Enamik lugejatest teab oma kogemustest, kuidas meie rahvas 1941. aastal sõdis. Seepärast ei hakkama kirjeldama lahingut, mis toimus kindlustusvöötmes, kus ei jõutud kindlustusi õigeaegselt valmis ehitada. Sapööripataljon oli komplekteeritud inimestest, kes varemalt polnud sõjaväes teeninud. Need olid sõjaväemundris tsiviiltöötajad ning jäidki selleks sõjategevuse alguseni. Sõduriteks said nad hiljem lahingutes. Sõbrakov jooksis lahingu alguses oma rühma ees nagu määrustik nõuab ja sai kohe miini plahvatusest põrutada. Sõbra kõht kaotas, kõnevõime jäi kurdiks ja vasakust silmast pimedaks. Tema silmalaug ja põsk tõmblesid ühtelugu. Ta ei suutnud otse käia, vaid kaldus kogu aeg kuhugi kõrvale ning vaarus. Ta sai rohkearvulise killuhaavu. Sanitaarinstruktor Liusja sidus need kinni. Sõbra kofeiin ainult tookord Liusa nägu. Ta nägi kõike kahekordselt ning otsekui läbi udu istuda ega selili lamada sõbrakovi võinud. Sest ka tuharad olid killuhaavu täis. Samuti ei võinud ta kõhuli lamada, sest rindaja kõht oli tunginud pihu peenikesed killud nagu žiletiteratükikesed. Sõbrakov seisis kaevikus, toetus kätega vastu muldseina ja vahtis mõttetult stereo pikksilma kust paistsid selgesti nagu läbi binokli rohulibled, lilled ja isegi lilledel ronivad mustad sitikad. Ent kui kõik komandörid üksteise järel surma said, meenus võitlejaile, et üks on veel elus. Nad hakkasid sõprakovile olukorrast ettekandeid tegema ja temalt käske nõudma. Sõbrakovega tundis ainult peavalu, hulluks tegevat peavalu. Ja siis võttis sanitaarinstruktor enda peale sõbrakovi, adjutandi või tõlgi ülesanded sest keegi peale tema ei saanud sõplakovi pominast aru. Ja juhtus nii, et sapöörid lõid kõik vaenlase tankirünnakut vapralt tagasi. Ei põgenenud leegiheitjate põlevate naftajugade eest ning võtsid ette mitu vasturünnakut. Öösel aga taandusid nad käsu järgi, millel joissa nälja tsüklakovi nimel andis täiesti organiseeritult. Viies kaasama komandöri, kes lamas külili kanderaamil. Sapööripataljoni kogu lahinguliste edu peeti tsüklokovi, kui oskusliku komandöri teeneks. Diviisi komandör esitas ta punatähe ordeniga autasustamiseks ja kuid sõbrakov hospidalis tagasi tuli, määras ta pataljoni komandöriks. Armee ajalehes ilmus artikkel, kus kiideti pataljoni komandör sõplakovi osavat tegutsemist. See oli hea tark artikkel. Seal leidus väärtuslikke mõtteid lahingutaktikast. Kas sapöörid olid oma komandöri sõjamehe oskustest ülemäära vaimustatud? Nad kõik arvasid üksmeelselt, kuid sõbrakovi poleks olnud. Siis oleksime otsa saanud. Sapööride kangelaste lisamine tsüklakovi teenetele oli muidugi eksitus. Sõbrakov püüdis koguni oma rapordise ülemustele selgeks teha, et see on eksitus. Kõige rohkem häbenest sõbrakov oma teenimatult kuulsust sanitaarinstruktor juusia ees. Et kuna see sõda on üldrahvalik sõda siis tegutsesid kõik sapöörid lahingus nagu iseseisvad inimesed ning näitasid üles isiklikku algatusvõimet ja massilist kangelaslikkust, ilma et tema, kui komandör oleks kaasa aidanud. Jusse kostis selle peale. See pole tõsi. Komandopunkt oli olemas. Teie olite komandopunktis, tähendab, kõik on korras. Et oma ärateenimatult kuulsust õigustada püüdist sõprakov ohtlikke ülesandeid täita. Ta sai palju kordi haavata. Jussi harjus haavatut plakovi eest hoolitsedes tema nõrkuse ning abitusega. Ja teda üllatas väga kuid sõbrakov kord pärast järjekordset haavata saamist tervenedes ilmutas algatusvõimet ning haavrest oma embusse. Louise kartis ainult, et siis oli selle, seetõttu ei räbeneks lahti haav, millest polnud veel niite ära võetud. Ja ta hoolitses sõja lõpuni tsüklakovi eest omistamata oma vahekorrale temaga mingit erilist tähtsust. Ta ei hüüdnud sõbrakovi ühelgi juhul teisiti kui alguses. Seltsimees leitnant, hiljem seltsimees kapten, ja viimaks seltsimees major. Kohvi pidanud nende vahekorda oluliseks, sest arvas, et kui ta nii sageli surma aus viibib, milleks siis head inimest petta, juusiat, kaua see kooselu võimalikkust uskuma panna? Kui Berliin oli juba vallutatud, otsis Jusja kord varemete vahel teed, et ühele vangilaagrist vabastatud naisele arstiabi anda. Puruks pommitatud hoone müürid varisesid kokku ja Luisa jäi telliste laviini alla. Alles järgmisel päeval kaevati ta rusude alt välja. Siduri ma nüüd oli sel ajal kõhn nagu aiateivas aga tal olid lopsakad juuksed. Need aitasid tähelepanu kõrvale juhtida suurelt ninalt, mis tema lohku vajunud põskede ja meelekohtadega kõhetul ja väsinud näol liiga esile tükkis. Juhtus nõnda, et pärast võitu fašistliku Saksamaa ülem sai Berliinis kõige tähtsamaks isikuks sõprakov oma sapööripataljoniga. Marssal ise ütles talle ärevil olles ja kartlikult oma staabiseinu vaadeldes. Siduri vahetus. Kontrollige kõike hoolega. Ei või olla midagi rumalamad, kui just nüüd surma saada. Sõbrakov pani kõrvaklapid pähe ja kuulas nagu arst jahilossi seinad ja põrandamiiniotsijaga läbi leidnud lillepeenrast miili kaevastasele nii hoolikalt ja õrnalt välja nagu botaanik mõne muinasjutuliselt haruldase lille, mille peenikesi juurida kardab vigastada. Mitu kerget kirstu mineerida jäänustega saatis tsüklakov Berliini vennaskalmistule. Neil päevil rahupäevil kestis sapööride sõda edasi ja selles sõjas kandis ainult üks pool kaotusi. Kuid Sublokovile teatati, et sanitaarinstruktori uss oli varisenud müüri rusude alla jäänud ning alles järgmisel päeval välja kaevatud. Küsis ta. Kas ta on elus? Praegu küll. Hakkame pihta, ütles nakkus seistes kaelast saadik roiskunud vees, millega Berliini metroo oli üle ujutatud ning pani pika viirulise voolikuga gaasimaski pähe. Ta kadus vee alla, et otsida tunneli mineeritud osasse suunduvat juhet. See oli miiniasjanduse suurmeistrite võistlus. Ja ainult ühel poolel oli eelis. Tema andis elu kardetava mõistatuse. Teine pool pidi selle lahendama. Ja kui ta mängu kaotas, siis kaotas ta oma elu. Söökla, kus töötas niisuguse närvipinge ja keskendatusega et talle piisas peaaegu ainsast pilgust ainsast puudutusest tarvas selgeltnägija eksimatusega äramiinidest lõksu konstruktsiooni. Mingit piirkonda uurides harjutas ta ennast hoolega läbi mõtlema ja kujutlema, kuidas ta ise vaenlase asemel seda piirkonda mineeriks. Niisugune hinge piinamine ja mõistuse ülepingutamine aitas tal vaenlase miiniväljade skeemi täpselt välja selgitada. Aga kurnav unepuudus ja sellest põhjustatud närvilisus viisid sõbrakovi nii kaugele, et kord puhkes ta nutma, kui ta kindraliga juttu ajades luba küsimata kummardas, suitsule tuld võtma, kindral aga äkki oma pabeross eemale tõmbas. Kõik pidasid siinse plakoviste väga lugu ja kindral ei teinud tõrjuvat liigutust hoopiski mitte seetõttu, et sõbrakov tema arvates subordinatsiooni rikkus. Kindral lihtsalt tahtis talle välgumihkliga tuld pakkuda. Ja säh sulle, sõpleku nuttis hammustades huult. Kui juba kedagi kalkusest süüdistada sisust, sõbrakovi ennast, mäletate, kui ükskõikselt ta võttis vastu teate, et talle lähedane naine oli suremas. Sõjanõukogu liige käskis saata tsüklakovi tema erilisi kangelaslike teeneid sõjajärgsetel kuudel arvesse võttes kõrgemate komandöride sanatooriumi. Sõjanõukogu liikme adjutant saatis sõbrakovi teel sanatooriumi. See plokkuv vaikis kogudi, naeratas häbelikult ja kartis inimestele silma vaadata. Sanatooriumis Antid plakovile triibuline, pidžaama valge riidest panamakübar ja kerged tuhvlid. Selles riietuses jäi tsüklokov täiesti jõuetuks. Nähtavasti reageeris tema organism, mis oli harjunud puhkama ainult pärast haavata saamist reflektoorselt sanatooriumile, kui hospidalides. Loid ja kõige vastu ükskõikne tsüklokov tegi läbi kõik ettenähtud protseduurid ja jäi mistahes kellaajal magama nagu rauk. Ta nägi kõige tavalisemat, harjumuspärast und. Ta nägi unes, kuidas ta miinivälja kaevas ja äkki riivas üht peenikest juhet, mida varem polnud näha. Detonaator plahvatas. Miin paiskas ta vulkaanijõuga õhku. Ta kukkus kaua. Siis kuulis ta, et tema keha tumedam mütsatusega ja kuidagi märjalt lirtsudes vastu maad põrkas. Ja nüüd ta lamab ja mõtleb, et kui ta toibub, siis pole teada, mis tema kehast järele on jäänud vahestamise tükkideks karistatud ega kõlba enam kuhugi. Ja kui ta toibub ning leiab oma keha täiesti kõlbmatu olevat siis ta muidugi sureb kohe. Ja ta kavaldas unes, nagu ta oli samasuguses olukorras ilmsi korduvalt kavandanud. Sõbrakov otsustas tõsta kõrva juurde vasak käsi, mille peal on kell, et kuulata, kas kell pole plahvatusest purunenud. Kui kell ei käi, on lugu halb. Küllap siis on ka sõprakovi keha kõvasti kannatada saanud. Siis tuletis surra. Ent surra ikkagi ei tahaks. Sõbrakov soiub, ägab unes vaiksete kaeblikult. Ta kardab kuulata, kas kell käib või ei käi. Kogu tema keha läheb higiseks. Ta on lämbumas, jagardab, kardab nii väga, nagu ta ilmsi suremas olles kunagi pole kartnud. Sest unes ta mitte ainult ei sure vaid näed pärast surma oma laipa. Halitseb jälestab seda tsükla kõhtigi unes tohutu jõupingutuse, Edargata. Ta ägas ja sirutas jalgu. Tont võtaks, mõtlesite plakov. Ma pean ärkama, isegi kui ma olen raskesti haavatud ja saan hirmsat valu tunda. Ta ärkaski üleni higisena ära piinata. Ja nägi taevast kirgast kõige üle laotuvat helendavat taevast, sügavale taevavõlvi sisse pistetud tähtedega. Ja taevas lõhnas. Tal oli puhas jahe mõrkjas lõhn. Sõbrakkuv ajas end istukile. Ta nägi merd niisama suurt ja helendavat nagu taevas. Ja meres helkis vastu taevas ja taevas helkis vastu meri. Ja meri ja taevas sulasid ühte ning laiusid piiritult nagu kosmos ise. Sõbrakov istus, käed ümber põlvede, läbi vöödilise pidžaamapluusi paistis tema selgroog. Lüliline nagu bambus. Lohku vajunud põskedel ja meelekohtadel olid tumedad varjud. Kuivadel huultel olid hambajäljed, silmad särasid. Ja tal oli niisugune tunne, nagu oleks ta praegu kogu kosmoses ihuüksi. Ja mitte ainult üksi, vaid ka kõige targem kõigevägevam. Ning on just nüüdsama teinud suure avastuse. Nii suure avastuse Edgar tab isegi liigutada, et seda kogu tema olemust täitvate määratud saladust mitte välja anda. Saladus seisnes selles, et ta teab. Ja seda teab ainult tema blokov, kuidas pikendada peaaegu kogu eluajaks seda piiritut rõõmuandvate maailmatajuga, mille ta oli nüüd omandanud. Selleks on vaja ainult õnnelikuks saada. Ja selleks, et õnnelikuks saada on tarvis üht väga lihtsat asja. Tal peab olema juusia. Kui põetaja luisele teatas, et major tsüklakov soovitada näha ütles Jusiaalistanud. Hea küll, nähku pealegi. Joissa puuderdas ennast hambapulbriga ja näris huuli, Etnerni kahvatud ei oleks. Ta ei saanud enam mahti valge hospidali peareti asemel tsiviilinimese sides rätikud pähe siduda, et paljaks pöetud pea kenam välja näeks. Sõbrakov tuli juba palatisse. Illusja ütles. Tere, seltsimees major. Yahooples. Näete, kui visa hing mul on. Ta lamas selili halli teki all puuvillasest särgis, mille kaeluspaeltega kinni käis. Tal oli tursunud väsinud nägu. Sõbrakov haaras ahnelt, valgeb andunud tahtejõuetu, Käämis lebas tekil, surus oma huuled selle vastu ning hakkas palavalt hingates katkendlikult arusaamatult ja aeglaselt rääkima. Kuidas ta aru sai, et vajab jussi. At eluaeg. Joissa kuulas ja nuttis. Aga tema nägu jäi liikumatuks. Ta vedas nimetissõrmega üle põskede pühkis pisarad ära, ütles seltsimees major. Te vist arvate, et kui mul on täiskomplekt käsi, jalgu, siis ma polegi sant. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui kole keha mul nüüd on. Ma olen südamehaigusest üleni paistes ja haavaarmid on väga inetud. Lastakse natuke aega puhata ja opereeritakse jälle. Tee naine arstidele tüli. Jada veenas hellalt naeratades. Endisest Juisast on mul ainult nägu alles jäänud. Kere on nagu elevandil või kipobotaamusel. Aafrikas olevat säärane suur jõesiga. Milleks teil niisugust tarvis on? Õigus? Rindel oli mul täiega hea ja ega teilgi minuga halb olnud. Ja ma olen teile selle eest tänulik. Aga nüüd lepime kokku, et see kõik ei loe midagi. Ei maksa viisakuse pärast ennast minuga siduda. Te mõtlesite nii palju minule ainult närvikava üleväsimusest puhkate siis läheb kõiki üle. Humal, ütles plakov kahvatades. Rumal oled, muud midagi. Aga ma ei luba sul rumal olla. Niikuinii jääme alati ühte. Josie vaatas majorile rõõmsalt ja kohkunult otsa. Ripsmed tegid tema pilgus ametiselt õrnaks säravaks ja sügavaks. Ta ütles. Ma teadsin, et sa tuled. Sa oled hea. Jama ootasin sind. Kellelgi pole läinud korda perekonnaõnne nii kirjeldada Nietzsche noortele ahvatleva näiks. Kuigi ilukirjandus selles suhtes nii mannetu on, võtavad inimesed ikkagi, naised lähevad mehele, loovad perekonna ja igaüks teeb seda omal vastutusel, ise riskides. Küll aga on kõigel, mis perekonnaelu eelloosse puutub, ülirikkalik, bibliograafia. Ja iga meie planeedi kodanik võib selle eluperioodi kohta, mis eelne perekonnaseisuametisse minekule, kõikides küsimustes kirjandusest äärmiselt kvalifitseeritud konsultatsiooni saada. Aga kui perekonnaseisuametis käidud, peab igaüks oma perekonnaelu probleeme iseseisvalt lahendama, leidmata tuge perekonnaõnne väärtuslikest positiivsetest kogemustest, mida kunstiteosed kahjuks nii nõrgalt kajastavad. Pärast abiellumist leidsid sõbrakowid kohkumusega, et neil polnud perekonnaelus ega üldse tsiviilelus mingeid kogemusi. Sõjaväes on igaühel sõdurist marssali nii kõik prii. Elu läheb seatud rada. Eksisteerib selgepiiriline püramiid, mis seob inimesi üheks tervikuks. Pärast mobiliseerumist jäid sõblock huvid keerulises, tohutu suures ja saladusliku tsiviilmaailmas masendavalt üksi. Ilma armeeta, kes oli neile perekonna eest, tundsid nad end nagu orvud või nagu inimesed hoopis teisest ühiskondlikust formatsioonist. Nad olid rahast võõrdunud. Mitu korda pidasid kelnerid neid kinni, kui nad lõunalauas tõuside tahtsid ära minna, unustades arve tasumata. Armees oli neil piiratud hulk kõige hädavajalikumad asju. Ja nad ei aimanudki, et inimesel võib vaja minna mingisuguseid esemeid, mida ta iga päev ei kasuta. Nad olid rindel harjunud tundega, et täna-homme võid keegi neist surma saada. Sellepärast raiskasid nad ka nüüd homse eest muretsemata oma palga südamerahuga lõuna ja õhtusöökidele kallis restoranis ning täiesti tarbetut iluasjade ostmiseks mille üle nad mõlemad koju jõudes naersid. Nii, ebakohastena paistsid need asjad lagedust katkised peediga toas, kus seisis telkmantliga kaetud laudadest koiku ja kartulid olid nurgas hunnikus. Joissa ütles õnnelikult naeratades. Kas tead, major? Nii hea on elada, teades, et sind ja mind ei tapeta homme ega ülehomme heidab ta üldse kunagi. Lihtsalt imetore on elada, kui ümberringi kedagi ei tapeta. Sõdvakov nohistas oma soliidset nina. Õigus nüüd, kus sõda ei ole, on kõikide kohus õnnelik olla.