Hendrik ei saa midagi teha, et tema mõtted seni leiutamata inimlennumasina juures ei püsi, vaid tahavad hekseldada hommikusse, kus Sikenda Herta posti järel käis. Vana Mihkel oli mõõdukalt uuendusmeelne ja tahtis maailma asjadega kursis olla. Valla esimese mehena oli ta lehe tellinud ja lisaks tarkusena näitas ka seda, et Mihkel maal Sikenda talust võis seda endale lubada. Kõik seid tungid koguti kenasti kokku ja neid oli hea õhtuti üle lugeda sest tarkus püsib meeles siis, kui sa seda kordamast ei väsi. Iga uus leht andis jälle uut mõtlemist ja lisaks peremehele oli see rõõmus sündmus ka sellele, kes talutöödest vaba sai ning lehte ära tooma minna võis. Vahel sammus peremees ise mõisa poole tehes tee ääres toimetavate naabritega juttu ja astudes mõne poole sissegi, iseäranis sagedasti Rätsepa ema poole, kes noore lesk naisena sagedasti meesterahva nõu vajas. Harvemini õnnestus sulane, matsil või tüdruk Miinad ilma uudiste kojuandjaks saada sest nemad kippusid ise mõisarahvaga maailmaelu arutamisel pika jutu peale jääma. Pealegi oli peretütre sirgudes võistuvõimaluse ametikohale olematuks kahanenud. Ainult väga näruse ilmaga jäätisetöö teistele. Täna oli õhk täis kohe-kohe saabuva rammusa kevade lehka, mis ajab eakamagi liikvele. Neiu ajas rahvast rääkimata. Nii oli Hendrik näinud Hertot mõisa poole silkamas ja aimas, et varsti tuleb ta lehega tagasi. Siis naabrimehel igati paslik uurida, mis seal kirjas on ja muidu ilmaolust juttu teha. Selle tarbeks oli ta lihtsalt välja nõutanud loa tee serv ära puhastada, sest iga talukohus oli tema maalt läbimine käigurada korras hoida. Henrik oli kõik lumega teelt välja liikunud, kivid tagasi kandnud ja augud ära silunud, kuid Hertati paistnud ikka veel. Seepeale oli ta ajaviiteks hakanud tee kõverusi sirgeks lõikuma, et justkui rebasesabaga veetud rada otsem oleks ning inimestel vähem aega kuluks. Lõpuks oli Herta puude vahelt välja ilmunud. Hendriku süda jättis mitu lööki vahele, kui tulija maiseks muutus. Tavaliselt hõikus tüdruk juba kaugelt tervitusi, naeris ja viskas nalja ning lõõritas, nii et kui ta veel ei paistnudki, teadsid ta tulekust. Aga täna saabus ta nii vaikselt, et Hendrik ei jõudnud veel tema tulemise mõttega harjudagi, kui tüdruk kohal oli. Kui poiss poleks end koguda suutnud, tervitus, oleks talle kurku surnud, nagu see kangekaelselt teha tahtis. Selle asemel, et mingi kraaksatusena välja lennata, siis oleks Herta tast vaimuna mööda libisenud. Kõik need oleksid ja poleksid, keesid Hendriku sees, kui ta tüdruku käes lisaks lehele ka kirja silmas. Herta jäi justkui vastu tahtmist seisma ja mõõtis tehtud tööd. Tavaliselt võttis neiu ise jutu üles, aga täna kehitas ainult õlgu. Nii et Hendrikule ei jäänud muud üle, kui ise suure rahvamehena särada. Toosutus oma uuendustele varem käänulisem teelõigul. Nüüd säästis Herta posti järel käies mitu head minutit. Rääkimata sellest, et kui kord Tallinna ja Riia vahele korralik maantee rajatakse, läheb kõige sirgem jutt just nende majast mööda. Hendrik oli selle maakaardilt kindlaks teinud. Sellised muutused olid õhus, kodupere juurest juba mõõdeti teed Pärnu poole sirgeks. Uue ühendussilla äärde jäävad talud võisid kasu saada nii ehitusabist kui ka tulevikus kõrtsikohast. Hendrik uskused siiani parunite kabelite vahel sinka-vonka käänenud tee hakkab üsna peanool sirgena just tema maja kõrvalt maailmalinnasid ühendama. Nii on see rada eelkäijaks sellele tuleviku maanteele, mille rajajad nemad kahekesi olla võivad, kui tüdruk tahab ja ka mõne kivi paika paneb. Herr tal ei olnud aga sugugi naljatuju ja ta noogutas hajameelselt, justkui uskudes, et üsna varsti hakkavadki nende põldude vahelt lätlased Tallinna turule käima. Ta näperdas sinises ümbrikus kirja ja Hendrik tundis valuga, et need on hoopis teistsugused käed kui Liisal. Need oleks sobinud küll terveks eluks tema uhket orelit mängima. Hendrik oli proovinud Liisale lihtsamaid meloodiaid õpetada, aga selle tõmblid näpud olid klahvid nii sassi ajanud, et isegi vana andaga kambris oigama hakkas ja peavalu, kurtis. Liisa lubas siis südametäiega, et kui ta veel seda pilli proovima peab, siis läheb seal rukkikuivatamise ajal tuleroaks. Nii on temast rohkem kasu kui Liisa näppude all. Henrik riskinud oma kalli pillieluga ja mängis siis, kui Liisa lehmi lüpsis või majast eemal oli, et selle kõla naist ilmaasjata ei pahandaks. Ajal, mis oli enne Liisa tulekut oli oreli kõla. Siis oli Sykelda preili tihti nende poole lipanud ja taluelu seisma pannud. Henrik jättis siis sea tapugi pooleli ja mõtlesin pilliks tujukat lukku näppude all ning vana on, kes õigupoolest oli olnud vana, terve elu, kuigi vanuse poolest näinud ehk neljakümmet suve hoidis targu eemale, sest mõistis, et noorte pillimäng oli lisaks jumala kartlikele viisidele veel midagi muud midagi sellist, mis samamoodi enese alla mattis ja lootusetult kõmises ja mida ei saanud sõnadesse püüda. Sest kui see ära öelda, saab sellest viivupikkune loomalik, viha hetk või känguks vanatüdruku õhkena õhus, sest püsimajäämine on nende jaoks sündimise kohaga ära keelatud. Vahel käis Herta nüüdki, justkui poleks Liisa tulekuga raba talus midagi muutunud. Või oleks eelnenu kõik niisugune süütu pillimäng olnud, nagu seda selle kandi vennastekoguduse liikmete taludes ikka kuulda võis. Seal olid pillid jumala au, mitte inimliku iha kuulutamise peal väljas. Herta peened näpud panid oreli hõiskama, nöörisid Henriku hinge kinni. Nähtavasti teadsid need näpud ka seda saladust, mis oli sinises ümbrikus, sest miks muidu nad seda nii närviliselt mudisid ning kirja seal sees muudkui sisse ja välja lükkasid. Lisaks näppudele tahtsid ka Herta käed kirja edasi lugeda ja tema ringi liikus kiiresti ja ärevalt suures kirja lugemise ootuses, nii et Hendrik sellelt üldse silmi ei saanud. Tüdruku silmad olid täis igatsust tinditähtedega kahekesi olla ning tema kõrvad ei kuulanud ammugi enam ühtegi sõna sellest Riia linna rikkusest, mis nende ühiselt rajatud maantee pidi sisse tooma. Ta kohmas mehele tervituse ja lipsas Henricus mööda. Nii lõplikuna ei olnud nende lahkumine kunagi tundunud. Hendrik oli alati uskunud, et see on ajutine, kuni saatus parema lahenduse leiab ja tema Herdaga kokku saab. Liisa jõul rajatud talu rikkus Henriku uskumatute leiutiste edu. Herta isa, loodetavasti mitte igavesti kestev elu ning ehk natuke veel lisaks välja kaevatud Kullapojad, mis olevat Rootsi sõja Luhjasse peidetud. Need kõik pidid tema elu ühel päeval Herta omaga siduma. Siis võiks ta maa-õhkõrna kaasaga teiste imetluse saatel sõita mööda tuleviku maanteed ja tee äärde jäävad mehed võtaks mütsi peast, justkui mõisahärra ise läheks mööda. Kuidas liit täpselt sündima pidi, selle jättis Hendrik mõtlemata. Sest oma südames oli ta hea ega soovinud Liisa surma. Ta soovis lihtsalt oma elu sellist nagu poisist peale lootnud oli ja milles kahelda, polnud põhjust. Alles sellel hetkel, kui tüdrukust oli jäänud ainult kaugenenud kivi krigin sai Hendrik aru, et plaanitu ei pruugi üldse tõeks saada. See võib olla sama täitumata unistus nagu sirge Tallinna Riia maantee või kartulivõtumasin või kasvõi see lendav inimene. Aga kui sa unistus ei usu, kas sa siis ei võta ise juba poolenisti selle sündimise võimalust ära? Henryk ajas end püsti. Kui ta siiani oli lihtsalt saatusele lootnud siis nüüd tuli tegutsema hakata. Plaanipidamise aeg oli otsas, mida keegi polnud riskinud teoks teha, selle muudab tema nüüd tegelikkuseks. Enne kui Herta võõraste kirjadega koos minema lendab. Vana on kooris kartuleid. Teda tegi murelikuks see, et need olid päris viimased, mis ta kasti nurgast leidis üsna kribulaks, kuivanud ja Tohvetanud. Aga ühe söögi kolmele saab neist vastika. Seemnekartuli kallale ei julgenud anud minna. Liisa tahe oli raba talu tilluke maa servast servani mugulatega täita, et järgmiste aastate kevaded oleks kergemad. Seda olid aga varem kuulnud oma emalt ja isalt, hiljem meheltki. Ainult et iga järgmine kevad oli eelmise moodi. Ikka oli salves puudus, mida leevendas see, kui naine ise vähemaga leppis ja noorematele rohkem jäätis. Ann oli elu jooksul õppinud kasinaga leppima. Kui oled noorem, siis mõeldakse ju kõike. Oli temagi unistanud kuust ja tähistaevast, aga elu oli hoopis teine. Henriku isa oli vaga ja töökas mees ning muust kui tööst ta kõnelda ei tahtnud. Küll oli Ann proovinud lugusid rääkida nagu tema lapsepõlvekodus videvikutunnil. Aga enne veel, kui lugu kuhugi jõudma, hakkas kohmas mees käega ja ütles, et tühja juttu lõksutamisest mõistlikumalt Kuda. Ja nii jäi Anni lugudele ainult üks kuulaja. Henriku lihtsates lapse silmades oli nii palju tänulikkust, et Ann ei raatsinud rääkimata olla. Nad sosistasid kahekesi loomi talitades ja vett tassides. Kuuldud lood said otsa ja nii pidi on aina uusi ja uusi ise juurde mõtlema. Kui need juhtusid juba räägitud, lugude sarnased olema, ei pahandanud pois sugugi. Temal rabakarva silmad huvitasid ikka kusagil pilvede tagustel kaugetel maadel poolihääli välja manatud imedeilmas. Kui isa poisi appi käratas, ei saanud see tavaliselt esimese hooga arugi, kes ta on ja mis ta tegema peab. Nii hakkas isa teda otse kohtlaseks pidama ja küsis mitugi korda jumalalt, et miks tema ihusugu selline pidi välja kukkuma. Need hääletult pomisetud palvet päästada sellest häbist, et talu peremehe poeg kasvab õrnaks nagu eit said üsna kummalise vastuse, kui ühel kevadel mees raba heinamaalt viimast sööta tuues külma sai, õhtul voodisse heitis ja hommikul enam ei tõusnud. Ki. Ann ei tundnud, et ta oleks üksi jäänud. Veel rohkem üksi kui selles mõistmiseta toiminud kooselust ta nagunii olla ei saanud. Talu lagunes, aga Anni hing laulis sees. Aastaid hoitud ristivanemate pulmaraha eest ostsid nad oreli, mis helistas, vaoshoitud viisid vägevamaks. Nii tundis on, et elu on ka midagi muud kui töö. Mitte et ta oleks tööd põlanud. Külarahvas imetles ikka, kuidas ta sügisel veel viimasena karjamaal loomi valvas ja ise näppudel käia laskis ning sukki ja sokke kudus veel tulemata ja olemata lastelastele sellele uuele põlvele, kellel jälle tema lugude jaoks aega on. Tal oli neid enda sisse varutud kümnete kaupa ja need ootasid ainult kuulajaid. Ainult kuulajaid ei tahtnud tulla ja see pani anni rohkem ohkama. Kuinassis viimane kartul, mille ta potti sokutas. Minia oli tugevast tõusti, oleks võinud lapsi paarikaupa ilmale kanda. Aga keegi pidi need ju ka valmis tegema. Ja siin mõtles andmed on oma lugudega kaugetest maadest ja päikese kuldsete juustega kuninga tütardest teinud valusa vea. Sest igatsus paistis tema poja silmist, kui tuli majakas mere ääres, kuhu on kunagi sattunud, polnud elul lihtsalt, olid teised seadused. Ann lootiliselt Hendrik lepib oma saatusega. Mida rutem, seda parem, neile kõigile. Õuest kostis puude lõhkumist. Tugevad hoobid, lõhestasid puid, nagu lööks äike. Maia-Liisa teeb pliita puid. Rühmas on heli järgi. Suur oli ta imestus, kui nägi, et need jõudu ja viha täishoobid annab hoopis Henryt. Puud kukkusid paku kõrvale. Kõige jändrikumadija okslikumad lõhenesid pooleks. Kui ka Liisa süda rõõmustas, et mehest on mees saanud, siis välja ta seda ei näidanud. Ainult Ann hoidis uksepiidad ja mõtles. Kas see on nüüd viimse lahingu algus või lõplik allaandmine. Viha või valu? Uue elu esimene või vana, viimane päev. Ja süda valutas nagu halvas eel aimases. Liisa oli just elajatele söögi ette visanud, kui õuest hakkasid kostma rasked kirvelöögid, selliseid, mida ta kunagi kuulnud polnud. Tema isa lõhkus puid tasa ja targu jõudu hoides ja pehmelt. Liisa oli põlgusega piilunud, kuidas isa pakul iga puud mõõtis ja timmis välja selle koha, kuhu antud löök puu kõige väiksema jõuga puruks raksas. Tüdruku jaoks oli selles midagi vastikut ja väikest. Kui sa isegi puuga pead tingima, mis saatuse peremees sa siis oled? Need Hendriku kirvelöögid kõlasid tema sünge südametuksetena. Armastus on nagu pussnuga rindu, olid tema õed õhtul voodisse ahistanud ja sellest sai Liisa aru, et armastusest ei tea nad midagi. Nad arvasid, et see on midagi ilusat ja suurt, mis rabab sind jalust ja viib kaugele. See, kes armastusest teab, see laseks endale pussnoaga rindu lüüa, kui see valu seest äravataks. Liisa sees tuikasid juba mitu aastat armastuse haavad. See pussnuga oli teda täitsa ootamatult tabanud ühel külapeol, kus ta leskede ja vanade peremeeste hulgas koonutades tunde kokku veeretas, oodates, et õed tantsimisest tüdineks. Sikenda Herta oli keerelnud õhtu läbi ja külanaised ei saanud lõugu kokku, et tema ilu ja leht sabadust koos ära kiita või laita. Herta tantsis tantsu tantsu järel kavalerid muudkui vahetusid ja pillimees ähvardas enne väsida, kui tema. Liisa ei tundnud kadedust nagu teised tüdrukud. Tema ei saanud Hertalt pilku ära, justkui oleks ta ise mõni külapoiss. See tants oli nii ilus ja nõtke, et pani Liisa südameid kummaliselt lööma. Igatsema olla ka ise selline lendlev lumehelves, mis õhkõrnast puutumisestki üles sulab ja mida kätte võtta ei saa. Keegi vaatas härdalt üsna sama pilguga seal kusagil lähedal, külitas pakkudel raba pois. Ta oli just rääkinud, kuidas ilma elu saab paremaks, kui tema kartulivõtmismasin tööle hakkab ja Herta järgmise valsi keeru peale vakatanud. Ainult piisa märkas seda ja seda vaadebki, millega Hendrik Herdat mõõtis. Tagantjärele ei osanud ta isegi endale öelda, kas ta armus sellesse samasse valusse, mis oli ta enda sees või nendest pruunidest armastusest hele hallideks muutunud silmadest kumavasse tõotusesse. Et temagi võib kord kerge helbena keerelda. Igal juhul olid armastus pussnuga raba Hendrik ja Sikenda Herta, tema peas üks ja sama tunne tema rinnus ka. Ja pimedatel öödel, kui õed magasid ka hoopis Albaal Kui Hendrik isaga juttu tuli tegema oli Liisa hambaid kiristades otsustanud, et tapab selle õe, kellele poiss kosja tuli. Mida tema ei saa, ei pea ka teistele jaguma. Liisa sõrmed olid valged ja surnud, nii kõvasti pigistas ta pussnoapead. Kui Hendriku kondine poolviltu hoidev kuju videviku kadus ja isa puulõhkumisplatsilt tuppa tuli ning söögilaua taga ootavate tütarde ees hääle mitu korda selgeks köhatas. Nutu ei oleks liisa seest keegi kätte saanud. Tema süda polnud tüdruku oma, mida ilmestavad roosade inglite pajuoksad nagu postkaardil. See ei pidanud murduma nagu naiste kõõrutatud kurbades lauludes ja siis kulu roosana kuhtuma vanatüdrukupõlves, oma kasutut veimevakka silitades. Tema oma tuksus nii sügaval, et mõjus keset organite mustavat mulksumist juskui kee valhaavaga. Põrgu. Liisa oli valmis andma esimese noahoobi sellele, kes pidi Hendriku saama teisega. Oleks ta vahistanud selle põrgukatla enda sees. Kuna kõik olid Hendriku soovist just Liisa naiseks võtta, nii elevil siis ei kuulnudki nad kolksu, millega nuga kangestunud tüdruku käest põrandale libises, põrgates enne vastu jalalaba. Verevaikne tilkumine oli otsekui aadrilaskmine, mis viis neiu peast korraks kõige süngemad mõtted, nii et ta pidi hämmingus küsima, kas jumal on õiglane. Kõigile siin ilmas on armastus ikkagi ette nähtud. Või mõistis ta nii Liisa veel rohkem kannatama nagu oma ainusündinud pojaks, kelle veri ristilt, Allan irisedes pidi tema enese elu hinnaga lunastama maad ja rahvad. Nüüd Kossi ta oma mehe kirvelöögid üsna sarnaselt tema oma verepiiskade rütmiga. Liisa Luukas maja nurga tagant välja. Viga saanud jalg polnud kahe aasta jooksul paranenud ja andis ilmamuutustest selgemalt teada kui seapõrn või vanaanni kondid. Ta tahtis näha oma mehe Henriku silmi. Küll oli ta neid vaikselt piilunud, pulmapäeval mõõtnud hommikust või õhtust süües. Aga seda halli läiget, mida ta sealt otsis, ei olnud ometi kordagi näinud. Vast ainult siis, kui mees arvas, et Liisa laudas toimetab ja vaikselt oma orelit mängis. Siis oli Liisa tasakesi tuppa hiilinud ja valutavalt rindamasseerinud, et selle noalöögikoht, mida ta kunagi saanudki polnud nii haiget ei teeks. Nüüd lõhkus Hendrik puid nii nagu mees neid lõhkuma peab jõuga ja küsimata, mis tulevik toob. Ja selliseid silmi, kui nüüd polnud Liisa tema peas enne näinud.