Siis saabus suvi too viimane suvi, mille möödudes nad lasevad ajami lahkuda nooruki, kelle nad olid üles kasvatanud nagu oma lihase lapse. Nad ei tahtnud seda viimast suve rikkuda ei temal ega käinestel. Nad soovisid vältida taolisi vahejuhtumeid nagu skautide laagris. Pelmaltonid olid heasüdamlikud inimesed. Annil pidi jääma nende juures veedetud noorusajast helged mälestused. Võib-olla oleks tore teda Euroopasse kaasa võtta. Nad polnud enam teab mis ajast saadik välismaal käinud. Ärni näeks Pariisi ja oma isa hauda ja Londonit overit. Kapimbatoonidele pakuks reis mõndagi meeldivat. Pärast tagasijõudmist võiks ärni otse siiski minna, kus algab ta iseseisev elukolledžis. Tema elu täiskasvanute maailmas. Võib olla abiellub ta ühega neist armsatest pruunides tütarlastest, kes nii võluvalt spirituaali laulavad täidaks eeskujuliku kristlase elu. Külastaks aeg-ajalt peenbertonen ning jutustage neile oma heast mõjust vaestele mustanahalistele lõunasse. Kuid hoolsetele ettevalmistusele vaatamata läks Euroopa-reisil kõik hoopis teisiti. Basse kontrollides keeldus laevasõiduühing äärnile tema jaoks tellitud kajutit andmast. Teatasite teenijad reisivad põhimõtteliselt teises klassis. Ühtlasi lisati kategooriliselt see daami pole mingi teenija, ei muutvat asja, kuna ta olevat ju ikkagi neeger. Lugu lõppes sellega, et pendalt olid sõitsid esimeses klassis ärni, aga samal laeval teises klassis. Nad oleksid sümpaatiast ärni vastu kõik teises klassis sõitnud. Kuid kohad olid mitu kuud ette täiesti välja müüdud. Suure vastu tulevikkusega esimese klassi reisijate vastu oli laevaühisus lõpeks veel ärni jaoks teises klassis koha leidnud Pembertonidel ja nende käsupojal oli oma rist kanda. Jalad kandsid seda tõeliste kristlastena. Kerburis oldi lõpuks väikese mustanahalise puisuga jälle võrdses olukorras. Õhtul olid nad juba Pariisis. Pariks võlub end kõigist linnadest, kus õhtuhämaruses tuleb šamseliseebuudel juveelid ennast sätendavad. Pariis lindis muusikat. Pariis, juunis. Penrtonid peatusid ühes parimas hotellis. Neil oli üsna mitu tuba, sealhulgas ka ruumer nii jaoks. Kõik oli oivaline. Loovur, Eiffeli torn ja Café tuleb p. Kaer nimelist oli kõik ülimalt tore, lihtsalt priima. Kahtlemata oleks kõik läinud ette nähtud kava kohaselt kui mitte Kloodina Loorents poleks asunud elama täpselt samasse hotelli kus peatusid Pembatonid. Claudina Loorents helde taevas. Loomulikult märgati bulvaritel värvilisi nägusid, Olümpias laulis neegrikvartett, kuid siinses hotellis elunesid koos Pembertonidega ometi ainult laitmatu päritoluga ameeriklased ja silmatorkavalt peened inglased. Ning siis ilmus siia Kloodina, Loorents. Kloodinades tuli Atlantast George'i osariigist ja kes köitis vana maailma oma rambivalgusest, sädeleva pruuni naha, noore iluga jumaliku hääle ja antiikse jumala tantsuoskusega. Kloodina kes oli viimase viie aasta jooksul terve kuhja raha ning kuulsust kokku ajanud. Isegi peenbertonid olid vaikses unelema Snatultonis juba Kloodina loorintsist kuulunud. Samuti ka, kes oli Kloodina üle uhkust tundnud, kuna neil oli must. Kuid mispärast oli tal vaja hotellis elada Pembertonidega külg külje kõrval? Miks mu jumal, miks, sõnas, mis Pembritama vaena, milleks? Kuid siin algabki õieti meie lugu. Kloodina juures liikus igal kellaajal gruppidena noori mõlemast soost silmatorkavalt elegantselt ning hästirõivastatud noori mustanahalisi inimesi peente võis nooblike kommetega. Ärni Pembertomid kohtasid nüüd vestibüülis. Pembertonide maitse jaoks olid nad pisut liiga hästi rõivastatud. Koos nendega tuli sageli ka valgeid, väga ilusaid prantslanna siit. Kõik olid temperamentsed ning rõõmsad ja ei paistnud millegi üle, muretsevad suveöödel kostisklaudina, aknaist, muusikat. Pembartonid lootsid väga, Eto selts skandaaliga tegelema ei hakkaks, see mõjuks talle halvasti. Kuid nad hakkasid siiski. Ühel hommikul, kui läks vestibüüli postkaarti ostma, ilmus Kloodina samal ajal sinna. Nad kohtusid lifti ees. Ärni polnud taolist võluvat olevust veel kunagi näinud. Ta nahavärvus oli ühtlane, helepruun üleni roosasse rõivastatune sätendas neiule kui noorpäev. Ja ta oli pealegi värviline. Halo tervitas Kloodina noormeest, kes tundus olevat küllalt vana selleks, et vähem kohmakas olla. Te näete välja nagu kaasmaalane. Ma olen matult tonist kogela saami Teie häälduse järgi võib arvata hoopis, et Londonist neiu oli märganud ärni uus inglise aktsenti ning pidas seda Melchiori omaks. Kui teie nägu ütleb mulle siiski Alabama. Muidugi, mina olen puhastverd neeger, lausa särni, kes oli uhke, et teda omataolise poolt tunnustati. Ja ma rõõmustan teiega siin tutvusin. Kas Pariis meeldib teile? Pildisclaudime, kui lift alla jõudis? Eelis vastase järsku usaldavaks muutuks? Maid, tunnesin ühtki hinge tekke, püüdiscloodima siiralt jahunale. Kas pole häbilugu? Minu juures lööb kogu aeg terve kamp noori aega surnuks. Astuge kord minu juurde sisse, me ei saa ometi rahulikult pealt vaadata, et üks meie kodukandi poistest just Pariisis igavuse küüsis vaevleb. Küllap me kohtume varsti. Olge tänatud, vihma sarni, päris uimasena ning leidis end vestibüülis üksi olevat. Ta nägi, kuidas neiu oma autosse istus, autojuht puudutas mütsi serva. Ja läinud nad olidki. Ah nii, oli esmakordselt oma elus õnnelik. Keegi oli talle midagi pakkunud, ilma heategevat tagamõtteta, ilmad palveteta, Ilmari servatsioonideta, ilmad, kavatseta tema vastu erakordselt vastutulelik, olla. Luksemburgi paleest tantsisid kõik maalita silmis ning mis Emily seletused läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta mõtles Kloodinale ning tulevastele sõpradele, keda ta neiu juure seest leiab rõõmsatele hästi rõivastatud neegritele, keda ta vestibüülis oli kohanud. Ta mõtles Pariisile, mida nad talle arvatavasti näitavad ning noortele neidudele, keda nad kindlasti tundsid. Samal õhtul külastas ta Kloodimat temptonidele, ütles, et tal polevat lust joodeooni kaasa minna. Nii läksid nad ilma temata siiski veidituusastena, sest tegelikult polnud ka neil selleks tahtmist. Nad pidasid ennastohverdavalt kinni varem koostatud kavast Pariisi kultuurikolletega tutvumiseks. Välimusele vaatamata läksid nadu Teooni, kuna seal mängiti näidendit, mida oli tingimata vaja näha. Loomulikult alles siis, kui ta oli kindel, et tembertonid juba teatris istusid. Kloodina mängis ühe noore inglase seltsis risti. Vastaspooleks olid kaks ülesmukitud värvilist poissi. Tunne ennast nagu kodus pärlilauses Kloodina nagu oleksid ajamiga juba aastaid tuttav. Teie võite ka kohe kaasa mängida, kui soovite. See on muide meister, see ja see ja nii edasi. Ta esitles teda kohalviibijatele, Hannale seedi vara. Enamik meie kambast on veel tööl, teatrites pole etendused veel lõppenud. Marii, too talle midagi juua. Ja prantslanna Sto tüdruk tõidele kokteili. Saabus uusi inimesi, üks tugevasti üles löödud kollane neiu, mõned vanemad muusikamehed õhtuülikondades ning üks noor värviline kunstiüliõpilane nimega ärihhouns. Neilegi pakuti kokteil. Sobival hetkel, lausus häri. Mina olen Chicagost. Viibin siin juba üle aasta ja mulle meeldib väga. Ka teiega läheb nii, kui te mõne inimesega tutvuda jõuate. Ruumis valitses üldine elevus ning rõõmus meeleolu nägu mõnel suurel peol. Keegi istus ühes nišis asuva klaveri ette ja hakkas oskuslikult kerget džässmuusikat mängima. Kolm neli paari tantsisid ärni seltsis ilusa kollase neiuga. Tantsisid kaua ning jõid vahetevahel kokteili. Emil kadus igasugune aja mõiste. Kesköö oli ammu möödas. Keegi tegi ettepaneku minna koos ühe tantsusaali avamisele, kus pidi esinema pärismaalaste orkester Martiniki saarelt, trummide ja triandlitega. Eksarni. Te tulete ju kaasa, sõnas hävičous. Te võite rahulikult selle öömängu panna, homme on pühapäev. Mina alustan homme proovidega, ütles Kloodine. Seepärast ei saanud kaasa tulla. Aga kuulake, ärge Ärnika liiga kaua ringi kunagi ning ärge teda lõpuks käest kaotage. Mõned prantsuse neiut topivad ta järsku endale tasku Nadonüümi majja šokolaadi peale. Ärni Lohtis, et ta ei kohtaks vestibüülis, Pembertame neid ei olnudki, seal. Nad olid juba mitu tundi voodis. Ja kui ärni koidu ajal koju tuli, käis talle oma elu kõige oivalisemat ööd meenutades pea ringi. Martin Miki ballisaalis oli ta tosinate kaupa tutvunud ilusate noorte neidudega valgete pruunide kollastega kunstnikega, üliõpilastega, tantsijat, taridega, modellide ning turistidega. Häbi tundis poolt maailma. Ja kõik olid rõõmsad ning armastusväärsed. Pariisis unustati muusika ning kokteilide juures nahavärvuse probleemid. Ja unustati ka oma murret. Siin ei mänginud lõbuks värv mingit rolli. Ämm läks voodisse ja unistas ühest väikesest viivi-nimelisest rumeenlanna Ast. Harry ütles talle, et viili õpivad muusikat. Kuid sul jääb neile täiesti ükskõik. Olulisem oli see, et tal olid nii pehmed mustad juuksed ning heledad hallikassinised silmad. Ja kuidas ta tantsis? Ta oskas isegi mõne sõna inglise keelt. Änni oli neiult saanud tema aadressi. Homme tahtis ta minna viivid külastama. Peamine ärkas oli kell kolm krais, Pämberton tagus viimaks rusikatega tema uksele. Ärni oli tõsiselt ehmunud. Ta polnud veel iialgi nii kaua maganud. Mida Penbertonic küll mõtlevad? Mis seal ometi juhtunud, vähemalt nii nimetas, missis peambalt on teda ainult siis, kui ta oli temadele vihane. Ma lugesin täna öösel kaua, pomises ärni läbi suletud ukse. Istusin kaua üleval ja lugesin juba tundistasele valehäbis. Teinud, aga kähku. Me sõidame kaheversaisse. Ma ei tahaks kaasa tulla. Mis sinuga ometi lahti on, mu poiss? Ähkis, mis peamatama. Anne oli vahepeal supelmantli selga tõmmanud ja võis ukse avada. Tere hommikust. Ma kohtusin sõpradega ja tahaksin minna koos nendega. Anis ärkas hilinenud lapselik põikpäisus. Ta tahtis olla kangekaelne, kuid seejuures polnud tal siiski hea enesetunne. Sõpru. Rõivastu noormees ja tulevad kaasa. Ta lahkus toast ärni rõivastus. Tammossitas, kuid sõitis Pembatonidega kaasa. Kuumuse mõjul andis puhmelus jälle tunda. Ja versai jättis ta täiesti külmaks. Õhtul läks ta pärast mister Pembertoni epistlit Pariisi salaurgastest. Käis ja Emily oli ta ainult linna ilust rääkinud. Läks voodisse tundes ennast haigena ja mustanahalisena. Palju päevi viibis ärni täielikus virvarris, üks väljasõit järgnes teisele muuseumid, linnad, lossid, kusjuures ta igatses olla koos Vilvi härje Kloodimega võite. Ühel korral oli tal olnud võimalus häbiga minema lipsata, et kohtuda viivida. Samal ajal lugesid Pembartonid tallede mad ujukuse pärast epistlit. Nad nägid vaeva, et vaene must poiss tunneks nende väärikust. Lõppeks oli reis Pariisi ju kenakesti maksma läinud. Kas ta ei osanud hinnata, mis nad tema jaoks tegid? Kas nad polnud ta üles kasvatanud? Kas see ei andnud neile õigust keelata teda ringi ajamast, terve karja mustanahalistega, teatrirahvaga? Tal oli noormees siiski veidi kahju. Lõppude lõpuks võite ju seda mitte teada. Ta on selleks liiga noor. Katsume teda tõeliselt armastada ja tema vastu kenad olla. Niisiis suunasid Pämbaltonid veel kord äärmile kõik oma armastusväärsuse. Nad võtsid tema kaasa hipodroomile, ostsid talle kõige peenematest äridest pool tosinat lipse ning kohtlesid teda paremini kui omaenda poeg. Kui ta oli kasvatamatum kui kunagi enne. Igal öösel läks ta välja. Kreis teadis seda, sest ta koputas öösiti kella kahe paiku tema uksele. Naersid, kuidas nad tantsisid, kuidas muusika aknast välja kostis. Näis, nagu oleks vanasarvik isiklikult häbisse pugenud. Kas ta läheb nende eneste silmal põhja? Kreespennalton oli mures. Lõpuks oli, jääb nii talle peaaegu sama lähedane kui lihane poeg. Mis arvesse puutus, siis polnud teda mitte just otsesarvik õnge püüdvat isegi mitte Kloodime. See oli viivi, kellega ta oli Harri kaudu Martinikist tutvunud. Tütarlaps, kes mängis šopäeni, kellel olid mustad juuksed ning helehallid silmad ja kes olid tulnud Rumeeniast. Pärast seda, kui neiu oli häälnil oma aadressi andnud oli tal päris üksinda õnnestunud kätte leida suur maja Monzobalgi lähedal, kus neiu mansardkorrusel elas. Ta ronis üles kuuendale korrusele ja leidis viivi istumas paksude muusikaõpikute taga. Tühi noodipaber nina ees, et sooritada mingit harmoonia, haritust. Väike nägu oli kahvatu, heledad silmad päris suured ning juuksed seisid kahtlus ümber pea. Ärnil polnud oma külaskäiku millegagi põhjendada. Ehk olgu siis, et väike Talle meeldis. Nad lobisesid kogu pärastlõuna. Ämm jutustas oma elust teisel pool ookeani sellest, kuidas valged inimesed teda kasvatasid. Ja sellest, kui raske on Ameerikas olla mustanahaline. Liivi tähendas selle kohta, et Rumeenias samuti siin, Pariisis ei mängi nahavärvus üldse mingit rolli. Siin on väga raske vaene olla. Kui ta nii arvas, et niisuguses riigis, kus nahavärvus midagi ei loe ei hooliks taga vaesusest. Oosinskis on ikkagi oluline, vaene olla pole kusagil Kerge. Kuid revolutsioonidega see muutub. Ning see tuleb igal pool, kus vaesed on tüdinud, vaesed olemast. Missugune revolutsioon. Ärni polnud natultonis sellest midagi kuulnud. Vili jutustas talle ärni, oskas selle peale vastata ainult. Minu kodus valitseb kord. Ja siis sosistas kurat, Tärnole kõrvu. Võib-olla tutvuks viidi meelsasti pesuehtsate ameeriklastega. Ärnil oleks meeldinud, kui Pembartonid viiviga tutvuksid. Samuti oleks ta meile meeleldi demonstreerinud tõsiasja, et maakeral leidub valge neiu, kellele nahavärvus on täiesti ükskõik. Pembertonid püüdsid teda alati kasvatada. Nüüd tahtis tema omakorda veidike neid kasvatada. Niisiis kutsus ärni Viivi samaks õhtuks hotelli. Kui jäämiastus sätendavad söögisaali olid Pembaltonid parajasti supiga lõpule jõudnud. Ta sammus otsejoones nende laua poole. Orkester naisStraussi, õhtuülikondades härrat ja briljantidega daamid nautisid rohkeid ning kalleid roogi. Pembrittonid vaatasid üles, leidsid end olevat vastamis jaamiga, kes astus Viivika käsikäes nende laua juurde. Reisile, toit kurku kinni ja ta pillas lusika taldrikusse. Emili kahvatus. Mister tembartonil vajus suu lahti. Ümberringi jälitasid kõik ameeriklased nende poole. Täiesti valge neiu. Täiesti musta noormehega, üheskoos siin söögisaalis. Neiul oli väga punane suu ja sinihallid silmad. Kas ma tohin esitleda oma sõbratari? Tõin tema õhtusöögiks kaasa. Viivi naeratas ja sirutas käe. Kuid tämbaltonit kummardasid niivõrd jäigalt, kui üldse võimalik oli. Keegi ei andnud piiblile kätt. Väga kahju. Meie lauas on ruumi ainult neljale isikule. Sõnaskreisbamberton. Ärni polnud arvestanud, et nad võivad niidurd olla. Ta oli kartnud liigset viisakust ning konventsionaalsust, kuid mitte toorust. Oh ärge laske, on siis meie pärast segada. Tule viivi. Vihaselt põletades juhtis ta viivi vaba laua juurde kuldkalade tiigi kõrval. Pembertonid vahtisid neid nii et unustasid söömise. Kust ta küll siis välja õngitseb? Sosistas Emily oma tüüpilise piuksuva Uus-Inglismaa häälega. Kusjuures ta põskedele ilmusid punased plekid. Kas tänavatüdruk temalt tulid, ei suutnud kujutleda, et üks korralik valge tütarlaps võis seltsida meetrida. Nad olid täiesti oimetu. Millega ärni küll järgmisel korral hakkama saab. Kuid võib-olla ei ole ta ohust teadlik. Oled sa talle seda selgitanud? Jon pöördus Kreitzema mehe poole. Kozalak lausus Emili jõutud kollanokk. Ma arvan, et ma pean oma tuppa minema. Kõik saalis viibivad ameeriklased nägid seda pealt. Ta tõusis lubi valgena. Mu meelest on juba isegi küllalt sellel teemal kõneldud, et reisime koos mustanahalise noormehega. Juba meie pärast oleks ta pidanud tagasihoidlikum olema. Vähemalt olid, lahkusid saalist. Kuid Kressil oli äärmist kahju. Ukse juures pöördus ta veel kord. Ära võta seda südamesse, ütles Viivi ja silitas ta käsivart. Kõik vanemad inimesed on niisugused. Viviani vestlesid söögi ajal vanematest. Vivi jutustas, et tema vanemad ei tahtnud teda lasta Pariisi kunsti õppima, vaid püüdsid teda veel jaamast tagasi hoida. Enamik vanu inimesi on veidrad ja vanemad eriti. Kuid nad pole ju sugugi minu vanemad. Nad on valged. Hüüdis Kreisbempto. Astu siis. Ma tahan sinuga rääkida, tähistuse üksinda toas väga sirgena terashalli ukse sõlm kuklas. Vaene väike must poiss sõnas ta sellise tooniga, nagu oleks ärni mõtlematult mingit ränka ülekohut teinud. Tule õigesse. Kui jäme juba ukselt kahvatut valget nägu märkas oli ta veidi kurb ja tundis piinlikkust, kuna ta nähtavasti oli teda solvanud. Kui too aga teda kaastundliku häälega vaeseks väikseks mustaks poisiks nimetas raputas teda järsku viha seest peast jalatallani süüdistus ja kõik temas valmistus vastuhakuks. Ämmalt. Ma arvan, et me sõidame parem koju Ameerikasse. Mind just eriti ei vaimusta. Kuid ei näi sellest sugugi lugupidavat, mis me sinu heaks teemi. Heis. Kas siis meie näitame sulle kogu Pariisi ja sa ei oska seda hinnata. Mis on juhtunud? Me oleme ju alati kõik sinu heaks teinud, mis me suutsime, poiss Me oleme sind alati kohelnud oma lihase pojana. Ja me tahtsime teha veel rohkemgi. Me kavatsesime sind ju sel sügisel Fiski ülikooli saata. Ma ei tahaks siiski minna. Kuidas? Ei, ma ei taha sinna. Seal oleks nagu bostoni laagris. Ameerikas on igal pool nagu bostoni laagris. Ta silmadesse valgusverd isoleeritud, hästi hoitud, teistest eemaldatud mustanahalised kõigest eemale hoida. Mina lähen siiski mu klassikaaslased arvutisse, ähvardaja jäigi. Mina elan garaazhis, teie elumees. Vastupidiselt oma kavatsusele hakkas kreis Penberton nutma. Ma ei taha Ameerikasse tagasi. Ma vihkan Ameerikat. Aga sinu isa suri Ameerika eest. Luksus Kreitz tõenäoliselt oli ta loll. Esikuks avanes, mister tõmblton oli jalutuskäigult tagasi jõudnud. Ta nägi pisaraid missis Pämbertoni silmis Jäärni raevukat nägu. Otse raev tänamatu musta noormehe vastu, kelle pärast ta naine nuttis. Kress, Penbert polnud iialgi pisaraid valanud millegipärast, mida mister tämber tal oli teinud. Nüüd nuttis ta selle selle kusagil tema peas kõlas sõna räpane neeger. Äärmatundisse. Ma lähen. Ma olen alati soovinud, et võiksime lahkuda. Väike must lollpea, ütles Emily. Kuhu sa siis tahad, minn? Küsis Kreitzberg. Miks, palun vabandust, miks ei palunud ta andeks ega jäänud nende juurde? Ta teadis vägagi hästi, et seda võis kuivaid tahtis. Ma lähen Lvivi juurde. Kreissaga langes minestusse. Sel hetkel kostis, kõrvaldas klaverimäng valjemalt kui IGM. Keegi tants, stepiõhtune, leebe Pariisi õhk oli tulvil muusikat ja tantsurütme. Väljas moodustasid tuled šamselisei kohal kuldse ehte. Autod tuututasid puuttcoisesid. Ärni lahkus toast.