1899 kevade enne sajandivahetust. Raba Hendrikul oli mõtteid, selliseid tähtsaid mõtteid, mida ei kannatanud mõelda, kui samal ajal pidid vaatama, et kirvega jalga ei löö või mõni pudulojus metsa poole ajama ei pane. Sellepärast oli ta loomade tara parandamise väheseks ajaks edasi lükanud ja lamas ise elus takistusena kraavipervel. Tähtsad mõtted olid Hendrik mul kogu aeg peas. Need olid sellised keerulised ja huvitavad, mis nõudsid kaalumist ja vaagimist. Kui ta oleks sündinud mõnes veidigi suuremas kohas, võib-olla isegi linnas, siis oleks temast saanud pastor või lauluisa. Kindlasti üks kummardatud, haara nüüd Pilida lamama selili maas ilma igasuguse lugupidamise ja austuseta madalamana kümnetest loomadellidest kraavi Pervez ning mõtlema salaja. Tema naise Liisa silma all oli lihtsam pigem maa peal õndsaks saada kui talle selgeks teha, et suurte vaimu välgatuste sünnitamine nõuab rahu ja vaikust, mida seasöögitampimine teps mitte ei anna. Seepärast oli Hendrik heal meelel kuulnud, et vanaanni käest olid loomad läbi aia Sikenda noorde otra murdnud. Hendrik ei mõistnud elajaid hukka. Sikenda vili oligi kaks korda kõrgem kui rabama. Tärkavad taimed olid rammusa maa tõttu sinirohelist karva, nii et talu ise oli oma põldude keskel nagu loss keset merd. Hendrik vaatas sinna künka tipus kõrguva kindluse poole ja teadis magusavaluga, et lossil on ka printsess mitte maine olend, vaid hõljuv haldjas, keda ainult eemalt ihaleda võis lumivalge, kauge, kättesaamatu ja seda enam tahtmist väärib. Üle kere kirbu kihelust tekitav, mida laupäeval saunaski maha pesta ei saanud. Tolle nimetu himu eest oleks Liisa arvatavasti tal erakordse jõuga üle tuurja tõmmanud. Liisale olid tugevad käed. Ta lõi pakku pooleks ühe ropsuga ning Hendrik ei julgenud kellelegi tunnistada, et kõverikumad, jändrikumad puud, sokutab ta Liisa halastamatut kirvest ootama. Kartuli muldamisel vajutas naine saha nii sügavalt maasse, et Hendrik hammaste kriginat hoogu võttes seda vaevu liigutada jõudis. Kui ta mõtles, et peaks Liisale ütlema, et päris Ameerikani pole neil mõtet seda savist vagu välja suruda siis sõnadeni ei jõudnud ta kunagi. Ei, Liisa poleks ette heitnud ega öelnud, et korralikus talus on peremehe asemel saha ees loom ega oleks lõuanud arutult nagu lätlase naine. Lätlane oli ammu eestlane, tema esivanemad olid siia tulnud nii kaua aega tagasi, et keegi enam ei mäletanudki, millal ometi ei võtnud külade toomaks. Isegi kui talusse võeti naiseks keegi siitsamast, sai Temastki lätlane, võõras vale noot ühesuguse viisiga laululoos. Ometi koosnes Seegee erinevatest toonidest sellistest kõrgematest jahelgematest, nagu seda oli Sikenda mäepealne rahvas ning madalamates tumedamatest, mis kostsid luuri poiste kõrtsiskäikudest. Ainult Liisa polnud mingi heli. Talipaus, vaikus ja vaikimine. Ta poleks Henriku kurtmise peale midagi teinud, ainult edasi surunud. Ning nii oli mees oma häid mõtteid ja vaimukaid ütlemisi säästma hakanud. Mitte Hendrikule kõnelda ei meeldinud. Vahest pidas ta endaga nii kõvasid arutelusid, et rukkiräägu põllult sahinal minema jooksid, tahtes selle möirgab imelooma käest pääseda. Henrik oli siis nii ilma õiguse advokaat kui ka prokurör. Enamik mõtteid tulid ainese peast. Koolis vingerdas Taneli klassi läbi ja lugemisoskusi jäi talle külge üsna vaevaliselt. Poiss oli aga kindel selles, et kui kõik ilma asjad oleks kirja pandud siis poleks selles elus enam kellelgi midagi uut teha vaja. Seega ei kurvastanud teda, et isa polnud lubanud raamatutele raha raisata. Ja nii katekismus kui ka laulusalmid, mis ema kaasavarana majja tulid olid kasutusel ainult hädapäraselt. Hendriku omad plaanid olidki palju huvitavamad kui vanad ja igavad lood Iiobist või Taavetist. Need mehed polnud ise ühtegi mõtet mõelnud, vaid ainult jumala käest nõu küsinud ning iga sammu kirjatähe järgi teinud. Siiski polnud neile head sündinud, vaid ikka olid nad karistamise kuidagi ära teeninud. Enamasti oli selle põhjuseks mõni naine või õde. Mehed ise oleks küll nii vagad olnud, nagu nõuti, aga naine oma ihade või ihade ärgitamisega olinad mässama pannud vastuhakkamine kaugele taevasele ülemusele oli sama mõttetu kui kirjade saatmine tsaarile, et see elujärge leevendaks. Nii oli tulemuseks ikka maapealne karistus ning nürimeelne orjamine ilma küsimata. Kas nii, kuidas sadu aastaid tehtud ikka on õige. Nudipäise alandlikkuse eest maksti lunastusega, mis kannataja pärast surma õndsaks kuulutas. Andmata mingitki lohutust ja seletust, miks hinges olles õndsaks ei või saada. Kui kõik mehed ilmas oleks eluajal nii vagad, arvas Hendrik. Iseenese tarkusest poleks saksa mees trükkimise masinat iial välja mõelnud, mille abil Lutter pool maailma vallutas. Tema ise küll maailma vallutada ei tahtnud. Talle oleks piisanud poolest, mis Lutarist üle jäi. Tegelikult olite sihid seatud vallutama seda savist siledat maalappi, mida võõrad võimud olid aastasadu ainult viisakuses tahtnud. Et see maanurk nii viletsa ei tunneks, kui ta tegelikult oli. Selle jaoks oli vaja ainult need suured mõtted, mis tema peas olid, ellu viia. Ta oli selle arvestusega mõõtnud maakaarte ja jälginud ilmaolusid, vaadelnud linde ja lahanud poolsalaja ühe pika nokalis õuni hiire pidanud plaani. Mõelnud, kuidas siis kõik oleks, kui ta selle suuremat oleks juba ellu viinud. Kuidas külamehed võtaks mütsi peast, kui ta koos oma õhkõrna kaasaga mööda sõidab kuidas kirikhärra kogudust ja teda eraldi õnnistaks, jättes mõisniku Ki ootama. Natuke mõtles ta sellest ka, kuidas need masinad, mis talle kuldse põlve pidid tooma, põldudel töötama peaks. Aga need mõtted olid palju keerulisemad ja nõudsid Hendrikut rohkem, kui ta pea võttis. Sepitsused enneolemata leiutistest liikusid pea kurdudes aeglaselt, otsekui kevadises raskes piimjas udus, kus selget sihti ei olnud. Nii hellitas ta rohkem lihtsaid mõtteid sellest, kuidas kõik siis on, kui see masin talle ometi käes on. Hendrik teadis, et tema leiutis peab olema vägev, enneolematu, kuid lihtne. Midagi, mille peale võiks tulla igaüks, mis siis, et tal kooliharidust napib. Võib mõisnik pole iga-aastase koolikatsumise järel teda kreiskooli edasi saatnud. Kui ühte nutikat talulast, kellest suurt kasu loota oleks. Pärast seda, kui Liisa majja tuli, jäi aega tulevikus elada kogu aeg napimaks. Olevik oma karmi olemusega valvas iga nurga taga nagu tahtes tulevikku ära röövida. Kui tulevik oli ahvatleva oma kerguses, siis olevik passis Liisa väikeste, kurjade silmadega, mis sõnatult sundisid. Kui sa just põlluveerele peitu ei pugenud. Igatahes pidi olema mingi muu võimalus, kui tuima tööd murdes elu maha veeretamine. Hendrik tahtis rikka mehena kraavi serval puhata, mitte vaesena loomade tara valvata. Selleks oli vaja aga ühte suurt leiutist mis kogu maailma tema pilli järgi tantsima paneks. Või siis selle poolegi. Ainult Heldrikul polnud veel päris selge, kuidas see valmis teha ja nii nõudsid mõtted läbiarutamist kõige targem, aga iseendaga. Vahel kasvas arutelu suisa vaidluseks ja niida rukki rääkkude õuduseks õhtustele, põldudele, esineski, olles korraga ilma õiguse kohtunike süüdistaja, kes 22 aastasele raba talu peremehele kõigevägevama õiglast õnnistust nõudis. Teine põhjus oli tema üksikutel ülesastumistel veel. Need kõned ei kannatanud teistega pidamist, sest vana Ann oli talle ikka ütelnud, et nii mõnigi mees, kes selliseid mõtteid on välja paista lasknud, on lõpetanud paljasjalgse hulluna ilma hukku, kuulutades kodu ja katuseta. Hendrik polnud miski hull, kes laseb kõigel tuulde kaduda. Maailma endale allutamiseni, tahtis ka tema süüa ja teki all magada. Kodu ja katuse nimel oligi ta Liisa võtnud. Pere ainsa poja pärijana ei olnud ta sugugi küla halvim peigmehe kandidaat. Nii vähemasti arvasid mitmed peretütred, kes omavahel sosistades olid, imestanud, et Henriku alailma unistavad silmad meid mõnelgi öösel magada ei lasknud. Ta polnud turjakas nagu luuri poisid, kes pulmade ajal kardetud külalised olid. Peo käigus tarisid luuri poisid naljaviluks vankri katusele või võis mõni kaugelt saabunud külaline oma hobust otsima jäädagi. Kunise lakast leiti kuidas loom sealt alla saada. See nõudis juba nutikust, mida hiiglase mõõtu vägilastele enamasti ei jagunud. Siis särasid meed terased poisid, kes tulid kaugelt hinda külast ning nende naljade peale naersid nii peretütred kui ka nende emad. Kuid kui pahateo üle kohtumõistmiseks läks ja ette astus Sikenda Mihkel, õhkasid nii naised kui ka mehed. Kui mihklil oleks ometi poeg olnud, kes isa tegu ja mõõtu oleks peremehed talle rõõmuga andnud oma tütred ja ei söönud midagi. Väärika kohtumõistmise järel sai pidu jätkuda ja tüdrukud omavahel ähvardada. Raba Hendrikust, kes oli kogu asjade käiku kõrvalt jälginud oma turbarabakarva silmadega, mille põhjatus mõned ohkama teised kribelase varjamiseks itsitama pani. Elu näinud emade meelehärmiks. Nooremana oli Hendrik iseenese rumalusest paarile mehele külapeol usaldanud, mis suured plaanid tal ilmaeluga on ning need olid tema hiiglaslikud mõtted tühise kuulujutuna oma naistele edasi rääkinud. Juba üsna varsti teadis kogu küla vana Anni poeg on vähe hullik. Mis ka kooselus vajaka jäi, oli naise võtmisel ometi oluliseks abiks olnud. Liisa polnud kuulanud, mis teistel öelda oli. Vast leeritatud tüdrukule omast Ujadus tundmata, kinnitas ta Henriku kosjad pelgalt ühe pea noogutusega nagu oleks oma peas nõnda ammu otsustanud. Henrik seest ei olnud Liisat varem näinud. Kui keegi oleks küsinud, kas Liisa Liia Rätsepa isa matustel või Aado Tõnise pulmas siis oleks Hendrik vastusega jänni jäänud, sest kui igast tüdrukus oli tema jaoks midagi vaatamisväärset, siis Liisa oli olnud nagu vankriratas või õllekapp. Asi, mida on vaja, aga mille olemasolu nii loomulik, et seal seda vaadates ometi eine. Mitte enne, kui kord Vigala kirikhärra lodi keset jõge kinni jäi. Iga pühapäevane komme nõudis, et kui vöör, münder geenase Jüri kõik küünlad altaril põlema sai, hakkas orel mängima ja see oli märgusõnaks Ülejõe elavale kirikhärrale, kes siis lodjalaastus kohale libises. Noored jõlkusin enamasti sellel ajal jõe ääres, nende vanemate arvates austusest usumehe vastu. Aga tegelikult oli see üks sõnadeta turg, kus peretütred oma kauba väärtust näitasid ning poiste arukus oli see ära tunda. Sikenda Herta istus sellel ajal kombekalt oma vanematega otse kantsli kõrvale eraldi pingis. Tema kaubale oli nii kange talu garantii pitser alla löödud, et seda hinda jaksasid üsna vähesed maksta. Liisalonkis kolme vanema õe sabas ja kogu tema olek tahtis pigem kirikusse taha nurka kui siia kaldapealsele pilkude risttule alla. Mitte et oleks leppinud saatusega olla oma ilusate vanemate, õdede igavene vähenõudlik, vaikne kaaslane, pere neljanda tütrena poleks ta tohtinud unistadagi, et tal on ühel päeval oma talu või ehk siis, kui tal oleks olnud sellised pikad kuldsed palmikud nagu Sikenda Herda või sama suur kaasavara nagu Sikenda Herdal või sama ilus lauluhääl ja isa Pärnust toodud lumivalged kingad. Köike seda tal polnud. Aga see ei tähendanud, et tal poleks samamoodi süda sees löönud nagu teistel naisterahvastel. Tema tahtis ka oma lastest taluperemehi kasvatada, mitte õe juurde teenijaks jääda või popsi kohal hingitseda. Mis sellest tahtmisest aga saama pidi, seda ta ei teadnud. Taali saatusele väljakutse esitanud ja ootas jahikoerana sõõrmete võbeledes elult järgmist käiku. Teistele märkamatult oli ta kogu aeg oma tulevikku ehitanud ammu enne õiget aega lasknud enesele vaka valmis panna iga õdedest üle jääva riideribale endale kaasavaraks tikkinud justkui teades, et käterättide palistamise aega pole talle ette nähtud. Nii oli sellel päeval, kui veidi lühikeste kuue varrukatega Hendrik õuele tuli Liisa kaasavarakast vanemate õitsva Spruudias õdede omast palju suurem. Veimevakk oleks jäänud vankrile tõstmata, kui selle pühapäeva hommikuse väljanäituse ajal poleks kirikhärra lodi lodjavedaja kõige sündsusetumate sõnade saatel keset jõge kinni jäänud. Mees pingutas nii, et lihased punnis ning kutsus paar kivimüraka suurust perepoegagi appi. Aga köis andis selle arutu sikutamise peale lihtsalt järele heites vedaja pühapäevariietes jõujuurikate alla pikali nagu kivi kalmesse maetud kangelase ning jättes kirikhärra nukras üksinduses keset sügislehtedega kaetud kuldse jõevooge. Nii ta seisis seal nagu must küünal kollases munagoogis. Ei edasi ega tagasi. Mehed pidasid just aru, millise talu paat kõige lähemal on, kui Liisa seelikusaba kaenlas jõkke kahlas vee alla kadunud nööri haaras, seda takistanud oksa välja kangutas ja kirikhärra lodjale hoo sisse tõmbas. Kui see nukra elegantsusega ja kes teab, mitmes kord kostva avamängu saatel sadamasse sõitis, ronis Liisa rohmakalt kaldale ja läks kergendustundega vankrisse teenistuse lõppu ootama. Kui tilkuv tüdruk kaeblakkamat külapoisid muigama ajas, siis Hendrik vaatas ta turjekad selga hoopis uue pilguga. Ilma magus haigatsuseta ilma õhkõrna unistuseta. Mis see õieti oli, ei teadnud ta isegi. Liisa isagi ei saanud seletust, nõudes aru, miks tütar väärikaks jäädes kaldal ei võinud seista. Läbi hammaste surutud sõnad, et muidu poleks kirbutsirkus iialgi otsa saanud oli ühel kristlikul isal parem üldse kuulmata jätta. Nii oleks Liisa isagi Hendrikule ehk hoopis vanemaid tütreid pakkunud, kes õitsedes noppija tootasid. Liisa, kes just leerist läbi sai, oli vanuse järgi veel plikaohtu ning võis hea mitu aastat ilma vanatüdruku haisu hirmuta vallalisepõlve pidada. Kuid isa süda lõi tummaks aimuses tumedalt. Vanuselt võis tüdruk veel tüdruk olla, aga võtjat meest tuli temale elus ainumas kord. Hendrik oli viks, noormees ei teatud, et tal oleks viinaviga ning külarahva ahetuseks oli ta eelmisel talvel koju oreli ostnud. Ülimat jumala kartlikust ei peetud eriti miskiks. Aga oreli ostmine näitas, et talul pidid kõik muud riistad olemas olema, et sellise kauba peale raiskama hakati. Sellisesse tallu oleksid oma naeruhimulised tütred saatnud, sest seal ei sure naer tapasse töösse. Jamindumisse. Hendrik küsis aga kohmamisi hoopis ta neljanda tütre järele. Isa oli üsna vaikseks jäänud ja siis oli ta süda selle esimese tumedalöögi teinud mitte endal Liisat kahju anda, oleks olnud see ise Väine ja puine hing, oleks võinud iga kosilasi üle rõõmustada. Aga isa pidi oma sees selgeks mõtlema, kas ta on isa või mees. Kui mees, siis ta teadis, et selline naine võtab su pihtide vahele ja üsna varsti on läinud su käest kogu võim. Ta surub suma Abligi nagu äiksevihm, pehme varrega nisu. Ja nõnda lamandununa ei saa oma kõrt mitte sirgeks. Küla peale oma võimuga uhkustama Liisa ei läheks. Au jääks sulle teiste silmis alles, aga mitte su enda ees. Automees tahaks ennem surnud olla kui elava laiba naise tahtel talu pidada. Liisa käed teeks teoks kõik, mis ta plaaninud on. Aga mis oli tal plaanis, seda ei aimanud lihane isagi. Kust võiks siis selle teada saada see mees, kes hundi pilgulise tütre oma koju viib? Seda kõike oli isa mõelnud, kui ta oma neljandat tütart püüdles. Isana tunnistas ta, et Liisal on küll tugevad käed ja laiad õlad aga külapeol ei võta teda tantsima. Ükski ei lõkerdanud tüdruk koos õdedega kiigel ega laulnud, nii et poisid kuuleks. Tema istus ikka isemoodi, kulm kortsus ja kudus lõngajuppidest või keerutas viimastest linajääkidest heidet. Liisa oli teistest erinev. Nagu see raba poiski. Südamerahustuseks leidis Liisa isa, et kaks erinevat võivad kahe peale kenasti ühe terve moodustada ning kes teab, ehk just tema eksib. Ja see perepoeg on tema tütre tõelise väärtuse ära tundnud. Kui ta oleks teadnud, et Hendrik on oma printsessi unistused jätnud, kus seda ja teist, sest Sikenda peremees oli naerust silmad märjaks nutnud. Kui tema ainukese tütre kätt tuli küsima kiitsakas kotipoiss siis oleks ta pruudi nõutajat veel paremini mõistnud. Ilusa Herta järel Liisale kosjaminek oli kättemaks tervele uhkele Sikenda soole. Liisa ise oli peigmehe olemasolusse suhtunud sellise tuimusega, et isa arvas. Tütar on lisaks kõigele muudele hädadele ka kurdiks jäänud. Aga nii ise ometi polnud. Liisa ei riskinud oma õnne uskuda. Mitte enne, kui ta valge linik peas Vigala kirikust välja tuli. Siis ütles ta jumalale oma lihtsa ja selge tänu et tooli andnud, mida palutud. Pulmapidu polnud veel lõppeda jõudnud. Kui raba talu õuest esimesed kirvelöögid kostsid. Liisa lõhkus suurest rõõmust omaenda talu esimesi saunapuid. Henriku asi oli nüüd oma toimeka naise lühilausetest aru saada ja korraldusi täita. Selge oli see, et kehvasti majandatud talu paari aastaga Sikenda suguseks kindluseks ei kasva. Aga Liisal olid plaanid. Vahel tundis Hendrik kohkumusega, et need olid palju suuremad kui tema omad. Vastupidiselt mehele viis Liisa iga mõtte krabule ellu järjekindlusega, mis kõik tasapisi tegelikkuseks muutis. Kaks laulatatuna kooselatud aastat olid kõik kuhugi kaugesse aega lükatud, tööd tehtud, töödeks muutnud. Peremehel tekkis nõnda kahtluseta naine ajab asju vanakurja endaga, kes ühe issanda aasta siis see 10 enese oma oskab mahutada. Hendrik lamas maas ja vaatas taevast. Las tema kujutlus, et ühel päeval liigutakse mööda õhku kiiremini kui möödamaiseid radu, saab sama kindlalt teoks kui Liisa poolt lauda-le pandud laastukatus. Hendrik käis aia juures vankrit laenamas ja kuigi talu paistis nende koduõuelt silmagagi käte kulus mööda kraavipervesid ja karjaradu minnes Hendrikule ometi pea paar tunni. Õhude oleks ta neli korda kiiremini kohale kandnud. Hendrikule ei andnud rahu, et linnud inimestest palju kiiremini edasi said. Kui ta nüüd oleks linnu kombel tiibu lehvitades äia juurde lennanud, siis oleks ta ju peaaegu enne kohale jõudnud, kui Liisada teele saatis. Omajagu aega oleks kulunud küll sellise saabumise asjaolude selgitamiseks, aga Hendrik uskus, et ühel päeval saab see ometi tõeks. Ja kui see nii läheb ühel päeval, siis miks ometi ei võiks üks päev juba kasvõi homme olla ning temas esimene lendaja, kes oma julguse eest austusavaldusi ja tasu vastu võtab? Mis takistab inimest lendamas nagu lind, kui ta mõtte täpselt nii lennata suudab. Kas inimene on kehvem oma mõttest?