Tead, kui palju kedagi kritiseeritud ei ole, kuid sõltumata annusest on kriitika ja teadagi ikka üks ülimalt plastikarsi. Ja ära ta ei kao. Küllap sellepärast, et olgu kriitika kül vastik, ei ole seda ilmselt hoopiski mitte kritiseerimine. See tegevus ise on meeltmööda kunstnikulegi. Mind on intervjuu vestlustes ikka huvitanud antud helilooja suhtumine kriitikasse. Mõni kinnitab, et kriitika jätab täiesti ükskõikseks kuid sellisel väitel on minu arvates tugevat poosi lehka. Teisest küljest on aga raske uskuda, et Eesti muusikaelus välja kujunenud kriitikasse suhtumise viis on ainuõige ja ainuvõimalik. On ju veel kombeks reageerida kriitikale Kascrillofi valmi Punik peategelase või tavalise kiini jooksmise vaimus või siis asutakse kirvega kirpu lahkama. Kõik need kriitikasse suhtumise vormid on ühtlasi paratamatult puuduste säilitamise ja süvendamise moodused. Peab ütlema, et see näib lausa imetaoliselt ebaloogiline. Seda enam, et selliselt toimivad inimesed, kes loovad nii raudselt loogilist kunsti nagu seda muusika. Minu suhtumine kriitikasse on kahesugune, valelik tendents, Joosne kriitika äratab minus vaid tülgastust tunde ja ma ei pööra sellele üldse tähelepanu. Kriitikad, mille sihiks on abistamine või ka lihtsalt soov ausalt öelda oma arvamus äratab huvi ja sellisest kriitikast leiab nii mõnigi kord ka midagi kasulikku. Palju sõltub sellest, kes kritiseerib. Paaril korral on kriitika mind väga tugevasti mõjutanud. Ta on muidugi väga originaalne ja huvitav pedagoog. Ma läksin tema juurde täiskasvanuna, olin 20 aastane. Ma ei osanud peaaegu midagi õieti teha. Need olid kas väga huvitavad või andetud visandid. Usaldus Šostakovitši kui inimese muusiku vastu mõjus nii, et ma tema juures peaaegu otsekohe muutusin. Ma sain aru, et ma ei või tema tundi viia kergekäeliselt valmis visatud tööd, et sustab kummitus, saab sellest otsekohe aru, et ma ei ole oma tööd tõsiselt võtnud. Ja ma hakkasin hoopis teisiti kirjutama. Murrang toimus umbes ühe kuu vältel. Ja kui minust üldse on saanud enam-vähem ehtne professionaal, siis tänu Šostakovitši isiksusele tema laitmatu maitse, taktitunne ja tema kumme vajaduse korral teravaltki väljendada oma seisukohta. Kõik see mõjus minule hästi. Ja suhtuva kriitilise pilguga kogu oma senisesse loomingusse hakas Karajev pärast kohtumist mõned aastad tagasi. See oli Stravinski. Ma näitasin talle oma teoseid. Ta ütles mulle vaid mõne sõna. Te olete veel noor, teil on suured võimalused. Mõelge järele, mida te teete. Ja veel, ütles ta mulle. Ärkki orkestris midagi kahendage. Nii et selles, et Karajev hakkas kahtlema tonaalse süsteemi ainuvõimaliku sees on veidi süüdi ka Stravinski. Ja nüüd jõudsime kaasaegse muusikaloomingu põnevama küsimuse juurde, vaatamata sellele, et mõnikord helilooja oma kodumaal avastatakse alles pärast tunnustust välismaal ei tarvitse kahelda selles, et iga helilooja hääldab esmajoones kontakti oma rahvaga. Ei ole gara järgi selles osas erandiks. Kuid kas ei tähenda see uus tee, mille ta nüüd on valinud eemaldumist keelest, mida mõistab aserbaidžaani kontserdipublik? Mulle näib, et seal on olukord väga huvitav. Aserbaidžaani rahvamuusika on ajaloo vältel kujunenud mitte kui harmooniliste vaid kui meloodiliste laadidega muusika. Seejuures ma tahaksin rõhutada seda, et paljude muusikateadlaste arvamus, nagu oleks südama muusika eranditult ühehäälne ei vasta tegelikkusele. See on mitmehäälne muusika, milles esinevad arenenud hetero foonia vormid. Mõnikord lähenevad need koguni polümfoonelistele vormidele, kaanonile, imitatsioonile. Eriti on see nii idamaade muinasprofessionaalses muusikas. Olukord on selline, et aserbaidžaanlaste muusikalist kuulmist ei ole aegade vältel juurdunud funktsionaalse harmoonia, süsteem, subdominandi, dominandi, juhtoni, toonikoloogi, aga sellepärast võetakse hästi kirjutatud Todecafoonilist muusikat meil vastu lihtsalt nagu head muusikat ikka. Selles ei tajuta midagi kummalist. See järata protesti vaid leiab üha rohkem pooldajaid. Midagi imestamisväärse huvi muusika ei ole ju arenenud ainult Riimandlikus funktsionaalses süsteemis. Ma kuulsin näiteks Etioopias rahvamuusikaansamblit, mis mind nutma panid. Ma kuulsin realiseerituna seda, mida ma ise mõtlesin ja mida Euroopas kakeldesse sõimeldes ammu otsitakse. Seal on see olemas sadu ja tuhandeid aastaid. Aga india, Araabia, Iraani, usbeki rahvamuusika. Kõigel sellel puudub seos euroopalikuma surija Minooriga. Ometi on seal vana sügav muusikakultuur. Ei usu, et selline muusika eurooplase kõrvale tunduks palju mõistetavam mana ja omasemaine euroga, pautorite tõdecafoodilisest muusikast vaieldes uudse üle kaldume unustama, et on käigi vana, mida me kas üldse ei tunne või mida tundma õppides ei ole otsekohe võimelised mõistma. Kõige halvem on see, et kui on tegemist muusikaga, siis peetakse ikka võimalikuks arvata, et inimene on suuteline looma ka midagi sellist, mida ta ise eales mõista ei suuda. Paku kontserdipublik on entusiastlikult Atleodeerinud kõikidele Karajevi viimaste aastate teostele tähtsamaks, nende seas ainult pärast kolmandat sümfooniat loodud viiulikontsert, mis jätkas oratooriumi ja sümfooniakaalustatud teed. Sellel teosel on rohkesti traditsioonilisi väliseid tunnuseid. Nagu kontsert ikka, on ta kolmeosaga, on kadents, mis tõsi küll, on paigutatud finaali viiulit, madelditsasin vanamoodi, Bachiniku mitmehäälse pillimaneeris tõdecafoonilist tehnikat kasutasin vabamalt kui sümfooniast. Võtsin kõiki seeria 40 kaheksat varianti. Võrdõiguslikena, muide see on tühi jutt, et ta dekafoonias heliloojat aheldab helide järgnevus reas. Seeria erinevad vormid annavad heliloojale vajaduse korral võimaluse igal ajal algseeria heleda järjestusest kõrvale kalduda. Tantsides külad, Karajevi viiulikontsert täna esmakordselt. Kontserdi esitas Leonid koogan. Ta töötas selle teose kallal suure huviga ja ettekanne õnnestus. Varsti ilmub see teos trükist. Oma parimat teost ei ole ma veel kirjutanud see lükkub aina kaugemale ja kaugemale. Ma ei ole veel kunagi rahul olnud sellega, mis ma olen loonud. Ma arvan, et see ei ole alaväärsustundest, vaid kõrgendatud nõudlikkusest kunsti vast üldse ning püüdest mitte alandada seda nõudlikkust enda loomingu suhtes. Ma olen püüdnud ikka võrdselt tõsiselt suhtuda oma töösse ning anda maksimum sellest, mida loodus mulle on kinkinud. Vaatamata sellele, kas ma loon midagi lihtsat, töötan sümfoonia kallal või kirjutan kinomuusikat. Iga film, millele muusika kirjutad, ei ärata muidugi erilist huvi, kuid on filme, mis juba stsenaariumiga tutvumisel sisendavad soovi muusikat luua. Praegu vaatab mind just sedalaadi kinod. See on film Coya Feuchtwanger järgi, mida valmistavad koostöös saksa demokraatliku vabariigi ja Lenfilmistuudiot muusikat sellele filmile. Ma ei kavatse luga üksi, vaid koos oma pojaga. Sellel filmil on kaks seeriat ja ta vajab väga mitmekesist muusikat, alates katoliku kirikumuusikast ja lõpetades rahvamuusikaga. Ma kavatsen siin kasutada kollaaži, kuid erinevate muusikate üheaegse ühendamise vormis. Ma olen kuulnud, et Eestisse on koore, kes vabalt orienteeruvad kaasaegses helikeeles ning on suutelised hästi esitama kaasaegset muusikat. Võib-olla et seoses filmiga Coya. Mul tuleb otsida abi Eesti koorilaulumeistritelt. See annaks mulle lõpeks ka võimaluse ammuse unistuse täitmiseks viibida külalisena teie vabariigis. Kuna intervjuu vestlus karakarajeviga toimus suve hakul, siis küsisin lahkudes, kus ta tavaliselt eelistab puhata. Puhatama armastan kõige enam kodu, ema, nüüd ma saan seal harva olla, seepärast hindan seda üha rohkem. Lapsepõlves veetsime suve alati maha kohas pakkust põhja poole. Seal on väga kuum ja rohkesti kõrbealasid. Suvilad kujutavad endast viinamarjaaetud, majad on ülilihtsad ja ilma tavaliste lilla mugavusteta. Aga ma meenutan neid alati suure mõnuga ja mind kisub sinna. Minu perekonnas ei taha keegi seal puhata. Sellist puhkust peetakse piinaks. Kuid mina tahan suvel olla ainult seal. Eskimo elab tingimustes, mida me ei suuda endale isegi ette kujutada ja ta ihka vahetada neid tingimusi mõne tsiviliseeritud linnaga. Nii et ka minus on säilinud kübekeseda Eskimoliku tunnet. Rangelt võttes ei ole Nikolai tehnikov enam noor helilooja. Viiendal juulil sai ta 39 aastaseks. Ta on Moskva konservatooriumi kompositsiooniõppejõud ja tema õpilase hetki on juba parajad habemmikud. Ühega neist tutvusime üle aasta tagasi. Vjatšeslav Artjom Moviga. Sitternicophise kuulus 40.-te 50.-te aastate vahetusel koos Andrei Volkonskiga oma mõtte ja maitsekaaslasega Moskva konservatooriumi kõige parandamatumate formalistide hulka. Tahad praktiliselt läbi põdenud peaaegu et kõik kaasaegset voolud ja on nüüd jõudnud nende sünteesi otsinguteni tonaalsuse raamis. Vaatamata 40-le lähenevale eale on ta kontserdipublikule noor helilooja sest ta on alles peaaegu tundmatu. Muidugi, kui mitte arvestada kinomuusikat. Nii suures linnas, nagu seda on Moskva on noored heliloojad nii mõnigi kord debüüdi järjekorras peaaegu sama edukalt, nagu seda anekdootides on imikud lastesõimejärjekorras. Nende kord jõuab kätte ja alles siis, kui nad hakkavad hapet kaotama. Kuid see, see kassidelnikovi praegu töötamast teose kallal, millest küll vaevalt võib loota, et see kiires korras kontserdilavale jõuaks. Praegu ma kirjutan kantaat pidi. Valisin kaheksa Lermontovi luuletust. Kantaat on kavandatud solistile ja kammerkoos. Lähkuvarne solistiks on bassinstrumentide koosseisu kuuluvat flööt, klarnet trump, PET kontrabass, klaver, suur löökpille. Teose ülesehitus rajaneb vokaal ja instrumentaalepisoodide vaheldumisele. Ulatuselt peakse kantaat haarama kammermuusikaõhtust ühe poole. Ma loodan ta oktoobris lõpetada, sest sel kuul möödub 155 aastat Lermontovi sünnist. Loodetavasti õnnestub mul detsembris seda teost esitada kas Moskvas, heliloojate liidus või mõnes teises linnas. Esitajatest on veel vara rääkida. Vara on rääkida ka sellest, milliseks kujuneb see teos. Ühes võib kindel olla, et seda kirjutatakse armastusega millesse ei mahu ainult muusika tehnikofon, kollektsionäär ja esmajoones unikaalsete raamatute koguja. Nende seas on isegi rohkem haruldusi filosoofia, religiooni, ajaloo kui ilukirjanduse valdkonnast. Ja siiski on kirjandus üksi, tehnikovi kirgi, kusjuures. Lermontovi kuulub Puškini bloki Jernikovi kõrval mu kõige armsamate luuletajate hulka hoone ja minu arvates on need neli suurust vaimseks rikkuseks igale venelasele kes oma kirjandust tõeliselt armastab. Ma mõtlen klassikat. Nõukogude luuletajatest pean ma suurimaks Majakovskit. Teda ei ole keegi seni suutnud ületada. Huvi kirjanduse vastu tekkis väga vara, nii et ma ei nimetaks seda harrastuseks, sest see on pigem lahutamatu osake molemusest. Võib-olla et see algas vana-ema muinasjutte kuulates. Kuivaga juba lugeda oskasin. Aga lugema õppisin väga vara, nelja aastaselt oli see huvi juba olemas. Ma mäletan, et esimene raamat, mille ma nelja-aastaselt ise läbi lugesin, oli aarete saar. Küllap jäi mulle seal palju mõistmatuks, kuid see mind ei heidutanud. Kui aga lapsepõlve annekdootlikud juhtumeid kõrvale jätta, siis olid esimesed kõige tugevamad kirjandus muljet seotud kroonikatega. Näiteks Nesterovi kroonikaga, mis on vene kirjakeele esimesi originaalallikaid. Värskematest kirjandusmuljetest on aga kõige tugevamad hiljaaegsed avastused solfenyydsen ja Bulgakov. Üksikule saarele ma igatahes võtaksin kaasa Bulgakovi Meistri ja Margarita. See teos suurendabriipuse tagavara, fantarkuse, lõputu huumori ja headuse allikas. Mõisa teadis ja oskas väga paljusid asju ja ta jõudis õnneks mulle külge kasvatada tõelise kiindumuse kunsti. Ta oli dirigent, teatri helilooja ja teoreetik. Ta oskas muide mängida peaaegu kõiki sümfooniaorkestri pille. Me elasime endises Tveri linnas, nüüdses kaliininis. Mu õde, filoloogia professor, elab praegugi seal. Ka ema oli muusik. Kus oli meil selline õhkkond, milles oli väga kerge tundma õppida nii muusikat kui ka kirjandust ja kujutavat kunsti? Kõige sellega tegeldi, see oli lihtsalt loomulik igapäevane elu. Mis puudutab kujutavat kunsti, siis ma armastan üle kõige kaasaegset ja renessansiajastu kunsti itaallasi ning meie ikoonikunsti kaasaegsetest on mulle kõige südamelähedasemad sellised kunstnikud nagu kantinski, klee kõiki ei jõua nimetada. Minu meelest on 20. sajandil ilmunud väga palju huvitavat. Aga kui sellele kõigele vaadata, jällegi üksiku saare seisukohast siis, kui te lubate, võtaksin ma Gretjakovkast kaasa. Andrei rubljovi, Troits. Otsime mul ju, mis aga puutub muusikasse, siis see on minu elasele ja selles valdkonnas armastan väga paljusid asju. Üle kõige muidugi Bachi loomingulise apaatia kõige ebameeldivamate hetkedel istun klaveri taha ja mänginud Bachi või siis kuulan plaate Bachi teostega, heas ettekandes. Mingipärast ärkab siis ikka lootus, et kõik ei ole veel kadunud. Et ma ei ole veel lõplikult ahtraks muutunud. Peale Bachi kuulub eriline sümpaatia jällegi 20.-le sajandile ja klassitsismi eelsele muusikale. Väga palju tahaks kaasa võtta üksikule saarele. Kuna ka pagas ei tohi olla suur, siis ma lepiksin esialgu Mateusz passiooniga. Ei ole inimesel imepärasemat võimet kui oskus kasvada pärast surma. Johann Sebastian Bach on igatahes pärast surma osanud aina kasvada. Nüüd on ta nii suur, et kogu inimkond on talle sülle istunud ja tema muusikast on saanud nagu mingi hiiglasliku ürgema jõuduandev ja lohutav rinnapiim. Oma kaasaegsetest Downik, ma mõtlen oma põlvkonda meie maal pean ma kõige silmapaistvamad teks heliloojateks Andrei Volkonski ja Arvo Pärti. Ma olen arvamusel, et kunstniku ideaaliks Peaks olema püüdlus niivõrd imeda endasse rahvuslikkuse alget et oleks suuteline rahvuslikudest raamidest väljuma just sellepärast, et see on temasse endasse ning kuulutama sellest maailmale. Ta oli internatsionaalne sellepärast et ta oli sügavalt saksapärane. Samuti nagu näiteks Veebern oli sügavalt austriapärane nähtus. Ainult austria pinnasest sai ilmuda niisugune erakordne anne üheaegselt nii romantiline kui ka abstraktne. Kuidas ikka on tegelikult lood selle juurdunud seisukohaga, mille järgi kunstnikkonna internatsionaalne tänu sellele, et ta on rahvuslik? Kas tõesti keegi peale sakslaste mõtleb Mozarti muusikat, kuulates sellele, et Mozart oli sakslane ja kuulab just sellepärast tema muusikat. Sakslasest Hendelist sai inglise rahvushelilooja ja ometi on tema muusika saksa muusika. Inglise rahvushelilooja sai temast siis, kui ta hakkas oma loomingus kajastama selle maa aktuaalseid elulisi probleeme. Ja küllap on nii ka internatsionaalsusega. Kogu inimkonna omandiks saab see kunstiteos, mis haarab kogu inimkonda puudutavaid küsimusi. Jah, aga kuidas on lood rahvuslikkusega tehnikovi enda loomingus? Minu loomingus on rahvuslik element väga tugev. See ei ole tekkinud teadliku kultiveerimise tulemusel. See on lihtsalt lapsepõlvest saadud hingelaengu kajastus. See on, sest ma olen vene muusa teener. Ma olen arvamusel, et mul on seni õnnestunud ainult kaks teost. Neist ma tajun mingisugust oma panust, millel on minu isikliku maailmataju isiklikku ellusuhtumise pitser. Need teosed on oratoorium, mille pealkirjaks varem oli see, kes on tõstnud mõõga. Ja nüüd on tal uus Pealkiri Strasti kannatused. Ja teine on hiljuti loodud teos vene muinasjutud. Oratooriumi kannatused, teise redaktsiooni ma lõpetasin 1961. aastal. See on teos koorile, orkestrile ja solistidele. Ma kirjutasin seda teost viis aastat ja pärast tegin veel uue redaktsiooni. Ma õppisin spetsiaalselt selle teose kirjutamiseks vanaslaavi keelt, et orienteeruda kroonikates. Teos on kirjutatud vene kroonikate materjalil, see haarat kindla perioodi vana Kiievi Vene ajaloost aastad 1015 kuni 1019. Siis vapustasid Kiievi venet rahutused. See juhtus pärast Vladimir kulda päikese surma ja kestis, kuni troonile tõusis tema poeg Jaroslav, kes on kuulus selle poolest, et ta oli Venemaal esimene jurist ning andis välja seadustekogu, mille nimetas Jaroslavi tõeks. Oratooriumi tegelasteks on kõik Vladimiri lapsed ainult seaduslikegi lapsi oli tal 12, ebaseaduslikest rääkimata. Kaks neist, Boriss ja klient on tuntud kui ristiusu märtrit. Seda teemat on käsitlenud kõik vanavene maalikunstnikud nii Andrei rubleow kui ka Daniil Journey. Nii suustali kui Vladimiri koolkonnad. Sellest sai traditsiooniline suse Borissi kleebi elu osalt ka nende isikliku elu prisma läbi. Murdub ajastu. Plahvatuste ära see aeg, mil kääris rahva viha. Mil Venetappasid võõrvallutajate retked toimusid kohutavat verised kokkupõrked Get kataclusmit looduses. See aeg oli läbi imbunud dramatismist, aga ka poeesiast ja mingisugusest suurest seesmisest ilust. Kunagi, kui ma sellest kõigest esmakordselt lugesin, vapustas mind sügavalt ja ma rajasin sellele oma oratooriumi. Ma kirjutasin seda kaua, mõeldes läbi tõepoolest iga noodi. Ja ma võin öelda, et mul õnnestus teha kõik, mis ma teha tahtsin. Oleks muidugi hea, kui ma seda kõike kuulda saaksin, kuid seda teost ei ole seni kahjuks esitatud. Olgugi et juba ammu on sellest juttu olnud. On ilmunud artikleid ja kõik muusikud, kes selle teosega tutvunud on temast ainult head rääkinud. Ühte lõiku sellest Doratooriumist saame me siiski kuulata. See on autoril mõeldud küll kiiremas tempos, kuid ettekujutuse teose reaalsest külast, see annab. Vestlus katkes möödunud korral see tehnika oratooriumi katkendi kuulamisega oli juttu sellest, et autori arvates on tal õnnestunud seni vaid kaks teost. Oratoorium Straski ja vene muinasjutud. Seal ma kasutasin kasseeria tehnikat, seal on Alejatoorilisi võtteid ja muid kaasajal välja töötatud tehnilisi vahendeid kuid teos on tonaalne. Ma ei pea tonaalsust aegunuks ja leian, et tal on veel arenguperspektiive. Ma ei karda seda kinnitada meie tormilisel ajastul, mil heliloojad sageli vahetavad nii tehnikaid kui ka nahka. Kas peab öeldut mõistma Atonaalsed võttetafoonia eitamisena? See küsimus on äärmiselt komplitseeritud. Kui sellele läheneda tõsiselt ja sügavuti täie vastutustundega siis peab ütlema, et on raske tõmmata piiri selle vahel, mis kuulub vahetult Schöönbergile ja mida võib kasutada ka teine helilooja. Ma olen seisukohal, et Todecafooniline süsteem on sellisena, nagu seda endale kujutles Schöönberg üleni tema vaimne eraomand. Kuid olles geniaalne helilooja, oskas sönberg nagu ikka geenius tulevikku ette aimata. Nii on tema loomingus jooni, mis traditsioonidena kanduvad üle meile. Ma mõistan Schönbergi kui uue esteetika rajajat. Kui julget eksperimenteerida, et 19. sajandil juurdunud kujutluste lõhkumisel. Nüüd, kus see kõik on juba laabunud, kerkib eriti teravalt küsimus vormist vormist. Kui iga andeka helilooja maailmataju ilmilgust Ma ei mõtle praegu neid rohkearvulise epi koone, kes ei eksisteerinud ainult Schönbergi ajal, vaid ka Wagneri ajal ja küllap isegi paavst Gregorius Suure ajal. Ega ma ei taha neid halvustada, ma suhtun neisse lugupidamisega, sest see on keskkond, milleta kultuur ei saa eksisteerida. Nii et ärge mind mõistke vääriti. See on nii, nagu öeldakse ühes india vanasõnas, mis on täpsemaid ja tähelepanu vääriva maid kõikide vanasõnade seas. Omal kohal on suur, iga inimene ei saa esitada kooli brile neid nõudeid, mida esitatakse elevandil ja vastupidi. Seda muidugi, kuid võib ju küsida, kas Epiku on üldse inimene omal kohal. See on küll Sulm ja häbematu ja häbitugi küsimus sest heliloojaid on maailmas niigi vähe ja paljud neist elatavad end sellega, et nad müüvad tööliste heliloojatega Teid ja leide neid pisut vähe omamoodi rüütades. Neil aegadel, kui muusikat ei olnud võimalik propageerida raadio helilindi plaadi vahendusel ja silmapaistvaid teoseid said kuuldavaid valitud ringkonnad oli Epikoonidel oma eluline mõte originaalse muusika levitajatena nii-öelda ümber jutustatud kujul. Tänapäeval aga on epi koondlusest kujunemas originaalse muusika levikut pidurdav faktor. Sest on ju nii, et kui muusika on paberitega tunnistatud heliloojaks, on tal ka õigus nõuda oma teoste esitamist. Ja nii kuuleme me sageli näiteks tõelise Rahmaninovi või tõelise Stravinski või tõelise paartabki asemel surrogaat, Rahmaninovi, Stravinski, paar tokki. Kui mõeldes sellele, kui suur on üle kogu maailma muusikaõpetajate ja üldse kultuurilevitajate põud siis tundub küll, et epi koonid võiksid ühiskonnale enamat kasu tuua propagandistid ja õpetajatena kui heliloojatena. Ainult et see, kas antud helilooja on suuteline millekski peale epi koondluse see selgub alles siis, kui ta elutöö on tehtud. Kuid lähme tagasi Schönbergi juurde. Ma mõtlen, et temalt võib võtta kõike tingimusel, et võetu mõtestatakse ümber enda võtteks. Et sellesse pannakse midagi enda olemusest. Küsimus ei ole selles, missugust tehnikat kasutada, vaid selles, kuivõrd seda õigustad kasutaja isiksus. Küsimus on sisus. Kuid see vajab kommentaare. Nimelt pean ma muusika sisuks heliloojat ennast kogu tema aistingute ja tajumuste maailmaga tema elukogemustega. Aga vorm, mis on vorm, see on suhtumine asjadesse, oma seisukohavõtt, oma vaatenurk, see on oskus end väljendada. Võtame näiteks sellesama Schönbergi järgija v Berni. Tema leidis Schönbergi süsteemile oma lahenduse erineva Schönbergi omast. Kuid Penderetski näiteks on minu meelest väga eklektiline helilooja ja ülimal määral väline. Lutas Slovski on huvitavam, sest ta püüab Aljatoorikas leida oma vormi. See on oma suhtumist. Peab ütlema, et Poola heliloojate kollektiiv käitub veidi kummaliselt. Kunagi tegelesid nad Xeeneki tüüpi modernismiga, siis hakkasid kõik koos Todecafooniat kirjutama ja nüüd loovad nad ühel nõul Aljatoorilist muusikat. See on väga üksmeelne liit ja selles mõttes on neid meeldiv vaadata. Kuid selline üksmeel häälestab mind skeptiliselt. Ma olen kunstis isikliku suhtumise poolt. Kunst saab olla massiline ainult tarbija, mitte aga looja ja. Kas tundub, et see on õige seisukoht, mida illustreerib mitte päris õnnestunud näide. Aga selleks, et vaielda tunnenna Poola kaasaegset muusikat liiga pealiskaudselt pealegi peaks olema aeg lastasid tellikovil veidigi jutustada endast et kuidas see kõik algas. Varases lapsepõlves ma loominguga tegelenud erinevalt pimelastest ei kirjutanud midagi. Ainult mängisin, kuulasin, õppisin. Isa juurde, kogunesid sageli muusikud, moodustati keelpilli või puhkpilliansambleid ja musitseeriti. Mängiti palju Haydnit, Mozartit, Beethovenit, mängiti ka siis vähetuntud autoreid nagu hindemiti ja stravinskit. Isa tellis nende teoste noote Viinist ja muudest linnadest. Siis oli see kombeks. Kõige eredamad muusikalised muljed tol ajal olid seotud Bachi ühtlaselt tempereeritud klaveriga. Bachi prelüüdi fugasid teadsin ma kõiki. Isa mängis neid iga päev. Suveti üürisid mu vanemad suvila me seitse mõnda tüüpilise Kesk-Venemaa külla metsa, küngaste, ojakeste, seente, marjade lindudega kõige sellega, mis on vene inimesele südamelähedane, vaikne peale tükkimatu pastelltoonides loodus. Ka need suved kujundasid mind ja ma ei eralda armastust looduse vastu armastusest kunsti vastu. Minu meelest on see kõik üks maailm, mida ma lapsepõlvest saati endas kanna ja mis minu arvates on igas venelasest, kes on endalt küsinud kes ma olen ja miks just need asjad, loodusse, kultuur, kujundavadki rahvust, esmajoones. Nii, mulle näib. Aga kas see on nii, mis on näiteks eestlase rahvuslikku psüühilist laadi kujundanud mõjukamalt, kas loodus, tuur, kunst või mõisa tall, soolvees, ligunenud vitsad, orjad, materiaalsed tingimused, ühiskondlik võitlus selle üha nurjunud ettevõtmistega? Ega ma ei taha sellega öelda, nagu oleks loodusel ja kultuuril üldse mingit osa rahvuslike joonte kujundamisel ega ka mitte seda, nagu oleks nende osa väike ja tähtsusetu küsimuseni aktsendi asetuses. Isa õpetas mulle juba lapsepõlves ka kontrapunkti ranget stiili. See meeldis mulle väga ja ma omandasin selle põhjalikult ning orienteerusin nendes küsimustes hästi juba enne konservatooriumi astumist. Ma lõpetasin kaks muusikakeskkooli ühe klaveri alal Kalininis teise kompositsiooni alal Moskvas ning astusin konservatooriumi. Looma ma hakkasin 16 aastaselt. Mingisuguseid arglikke katsetusi oli ka varem, aga ma ei mäleta neid enam. Kõik, kes muusikaga tegelevad, kirjutavati muusikat ka. Kuid rääkida tõsiselt oma teostest võib vaid siis, kui neisson vähemalt tühine vihje oma näole. Mingi isiklik tendents oma värving. Aga kas autorisse on suuteline otsustama, mis on tema muusikas oma, mis võõras? Kahtlemata kes siis veel, kui mitte helilooja ise? Muidugi, kui ta suhtu endasse hellusega, vaid halastamatult. Niisugusel juhul saab ta ise esimesena otsustada, kuidas teos õnnestunud. Muidugi peab tal olema teadmistepagas. Ta peab tundma muusikaliteratuuri. Selge see, ja ongi uskumatu, et alati siiski nii ei ole. Juhtub küllaltki sageli, et teose autori märka ise seda, et mõni teema või mõni muu muusikalõik on teosesse sattunud. Teise helilooja loomingust. Juhtub teoseid, mida kuulates võib enam-vähem eksimatult kindlaks määrata milliseid teoseid autor oma lugu luues kuulas ja mis talle neis eriti meeldis. Autor ise aga on ebameeldivalt üllatatud, kui sellele tema tähelepanu juhitakse. Enamasti suudavad inimesed oma tööd kainelt hinnata alles siis, kui on tekkinud teatav ajaline distants. Sellepärast on eriti oluline, et helilooja saaks võimalikult kohe oma teost kuulda kõrvalt elavas ettekandes. See soodustab autori enda objektiivsema suhtumise kujunemist. Aitab teosest vabaneda. Aga nüüd siis lõppeks kuuleme seda teost neist kahest, mida sa tehnikov olles ülimalt range autokriitik ise peab oma ainsateks õnnestunud teosteks. Mis puutub Vene muinasjuttudesse, siis ma tahtsin kirjutada kontserdi, mis minu kujutlust mööda ei tohtinud kujuneda traditsiooniliseks euroopalikuks kontserdiks vaid millekski venepäraseks, võib-olla sarnaseks Scumorochib etendustele, nagu need olid seitsmeteistkümnendast sajandist meieni jõudnud kirjelduste järgi. Me saame muidugi vaid aimata, millised need olid. Vene muinasjuttudes. Ei ole mingisuguseid sügavaid probleeme. Kuid see teos peegeldab minu suhtumist rahvuslikusse. Ta on minu esteetilise positsiooni asitõend. Vene muinasjutt töötan instrumentaalteos, millel mingisugust šiilist programmi ei ole kuid selle teose üheksa osad pealkirjad moodustavad peaaegu et vaba värssilise luuletuse. Seal küngaste taga on Venemaa sääskede pinin. Hirmud, lauka, põhjatud, kõrgel taeva all kurgedelenud mädasood, jõudud mardus näkineidudega, ringmängu teeb lõõskavas nurmedel imelilled, tõuseb tuul ja jube, nad kaovad, karjused seal vanu laule, uueks mängivad.