Ja siis reageerime puhtasse välisukse avamist. Esmakordselt kohtus ta tekiga viis päeva tagasi ja nende kõnelus oli olnud puhtärilist laadi, kui mitte arvestada manud tähtsusetut lauset Pariisi kohta. Uks avati, bioshati elas läbi meeldiva üllatuse. Travdek umbes 35 aastane naine oli suurt kasvu ja ilus. Kuldsed juuksed ja hea kehaehitus, tellitav võluvaks. Ta ulatas käe. Triobet panin mantli rippuma, tuli temaga võõrastetuppa ja ütles, et abikaasa ei ole veel kodus. Nädala lõpuks saabub külla nende poeg Göttingeni ülikoolist ja Alfred tuli sõitnud talle lennuväljale vastu. Tähendab, see naine on neljaken. Raske on uskuda, teie poeg on juba üliõpilane. Frau Pekvastas taset, tänan. Ja hakkas kõnelema millestki muust. Nähtavasti ei olnud auahne härraldabki. Alfred ütles mulle alles täna, et teie abikaasa on sakslanna ja isa rassosherkki. Kas teie abikaasa oli pärit taierist? Shaggy vastas pianoogutused ja naeratas. Mul on juba korduvalt öeldud, et räägin saksa keelt prantslase Baieri aktsendiga. Seal vist naljakas? Hoopiski mitte. Väga armas. Andestage, ruttan korraks kööki ehk juute midagi. Tänan. Ta vaatas toas ringi. Raamaturiiulid, krabüürid ja maalid seintel näitasid, et kultuurialased huvid ei ole pererahvale võõrad. Uus ülim moodne mööbel, tõendus, jõukust, ühte maali vaadeldes mõttessegi. Mis seal ikka võidetud, on jällegi toast tõusnud. Tema kunstniku kuraatori ja tema naisel lastehaigla arsti sissetulek ei võimaldanud neil niiviisi korterit sisustada. Üks paljudest. Seekord oli mudil jaani teda kujutanud mustade juustega suurtes salapärastes silmadega. 1919. Portree, mis oli kuulunud tema emale kandis sama aasta. Mäletas seda teist täpselt. Modigliani maalikooli seoses Terdid, perekondlik lugu. Raam, ta sulges silmad ja püüdis meenutada raami, kuid ei suutnud. Tavaliselt olid saki palged punased. Nüüd aga, kus ta püüdis järele mõelda kas kahe niivõrd üksteise sarnase ei, täiesti ühesuguse maali olemasolu on mõeldav. Tõmbus tema nägu, kahaneks. Imekaunis väike etüüd kimp põllulilli, kirjeldamatult mahedas värvitoonides. Ka see lapsepõlvest tuttav maal oli unustamatult tema mällu sööbinud. Siis taga oli ta neid vaadelnud iga päevamal lapseeas ja nooruses. Kordas maali, milles arki isa ostis mingilt vaeste heaks korraldatud enampakkumisel. Ei olnud lihtsalt usutav, et mõlemad kunstnikud valmistasid koopia just neist kahest maalist. Jäi üle selgitada, kuidas maalid Alfred petlik kätte sattusid. Saksa ohvitser, kes sõja ajal Shaki perekonna korteris elas, kes sealt kõik hinnalised esemed ära viis võis maalid müüa mõnele saksa kunstikogule, kust pekk need hiljem ostiski. Kui ainult pekk ise ei oleks too ohvitser kui ainult tema ise ei oleks varas. Üsnagi kuulis, et hals avatuks. Ta riputas maalid kohtadele ja jäi liikumatult seisma, käed seljalt kramplikult kokku pigistatud. Kogu tema kõhetu liikuv kujud tardus pingelises ohutuses. Peck ilmus koos oma pojaga. Shake astus naeratades mõned sammud mere vastu. Pekk võis olla umbes 50 aastane. Ta oli suurt kasvu sirge rühiga nagu tema nainegi ja mustade, vaid üsna vähe hõbetavate juustega. Tugevasti sõbralikult pigistas ta külalise kätt ja lausus naeratades. Härrašoki. Tõin kaasa kokkuleppe lõpliku teksti ja peale selle oma poja Reinhardti. Ütles pekk lahkelt. Kas soovite portveini või viskit? Viskit ja veidi soodavett, kui tohib. Meeleldi pekavas kapiukse, mis asus otsesem Mudeli Jaani maali all. Kui jook oli serveeritud, istus spek külalise kõrvale ja lausus klaasi käes hoides. Olen väga rõõmus, et meie kolmekesi teie, mina, Reinhardt, võime enne lõunat natuke juttu ajada. Lubage seletada, miks. Ja ta hakkas suuresõnaliselt kuulutama. Tarutas lisama, et ei hülga seejuures hoopiski saksa kultuuri. Vastupidi talle näib, et mõlemad kultuurid täiendavad teineteist ja kujunevad tulevikus kahtlemata maailma tsivilisatsiooni aluseks. Kuid ei märganud nähtavasti, et ta lihtsalt kordab hitlerlaste ära leierdatud propagandateese täpselt sedasama väikseid natsid 41. aastal. Ühe käega pigistasid nad okupeeritud laastatud Prantsusmaalt kõik mahlad välja. Teise käe aga ulatasid nad silmakirjalikult, käepigistus, eks. Tena. Jack'i mäletas seda kõike väga hästi ega tundnud end hoopiski mitte meelitatuna. Samasugust solvavat lova kultuuride kokkukasvamisest olid korrutanud lõpmatuseni prantsuse kolabortsinastid laskmata end häirida sellest, et seda loba saatis saksa vägede rautatud sõdurisaabaste nõrtsumine. Šansseliseel. Reinhardt kõhkles veidi. Seejärel hakkas ta kõnelema nii siiralt, et äratas šokees isegi poolehoidu. Pida Pariisis olen sakslane. Kuulun küll sõjajärgsesse põlvkonda, kuid olen sõjast palju lugenud. Prantsusmaa läheb mul ebamugavaks, kui minusse hakatakse suhtuma nagu eilsesse vallutajasse ja ma ei taha end tunda kutsumata külalisena ainuüksi sellepärast, et olen sakslane. Midagi sellist ei juhtu, olen täiesti kindel. Sega spek vahele. Prantslased on väga külalislahke rahvas. Sõja on kõik juba ammu unustanud peale mõne üksiku maniaki. Nüüd oleme liitlased. Ma ei ole selles sugugi veendunud, jätkas Reinhard kangekaelselt. Alles möödunud nädalal jutustati mulle ühest juhtumist. Kaks minu sõpra tegid augustis ringsõidu Prantsusmaal. Lyonis küsisin trateet kelleltki naiselt. Ta võis olla umbes 45 aastane ja ta vastas neile saksa keeles. Tema saksa keel ei olnud küll eriti hea, kuid igatahes parem kui nende prantsuse keel. Kui naine leile teed oli näidanud, küsis mu sõber viisakalt, kust ta nii hästi saksa keele ära on õppinud. Naise nägu muutus äkki avastas vihaselt veel seni koonduslaagris. Pärast lühikest vaikust lisas Reinhardt. Mina küll ei tahaks sellist vastust kuulda. Mina ei ole ju milleski süüdi. Muidugi, kinnitashagi vaikselt. Teil ei ole sellega midagi ühist? Jackie jätkas nüüd juba pekki poole pöördudes. Pealegi on isegi vanad sõdurid õppinud kõike nägema ajalooperspektiivis. Vaen vaibub ja aja jooksul, eks ole. Või ei olnud sõja-aastail väeteenistuses. Muidugi olin. Ja leian, et teil on täielikult õigus. No Reinhold, mis ütled sa nüüd, härra kee arvamus, rõõmustab. Teha ei olnud mul õieti midagi. Teenisin sõjaväes, juristina. Olen advokaat, ehkki ma elan kümmekond aastat, ei praktiseeri. Mina ei tulistanud selles sõjas kordagi. Minu jaoks oli see vaid õnnelik juhus, armuda Pariisi. Missuguses Pariisi linnajaost elasite siis äkki ma ei mäleta enam selle nimetust kõigest mõne minuti tee võiduväravani. Tean Shaki ehtuaali linnaosas. Tema kurk kuivas ja ta hüppas suure lonksu viskit. Elasin imekaunis korteris ühe puiestee ääres, selled aspek. Tead, Reinhard, Pariisis on kõikjal palju puid ja haljasalasid. Suurepärane palk oli ka otse minu maja juures. See oli vist russo back. Ma köök, park. Ütles Shaki valjemini, kuid tahtis. Köök ja täiesti õige kursseli puiestee ääres. Muidugi, seal ma elasingi hüüdis spec. Ja Ühel hommikul kui kauade Pariisis elasite katkestas teda šoki. Peaaegu kaks aastat, 42. aasta talvest 44. aasta suveni. Nüüd oligi Jacques keel vastus käes, mida ta oli oodanud. Selge vastus, mis ei jätnud mingit kahtlust. Tegi igasuguse eksituse võimatuks. Tema huultelt oli juba vallandamaskid. Kurssellid Puiestee 66, kolmas korrus, alatus, siga. Kõigepealt äävi asjad, tundmused tuleb maha suruda, kõik on sõja läbi kannatanud teiega hakkadeta heinama nagu jonnakas laps mingisuguste maalide pärast, mida te pole enam näinud 20 aastat. Nii ütleb talle direktor. Härra, mis ta vastab. Ennast õigustada on tal võimatu. Shaki saadeti siia Dortmundi ainult sellepärast, et pekt tahtis kokkuleppes mõningaid väikesi muudatusi teha. Tegemist on üpris soliidset tellimusega. Et su siis, kui neid maale neid ei tulnud, talle viimase 20 aasta jooksul enam meeldegi. Kuulis, et Frau Peck kutsus kõiki lauda. Ta tõusis püsti kui astuti söögituppa vaatashati välkkiirelt ringi, kuid ei avastanud ühtki endale kuuluvat eset. Mis ö, pöördus Reinhard Chagee poole. Kas te ei pea mind ebaatilikaatseks, kui ma palun teid jutustada, mis te elasite läbi sõja ajal? See teema on mulle väga südamelähedane ja ma esitan selle küsimuse kõigile teie vanuses inimestele. Jackie hakkas rääkima, kuid näis, et tal on raske sõnul leida. Kui sõda algas. Teenisin Lõuna-Prantsusmaal õhutõrje suurtükiväes meie piirkonnas sõjategevust ei olnud. Pärast vaherahu demobiliseeriti neid kõiki näinud. Mina ja mõned mu seltsimehed, läksime Hispaania piirile. Tahtsime üle Pürenee. Kolm päeva variesementereneedes siis tabasid meid Hispaania piirivalvurid. Eestlasime kaua vanglas, kui meid vabastati sõitsimegi Gibraltari, sealt põhja Aafrikasse. Sõdisin teie rammeli vastu laustabeki poole pöördudes ja hiljem, 44. aastal Normandias. Sõda on nii hirmuks, ohkas Frobek. Sõjas kaotavad inimesed sageli inimväärikuse. Küllaltki kummardus ettepoole, tema silmad kiirgasid kui tahate, ma räägin teile ühe loo sõja ajast mis avaldas mulle eriti tugevat muljet. Olin liitlasvägede hulgas, kes 44. aastal esimestena Pariisi jõudsid. Tol päeval palusin endale maastikuauto. Kihutasin tänavasse, kus elas mu perekond. Fašistide snaiperid tulistasid veel siin-seal, mina ka ei hoolinud neist. Isa suri enne sõda. Lootsin aga, et leian kodust ema. Peatselt sain teada, et oli sõitnud pärast Pariisi okupeerimist maale sugulaste juurde. Korter oli täiesti tühi. Tahan öelda, et seal elanud Saksa ohvitser oli ära vedanud kogu sisustuse. Pekinägu tardus ta puuris šokeed pilkudega. Isegi pekipoole vaatamata tunnišaki kogu aeg endal tema pilku tundis peaaegu füüsiliselt seda erutust, mis sakslast valdas. Sõda muudab inimese elajaks. Shaggy. Paljud meie linnaosa elanikud lahkusid 40. aastal Pariisist sellistesse korteritesse, nagu minu oma asusid elama saksa ohvitserid. Kujutlege hiljem ilmnes kõikjal, et korteri sisustus oli ära viidud. Ja jäi natuke veini. Aga muidugi ma olen seal muuseumis käinud, küüdi spek peaaegu rõõmuga ja tema näolt kadus pingeline ilme. Tema vend on minust südames sõber ent ei, minu naine ega tema vend, alistunud hitlerlikule katkule ja lahkusid Saksamaalt. Kui minu korteris oleksid elanud sellised sakslased nagu Göthovibraams ei oleks nad muidugi maale varastanud. Aga kui on tegemist Hitleri juugendi kasvandlikuga, siis ta kehitas õlgu ja heidisbekile läbitungiva pilgu. Inimesed alistuvad mõjutamisele. Kaabakaks teeb inimest ajalugu. Kasvatus, see moraalne õhkkond, mis valitseb riigis, kus ta elab. Peck ütles, palju tähendavat iga sõna rõhutades. Neil meie hulgast, kes olid natsismi vastu olid tema võimuloleku aastat tõepoolest kohutavad. Viimaks pärast kirsitorti ja kohvi oli juba lubatav lauast tõusta. Kui pekk tegi ettepaneku konjakit juua, palus Shaggy perenaiselt luba konjakiga ärialast juttu ilustada. Ta seletas, et lennud Pariisi väljub varahommikul ja võib-olla on veel tarvis kokkulepet tekstis midagi muuta. Aga muidugi, lausus Frow pekk. Ja peremees juhtis külalise hallid kaudu oma kabineti. See oli väike, mugava, vanaaegse mööbliga sisustatud tuba. Šokeenegi kohe oma kirjutuslauda ja sellel portselanist teokar mis oli kuulunud tema emale. Mis see on süüdistada? Kallutas end üle laua ja võttis teokarbi kätte. Hämmastav. Tõite selle eseme Prantsusmaalt ja ostsin kusagilt vanakraamikauplusest. Teate, kuidas seda nimetatakse? Sellel on oma nimetus Pariisi portselan. Selliseid karpe valmistatakse seevris. No arvasin, et see on lihtsalt keraamika, maksab nähtavasti palju. Oo ei, mis te nüüd on? Odav on vanaaegsed Dio karte seitsmeteistkümnendast sajandist. Need on tõepoolest kallid. Nüüd aga võib neid leida ainult muuseumist. Selles teokarbis. Ja prossi asemel kinnitatud roosid kooskõla. Olen sellist portreega teokarpi ainult üks kord näinud, see kuulus minevale ja seisis tualettlaual alati enne magamaminekut asetas ema sellesse. Tema hääl olid kaotanud kõla. Eks ole. Hüüatas Jackie naeratades. Seejärel jätkas ta, kui saabusin tagasi voogeeside väljakule, tundsin kõigi kadunud asjade hulgast suurimat puudust just sellest ilu aisakesest. Mis parata. Jackie kirjutas alla kokkuleppe esimesele eksemplarini, võttis teise ja peatus äkki. Kas tohin teilt paluda suurimat lahkust vastutulekut minu sentimentaalsusele? Andke mulle see teokarp ja ma saadan teile Pariisist teised täpselt samasuguse. Meeleldi ja hüvituseks ei ole midagi tahvlis ei, ei saada, on tingimata. Ja uskuge, ma hindan teie lahkust väga. Shake kirjutas alad teisele eksemplari le, pani selle kokku, asetas raha taskusse ja tõusis püsti. Nii. Meie väike äriasi on nüüd korras. Ta võttis teokarbi ja pani selle ettevaatlikult pintsaku taskus. Tänavega pole tänu väärt vastaspek pingutatud naeratusega. Teil on hea poeg ja teie olete temale autoriteet. Täna kujutlen, kui raske oleks teil kaotada tema lugupidamine. Ma ei tahtnud teda kurvastada. Sellepärast ütlesingi, et elasin voogeeside väljaku ääres. Tegelikult aga ei elanud ma seal vaid Kurseli puiesteel number 66 pektardus. Ta pigistas käed rusikasse ja tema pilgust võis lugeda vihkamist. Pekk hingas raskelt, veri valgus talle näkku. Shakeimates. Nüüd tuleb ta mulle rusikatega kallale. Entail löönud kartma ja ütles. Ma lähen ja võtan mõlemad maalid kaasa. Võite omadele öelda, et müüsid või isegi kinkisid mulle, et vähemalt osaliseltki hüvitada nende kuritegusid, kes ei olnud natsismi vastu. Nii otsustavalt. Suudles talle ulatatud kätt. Ta jättis Reinhardti ka kõvasti ja lavastajale peatselt kirjutada. Seejärel võttis ta hämmastusest rabatud perekonna, nähes maalid seinalt ja sammus ukse poole. Pekk seisis uksel takistades väljapääsu. Shaggy astus tema juurde ja hetkeks tekkis toas vaikus. Siis Iisraubek. Ta sõitis läbi tänavate, mille ääres kõrgusid uued esinduslikud hooned. Need tunnistasid, et see linn nagu paljud teisedki, oli alles hiljuti olnud varemeis. Ja siis äkki hakkas järele mõtlema miks inimesed, kes sündides on süvitud, muutuvad hiljem nii sageli kaabaka, eks. Miks on neid nii hõlbus tõugata teele, mis ei ole korraliku inimese vääriline? Kas viimaks see ei sundinud vaest modiliaanid lõpmatus sageli kujutama ikka neidsamu mõtlike ja kurbi nägusid. Üsnagi vaates maale, mis olid pimeduses halvasti nähtavad ja teda valdas mingi soe ja kurb tunne. Seejärel raputas ta pead ja mõtles peaaegu uhkusega. Kui tarvis, suudan ma jälle ületureneede minna.