Vikerraadio ja Eesti riigi 100.-ks juubeliks 2018. aastal koostab Eesti teatri- ja muusikamuuseum koos Eesti vabariik 100 ning teiste koostööpartnerite abiga Eesti levimuusika näituse ning asutab Eesti muusika kuulsuste koja. Selle raames leiavad aset kuulsuste koja kohtumisõhtud. Nüüd kuulete salvestust 2000 seitsmeteistkümnenda aasta jaanuaris Eesti teatri- ja muusikamuuseumis toimunud kohtumisõhtult pealkirjaga Raud-Saller, kus külalisteks kaks muusikut, kes on üle kolme aastakümne olnud eesti rokkmuusika laineharjal. Mihkel raud ja Hendrik Sal-Saller. Vestlust juhib Sten Teppan. Ahaa, tervist. Tere õhtust. Rõõm kõiki näha. Oodatult on siin palju inimesi. Miks hakkame seda varsti klaarima? Ma olen Sten Teppan. Tänud kõigile, et see teekond on ette võetud Eesti muusika kuulsuste koja kohtumisõhtu kahe härrasmehega, kes võinuksin tegelikult istuda juba ammu, aga tore, et sa lõpuks aset leidis, sest nemad on ühed enamus nõutumad ja nende siia organiseerimine liiga lihtne ei olnud. Mõtlesin, kuidas neid tutvustada. Mees minu vasakul käel. 90.-te esimeses pooles asetati tema õlgadele Eesti levimuusika rahvusvaheline ambitsioon. Järgnes läbikukkumine. Pärast seda kirjutas ta mälestusraamatu mälestustest, mida tal ei ole või mida ta ei mäleta. Aga see inimesi muidugi ei huvitanud, umbes igal seitsmeteistkümnendal leibkonnale on see raamat olemas, millest ma räägin. Daamid ja härrad, Mihkel raud. Kas tuju läks veel halvemaks, kui ta on ja mul on väga hea tuju? Ma tänan muretsemast. Mõlemad, Norveerime metsikult muidugi, et me ei ole ühtegi kontserti teinud, kus üldse peaaegu ei mängita. Et ainult räägid, et muidugi me oleme teinud kontserte, kus me räägime ka, aga ikkagi me olemegi siis teinud ka mõned lood, aga täna on niimoodi, et no põhiliselt ikkagi ainult räägime ja see ajab närvi räige mees minu vasakul käel. Temaga oli natukene keerulisemaks pikantsemaid lugusid, mille ma mõtlesin sissejuhatuseks välja pakkuda või seiku, ma isegi ei tea, kas see vastab tõele, võib-olla seda räägiti kellelegi teise kohta, on see, et ta käis koolis plekke ämbriga. Kõik käisid ja mina ei käinud kusjuures, aga mina mina ei näinud, aga kits käis. Ja meie koolis oli üldse niimoodi, et päris paljud käisid sellepärast, et neil oli kümnendas keskkoolis oli iga neljapäev oli pungipäev ja siis oli põhimõtteliselt niimoodi, et kõik tulid kooli sellega, mis neil parasjagu pähe tuli. Koolikoti ranitsa asemel. Aga minu meelest tänapäeval kuulus džässmuusik Mart Soo, nagu pani asjale kõigevägevama punkti, kui ta tuli kooli sele, oli selline nagu fotoilmutusaparaat. Ta võttis selle nagu kohvri, sest veel päris suur niukene pruun, seal sees oli see ilmutusmasin. Aga kui tavaliselt pandi ämbrisse õpikud ja vihikud, siis soo Mart võttis kaaslasele ilmutaja. Ehk et tal ei olnud ei vihikuid ja raamatuid. Ja siis pärast seda keegi nagu paremaks ei suutnud panna lõppesse pull ära. Head sõbrad, Hendrik Sal-Saller. Tänases õhtus natukene muusikat siiski on. Kuna ma pean küsimused valmis mõtlema, et rääkida, siis. Mulle annavad aega kaks toredat kaaslast seal lava nurgas ülekohtuselt lava nurgas, aga ma loodan, te näete neid ja, ja kuulete ka. Taavi-Hans Kõlar ja Paula Pajusaar, sissejuhatus teilt, olge head. Aitäh, Paula ja aitäh, Taavi-Hans, need kaunid pillid seal nurgas kõlavad veel aitäh otsa koolile ka, kes varustab meid täna õhtul Jan varustanud eelmistel õhtutel ruumiga muusikutega. Mihkel tuli tuttav ette või jääma? Ma tean, et ma näen välja nagu kuutõbine ka, kui ma olen, loo kirjutas, tunnen ta lihtsalt ära. Ja, ja ma, ma tean seda lugu muidugi. Muusikast me räägime võib-olla hakatuseks midagi niisugust, mida sa oodata ei oska, ütle, ütle mihkel, miks sinust näitlejat ei saanud. Ma arvan, et ma lihtsalt sisse sellesse pagana lavakunstikooli, ma arvan, muidugi oleks saanud, aga ma lihtsalt osutusin piisavalt tema huvitavaks ja ja käisin jah, põhjuslikul sellepärast, et mu vanemad, et siis minu ema isa eeldasid, et kui ma lõpetan keskkooli, et siis ma lähen edasi kõrgkooli. Mina mängisin sellel ajal ansamblist Singer Vinger ja ma mäletan väga täpselt. Me pidi õhtul olema, kusagil Pirital oli regati baar, äkki seal oli õhtul mingisugune mingi üritus, kus Singer Vinger pidi mängima ja mul oli õudselt kiire sound checki, aga, aga, aga sama pidime hakkame kohe kohe toimuma, oli see lavakunstikateedri sisseastumisesimese esimene voor ja see käis umbes kuidagi niimoodi, et võeti karjakaupa neid inimesi siis lavale, kes sinna üritöörid nagu kirja pannud ennast mina teiste hulgas. Ja, ja meid ei ole kiirama, tegelikult ei tahtnud sinna sisse saada ja ma lihtsalt põhiliselt oma vanemate rahustamiseks läksin sinna kukkusin muidugi läbi, sellepärast seal kästi teha midagi väga, nagu nendel lavakunstitreeningutel katsetel tavalist tehakse, antakse mingisugune vaimukas ülesanne. Ma ei tea, et umbes tuli kuidagi umbes Reigani aegu mäletan ja see ülesanne oli kuidagi selline, et tehke nii, et ukse lahti ust seisab Ronald Reagan, siis mängige seda, seda, seda emotsiooni ja ja ma ei osanud midagi muud, mõtlesite, kas kohta jäid seisma ja kogu lugu ja, ja siis kästi mul midagi hüüda. Ma hüüdsin midagi kõva häälega ja see pole Kalju Oro ütles, et hääl on teil päris kõva ja rohkem ma sellest koolist midagi ei kuulnud. No see küsimus ei tulnud tegelikult tühja koha pealt. Kas sinu jaoks eksisteerib inimeste ees olemisega otse-eetris näiteks ja laval ka keerulisi situatsioone või, või endaga toime tulemine ei ole nii lihtne, ehkki sa oled lapsest saadik tegelikult ju olnud, minu baashirm on, on avalik esinemine jamaga praegu pabistan kõvasti ja, ja võib-olla on õppinud aastatega varjund, aga ma tegelikult väga-väga närveerin on ega avalikku esinemist. Ja väidetavalt on see üks suuremaid hirme üldse inimestel väidetavalt ja inimesed kardavad rohkem avalikult esineda kui suur. Võib-olla sellepärast, et me ei mõtle iga päev selle peale, ma suren ühel päeval ja ma kardan seda. Aga, aga avalikult esineb ja kogu aeg isegi siis, kui võib-olla kolme või nelja inimese suu lahti tegema ja paradoksaalselt või kummalisel kombel, mida suurem on rahvahulk, seda vähem kuidagi kallan. Kõige hullem asi on kuskil koosolekul kolme või nelja inimese ees avaldada oma arvamust, eriti küsimuses millest sa eriti midagi ei tea ka selline eluperiood on mul üsna hiljuti läbitud. Ja see on tõeliselt tõeliselt hirmurohke ja ses mõttes avalik esinemine on, on üsna üsna üsna õudne ja üsna üsna hirmuäratav asi. Millegipärast on mulle ekraanilt meelde jäänud, need on siis nukitsamees ja keskpäev. Midagi rohkem vist ei olnud. Me oleme mänginud mihkliga Villuga koos massistseenides, meie elasime näiteks, kui Arabella tehti, ma segan vahele, aga Arabella filmiti, siis me mõtlesime, film hakkab peale Mihkel raud, Hendrix, Villu Tamme, massiosade Aino Perviku Arabella. Ja me tegime massi massistseene ja mul on hilisemalt olnud paar osatäitmist teleseriaalis kättemaksukontor, mõni aasta tagasi mängisin ma mingid lonkavad koolidirektorid, kes, kes. Ühelt prostituudilt külase prostituut tapeti ära. Kahtlane kahtlusalune. Hiljem olen pidanud tegema kame esinemisi, ehk olen pidanud mängima ise mitte pidada kanu, on palutud, et jälle mingi niuke naljakas seriaal on ja noh, ma ei tea, on vaja seda või teist või kolmandat, siis jälle tuleb mängida nagu iseennast, et ma olen pidanud iseennast mõnikord mängima. Aga ei mingeid suuri, mingeid rolle. Sest ma tulen kolmandat korda selle küsimuse juurde tagasi. Et sa oled mulle meelde jäänud ekraanilt. Heas mõttes ülbe ja enesekindlana. Kas sa siis juba teadsid, mis elu sulle ette veeretama hakkab, kas sa nautisid seda olukorda ja tekkis sinus staaripisik või tead see faktor, et sind tuntakse ära, see annab sulle tiivad ja teatud hoiakud, mäletad sa midagi niisugust? Jah, ega ma ise ei mäleta. Isa isa rääkis, et me olime kunagi kõndinud. Võimalik, et siis mingil tänaval siinsamas, võimsalt lähedases. Ma elasin Harju tänaval suurema osa oma lapsepõlvest, et pidada terve lapsepõlve. Ja meile tuli vastu Lennart Meri kes pöördus minu poole. Sina oledki see mihkel, mõtlesin, ja mina olengi see kuulus Mihkel. Et ilmselt see mingisugune geneetiline värk on olnud, aga niisugune teadlik kuidas siis öelda niisuguse ülbe ja pahaolemise pisik või et see on kuidagi nagu lahe, tuli mul huvitaval kombel läbi kohustusliku kirjanduse. Pidime lugema Lermontovi Meie aja kangelast ja seal on tegelemine, ma väga loodan, et ma ei mäleta valesti, Pedžoorings on õudselt ebameeldiv ja ülbe tüüp, tõust meeldis mulle ja läbi kohustusliku kirjanduse. Nõukogude ajal sain Lermontovi sain ma sain esimest korda aru, et arrogantne tõbras on tegelikult päris lahe olla. Mitte et ma oleksin see, aga ma lihtsalt valisin endale sellise rolli mõnelt hetkel. Hendrik, kuidas sa avaliku tähelepanuga aegade jooksul toime oled tulnud, kas see on sinu jaoks olnud küsimus, mida eraldi lahen lahendada, naudid sa seda või vastupidi? No küllap naudin sellepärast, et. Ma ei teagi, mismoodi on ilma avaliku tähelepanuta elamine. Väga väikselt juba tegin esimese bändi ja seoses sellega ka üldine niisugune tähelepanu, aga tegelikult ma sain ju tähelepanu osaliseks tänu oma vanematele ka üsna palju, sest et kui ma läksin kooli, oldi taas, on see Anne Velli poeg? Ma ei olnud kunagi mina, vaid ma olin alati Anne Velli poeg ja, ja selle, see hakkas juba hästi varajasest ajast peale. Ma arvan juba kuskilt lasteaiast või niimoodi, et ühesõnaga ma olin ikkagi mingil määral nagu fookuses kuidagi selle jutuga, siis kui ma ise hakkasin iseendaks, muutus Anne Velli minu emaks. Ma ei ole selle peale liiga palju mõelnud, see on nagu paratamatus, mis selle asjaga kaasas käib. Igatahes on kuidagi see asi, mis, mis mis nagu on ja sellega tuleb järgmine küsimus teile mõlemale, aga Hendrik ehk alustab, kas tuntud vanemate lapseks olemine on tekitanud konkreetselt teis pingeid, ootusi, kohustusi, tunnet, midagi saavutada, protesti, seda rida võiks jätkata, on see pannud teid mingisse olukorda, millega te olete pidanud spetsiaalselt tegelema või sellele mõtlema? Nojah, spetsiaalne olukord võib-olla ei ole, aga eks mõtelnud ikka mina küll olen selle peale, tähendab, et võib-olla jah, see kõige rohkem häiribki, et vaata mingil hetkel inimene, õrnas eas, kui ta kasvab ja areneb, eks ole, siis ta peaks olema nagu üks karjast, ma vaatan seda praegu oma poja pealt ka ja ega mulle ju keegi seda ei rääkinud, kuulad, palju lahedam on see, kui sa oled nagu ise omaette ja nagu äge tüüp, et ma tulin sellele tulemusele ise läbi oma nagu läbielamiste, ehk et ma jõudsin sinnamaani tänu sellele, et ma tahangi olla erinev ja ma ei taha olla niisugune nagu kõik ülejäänud teised kuidagi ise, aga see, mingi hetk, kui ma tahtsin olla kõik nagu kõik teised siis ma siis seda mulle ei võimaldatud, sellepärast et ma olin justkui kellegi poeg. Ma ütlen ma praegu niimoodi. Mihkel, jah, ja mina nagu kuidagi, ma ei tea, ma ei saanud nagu aru sellest, et minu vanemad on kuidagi kuulsad või tuntud või me kuidagi nagu ei arutanud, seda ei olnud, ma ei mäleta, et ma oleksin hommikul ärganud, isa oleks tulnud ja ma olen nagu kuulus Mihkel katsunud olla kuidagi, ma saan aru, et sul on teatavad pinged ja sa kunagi tulevikus üritatud minu varju tagant välja hüpata, aga noh, üritusele kaklevad, ilmselt ei mäleta, nendest käisid normaalsemas koolis kui mina, võib-olla oli midagi umbes taolise raud, sina ometi peaksid, vanemad, aga võib muidugi korda kaks, äärmisel oleb õpetajad ka kuidagi nagu ei teinud sellest erilist numbrit ja me läheme vabandama. Pettumuse valmistasin, ei ole olnud niisugust asja. Me läheme varsti pillimängu juurde ka, aga Meil on mõned arhiivikaadrid ette valmistatud, siis võtame juba muusikateemat. Konkreetsemalt. Hea tundsite ära, ma arvan, ei olnud väga suurt vaeva, muide, Hendrik. Minu ema, kui ta oma pikad juuksed ära lõikas mähkis need ilusti paberi sisse ja need on sahtlis kodus meil alles siiamaani ka umbes 30 või isegi rohkem aastat. Kas sul on oma pikad juuksed alles? Oh ei, oh ei, ma ei säilitanud neid, ma mõtlesin, et nüüd võib igal hetkel tagasi pähe kasvatada, kui vaja. Ma ei ole neid hoidnud, millegipärast sa mäletad neid hetki väga hästi mäletan, kusjuures ma arvan, et see oli äkki Smilersiga esimesi kordi, kui me käisime, käisime Eestis mängimas. Klubi kolm, kaks, kuus toimus Nõmme kultuurimajas, seal ma olin nagu omal ajal kuidagi üsna paljugi aega veetnud. Aga jah, et huvitav oli see, et kui me tulime kusjuures see oli täiesti välismaa bänd seal ei olnud sellel ajal Smilersi siis veel ühtegi eestlast peale minu ja, ja me tulime, ma arvan, meil oligi niimoodi, et neil oli kraal, siis oli see kolm, kaks, kuus ja äkki mängisime Amiilos ka sellepärast, et kuidagi oli vaja saada kuskil hotellis öömaja. Et mingi selline värk, äkki käisime Tartus ka, aga seal on täpselt need ajad on väga niuksed, kuid noh, kohati nagu on meeles ja kohati ei ole ka. Miks sa targeta võtsid? Sellepärast, et keegi teine ei tahtnud. Ja meil oli see, et ma tahtsin ilgelt trummariks saada, sest ruumid on ikkagi nagu noh, niukene asjalik värk. Seal nagu lööd ja sealt tuleb pauk ja kõik on nagu mingi kidra niuke ninnu-nännu või noh, ma ei tea, võib-olla kuidagi ei olnud meil nagu siin kohalikke niukseid nagu noh, nagu eeskujusid ka või ma ei oska öelda, ma olen nagu väiksest peale tagunud potte ja panne kodus ja ja tänu sellele ikka trumm on olnud see, mis mis on mind kuidagimoodi võlunud, aga jah, et kõik tahtsid mängida, kidra oli muidugi keeruline ka ja probleem oli selles, et meil ei olnud mu ja ma tahtsin kohe nagu enam-vähem bändi hakata tegema, ei olnud kedagi, kes laulaks. Siis ma pidin laulma ja laulda, trumme mängida koos oleks olnud keeruline minu jaoks, no siis tuligi nagu kitarr. Et, et see, see oli see valik alguses, aga hiljem siis ta juba kuidagi oli mulle, ma ei hakanud teda ümber ka. Mihkel, sama küsimus sulle, sinu jaoks on ka kitarr ikkagi olnud see see pill tobe hakata seletama, ma tegelikult tahtsin trummariks saada. Oleksin väga usutav. Ja aga ma ei mäleta, mis põhjusel ma arvan, et see põhjus on kuidagi äkki seotud jällegi minu isaga, minu isa õppis viiulit, kui ta oli poiss, väike poiss, noh noor poiss. Ja ta oli kaunis andekas eesti ajal, siis käis koolis koguni nii on, et kas ta käis ühe tulla üsna nagu tuntuma viiuliõpetaja juures. Aga ühel hetkel otsustas, et ta peab hakkama kirjanikuks ja see viiul jäi, jäi kusagile ja tuli sealt kapist välja põhiliselt siis, kui, kui läks peoks. Aga, aga nendesamade pidude käigus käis meie juures Harju tänaval külas väga erinevaid kultuuritegelasi ja ühed neist olid vennad, Urbits Tarmo ja Toomas Urb ja neil oli kaasas kitarr alati. Selle kitarri saatel lauldi erinevaid erinevaid laule. Ja võib-olla see oli see hetk, kus mulle tundus, et kitarr on üks vägev instrument ja võib-olla see kuidagi nagu igal juhul. Tarmo Urb oli esimene, aitas mul osta siis esimese kitarri. Ei ole tema süü, et see instrument ei olnud mõeldud musitseerimiseks, neid müüdi, need olid nõukogude liidus valmistatud kitarride ja me kõik mäletama mida, mida need endast kujutasid keelte kaugus kaelast oli ma ei, ma ei liialda ikkagi mõõtmed tublid sentimeetrites ja et neid keeli saada siis vastu sõda, sedasamust sõrmlaudadest nimetatakse seda siis ei tuleks pehmelt öeldes keeruline. Ja see lõppes üsna kiiresti, mulle kitarrimäng. Füüsilistel põhjustel tuli valus ja ma ei mänginud seda pilli enam, aga siis mõned aastad hiljem sedasama. Murbecki aitas mul jälle kosta isa kuidagi ikkagi nagu ma ei tea, kas ta suruse kõlab ta nägijana ikkagi tahan väga õppida. Ja siis ma sain juba ühe nailonkeeltega, selles kremonaalikslikeks olid niuksed instrumendid, et siis see oli juba jah, mõnevõrra lihtsamini mängitav instrument. Ja nii ta läks ja kas te olete omavahel selgeks teinud, kumb mäletab, kumba esimesena. Ja selles mõttes küsimust, et mina kindlasti Männatan Hendrikut esimesena sellepärast et ta mängis ansamblis generaator M. Ja minu kuulsusrikas kusest ei olnud temani veel jutud jõudnud. Sest seda muuseas ikka veel ei ole nord, meri ei olnud, mul ei olnud ja. Ja see peab, majandus on väga selgelt, see päev oli, oli, oli kirgastav. See päev oli see päev, kui vaadata seda hästi palju rääkinud ka oli telesaade siis kaks takti ette, tavaliselt oli kaks takti ette lauljate konkurss olid lauljad, aga ühel aastal otsustati lauljat asendatakse bändide konkurss ja ühel päeval siis aasta võis olla mingi kaheksak 21 äkki ja oli siis nende selles kahes taktis kaks takti ette saates ansambel generaator M. Ja generaator M oli üks huvitav ansambel, et keegi on seda kuulnud, aga kõik teadsid sellest vähemalt kuidagi. Andeka raundis räägiti sellest väga palju ja meie Harju tänava hoovis räägiti ka. Ja mäletan, Enn Vetemaa poeg Markus Vetemaa tuli hoovi teatega. Täna õhtul näidatakse Eesti televisioonist generaator. Emme. Ja kõik olid täiesti pöördes. Eerik-Niiles Krossile võlgnikule küll täiesti täiesti endast väljas ja siis õhtul koguneti televiisorite ette, panin käima ja tõepoolest oli generaator M, seal nad mängisid lugu, mille nimi on käed. Ja see oli minu jaoks niisugune põhimõtteliselt väga oluline hetk. Ma tahan, et see kõlab, võib-olla, kõlab võib-olla eriti kui ma, nagu ta täna sellest räägin, veidralt, aga see oli väga-väga tähtis hetk. Sellist muusikat eesti keeles Eesti televisioonist ainult kunagi varem kuulnud. Ja see oli siis siis, kui ma Hendrikut esimest korda nägin, aga meil on üks ühine sõber. Siiamaani olime Valdek ja ma käisin Valdekuga samas koolis ja ükskord ma käisin siis Valdekuga koos läksime ansambli c kontserdile Sossi klubisse. See oli umbes pool aastat peale seda, kui ta seal televiisorit ära esinenud ja seal oli lastud, läheb umbes nagu täna sõidutada trepp trepi peale, inimesed, mina seisin Valdekuga trepi peal ja siis tuli Hendrik Sal-Saller, umbes nagu täna mina tulin. Tuli sinna, tal olid mingid meeletud niuksed, sõjaväe kirsad olid jala taas tähtsalt käed puusas, mis siin toimub? Siis ma mäletan, et ma nägin teda esimest korda päris päriselus ja siis kuidagi see kuidagi see asi veel hakkas laabuma ja mitte, et ma oleksin teadnud, mis toimub. Aga siis ma nägin seda esimest korda. Kuidagi riivamisi jõuame jälle selle tuntuse ja kuulsuse ja populaarsuse teemale, kas sa, Hendrik tajusid tookord ka neid hoovijutte, teadsid sa, et need liiguvad ja et sinu küll tegelikult lühikest aega tegutsenud bänd sai sellise sellise kuulsuse, et, et paljud polnud näinud, aga nad teadsid, niisugune asi on olemas. Ikka teadsin selles suhtes teadsingi, et siis oli kuidagi seal info levimine ju toimuski ainult nagu suust suhu, et ega seal, et keegi meist ei kirjutanud, meid kuskil ei näidatud, aga ei mängitud ametlikult, et et me olime alguses hiiu nõme bänd, kui me läksime, noh, justkui nagu kesklinna mõnesse kooli või Erki pidu toimus näiteks. Et siis me saime justkui nagu üle Tallinna juba tuntust juurde, sealt edasi hakkas nagu üle vabariigimeelse kontserttegevus peale, et see kõik võttis jubedalt aega nagu meie mõttes tegelikult koik toimusid päris kiiresti, kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, aga, aga jah, et, et see oli ainukene ainukene võimalus. Facebookid ta maailmas nagu endast teada anda, et see kuidagi nagu toimus niimoodi jah, et eks me ikka teadsime, aga ega see ma olen mõelnud selle peale minu meelest. Isegi kui nüüd kui nüüd mõelda ja ma arvan, et Monica katus püsis päris hästi paigal, et ma jah, tänu oma nagu kuidagi sellele, ma ei tea mind kuidagi ümbritsesid vist õiged inimesed ja ega ma väga nagu ära ei lennanud kuhugile, ma arvan. Niimoodi arvata ei arva. Ma tahtsin vabandada Sten suhtes, mul on kalduvus, saate juhtimine alati üleval. Mulle tundub. Praegu on õige aeg esitleda üks, üks laul, Me räägime, sest generaator-ist me räägime sellest sellest tähtsast hetkest mängib mängime seda, seda lugu, mida nad, mida nad esitus. Ja see, see oli täiesti geniaalne luu. Ja selle laulu geniaalsus seisnes selles, et edevus primitiivne, jah, ja ma ei mõtle seda kude halvasti, mida lihtsam lugu, seda varem ja selle selle laulubaas oli tegelikult bassikäik. Kus sa lähed? See käik, proovime, mängi seda laulu, mängime seda asja, sina mängid kitarri ja laulad samu asendeid õppe kahjuks täna. Mida sa seal televiisoris võtsid? Ala? Tark ei saa võtta. Kõrvus kuumi peada oleksid viimases salmis. Okei, käbeba argiga, seal on üks vahel, aga ma ei viitsi seda teha. Maas maas. Oli üllatus, me kloor ei pidanud seda mängima. Ma ei ole seda sulle kunagi öelnud, aga minu ema, kes on teatavas proksuaale kirjanik, 1009 32. aastal sündinud proua teadis, et see on väga hea tekst, kui see laul oli tekstiga laulab. Nii et ongi, ongi väga headeks ja kui ma ütlesin oma emale, et ma tahan pikad juuksed kasvatada, siis töötas unusta ära ja sellega oli teemamajas lõppenud. Riidekandmisest ma ei hakanud rääkima, puudus igasugune sõnaõigus, mida panna selga või jalga. Ega seal valikut ka ei olnud tookord. Mis saada oli, see läks üldiselt. Kuidas teie saite juuksed kasvatada panna mingit kirsad ja mismoodi sa Hendrik seal genekas välja nägid ja ilmsetega mihkel cinco vingus palju paremini läinud välja. Et ütleme, kodus pärna juures, tema oli kaltsukaupmees, tal oli siuke kaltsuputka, kus ta võttis vastu, andis peldikupaberit inimestele selle eest, kui toode, kaks kotitäit, makulatuuri või kaltsu. Ja me läksime sinna tööle või no nagu selle riietaja palga eest nagu tööle, et meie ülesanne oli kaltsusorteerimine, et siia siid siia puuvill, siia püksid ja särgid siia muu praht kõik. Ja siis tegime päev läbi, tuhlasime seal kaltsuhunnikutes ja, ja panime makulatuuri virna ja sellest saime päeva lõpuks valida omal need riided, mis me tahtsime. Väga lihtne. Aga see ei olnud keskmise Nõukogude noore riietusega, ju. See oli keskmise Nõukogude vanainimese riietes, kuidas, mida me sealt leidsime? Modifitseerisime neil lihtsalt pesud. Paneme nüüd järgmise klipi käima jälle jutu, jätkame kohe, kui, kui üks ajaloomeenutus on tehtud. See oli see aeg, millele ma alguses vihje tegin, kui mihkli ja tema ansambliga mister Lorenz, Merry Christmas, mister Lorenz olid seotud Eesti levi, rokkmuusika, rahvusvahelised ambitsioonid, aga enne kui me sinna jõuame. Sinu lugu ansambliga liitumisest on veel meenutamata. Sa mäletad seda koosolekut või seda telefonikõnet, mille öeldi, et taod tule pardale. Esimene ansambel kandis nimede päev, alustame, läheme juurte juurde tagasi, oli ansambel, selle ma unustasin lasteaias. Üks liiges olen mina väheks, sellepärast et juba siis oli vaja panna inglisekeelne nimi ansambli seal ainuke inglisekeelne sõna, mida ma teadsin väega ja see ansambel, ma joonistasin selle ansambli plaadikestasid, see oli kogu meie looming, meie loominguline tegevus. Ja muide, paar aastat tagasi ma mõtlesin korraldada päägi taasühinemise. Ja ma googeldasin, aga, aga muidugi geniaalne nimi on, midagi ei ole teha, päev oli ammu ära vahetud, sellel ansambel tegutseb kusagil lohaivasega kusagil Ameerika Ühendriikides. Räägime nüüd faktid nagu korrektselt ja te vähegi kutsusime ise. Minu äärmine ansambel oli Robers seal viiendas klassis. Meil ei olnud telefone sellel ajal, me lihtsalt saime koolis kokku ja moodustasid, ma sobin, sa pead ikkagi täpsustama, millisest ansamblist me räägime, seal küsimärk küsimärk oli, ma pidasin silmas seda, mida ikkagi inimesed juba enam-vähem. Singer Vinger pidi olema nagu oleme ikkagi olemas, inimesed teadsid, Colemid ta ikkagi juba moodustasin ise selle minu keegi kutsunud. See käis niimoodi, et mul siin maal nüüd ma teen bändi ja helistasin ise meestele. Mind ei kutsunud keegi minu, minu bändi. See on vale arusaam, selle minu majandusmõtlik olemine. Ei, ma mõtlen ikkagi Singer Vingerit mis on põhiline ansambel peale mister Loorents, Singer Vinger, Singer Vingeri kohale, väga lihtne, Singer Vingeriga. Jah, see oli tõesti olla niimoodi, et helistas mulle Roadi üür, lausel oli kuidagi niimoodi, et nad olid, turist oli kuidagi niimoodi pooldumas sealt osad kestenbek ja ringis saar läksid ära ja siis sinna asemele tulid Reinimaa sooja ja nood üllo, kes seal Singer Vinger nii-öelda. Või tollel ajal siis turisti nii-öelda loominguline süda helistas mulle, ta oli mind näinud kuskil võru rokkfestivalil ja mis seal salata, Me olime paar korda koos joonud, enne seda. Midagi ei ole teha, ansambleid. Ansamblite liikmed tihtilugu niimoodi omavahel tutvusid sõbrannasid. Ja ta oli mind näinud ühel Võru festivalil sedasama Colemiga, kus me koos Henryga laulis selles ansamblis ja ta oli mind seal näinud mängimas ja juuda siis kuidagi, ühesõnaga ta kutsus meid, jah, ja see võis olla tõepoolest telefonikõne, ma täpselt ei mäleta. Aga võis vabalt olla rool, teil endal telefon ei olnud, ta tegigi telefonikõnesid, et telefoniautomaadist ja mul on nagu justkui tundub, et ta presenteeris seda mingisuguse faktilase käinud kuidagi niimoodi, et kas sa oleksid nõus midagi taolist? Ta vist helistas mulle, ütles, et proov on neljapäeval. Ja nii see käis, teil on nagu siit jutust läbi oksis ühine kokkupuutepunkte ansambli näol minevikus olemas, seal päris algus, seda ma ei tea, mida veel küsimärk oli, ennem seda ja ka olema oli siis pärast seda emmel oli veel mingeid, kas me panime mingeid muid nimesi ka nendele? Ei mäleta, et ole, on neljakümneid allenskas, käisime, seal oli golem ikka. Babach väga õige, see tuleb hiljem ja veel hiljem. Aga, aga küsimus on see, et võttes arvesse, kui tihedalt te olete kokku puutunud need hiljem siis kas oli asjade loomulik käik kuidagi, et rajad läksid, läksid lahku? Tegelikult ei teinudki suurt bändi, Koonrik kolis, mina kolisin Venemaa ja ühesõnaga tegelikult vahvel töötas, aga me räägime nüüd sellest ei tule midagi välja, sel ajal veidi keerulisem see kahe riigi vaata. Niuke olnud nagu praegu tõenäoliselt oleksime seda teinud. Aga siis oli nii, et kui sa tahtsid tulla, kuigi mul oli see punane Vene pass, kui ma tahtsin tulla näiteks Eestisse oma vanematele külla, siis ma pidin kõigepealt möllama mingi viisaga, Nõukogude Liidu viisaga nädalate kaupa, et selline saada, ja siis üks laev käis ka mai tea nädalas korra või midagi muud. Niukesed seal jõi ilge peavalu. Ja kuidagi me otsustasime, mihklil hakkas tegelikult Loorents kuidagi paralleelselt saab vabahhi lõpus toimima ka, nii et, et me ei näinud nagu erilist pointi selle selle jätkamisel. Et aga jah, ei, meil oli neid. Tegimegi kogu aeg mingeid bände, lihtsalt vahepeal ma olin sõjaväelase mingi salaära. Just sõja vääni tahtsin jõuda sinuni, Mihkel ei ole käinud, eks. Ei, ma jah, selles mõttes ma läksin seda teed, mida, mida tol ajal mindi, ma läksin arsti juurde ja ütlesin, et ma olen vaimselt võimalik monigaga. Mina see küsimus ilmselt ei puudutanud seda. Seda puudutas küll selle esimene pool sellest, ma tahtsin, et Hendrik on jõuda, et sul olid kehvad tutvused või oli ikkagi Kübaraga värvis, tervis oli korras? Ei, no ma panin ka ikka segast korraga, panin kampsuni selga ja tegin gaasimaskikoti peale tuvi jälje ja käisin, rääkisin Piicialoogia igal pool komissariaadis panin hullu kõveitsaga, aga nad ei võtnud seda kuidagi, see ei läinud läbi, ilmselt vähe panin. Ja mul oli selline lugu. Mina sattusin mingi imelikum majori kapteniga või mingi niukse vennaga nagu sõjakombel ühte tuppa hakkasime seal rääkima, siis ma ütlesin talle ka, et ma üldse nagu ei taha minna ja ilge jama ja kõik värgid ja asjad ja siis kuidagi ta. Ma ei mäleta täpselt, kuidas läks, igatahes ma sain järgmise kutse tema juurde. Ühesõnaga, me olime kuidagi saanud teineteisest aru, et ma olen nõus võib-olla mingisuguse rahalise toetusega tema perele ja, ja tema on nõus siis selle võrra mind aitama selle sõjaväeküsimusega ja ühesõnaga ma sain kutse, seal oli samamoodi, seal oli see niukene papp, kaustik oli laua peal. Pärast hakkasin hiljem alles aastaid hiljem mõtlema, et sinna oli kirjutatud. Noh, see minu toimik oli seal ja sinna oli kirjutatud morflot, mis tähendas nagu kolme aastat mereväes. Aga ma hakkasin pärast mõtlema, et mees ilmselt tahtsid lihtsalt rohkem raha saada. Hirmutas mind selle kolme aastaga, ühesõnaga ma tegin selle lahti, võtsin selle morflotil, kortsutasin ära, panin taskusse ja ütlesin talle, et kuule, davai, et kokkulepitud, ma ei mäleta mingi 50 rutsi või midagi, niukest oli see summa, mis võin endale andma, mis oli tegelikult päris suur raha. Ja meil oli vist kokkulepe ka, et umbes kui orgunnib kõik asja ära, et siis ta kuidagi ma ei mäleta täpselt, kuidas saab, siis annan talle selle raha ja kõik. Aga juhtus niimoodi, et mees tuli männikul, kus ma tol hetkel elasin, tuleme männikul ukse taha mingil imelisel hetkel mingil õhtupoolikul jumala silmini juua täis ja ütles, et tal oleks nüüd tegelikult seda raha vaja. Siis mina ütlesin talle, et kuule, praegu meil jutt niimoodi, et sa teed asja ära, siis ma annan raha ja siis panin ukse kinni ja pärast seda läksin sõjaväkke, aga mitte ei läinud morflotte ja selle paberi. Ma tõesti kavatsen ära, et läheksin hoopis õhudessant, selle peen värk tegelikult see, mida sa seal sõjaväes pidid omandama. Kui sa mõtled nendele oskustele, ma eeldan, need olid natukene teistmoodi kui võib-olla mõnes muus väeosas. Et mis neist võis niisugune erilisem või spets värk olla, mida sa pidid oskama, no spets värk oli see, et ma pesin umbes frankfurdi lennujaama suuruse maa-ala põrandaid ära, et see oli tõesti väga spets, sest noorena meil midagi muud minu meelest ei tehtudki, ainult kui pesta põrandaid. Et see oli karma, kas, kas näiteks langevarjuhüpetest pääsemine oleks olnud mingil moel variant sellises väeosas, oleks, aga sai tahtnud Nendest pääseda, sest et vastasel juhul oleks ülejäänud aja elanud põlu all, sest see oli nagu dessant. Seal lähevad vennad hulluks, täitsa selle dessant nikku jutuga. Teatavasti on nagu sõbraliku vennasrahva sügavates rivides on selline uskumus, et kui sa nagu noh, umbes mingist väiksemast külast olete pärit ja kui sa lähed koju ja sul ei ole mingit kahte või kolme triipu paguni peale, et sa ei ole vähemalt nooremseersant või midagi muud sellist, et siis üldiselt naist sa omale ei saanud mitte kunagi. Ja kui sa nüüd mõtled selle peale, et mingi vend ütleb, et kuule, ma ei hüppasid lennukist välja, et siis oleks ma tõenäoliselt umbes kolm Frankfurdi lennujaamas täit põrandaid pidanud pesema kõikide nende aastate jooksul. Aga head minu jaoks lõppesse ilge orjamine nagu poole aasta pärast ära läks juba lihtsamaks, et kuna ma tegin kõik selle asja läbi, nii nagu pidi tegema. Üks asi on ka see, et inimene, vähemalt mina, ma unustan kõik halvad asjad ära, mulle meeldib, mõtlen tagantjärgi ilus aeg oli palju, sai nalja ja tegime bändi ja kõike värki, et kõik oli okei, et ma olen nagu isegi põrandate pesemine, see tundub nagu okeina. Et pole hullu midagi, et seal lennuki ukse peal, kui sa seisid, siis olid valmis. Kõige esimesel ei olnud valmis, ma lõin pea ära sealt metsavahi lennukist oli esimene hüpe ilgelt väike ukse, ma ei saanud sealt üldse välja, siis ma kõige hullem oli see, et enne esimest hüpet viidi meid kinno ja näidata, et mida kõike võib juhtuda õhus. Seal olid niuksed filmid, kus mingi mees ei langevarjuga lennukit tagatiiva külge kinni ja selle endas seal tundide kaupa umbes igavese mõeldi, et mida teha ja siis padja alla ja langevari ei lähe lahti, siis sa pead selle noa kuskilt võtma ja saagima need läbi ja siis viiskamasid selle varju. Ühesõnaga ja siis, kui ma seal ukse peale esimese kolaka pani vastu vastu peadma, et ei, see oligi niisugune tunne, et nii käes välja ma sain seal. Pärast läks lihtsamaks. Magister Lorenzi juurde, Singer Vingeri rohkem ei räägi, see lugu on põhiliselt juba kaante vahel kõik olemas, huvilised saavad meelde tuletada saama Sa, Mihkel, oled mister Lorentsi aegu mõnusa eneseirooniaga hiljem meenutanud, pea rääkinud üsna vabad sellest, et, et ambitsioonid olid, aga, aga ei õnnestunud. Kas sa päris tõsiselt arvasid, et, et võiks üritada, aga miks ma ei oleks pidanud. Lihtsalt küsin kinnitust. Kahekümneaastane, või umbes niimoodi inimene loomulikult, miks ta, miks ta peaks arvama, loomulikult usub seda enam, kui sa ei ole välismaal käinud, ei ole seisvukesed Times koer ja vaadanud seal ringi ja aru saanud neid bände, on siin teisi veel. Sa elad ikkagi täiesti kindlas veendumuses, neil ongi täpselt üksus, on see sinu oma. Ja, ja tegelikult ma arvan, et kogu Eesti popmuusika kõlas mingisuguses teatavas Sulmas või mingisuguseks pettekujutelma raudse eesriie. Raudse eesriidemaandumist on eelkõige oodatud läänes. Eesti bändil saaksid duo oma fantastilist muusikat. Ja see teadmine, et seal on oma bändituba olemas, tuli mõnevõrra hiljem. Aga mis siin ikka kuigivõrd, et selles mõttes, et me käisime ka seal, lendasime lennukiga paar korda ja käisime välismaal ja aga tõsi on see, et see, et see meie mingi niisugune serlikke lühikene aken, kus, kus mister Loonandus tegutses, et kuidagi nagu jahu kuskil oodati veeks, mis ootasime ka väga, aga mulle tundub, et nagu ikka kõik asjad, eks ole, eesti riik kuidagi tekkis nagu uuesti ja erinevates asjades oodati nagu erinevaid erinevaid saavutus ja seda enam, et mulle tundub, et me ikkagi elasimegi kindlas veendumuses. Me olemegi kuidagi kuidagi erilised ja, ja kogu maailm ootab tähelepanelikult kõike, mida me teeme ja tõepoolest popmuusikast siis sellele meie ansamblile mingil põhjusel. Sellest oodati nagu palju oodati, kuhu kuulun nii palju, et, et usute igasugust jama, mida ma sellega seoses rääkisin. Näiteks seda, et meil oli ilmuseks plaat, mis oli Saksamaal mõni nädal varem ilmunud, siis ilmus siis Eestis korraldasimegi tuut, pressikonverentse mängisime lään nagu sellel ajal oli kombeks 90.-te lõpul plaadi esitused tähendasid seda mingi tohutu pressikonverentsi, kutsuti ajakirjanikke ja ansambel siis rääkis ja siis keegi küsis seal minu käest, et kui palju seda plaati on juba Saksamaal müüdud. Ja mul ükski närv näos ei liikunud neli miljonit. Ja ma mõtlesin, et see kohutavalt naljakas ja mõnivoole itsitas ka, aga ma õhtul keerasin Aktuaalse kaamera lahti, tuli Marite kallasmaa ja see on tõsine, uus on tagantjärgi vaadatud. Täna ilmus mister Lorentsilt uus album ja seda on Saksamaal müüdud juba neli miljonit eksemplari, siis ma kukkusin diivani pealt sõna otseses mõttes põrandale. Et see oli midagi niisugust, mida, mida oldi valmis uskuma. See on väga raske, väga raske on õnnestuda teises kultuuris. Kui sa sellega kultuuri osa ei ole, kes läks elama seal, et seal õnnestuda, aga kokkupuutes suuresele tõelise rahvusvahelise muusikaäriga, kas seal oli mingi kindel moment, mingi kindel faas või etapp, mis sind halvas mõttes tõeliselt üllatus tuli sinu jaoks ootamatusena see nii-öelda maandumise koht, et pagan nii ongi või? Arvan, et see, see, niisugune maandumise hetk või see niisugune hetk niisugune äratundmise hetk huvitaval kombel ei saabunud mitte kuidagi välismaal olles maid Eestis olles. Me salvestasime Ameerikas oma viimase heliplaadi, millele milist situn, spinn ja see ilmus 99. aastal. Tegime kui mingisuguse esitluskontserdi minu meelest oli seal, kus praegu on see mingisugune see rock Cafe see territoorium, see oli tollal mingit kindlust, reaalne ja, ja välja arendamata kant, me tegime seal, see oli üsna suur territoorium, panime kõik mingi tohutu lava püsti, meeletu production. Tegime esitluskontserdi ja mõtlesime, et võiks mingi soendus, nüüd ise ei viitsi mängida kaks tundi võtamegi soojendusbändi ka mingi soojendusbändi, kes on valmisaailma rahata esinema pidanud neile raha maksta ja b kellel võib-olla on ka mingi oma fännidel, äkki tuleb 10 inimest rohkem meie kontserdile. Ja me olime kuulnud, et tal on ansambel Claire's Birthday Vaiko Epliku toonane ansambel ja siis me kutsusime nad esinema ja sellepärast nad tulid ilma rahata mängisid oma tunni aases Etti ana. Rahvas tuli tohutult palju, tohutult paljude kogu see kogu see territoorium oli triiki inimesi täis. Ja siis pärast ja lõpetas siis umbes kolmveerand inimesi läks minema. Ja siis ma sain aru, et, Aeg on lõpetada see pull, tegime selle kontserdi küll ära. Aga, aga, aga see oli ilmselt see hetk, et see ei olnud mingi väga meeldiv hetk. Sellest on praegu tore niimoodi rääkida. Tagantjärgi ja ja meenutada ja rääkida lugu, kui, kui keegi tuleb ja küsib, et aga miks, miks ta laiali läksite, te nagu fantastiline ansambel, ansambel, miks ta elas, ei teinud ja sellepärast ei teinudki, et inimesi ei huvitanud enam see, mida me teeme. Ja, ja täpselt nii lihtne oligi, nii et ma arvan, et see oli raske valus hetk. Mis puudutab rahvusvahelist suurt muusikaäri, siis selles osas mul on väga hea meel, et inimestel jätkuvalt on selles osas illusioone, see äri on tohutult palju muutunud viimase 10 aasta jooksul, aga mul on hea meel, et inimestel on selles osas illusioone sest neid illusioone ei oleks, nad ei püüdleks selle poole. Ja see nad selle poole püüdlevad, on tore ja hea, aga, aga läänes õnnestuda on väga keeruline. Ma mõtlesin alguses seda Hendrikut küsida ka vasta parem ise mihkel. Kui Smilers maandus Eestis 90.-te keskpaik, sellest on möödas praeguseks 22 aastat, noh enam-vähem natuke üle 20 ja võta või jäta. Väga raske on panna Hendrikule ja tema ansamblile kedagi sarnases žanris või eesti popmuusikas, võtame siis laiemalt kõrvale, kes oleks niivõrd kuulikindlalt aastast aastasse teinud oma asja olnud kogu aeg pildil. Mis arvad, tänu millele on see juhtunud? Ja üks ansambel on veel tõsi küll, seda ei ole olnud kogu aeg pildil, aga, aga ta on kogu aeg tegutsenud jätkuvalt. Jah, mul on privileeg selles ansamblis musitseerida selle nimel Singer Vinger ja me oleme tegutsenud 30 aastat. Aga jah, tõepoolest, selles mõttes meil ei ole meiegi uuem lugu on 15 aastat vana või noh, me oleme muidugi teinud mingeid mingeid uusi lugusid veel, aga ma arvan, et põhjus, miks Hendrik see on nii hästi vastu pidanud, on. Esiteks ta on väga laulukirjutaja. Teiseks Ta meeldib inimestele. Ja kolmandaks on tal ja tema perel väga hea vaist, nad teevad õigel ajal õigeid asju. Ja muusika on suures osas äri ja, ja ei piisa sellest, kui sa teda häid laule ja sa oled hea laulukirjutaja esitada hästi ja sul on hea bänd. Et see peab olema ka ikkagi kuidagi väga strateegiliselt läbi mõeldud ja seda, seda, seda on vaja kuidagi kavalalt doseerida, turundada ja nii edasi ja see tuleb Hendriku perele väga hästi välja. Henrik, selle aja jooksul on umbes kahe ansambli jagu kahe koosseisu jagu inimesi Smilersi läbi käinud. Miks teised vastu ei ole pidanud, kas sa näiteks tead, mis on saanud nendest soomlastest, keda ma siin ennist videos nägime, kas nad on täna üldse muusika juures veel või ammu tüdinud ja kõiki vendi, kes on käinud enamuses, et ma tegelikult suhtlen nendega siiamaani? Aitäh, Mihkel, muide, ilusate sõnade eest. Et need tavaliselt, kui me niisama koos oleme, me Ta ei kiida. Siis me räägime tavaliselt ei oleks päris õudne oleks. Hommikust, Henrik, sa oled fantastiline. Kangelane uskumatu. Aga jah, ei, ma tean väga hästi millega nad tegelevad, nad teevad musa küll, aga noh, sellel ajal, kui kui me Smilersi tegime, siis vennad olid Soomes ikkagi üsnagi tegijad sellel hetkel passimisseerisele ilusa Voxi passiga kollases kostüümis, tema oli mänginud just lõpetanud oma karjääriansamblis Smak mis nagu põhimõtteliselt koos Hanoi roosiga, et kui selle aja nagu noh, ma ei tea, hakkame Kanson roosidest ja skyydrow meestest, keda nad nimetavad oma eeskujudeks, siis Mäkija Hanoi Rocks on nagu põhibändid. Seriaali sellisest bändist LoRe mängis kliister siis, mis oli sellel hetkel Soome üks niukseid tugevamaid bände? Üldse käik ka, see oli palju ja ma olin seal tööl, noh, see on pikem jutt seal Larega tuttavaks sain kõigest muie kirjutatud sinu värskelt ilmunud raamatus, just mille nimi on intervjuu iseendaga ja mille on kirjutanud Mihkel raud. Jah, seal on väga, teise teisejärguline, aga aga eks see informatsioon olemas, olemas, seda pole vaja ümber jutustada. Aga jah, sinu küsimusele vastates ma tahtsin öelda seda, et ei aja, et me ikka näeme aastas korra, kaks sõltub, kui tihti vennad Ta Eestisse viitsivad tulla, et viimane kord käisid mu sünnipäeval näiteks. Ikkagi niimoodi kuidagimoodi näeme ja ei, ja enamuste tüüpidega siis on olnud. Smilersi mängimine on olnud kõigil vabatahtlik, et kedagi ei ole sunnitud ja kedagi ei ole sunnitud ka jääma, et kui keegi on tahtnud minna, siis me üldjuhul oleme jäänud omavahel nagu headesse ja sõbralikes suhetes. Et aga ei, üldiselt kõikide vendadega nagu hoiame mingit nihukest tasast Niukest fooni. Ilmselt olete selle peale mõelnud, võimalik, et ka rääkinud ja lihtne vastata. Kui te mõtlete üksteise loomingu peale, siis mis on see lugu, mille out Ta oleks tahtnud olla, mille üle näiteks Mihkel, sul on kasest kade, vaevalt, et sa kade oled, aga ma ei ole muidugi. Aga lugu Henriku tehtud paladest. Sa oled tõesti on, aga ma arvan, et ootame onu surma üks üks lugu. Mulle endale meeldib seal seal ajaloo, mulle meeldis sinu Rein see kuu lugu, mis praegu kõlas. Sõnajalu seda aga no hea ja helde Allahi nimel. No me räägime lugudest, mida te ei tea, kahjuks. Aga meil on palju niukseid tegelikult. Kas te autoritena jagate arvamust, et geniaalsed asjad, kõige paremad lood teie repertuaaris loomingus on sündinud kõige vähesema vaevaga ja kõige kiiremini? Absoluutselt seesama lugu, mida, mida selle fantastilise duo esitas, seda on keeruline uskuda, sündis täpselt sellise aja jooksul, kui pikk see luuan. Hendrik, nii ja naa, mul on olnud nagu hetki, kui on tulnud kergelt ja on hetki, kui ma olen ümber mõelnud 100 korda. Et ta ei ole nagu minu puhul ei ole nagu nihukest valemit. Et kui ma praegu päris ausalt vastan, mul on mõned lood, mida ma tõesti ei ole nagu jõle kaua veeretanud ühest käest teise ja tagasi ja mõelnud, et kuhu ma selle lahendan või mida ma sellega teen. Ja on samas lugusid, mis on noh, nagu ja tulema. Et nii on kolaga mängime ühe laulule ja on aeg joon alla tõmmata. Me paneme õhtule punkti. Suur tänu. Jõudke õnnelikult koju ja kohtume siin jälle. Ma arvan, et see on olulise tähtsusega lugu, vaata, kui sa rääkisite turbit, käisid jõusaalis, kõlas minu isa kirjutatud laulja, tantsude näolised tüütus nii palju kuulanud. Aga midagi ei ole teha, tuleb üle, palun. Hobuse ragis adrangi mustal valeks läheb üksik.