõna sinu pikas jutureas torkas mulle kohe valusalt kõrva, kui vanad te olite? 16 17. Sularaha eest halvestasite lõdvalt, kus me saime või? Ütleme tegelikult tollel ajal bändid ja bändimehed olid märksa rikkamad kui tänapäeval. Ega tollel ajal ju, kui, kui ta töötas juba filharmoonia all, siis üks kontsert tuli ametlikult ja kaks läks kõrvalt seal üsna normaalne. Sellest me ju elasime sellega raha ei olnud nagu midagi peale hakkas. Aga mõnus tunne midagi seltsina ei teagi, aga meie teadsime Et aku oli see, kes kes seda asja, majandus ja, ja ekspedeedi, seda raha muidugi mängudega. Ja see oli 80, kui paneksin viitena mängima, see oli olümpiaaeg ja viitav kõrts tehti lahti ja see oli, see oli väga märgiline, tollel ajal turismimaastikul ja. Konkreetne kellaaeg, ma ei mäleta, kas oli 11 või mida iganes siis kõik Võrtsitiivsena sulgema, aga Viitna tegi alles siis ennast lahti. Nii kõvad mehed sõitsid taksodega viitlale, taksot, sõitsid ukse laule, laulsid seal kõike, kõike, kas repertuaar oli piiramatu, ka kavitabeli laule, kõike lauset, vitamiin, enne kui sa vitamine ise jõudsid? Absoluutselt, mul oleks. Kogu repertuaar oli muidugi absoluutselt. Need on põhiraha lood. Kas Aivar sinu ambitsioon oli, oli saada lauljaks? Ollagi lauljana laval? Ei. Kuuekümnendatel oli ju kõik poistekoori lauljad, kes vähegi viit pidasid, kõik emad ja isad arvasid, et nende pojast tuleb Robert Inno Loretti. Minu ema-isa olid muusika suhtes suhteliselt tagasihoidlikud ja kõik otsesed pidin ma ise langetama või minu lauluõpetaja. Nii nagu Robertiinost pärast häälemurret ei saanud väga head lauljat. Nii ka mina muutusin paritoniks tenori asemel ja kuigi mind näidati ja tassiti nööri otsas igale poole ka telemajja, jõudsin telesaatesse suvi lauluga, mis oli telekonkurss sama nagu täna umbes karuslaulukarussell. Ja see mul õnnestus võita. Ma isegi ei mäleta, mis siis pärast seda toimus, aga midagi toimus, vist oli veel mingi saade. Aga jah, muusikakeskkooliaeg, kus ma õppisin klarnetit, saksofoni ja ma olin ikkagi instrumentalist, mulle meeldis koorimuusika, mul oli endal kaheksaliikmeline vokalistidest koosseis, kellega me käisime siin-seal laulmas, kirikutes igal pool liidaks ja vitamiini märkasid, sa ei üldse ei märganud. Ei käinud märge õudselt juba Viitnal lauset. Tegelikult oli vastupidi, et vitamiin tuli kuskilt alt Touralt jalad tulid viita. Sest see oli väga kuum koht. Ja ma lihtsalt laulsin seal. Ja ma ei tea, kas oli hetk, kus kus keegi oli ära, kas ma isegi ei mäleta seda hetke täpselt, mis aeg see oli, aga ju keegi oli siis jälle minemas või vahetumas. Ja Peeter vist oli see, kes tegi mulle ettepanekuid, kaua sa siin Viitnal koltud, et äkki tuleks suurele lavale. Siis me kohe jätkame. Meil on üht-teist rahvusringhäälingu arhiivist, kui ma õigesti aru saan vaadata ka videomaterjalina ja kui ma ei eksi, siis esimene klipp, mida me meenutame, peaks olema niisugune lugu nagu kitsas, enne kui see käima läheb, siis mäletad Marju. Aga muidugi ma kitsalt mäletan, selle teksti kirjutas muide Ott Arder ja Eesti raadiosse. Vaatabki vastuvõtmisega oli selle lauluga tõsiselt tegemist, sellepärast et pealkiri oli kitsas ja, ja nii ta arhiive ei läinudki. Vanaema oli vabandust, kaherattaline juba aja kohta liiga kavandatud. Ja see oli aasta oli 1981 või kaks. Ja siis saigi ta seisis mingi teised muututud. Kas see polnud mitte ainult ainus lugu, mille pealkirjaga probleem oli, nii et? Ja no seda ei tahetud ka võtta alguses arhiivi sellele bändi teine pealkiri üüril dist kui fondi andis panni pealkiri kutse tantsule hoopis sellele laule. Aga kitsas sai pealkirja pagana kitsas, ei mul oli mõelda. Kuna Aivar jõudis juba oma jutuga vitamiini-ga liitumise, niisiis räägime kohe Marju ansamblisse jõudmisest ka, aga siin videos vilksas üks Salistidest veel tema nimi on Mait Maltis ja Peeter sinu abiga me võiks meenutada kes enne Marju jõudmist solistideks ansamblis oli Raul Sepper kunagi alustas ja siis tulid, noh no mingis mingis mingis mõttes me oleme tahtnud tahtnud küll ajada sellist rida, et mitte väga jaotada, et kes on solist või, või, või kes ei ole solist. Lõpuks, kui Rein Laaneorg mängib kitarril instrumentaalloo, siis on tema solisti. No aga räägime siis, kes olid ikkagi ennem harjunud. Raul Sepper siis, Joel, seda ilmselt on meil alati olnud selline, ütleme külalisesineja jaa, sellel külalisusel olid ka omad põhjused. Nimelt Joel oli selline küllaltki skandaalne kuju. Ta vahel ütles midagi lavalt sellist alla, mis ei pruukinud näiteks kompartei juhtidele meeldida ja teda ta oli kogu aeg seal nii-öelda selle ärakeelamise ja lubatavuse piiri peal. Ja ta ise ütles ka, et ta pigem on meil nagu külaline, et kui temaga mingi jama juhtub lauljana ära, keelatakse, et see nagu ei langeks nagu bändi kaela ja eks tal oli ka umbes pool aega sellest meie bändi eksistentsist oli selline aeg, kus meil saanud või ei tohtinud teda lavale. Disklahvisaaresse juhtus varus. Nojah, see oli, kus ta mõnitas Karl Karl Vainot päris kõvasti ja. Nii, aga siis enne kui Marju Marju tuli meil kaks aastat oli bändis Anne Veski. Ja muidugi ma kujutan ette, et selline bänd, kust me nii-öelda häid naislauljaid kambale kaaperdasime, see oli ansambel Mobile ja. Minut kaaperdasite muusik seifist oli vabilast juba muutunud. Nojaa, aga ikkagi samast kandist, et me kutsusime ära, noh, ma mäletan, ma oma nii-öelda moosisin ära anne ja noh, praktiliselt kahe minutiga ta andis nõusoleku, et ta tuleb ja paar aastat hiljem siis kutsusime ära, Marju. Ei, ma arvan, et see oli juhus, kindlasti ei olnud mõte see, et just sellest bändist. Me tahame kuidagi lauljaid ära võtta. Ei, ei. Printsiip, aga kas sa mäletad, mis oli, et kui lai see valik näiteks üldse oli ja kui palju see oli diskussiooni teema ja arutelu küsimus, et keda me kutsume, kui keegi eest ära läheb. Võib-olla see kõlab nagu primitiivselt või liiga lihtsalt, et võtame hea laulja või teil oli mingi oma nägemus, missugune see hea laulja peab olema. Tundus, et lihtsalt sel hetkel, et Marju oli kõige sobivam noh, nii-öelda Eesti muusikamaastikult, et võtta noh, mitte üksnes hea vaid vaid jah, et sobib meie väga huvitav, sõnakasutuspoliitiliselt korrektne, sobiv. Ma ei saa aru, räägi no okei, okei. Me tegelikult see oli aeg, millal, millal me olime jah, küll Eesti bänd ja, ja laulsime eestikeelseid lugusid valdavalt, aga meie tööpõld ei olnud enam Eestis. Noh, ma arvan, et kui me tegime umbes 270 või võib-olla mõni aasta 300 kontserti aastas, siis noh, ma Neid protsente küll arvutanud, aga kas ma julgen ütlen õigesti, et kui ütleme ära 80 või 85 protsenti tegime väljaspool Eestit kontserte ja noh, me olime koos Anne Veskiga juba ennast kuidagi selle noh, nii-öelda tollases Nõukogude liidus juba nagu ennast üles töötanud. Ja mõnes mõttes võib-olla võib-olla tõesti isegi mängis rolli see, et meil oli tarvis nagu, ütleme sarnast ühte järgmist blondi tegelikult mitte. Blondi mitte selles tähenduses nagu mõnikord nagu mõnikord kasutatakse seda sõna muus kontekstis, aga ma mõtlen, kes kuidagi oleks sama noh, ütleme natuke, isegi välimuselt sama nooruslik ja vot see, et see nagu atraktiivne, atraktiivne ja suudaks nagu annet asendada sinu persioonime. Peeter kuulsime praegu ära, aga minu jaoks huvitavam küsimus hoopis see, et mitte, miks Anne ära läks, vaid miks sina asemele läksid? Minna kollektiivi, kus on ees juba olnud nii nimekad tegijad ja kelle kelle roosiaia kuninganna näiteks on lihtsalt üks laul on niivõrd inimeste südamesse läinud seal ansamblit kaubamärk? See ei ole ju lihtne minna ja hakata oma rida ajama. Ega ma ei mäleta, kas ma, kas ma kohe nõustusin, ma võtsin ikka vist mõtlemisaega ka. Sest. Sa olid ju tegelikult ka teises ansamblis, eks me juba kuulsime. Ma olin ja ma tegin selle vana Toomasega, sõitsin mõned aastad ringi ja siis see vana Toomase vaskpillide grupp selle baasil nagu loodigises ansambel Mobile. Ja me käisime mobilaga, tähendab, minu ajal käisime me palveräbal. Koostöö käis meil üks poolteist aastat. Siis nad otsustasid, et et need oleks nagu vaja mobilajal ka mingisugust raha mobilas oli veel lahti normis siis Ahti miskipärast jäeti kõrvale või Tiit, Tõnis Mägi. Ja siis me jäime Tõnisega muusik seifi kahekesti ja seif enam seda vaskpillide gruppi, mis enne siis oli olnud vana Toomases ravilas enam ei kasutanud. Et sündis täiesti nagu selline helibänd nagu lõpuks välja tuli. Ja me käisime siis mitmed kuud. Me käisime Venemaal esinemas. Nii et mina olen saanud Tõnise kõrval sirguda. Siis vat see ettepanek kuidagimoodi tuligi. Ma oleks tahtnud, ma tahtsin kogu aeg rohkem laulda, sest nagu ma ütlesin, ma hakkasin kolmeteistaastaselt peale laulma, naersin siis juba natsi, siis juba tähendab täispikki kontserte ise käies koolis. Mäksi kõrval ei olnud seda võimalik teha. Seega alguses nojah, need kavad olid kuidagi jaotatud nagu kellegagi pooleks ikka, et noh, meie osalisel võib olla 50 minutit 40 50 minutit ja siis esimese osa tegi mingisugune teine venelane, näiteks. Et ma ei saanud nii palju laulda, kui oleks tahtnud. See oli võib-olla üks asi, mis mind nagu, mis nagu aitas selle otsuse tegemisele kaasa. Noh, ma tahtsin kuhugi edasi jõuda, ma olin juba, ma tahtsin rohkem lauldava, tahtsin rohkem arengut ja vitamiine, ma sain rohkem laulda, kuigi ma ei saanud nii palju laule, ikkagi oleks tahtnud. Sellepärast, et Mait Maltis laulis ka ja ja kuna pillimehed olid väga head, nad tegid väga häid instrumentaallugusid, näiteks nagu, mis oli rabada, siis oli nostalgia aita veel öelda neid istunud festival, Kulno lugu oli see, et oli väga mitmeid instrumentaallugusid. Aga mina ei olnud üldse mitte täpselt samasugune seal nagu, nagu oli Anne olnud vaid. Te ju mäletate, et kogu vitamiini aja olin mina too mu tumedaks värvitud peaga, kuigi minu loomulik värv on hele. Et. Kas see ei ole juhus? Jah, et sa värvisid ära või. Et ma ise ütlesin, et see ei ole hea, kui ma sinna läksin, siis ma ise ütlesin eri metile ja kellelegi võib-olla veel, et, et see ei ole hea, et mina nüüd olen ju jälle heleda peaga. Aga siis oli üks selline väga popp, papa laulja oli läänemaailmas nagu sina eestan. Ja tegema mulle tegelikult üldiselt üsna Siinaliku soengu, selle, selle tumeda tumeda pea. Ja minu meelest see oli väga hea ja äge, kogu vitamiini aja olen mina tumeda peaga. Nii toome tagasi Aivari mängu ja vaatame ühe klipi enne, kui Aivar tõmbab kopsud õhku täis ja hakkab seletama, mis juhtus. Meil on veel arhiivist midagi vaadata ja nüüd siis on mikrofoni juures Aivar Mäe ja selle loo nimi. Tahad arvata, mis tulema hakkab või mida sa ise tahaksid näha? Ei taha arvata. Selle loo nimi on helin. Vabandust, sina ei olnud see Peeter klahvide taga, Mart Metsala, Malpensa sinust sai, Petseri pädis, ei mänginud, me olime mõlemad. Mingi noh, umbes aasta aega mängisin, oli, tegime kahe klahvpillimängijaga. Et kuidagi meie nii-öelda niisugune orkestratsioon oleks rikka rikkalikum. Aivar linasest ansamblist ara poksisid. Mina, ma arvan, mina ei puksid, kedagi ei ole, aga aga seal käisin disla palju läbi. Mul ei tule kõik nimed meelde. Angela Kaasik. Mina tulin matulimaltislasemalt, just. Jazzkontserttuur oli Murmanskis. Meil oli 20 Arhangelsk Arhangelsk, siis 20 kontserti oli aega selleks, et kogu kava üle võtta. Ja viimasel paaril kontserdil enam maiti laulnud. Nii et nii sülevõtmine käis ja. See oli vaja üle võtta. Kas ma ei tahtnud enam teha? Ma ei tea seda, Peter ma võin, ma võin öelda, tähendab Aivari kutsumisel oli ansamblisse oli väga selge põhjus, mitte ainult see põhjus, et me tõesti kuskilt kontserdilt tulles Sul tegime õhtusöögipeatuse Viitna kõrtsis ja vaatasime, et oo, kui äge laulja vitamiin oli jõudnud oma muusikalistes niisugustes ütleme, otsingutes mingisugusesse, sellisesse tupikseisu ja me tegelikult leidsime, et peaaegu kõik bändiliikmed, et neil on mingisugune noh, ütleme hääle tegemise oskus, et nad võiksid laulda, et sellist ansambli laulu võiks arendada ja Aivar juba juba Aivar rääkis, kuidas ta Agu Tammeoruga koos, eks ole, kui tegi, tegi järgi Aivar on ikkagi õppinud konservatooriumis koorijuhtimist ja Aivar oli see mees, kes suutis meid kõiki laulma panna nagu mitmehäälselt. Et me ei kutsunud Aivarit mitte üksnes lauljana meie bändi ja noh, et kes saadab ennast akustilisele kitarrile vaid ka kui vokaalansamblijuhti Tema eduka kahekesi olid ka mingi aja. Noh, see muidugi oli 20 kontserti ja ainult ja see oli see ülemineku periood, Ehinud Peeter, meil olid naised kõrval seal seda. Siiri Sisask, Angela Kaasik. Mul ei tule meelde, aga sa pead mõtlema sellele, et kui veel astus, oli nagu 300 ja rohkem kontserti. Kõvemad tuurid olid ju 60 kontserti järjest. Et füüsiliselt lihtsalt hääl ei pea vastu. Et sa ei suuda nagu laulda, 10 12 lugu kontserdis ja teha seda kolm korda päevas. Selles mõttes vahepeal on vaja puhkust, olid instrumentaallood, oli mingi tšikk või lava pääl, kes laulis siis vahepeal õhku tõmmata ja siis uuesti lavale sööstab. Et miks sa pakkumise vastu võtsite vitamiini minna, sa juba teadsid ja pidid teadma, et ees ootab kodust äraminek ja väga pikaks ajaks kodust äraminek, see oli paratamatu ilmselt, eks, et kas see tundus võimalus ikkagi järelikult tundus, millest haarata, et sa läksid kaasa. Aga ma väga täpselt ei mäleta seda, miks ka? Ja akadeemias tänases muusikaakadeemias oli mul veel käia jäänud kaks aastat. Tal on vitamiinide, ma olin sunnitud minema akadeemilisele puhkusele sest õppetöö jäi unarusse, kontsert oli palju. Aga ma arvan, et ükskõik, mis inimesel noorele inimesele selline pakkumine tehakse igal juhul ma olen seda tüüpi inimene, kes saab tulla, nii et ja ma ei kahetse hetkekski, et ma seda tegin. Seda kogemust, seda koolitust, mida mul neli aastatati tasuta veel peale makstes ja ja läbi käies kogu Venemaa ja ka mujal mujal riikides. Kõik siinolijad võtaks selle vastu, räägime Venemaast, sellest kindlasti võiksime teha eraldi kohtumisõhtu, tõenäoliselt on rääkida palju, aga mõned eredamad hetked tänases kohtumisõhtusse tahaks ikkagi mahutada. Ja Marju sinust alustades, et ma nüüd ei oska öelda kas on võimalik ansamblit veel Venemaareiside mõttes vahet teha, et võib-olla nad isegi lähevad natukene segamini, et küllap see elu oli tegelikult ükskõik, mis koosseisus olid suhteliselt sarnane või sealt tuleb just spetsiaalselt vitamiiniga mõni episood meelde mis paneb muigama või peast kinni hoidma või. Iga bänd oli isemoodi. Ma ei tea, kas ma hakkan nüüd teistega võrdlema, aga vitamiine oli üldiselt selline korrektne bänd. Et meil ei olnud nagu distsipliiniga mingisuguseid probleeme, et et me oleme kuulnud, ma näen katest bändidest, kus kus palju võeti napsu ja üldse on väga vist nagu ülevõimendatud, just nagu seal oleks käinud, ma ei tea, mis tants ja trall kogu aeg, et ma küsiks seejuures, et aga kes siis need tohutu arvu kontserte ära tegid. Tegelikult ikkagi tehti seal korralikku ja korrektset tööd. Peeter, oled ju minuga nõus? Noh, palju sihukest vastupidavust nõudev töö, mitte kõik bändiliikmed, kellega ma olen näiteks Venemaal reisinud ei pidanud nagu vastuvõetavaks, seda Venemaal reisimist ei armastanud kodunt ära olla ja neile oli täiesti vastuvõetamatu. Me lähme reisime, sellepärast näiteks mõni mõni inimene tuli lihtsalt jäta rahule ja tema asemele keegi teine. Aitäh. Aivar, sa jätad oma kommentaari vahele? Ei ole nüüd nii, paid ka ei olnud nagu varju räägib. Et. Tal oli lihtsalt hästi suur koormus. Oli oli aga et Venemaal nahku halda 300 kontserti. Seda ei suuda ükski enim loobus vastu pidada, et oli alati ülesõidupäevad kus sõideti ühest linnast teise ja need olid need vabad päevad. Ja paati oligi, kui sa jõudsid järgmisse linna, siis täpselt ei teadnud, mis linnas olid ja Peetriga meenutasime, et see oli. See oli meie kõige kaugemas punktis Kamtšatka all magada on Habarovsk seal ja enam ei mäletanud, läksid lauale ja pidid ütlema, et tervituse lavalt ei tule meelde, kus kuradi kohas valel ja esipidaja linna levimis välja tulid ja ütlesid, et trast võim, aga ta all ja saalis oli haudvaikus. Sest me olime sellel hetkel Habarovskis. Võib-olla ta räägiks, et äkki sa, Aivar, alustad mõne sõna või lause olmetingimustest minu jaoks kõige müstilisema, kui ma neid jutte kuulan, Venemaa lõpututest ringreisidest on näiteks nii lihtne asi kui transport. Kui ma mõtlen nõukaaegsetele liinibussidele, mis ajasid mul südame juba esimese 10 minutiga nii halvaks pahaks, kõik need Kütuse haisud ja see oli vastuvõetamatu lihtsalt. Ja lennukid sinna juurde, noh, Nõukogude värk, ma enam-vähem kujutan ette seda kolistamiste. See Ma ei julgeks siiski vastu vaielda, ega siis tõid kohati ikkagi tähtedele. Esiteks meid koheldi päris hästi ja, ja ma arvan, et, et kindlasti olid ka kuskil Moskvas paremad hotellid kui näiteks kuskil Võrus oli ju täiesti olema olematu. Aivar Peetrile killustab, et tegelikult minu jaoks logistika oligi üks kõige traagilisem asi, miks ma, miks ma vitamiini enda jaoks lõpetasin? Täna tundub see imelik, et tollel ajal ju filharmoonia ostis meile piletid ainult ühel suunal ehk Tallinnast sihtpunkti tagasi pidid ise saama. Ja see piletitel ludimine ja kauplemine ja see oli nii kohutav ja piletid sai selleks päevaks, kui oli olemas. Et lihtsalt ei olnud piletit. Siis jah, me sõitsimegi nendest samadest haisvatest bussidest, millest sa räägid. Mis vahet seal ikka, kütmata hotellid olid eriti lauljatel püti mana kerede poolt hoida, enam-vähem lauljat pidi poputama, hääl ära ei läheks, et kõige paremad tingimused oleksid ja seda kõike tehti siis oluline oli selle juures veel toit. Et ainus, mida mina kogu aeg lasin köögis keeta, sest kuna ma ise sibulat ja küüslauku et ainus Eesti pärast, mida ma iga kord lasin teha köögis oli siis praekartulit, et ükskõik, kui ma läksin, see see meenutas mulle kodu, sest ma olin tohutult, et selline koduigatsus ja ma suutsin nagu paar nädalat ära olla, siis rohkem ma ei suutnud. Muide mul tuleb meelde meie üks kontserdituur IRA, ehkki see oli parajasti käis Iraani-Iraagi sõda sel ajal ja Me elasime küll väga väga heas viietärnihotellis Bagdadis ja kui me olime juba seal paar nädalat ära olnud, Aivaril see koduigatsus ja see koduse toidu järgi igatsus oli nii suur. Aivar tegi meile sellise üllatuse. Ma ei tea, kuidas tal õnnestus see köögis välja rääkida, üks päev äkki tuuakse meile lauale hapukapsad seapraad ja keedukartulid Iraagis, Iraagis, kusjuures ma juhin tähelepanu, tegemist on islamimaaga, kus sealiha üldse ei, ei sööda hal alla, eks ole, on ilma ilma sealihata, aga Aivaril see kuidagi õnnestus. Mõtlen, et nälg oli Venemaal üsna suur ja see toit, mida seal tehti, see pole kohe kuidagi peale läinud. Ja ja mulle meeldib nagu praekartuli-hakklihakaste ja sellised lihtsad asjad ja kui seda ka veel ei ole, siis palle muusikaga nagu wind seal nagu kinni eriti ei hoia, eriti kui sa pead 1003 saadad kordma laulma laulu näiteks ajal jääl. Et seal on väga hea lugu, aga kui sa pead teda tegema sadu kordi järjest, et ükskord oli mul hetk, kus autopiloot lihtsalt lülitas ennast välja ja ja enam ei saanud aru, mis lugu, kus kohas vele pole lihtne muidugi tüpa laula pida tahad, keegi niikuinii aru ei saa eesti keeles. Aga mis veel, et kõige keerulisem minu jaoks oli, oli difteeria, mida tänapäeval enam ei eksisteeri. Sõja ajal oli hästi palju ja Kasahstanis, kus on ju tohutud viljaväljad ja tühermaa ja inimesed sõidavad kontserditel nelja-viiesaja kilomeetri kauguselt bussidega. Jällegi mingi 20 või 26 kontserti ja meil oli üks hetk, ma arvan, et varju dial oli seesama asi, et vitamiini väga palju kava ei muutunud, hitid olid salatitele. Et panid mikrofoni maha, siis võtsid plakati, läksid saali, käisid kellelegi, ma arvan, maid kindlasti tegi seda novot, panin mikri maha ja sealtsamast mikrist, ma sain pisiku. Ja umbes 30 minuti pärast tõmbas kõri täiesti kinni, keel oli all kinni. Ruttu oli vaja toru suhu panna, et õhk läbi käiks. Jaa. Järgmine päev oli kolm kontserti. Kiirabi tuli kohale, tuli kohale filharmoonia direktor ütles, et Ma ei tea, mis saab sealt välja. Inimesed sõidavad, aga ma ei saa isegi, ma sain teha ainult täishäälikuid ehk üheksat vokaali ja see oli kõik, ühtegi Kaselikud. Palavik oli ka ühe päeva, meil oli üks päev vaba päev, järgmisel päeval, siis saatke kiirabi, too lava kõrvale ja süstal peos ja penitsilliini tagumikku ja lavale. Esimesed kontserdid läksid ilma kaashäälikut etapp ja ma laulsin, ma arvan, kuskil üheksast loost vist kaks või kolm. Ja need olid ka äratundmatuseni imelikud lood, millest ma isegi aru ei saanud. Oli hästi palju instrumentaallugusid, ma ei tea, kas Peeter ka võib-olla laulisemale loo Rein ja ja hakkas asi nagu ketrama, kui juba tuur hakkas lõpupoole minema, siis tulid siidised, kapeteet ka ja kontsert läks. Mul on väga, väga hea meel, et te tulite seda õhtut siia meiega veetma. Aitäh, Marju Länik, aitäh, Peeter Vähi. Aitäh, Aivar Mäe. Aga õhtu tänase õhtu viimane noot, akord ja mis kõik tulevad lavat veelkord aitäh ka otsa koolile, aitäh pillimeestele. Aitäh. Mikk Mäe. Ja see lugu on, on tuttav. Veel esmaspäeva hommikul tööle tuuled, päevad, värvid, vääras. Kolmapäeval jõuan koju alles öösel. Ilus sekundeid, Kunila au ei saa väärata neljapäeval jõuab free.