Lugupeetud kirjandussõbrad täna siis ühendugel lühemaks ajaks Ameerika kirjanikku Wolt võtmani elulukku ja tema loomingusse. Vold võtman on Ameerika kirjanduses, see kirjandus areneb hoopis teisiti kui Euroopas. Ameerika kirjanduses huvitav kuju selle poolest, et tema algatab niinimetatud või nii-ütelda ameerikalikku luulet Ameerikas. Proosa alal, algas seda üks teine mees varem juba, see on meie lugejatele kõikidele tuntud nahksuka juttude autor, feni mor, kuuper, mispärast me räägime Ameerika likust kirjandusest? See on seepärast, et Ameerika, Põhja-Ameerika teatavasti kauemat aega oli inglise kolooniaks ja seda mitte üksi poliitiliselt, vaid ka vaimselt ja alles 19. sajandi teisel veerandil siis nii-ütelda ärkab üles ameerikalik kirjandus, kupperi ja pisut hiljem siis luule Wolt võtmani kaudu mõningaid eluloolisi andmeid. Kõigepealt olgu öeldud, et Wolt mitmani elu ei paku midagi erilist. Tema ei olnud kusagil silmapaistev või kangelane kuidagimoodi elas väga tagasihoidlikud elu ja sellepärast ka nii palju või huvitavaid fakte temalt tuua ei oleks kuigi kerge. Ta sündis aastal 1819, see tähendab 150 aasta eest tema sünnipäev. On küll veel eespool, see on mais, aga nii pika aja jooksul ei tähenda need mõned kuud midagi. Niisiis, 1819 sündis Long Ailandi tsoon New Yorgi lähedal sel ajal veel asustamata ala selle kandi farmeri pojana. Selles perekonnas oli palju lapsi, nende päritolud, vanemate päritolu isa. See oli põline ameeriklane, tähendab tema esivanemad olid sisserännanud inglisemaalt. Aga me teame, et Ameerikat ei asuks, on mitte üksi inglased, vaid väga palju. Isegi enne juba läks sinna ka palju Hollandlasi ja võtmani ema, see oli Hollandi päritolu. See olnud rikas talu, väike maja. Selle pilt on veel tänapäevani säilinud. Ja isa vahetas isegi talukohti, et leida kuidagimoodi paremat äraelamist. Siis katsetas ta puuseppatööga ja aastal 1823 asus perekond pruuk liini linnakesse. See oli sadamalinn, seal vilgas elu ja noor Volk või Volter. Mõlemad nimed on õiged. Tema esimesed muljed, need olid siis maalt pärit, aga peatselt väga noore poisina oli 19 sündinud 23 juba linnas seal saitama, sõpradeks uulitsapoisid, mitte halvas mõttes sadamatöölised üldse linna niisugune noorem liikuvam rahvas. Seal kasvas ta mõned aastad käis koolis suurt kooliharidus, talle ei jõutud anda, tema kool piirdus kuue õppeaastaga. Ja väga noorelt veel mitte 14 aastasena, nii mõned kuud enne 15 aastaseks saamist ta Läks õppima trükiladumist ja õppis selle ameti ja ongi nii, mõned aastad New Yorgis, hiljem oma kodukandis Longaylandi Is trükitöölisena töötab. Selle kõrval harrastab noormees aga muidki alasid. Ja nii aastal 37 39 hiljem 40 41 on ta algkooli õpetaja. Neid kohti oli mitu, kus ta töötas, aga need olid väga tagasihoidlikud. Maaõpetajakohad, väikesed koolid. Ta olevat hea pedagoog olnud, kuigi ta ise mingisugust pedagoogilist haridust ja on saanud. Ja kui ka tema haridus kuigi palju sel ajal ei andnud siis järgnevalt aga vaheldumisi seal algkooli õpetajaametiga. Ta tegutseb ajakirjanikuna, kõigepealt ta long-i landis ise trikid ise levitab, ise annab välja nädala ajalehte. See nimesid tuleks mitu majata neid meenutama, siin üldse töötab ta järgnevatel aastatel midagi kaheksa ajalehe juures olles siis kas toimetuse liige, kas toimetaja, kas kirja saatja või nii edasi, aga igal pool ikkagi mitte rohkem kui kaks, kolm kuud. Ja siis jällegi läheb ta niisama rännule või siis vahetab kohta. Nii mööduvad temal siis aastad, Need oleksid neljakümnendad aastad ja 50.-te aasta algusel näeme teda uues ametis. Ta oli isa käest pinud Puusepa ametit, isa ei olnud kuigi palju edu saavutanud puusepana. Ta katsetas linnas nimelt ehitada väikesi maju ja neid müüa. Aga ta ei olnud ärimees. Ja nii läks ta tagasi jälle maale. Ja seal vahetas ta kohti ikka, et leida kuidagimoodi odavamat äraelamist. Sest perekond oli suur. Niisiis ka viiekümnendates aastates alates umbes 50 kuni 54 töötab Wolt võtman puusepana cadema katsetab majadega äri tegemist, siis järgnevad mõningad rännuaastad jällegi tagasi oma endise Puusepa juurde, vahepeal ajakirjanik, nii et kõik on nii mõnekuised perioodid ja sellepärast ei hakka me siin neid nii täpselt märkima. Seega siis niisugune enda otsimine. See kestab kaua. Ilmata leiaks mingi kindla elukoha või peatuskoha või. D kindla elukutse. Aastal 1855 avaldab ta luuletuskogu. Rohu, lehed või rohukõrred, ükskõik kuidas me seda tõlgiksime. Ta oli ennem seda juba tegelenud kirjandusega Taali kirjutanud raamatuid Taali kirjutanud novelle, avaldanud neid ajalehtedes taoli kirjutanud luuletusi. Aga hiljem, kui ta oli juba arvestatav kirjanik, siis tema ise enam oma neid varasemaid teoseid ei tunnustanud. Ja need on jäänudki nii unarusse. Mida ta kirjutas, võiksime märkida üht teemat, mis väärib mainimist, see on ka tema võtab sõna orjanduse vastu. Ma nimetasin siis tema 55. aastal ilmunud luuletuskogu rohukõrred, see saab nagu pöördeliseks. Mitte et ta oleks suurt menu saavutanud, aga selle 1855. aastaraamatu ilmumine, sest peale kirjanik näed endas eeskätt kirjaniku ta ühele oma sõbrale, kirjutab, et minu ülesanne on kirjutada luulet. See teos ilmus väikene, mida 12 luuletust ilmus tema enda kulul ja tekkis niisugune legend, nagu ta oleks sisesele trükkinud, ise reklaaminud. Ja nagu ta oleks suure reklaami peale vaatamata saanud ära müüa ainult ühe eksemplari. Nii hull see lugu ei olnud tegelikult, aga teose ümber tekkis niisugune legend. Kuid see andis talle tahtmise jätkata luuletamist ja huvitav on see, et isegi kirjaniku juures ei ole seda veel ette tulnud või ei noh, normaalsed pole kunagi olnud, et autor terve eluaja tegeleb ühe raamatuga. See on tal paar muudasse ilmub ka, aga rohukõrred ilmuvad tal üldse 10. väljaandes viimase redigeerida, kui ta vanamees on juba surivoodil, nimetataksegi selle tõttu seda viimast raamatud. Surivoodiväljaanne. Raamat tekitas palju teravat kriitikat, kallaletunge sõimu, aga ka poolehoidu ja poolehoidu, eriti just Inglismaalt. Raamatu juurde tuleme veel korra tagasi. Nüüd edasi, tema elus mängib siiski suurt osa see ajalooline areng ja nimelt aastal 1861 12. aprillil algas kodusõda. Võtmal oli hea patrioot, võtmal oli orjanduse vastane. Aga ta ei astunud sõjaväkke. Küll aga tema vend Gioon. Wen George astus tragunite polku, võttis osa lahingutest ja sama aasta 61. aasta detsembris sai ta haavata. Sel ajal tegeles parajasti voolt ehitusmeistrina, aga ta katkestas kõik oma tegevuse ja läks otsis venna talle. Haav ei olnud mitte väga raske venna haiglas üles, jäi sinna umbes paariks nädalaks ja seal kiindusta haigetesse sõduritesse. Nendes kanti sel ajal väga halvasti hoolt ja vutt man. Kuigi ei olnud mingisugune nonii, haige ravitseja, tal mingi meditsiinilisi teadmisi olnud, siis temast sai suur haavatute ja haigete sõber pöördunud tagasi Washingtoni, kus ta oli väikeseks kirjutajaks sõjaväe asutise juures. Ta külastas mitme aasta vältel sõda kestis edasi veel 65. aastani mitme aasta vältel, seal külastas ta haigeid ja endised sõdurid, haigla haiged, need on väga palju head rääkinud. Nüüd edasi oleks tema elust suhteliselt vähe rääkida, mispärast, kuna midagi erilist tema elus ei toimu, ta on väikene ametnik, aga nüüd tutvugem sellega, mis ta teinud on, enne kui me selle juurde läheme. Tuletagem meelde, et võtman on siiski kirjanikke, keda meie lugeja kaunis kaua juba tunneb. Kui täitus 100 aastat kirjaniku sünnist, siis Johannes Semper avaldas esimese essee ühest Ameerika kirjanikust. See oli voolt võtvanist. See raamat ilmus aastal 1920. Ja see sisaldab peale elulooliste andmete loomingu, ülevaateread, tõlkeid, need oleksid esimesed võtmani tutvustajad eesti lugejale. Võib-olla ehk tõlkija oleks nii lahke ja tutvustaks natuke sellega, mis ta selle all tegi. Uitmenega sattusin ma poku tema 100. sünnipäeva puhul. Ja see luuletaja meeldis mulle, nii vaimustas mind nii, et ma otsekohe ilma kellelegi tellimata hakkasin teda tõlkima ja teda uurima ja nii valmiski see väikene kogu luuletusi eelneva seega muidugi praegu, seda lugedes 50 aastat peaaegu hiljem. On see tõlge vananenud ja kui ma eile vil kätte sain mõned luuletused, mis tänasin minu tõlkes ette kantakse, siis ma olin jahmatanud, sest keel on niivõrd palju edasi arenenud. Teiseks muutunud selle poolesaja aasta jooksul, et oleks tarvis kindlasti need tõlked redigeerida ehk täiesti uued tõlked teha. Ja on saatuse nali, et 100 aastaseks sünnipäevaks kirjutatud luuletusi kantakse täna 150 aasta puhul ette või õieti tõlgitud luuletusi. Ma loen ühe laulu tema tsüklist iseendale või iseendast. Ma usun, et üks rohukõrs pole vähem tähtis kui tähtede ringkäik. Jääd, sipelgas pole tähtedest halvem ega ka liivatera või tihase muna. Jääd kärnkonn lehtede vahel on meistriteos, millest kõrgemat ei ole. Jääd, põldmarjaväädid võiksid taeva kodagi ehtida ja et pisem mosooneke käel naerab kõikide masinate üle. Ja noruspäi mäletseb lehm on igasugu raidkujust üle. Ja et hiir on imeasi küllalt et Sekstil joone uskmatuid uskuma panna. Mu kehas on neissi ja sütt samblakiude ja puuvilju, teri ja söödavaid juuri. Kus on neljajalgsed loomi. Olen täis pikitud linde. Enton põhjusi, miks ma neist eemale läksin võin aga kohe, kui tahan tagasi kutsuda. Nad võivad ju pugeda peitu. Võivad minema joosta. Tulemäed võivad mulle näkku puhuda põlevat hingust. Maston võib kaduda oma kõdunenud kontide varju. Asjad võivad võtta teistsugust kuju ja penikoormaid eemale pinna ookeanid, tarduda koletised, sügavikus varitseda, hiireviu pesitseda, otse taeva all, põder padrikusse, põgeneda, Madulejaanidesse libiseda. Pingviin oma habemenoast nokaga põhja poole labradori, nii liikuda. Mina aga kärmas kõik sarmad, nad käte, ronin üles, kuni pesani. Õnneks siiski ei ole Johannes Semperi üritus jäänud viimaseks, vaid ta see autolon, Pirgutanud ka teisi tõlkijaid ja nii siis mõni aasta tagasi, täpsemalt 1962. aastal ilmus kogumik rohu lehed mille tõlkijaks on poris kabur vas ehk teie annaksite ka mõne näite? Ma arvan, siin tutvustaja oli vaja sellepärast et tutvustaja on vähem tuntud kui see, keda ma tahaksin tutvustada. Ma loeksin ette ühe lühema luuletuse, sest valimikustesse 62 silmust, see on tsüklist keskpäevast tähe valgeni mõtted sellest, et on olemas avalik arvamus et on olemas kindel ja õiglane seadus, erapooletu, täpne ja lõplik. Et president kahvatu näoga küsib salaja enda käest. Ja mis ütleb siis rahvas et tühised kohtunikud, müüdavad kongresmenid, kubernerid, linn, isad ja teised taolised seisavad abitult häbipostis et pobisevad ja Kriskuvat preestrid peagi hüljatakse. Et väheneb aastast aastasse ametnike käskkirjade, kantslite koolkondade võim, et suureneb igavesti inimese mõistus ja isiksus ja tema austus iseenda vastu. Et on tõeline uus ilm, et uhke demokraatia on tõeliselt hulkades, et poliitika, armeed laevastikud käivad nende järgi. Et nendest särab päike. Et neist kiirgav valgus on kõigest heledam. Et nad hõlmavad kõike ning on kõige põhjuseks. Järgnevalt siis näiteid sellest tema elutööks kujunevast luuletus kogust, rohukõrred. Ma mainisin juba, et selle ilmumine oli üllatuseks, sest selles oli hoopis teistlaadi luule, kui seda oli harrastatud senini. Võtmani vaade oli säärane, et vana esteetika, see ei kõlba enam kuhugi. Ei ole põhjust luulendada neid vanu ristisõjaaegseid rüütleid. Ei ole põhjust imetleda Milo Veenust, kelles ta ilusamaks peab lehma õieti kui nüüd ilusamaks, vähemalt asjalikumaks väärikamalt. Ta kutsub ära muusa Barnassilt tulgu see imetle kuu Ameerika tõusvat tööstust, Ameerika ettevõtlikkust ja Ameerika demokraatiat. Ta soovitab selle vanadesse kultuuripaikadesse panna kuulutus välja üürida. Seega siis anduda täiesti uuele temaatikale elu. See on siis elu looduses inimene ja tehniv progress selle luulendamisele. Neid kõiki teemasid ta oma esimeses väljaandes see on 12 laulu ainult ei käsitle, mitte aga ta peamiselt pühendab selle tervele tugevale inimesele. Inimene, see on laul iseendas, nagu ta ütleb. Tema on ka üks neist teada, kuidagimoodi teistest eralda, ükskõik kui halvad või head on need inimesed, kellega tal tegemist on inimesele, tervele loovale, sigivale, tuleviku loovale inimesele on eeskätt pühendatud luuletuskogu. See luuletuskogu välimuselt oli ebatavaline. See oli mingisuguse liini lillelise mustriga ilustatud raamat ja huvitav, see ilmus anonüümselt. Kuigi ühe luuletuse järgi võib ütelda, et see oli Wolt Whitman, tema autor sest seal kõneldakse nime järel temast, aga tiitellehel ta nime ei seisnud, küll aga andis ta oma pildi selles raamatus. See pilt on nii väga väljakutsuv või selleaegse luule seisukohalt. Tsioon kujutab kübaras meest, kes lahtise särgi kaelusega üks käsi taskus, teine puusas ja kaugeltki mitte nii salongiliselt riietatud lugejad muidugi ei tundnud. Aga see pilt on hiljem jäänud kuulsaks, sest see pilt iseloomustab õieti seda luulet, mida ta lakkus autor selles oma esiväljaandes, mille ulatus oli kokku, nagu mainisin alla sajaleheküljed. Üks suur tsükk laule selles kogus ongi laul iseendast selle üldise pealkirja all terve rida luuletusi, neist näiteid. Ja esimesena tuleks ettelugemisele luuletus, mis algab sõnadega poolt võtman kosmos. Võtmann kosmas mäncateni poeg, möllune turjekas meelas sööbioossegitab ei liialt tunde heri ei erak. Ei pea end inimestes. Ena, kas. Keskugel lukud, Ustact, keskuge ukseke peetud, et kes teisi alandab, see alandab mind ja mis eales on tehtud või öeldud, see tuleb lõpuks minu peale. Voogab ja lainetab vaim läbi minu voolavad kõik kehtivad ja keelatud ideed. Annan põlise parooli, teeni demokraatiamärgi, vannun taeva nimel ei võta vastu midagi, millest kõik ei võiks saada võrdselt osa voolavad ammu kustunud hääled. Lugematuid sugupõlvi vaevelnud vangide-orjade hääle ahastajate tõbisse, varaste santide hääled. Korduvate kevadeti ja kasvuaegade hääled tähtasid ühendavate tungide häälet, Isasaine ja isade hääled. Keelatud hääled, iha ja iharuseks hääled, looritatud hääled ja mina kisun neilt loorid, siivutud hääled ja minast sellitannad ja teen ülevaks. Ei paremaks, suu ette. Pean sisikonna sama palju lugu kui peast ja südamest sigitus pole mu meelest on vähem sünnis kui surm. Usun lihasse ja himudesse. Et näe, et kuulen, et tunne on imeiga, osa nime, iga killuke minus on imeolen jumalik, seest ja väljast ja pühaks muutub kõik see, mida puutu. Või mis puutub mind. Kui jumaldan midagi rohkem muudes, siis olgu mu keha, see või osa mu kehast, mu läbikumav nahk. Olgu sina see kaetud kaared ja toed olgu teieni. Mehine, kindel adranuga olgu sinasi. Maju olgu neetsus, salajased Kärd. Kalmusejuur, mida oja, vesi uhab, arglik tiigi kurvits hoolikalt hoitud munapaariga pesa, olgu teie need säsitud juuksekõrred mu rinna peal käharduv Hei, põldudel lainetab habe. Olgu teie need nõrgu vahtramahl, mehised, nisupead, olgu teie need. Olgu ta päike, nii suuremeelne ja kell. Olgu ta udu, mis viirutab mu nägu, olgu nad niisked oja sängid. Käed, mida hoidsin nägu, mida suudlesin, surelik, keda eales puudutasin. Need peate teie ole, olen hull, lenda järele, mind on nii palju ja ohtralt kõikjal. Iga hetk on huvitav, kõik, mis juhtub, huvitav, et painduvad pahkluud, tekivad pisimadki soovid. Ja kust tuleb mu sõbra meel, kust tuleb sõprus, mille vastu sa? Et ole ning lähen üles oma trepist, see näit, kui ime. Ma peatun ja mõtlen, kas on see tõeline ja punase del lehtertapud maaknas? Need on rohkem kui metafüüsika raamatuis näha päikesetõusu, tillukesed kiired kihutavad laiali tohutuid varje ja on hommikune õhk töötava maailma lapsed värskena, süütult kepseldes tõusevad üles langevate maade ligi lendavad taeva all miski, mis on veel peidus, sirutab eteks Timurat piigid. Raad uputab elava mahlammeri maad ja taevast iga päev uuesti liitunud pruut ja peig. Ja siis mu pea kohal idast tootoretsev pulmahüüd ja peibutab vastus. Vaata, kas tuled toime. Pühitseme ennast ja laulan endast. Ja mida tõeks pean? Pead sinagi tõeks pidama. Sest iga osake minus on võrdselt kasin. Uitan ja hulgun kaaslaseks mu hing, uitan niisama ja uurin kesksuvist rohukõrt. Siit mullast sellest õhust pärit on igal libleemu veres mu keel, siin olen sündinud, siin on sündinud mu isa ja ema ja nõnda neljandast põlvest saadik. Ja mina 37 aastat vana, täiesti terve mees. Nüüd algan ja tahan surmani laulda. Usud ja koolkonnad jäägu ootama otsust. Nad tõmbun igavamaks tagasi, rahul sellega, mis nad on, peame meeles. Ja mina võttes vastu nii hea kui halva iga ohuga riskides, lasen kõnelda loodust tema ürgses jõus. Ta käsitleb mõnedes luuletuses ka sõjateemat, kuid see ei ole mingisugune vaimustus sõjast, vaid hoopis selle vastuse on häälestatud patsifistlikud, kõneleb neist õnnetustest, mis toob, ja kannatustes, mis toob sõda endaga kaasa. Selline luuletus on üks tema parimaid luuletusi. See oleks tulepõllult koju kisa. Näe. On sügismäe. Puude lehestik on kalts. Tumedam punakarged ja kaunid on Ahaajo külad. Lehtedele neljas tasandas tuules. Kui aedades küpsevad õunad ja väetidel viinamarjad. Kuis lõhnad tapad? Kus asjal veel Summises, mesilane? Mäetaevas on tüüne ja puhas, pärast vihma ja imeväärt pilvi täis. Ja maali on vaikne. Täis elu. Ja ilu. Ja talu on. Kambris tema tulekambris tema lehele. Ema jookseb nagu jaksab. Taimaks või halba. Aga pole kindel. Ta ei peatu surema, juukseid ega seadma, tahan. Kähku pole vaja käest, ainult ta nimi on all, keegi võõras, kirjutab paja ees. Ema südant läheb segi, kõik silme ees läheb mustaks, paneb vaid üksikuid sõnu kahteid lausetest. Ainus, mida nüüd näen, selles võimsas jõukas Ohios ning ta linnades külades on keegi naine, haiglaselt valge, näost väga nõrk, otsib pidevalt tuge. Ära muretse, ometi nii hea ema ütleb vanem tütar läbi nutu. Väiksema tööd on ringis ümber ehmunud. Debatt. Kirjas seisab, et Peeter ärkab, varsti paraneb. Vaene poiss ei parane enam iialgi. Ega tal ole seda vajagi, seal lihtsalt ja vaprat hingelt. Nüüd kus nad seisavad kodulävel, on temal surnud. Surnud ainuke poeg. Ärkab öösel uni on rahutu. Val hakkab, ärkab-nutab, nutab, valvab iga ärega. Koeraga ärkad öösel järel, ots igatseb olla taos, iga surnud Ärgoya. Vajada ärkab igavese järele, magab igal koos.