Hendrik oli märg nagu kevadise vihma kätte jäänud sirelivõsa. Sama lootusrikas, justkui lubades, et kohe-kohe puhkevad õied ja algab kevadel. Ta lõi kirve, lõhkumispakkuja lükkas selja sirgu. See oli tema talu. Aga tema ei olnud taloori, nagu olid olnud kõik tema eelkäijad ja naabrid. Sirelid olid tema omad, mitte tema sirelite. Küla põlgas iluaiandust, vennastekoguduse vagaduse ikke oli vajutanud nad eitama kõike, mis inimese võiks rõõmsaks teha. Ainult kannatama pidi ja kartulit kasvatama. Kui sa polnud Sikenda, Mihkel. Temale ei pannud keegi pahaks, kui ta lasi oma uksed ümmarguse peenra teha. Kenad valgeks värvitud kivid ümber sõida või nagu mõisas tõllaga ringi ära. Aga kui rabaaeda esimesed sirelid istutati, siis ei saanud ilma rahvas suud kinni. Puhasaipus. Hendrik ei uskunud, et inimene võib olla määratud tegema sedasama, mida tehti enne teda ja tehakse pärast teda samamoodi edasi. Sinu enese asi on leppida, kas olla üks laast 1000-st, millest kokku moodustub katus, aga mis igaüks eraldi on lihtsalt tule hakatus pliidi ees või olla laast, millele on kirjutatud uus maailmatõde. Selle äraütlemata targa mõtteni oli jõudnud ta jänesemõtteid pliidi hakatusele söega üles kirjutades. Enamasti mahtus suurest tarkusest puutükile vaid mõni täht, aga Henriku jaoks oli selle taga terve lugu, mis võttis kokku tema tähendamissõnade ilmakorrast ja selle vigadest. Ta ei tundnudki nukrust, et kõik mõtted, mis ta peas, olid samatähenduslikud, kui apostlitele laastudelegeeria ei saanud kord paberit raisates oli ta proovinud pikki lauseid üksteise otsa lükkida, aga need olid üsna seosetut välja kukkunud. Palju paremad nägid nad välja söest kirja tähtedena, kuni annad järgmise süütekorraga maailmaruumi, saatis seal asusid nad pilvepaleeks, muutudes maid ja rahvaid vallutama kuid neist kirja pandud tähtedest idanenud seemned võrsusid Hendriku sees tihedasi. Henrik ei jää ema kombel tasasel häälel unistama ja elama oma lugudesse, kus raba talu asemel on kullatud kujudega lossi. Printsess Herta tikib aknal. Tema lood saavad tõeksmees sündinud otsus tegi ta vägevaks võimsaks, pani tulevikule rõõmuga otsa vaatama. Naeratusega heegeldusvirvendus õuel peatunud Liisa näol. Hendrik lootis, et see enam ei kordu, sest niivõrd sobimatu oli pehmus selles puu pakkus, mida issanda juures töötav alandlik tisler polnud suutnud ovaaliks tahuda paid jätnud pea kohta liiga kandiliseks. Henrik viskas oma vettinud särgi naisele ja lasi sauna kütte panna. Temal on asjaajamist. Kui ta pühapäevariietes Sikenda rehetoas tammus, siis mõtles ta kaastundega selle vana juba hommikul surnud Hendriku peale, kes ikenda papat oodates oleks hirmust püksi lasknud ja isegi kui au oleks õnnestunud säilitada, siis poleks suust küll ühtki sõna tulnud. Uus-Hendrik läks punaseks, kui meenutas oma viimast käiku, mil ta Herdad kosina tuli. Kui sellest üldse keegi, kui kosjaskäigust aru sai, siis oli see tema ise ja ehk aimas kassikenda mari, et need pühapäevariided ja lill ning segane mõmin tütre ilust võisid tähendada armastuse avaldust ja väimeheks soovimist. Sikenda Mihkel sai aru omamoodi ja lasi kannu õlut kahinat täis, kutsus naabripoisi endaga kõndima ning osutas igale talurikkusele, mis talve lõpuski veel otsa saada ei tahtnud. Selle kõik tahtis ta ühel hetkel oma ainukesele tütrele anda ja see mees, kes pidi ühesta tütrega varanduse saama, pidi vähemalt sama palju kui mitte rohkem kaasa tooma. Temal oli priiks ostetud talu ilma jumala Kasehkendamata, nagu mereäärse kandi mehed olevat teinud astudes vene usku nagu tsaarijumal mõisnike omast rikkam oleks. Ainus issand, kellest Mihkel lugu pidas, olin maa. Maa oli teinud talu võimseks ja töö Sikendaali tõsiste meeste nägu. Sellepärast oli Hendrik ehmunud kui Mihkel tema pakkumise peale, et ka väike naabertalu võib sik endale hiilgust juurde anda, niimoodi naerma hakkas, et õlu üle kappa serva loksuda tahtis. Kas kirp koera seljas teeb koera koeramaks? Hõõgsus Mihkel. Ja sellega oli ta kosimis jutule kriipsu peale tõmmanud. Kõik oli jäänud kenasti ontlikuks, nagu vallavanemale kohane. Aga ei, oli igaveseks ära öeldud. Henriku unistustele oli kriips peale tõmmatud. Uus Hendrik ei piirdunud tulevikuplaanidest Sikenda talurikkusega, aga nende käimalükkamiseks oli talle ometi selle maja mammonat vaja. Vana Ann oli vihjanud viimaseid kartuleid keetes, et ega neid juurde laenata õnnestub. Et Sikenda omadki pigistavad juba seemnekartulist lisa ning eelmise aasta saak pole ühessegi talusse varu jätnud. Seega ei saanudki talu nõnda uhke olla, kui välja paista lasi. Henrik polnud mõelnud, mida võiks üks kristlik peremees öelda jutu peale sellest kuidas jumala ees Liisaga paari pandud Hendrik tema tütart armastab. Küll aga oli selge, et rikkuse ees, mille tema tulevikus toob, ei jää ükski peremees ootele. Küsimus oli lihtsalt algkapitalis, mida tal siiani nappinud oli. Aga uue äiapapa abiga pidi seegi mure murdama. Sest küllap ajab ahnus selle koera kirbu ees põlvi nõtkutama, oli Hendrik kindel. Mari tuli teatega, et peremees teeb tallis veel viimased tegemised ära. Las kallis külaline ootab seni kambris, kuni mari midagi talle hamba alla otsib. Hendriku imestuseks oli mari muidu käbe liikumine kohmakas ja vaaruv ning oma üllatuseks taipas ta, et naine on lapseootel ning üsna viimaseid, kuid. Poja sündides pannakse Mihkel küll raske valiku ette, mõistis Hendrik. Siis pole tal enam Herta kosilasele talu pakkuda. Kui palju Herda väärtusest siis alles jääb? Et temal endal sel hetkel nii vähestki polnud ning koduõuel toimetas kirikus külge aheldatud Liisa ei tulnud Hendrikule pähegi. Küll issand, need pisiasjad ise ära klaarib. Teisiti ei pidanud see Hendriku peas mitte kuidagi minema. Kui just nii polnud kirjas kambri lauale lehtede peale jäänud sinises ümbrikus, millega kahekesi Hendrik end ootamatult leidis. Hendrik seisis keset kambrit, kuu suuremate kogunemiste jaoks tühi koht jäetud. See oli teistsugune kamber kui tema oma. Seni ainult peenevates ajakirjades nähtud palmipuu toretses aknal toodud kindlasti suisa linnast palmide loorbereid on mõisaski haruldused ning kohalik Kärner oleks peaaegu kohast lahti saanud, sest uputas teisi hoolega, mis juurtesse mädaniku täi. Sikenda taime eest on hoolitsenud Herta peened käed ja see lokkab sobimatust kliimast hoolimata. Siin oli mari kootud peeneid, pitse ja suurema osavusega treitud mööbel. Mõni ese oli üsna sarnane nendega, mida Hendrik paarist mõisas käigust mäletas. Küllap oli oskaja mees selle järele teinud ja nüüd võis eestlasigi kodu olla nagu saksal. Vuhvel hiilgus ei kasvanud Sikenda talutoas lamedaks levitamiseks, vaid ärksa meeleelu. Jäänuks just selline saksa likult peen, kuid talupoeglik kult sire ühel nikerdatud jalal seisev kohvilaud oli saanud austava ülesande kanda majja saabuvat posti. Seal olid vana lagunenud katekismuse kaante vahele köidetud ajalehed ja sama kiri, mida Henrik Herta näpus oli märganud. See oli nii tähtis teadaanne, et oli pandud siia peremehest ootama. Selle kirja pärast Henrik seisiski. See oli ta otsekui ära nõidunud. Hendrik tundis, kuidas kogu keha hirmust värisema hakkas. Ta kartis seda kirja. Kartis mitte teada, mis seal kirjas on. Mari pistis pea ukse vahelt sisse ja ütles, et poiss peab hetke üksi kannatama. Ta läheb, vaatab, kuhu peremees jäi. Henrik ainult noogutas, sest ühtki sõna sellest kirja poolt kinni nööritud kurgust tulla nagunii ei oleks saanud. Kui välisuks mari järel pauguga kinni langes, oli ümbrik justkui iseenesest Henriku käes. Ta pidi küünarnukid vastu keha toetama, et värisevad käed seda kandiliste tähtedega kaetud paberit tükkideks ei tõmbaks. Rummade pere Harjumaalt andis teada, et nende poolt on tarvilised ettevalmistused sooritatud ja pulmapidu võib toimuda suvistepühal. Nagu peremehed on kokku leppinud. Üksikasjalik loend õlle ankrutest ja seakülgedest ajas Hendriku segadusse. Ta kordas neid üle, kuigi nende rivi paberil oli pikk ja põhjalik. Otsis salasõnumit koodi, mis peaks paljastama selle suure armastuse, mille juurde Herta nüüd teel on. Kui tähed paberil rääkisid ikka jonnakalt rasvast silgust viinast ja rukist. Ehk õige vähe armastust oli selles pruutkleidile kulunud riidehinnanumbris, mis näitas, et pruuti kalli kaubaga austatakse. Välisukse kolksuga pudenes Hendriku käest paberlauale ja lähenevate raskete sammude ajal suutis ta selle hädavaevalt ümbrikusse tagasi toppida. Sikenda mihkel pidi oma pika keha kokku vajutama, et kambri uksest sisse tulla. Luuri Hansu vennapoeg Georg, kes Velisele tulles hirmsasti kõigi küla noortega jõudu tahtis katsuda, oli mihklile ütelnud, et selle poega ta kardaks küll ja ehk saab sellest jõumees alles siis, kui tema juba surnud on. Luuri poiste jutt oli tihti lora, aga see oli mihklile juskui selgu hinge löönud. Sikkel talu tahtis perepojad jääda ja kui oleks mihkli teha olnud, siis võinuks poiss olla kasvõi selline kõre nagu raba, Hendrik, peaasi et oma veri ja liha mari oli nüüd ometi veel kord käima peale jäänud. Kui seda enamus kunagi ei võinud. Ja kordki elus pidi mees naist usaldama, et see kasvava inimnäeb. Son just poiss, sest kõht oli ettepoole punnis nagu trügitaks läbi selle välja. Mihkel muheles tulevikule mõeldes. Kui see poiss nüüd teistele Vigala kalmistule järele ei lähe, siis tema vägevuseiga Herta saab Rummale mehele pandud, kus lisaks vabaks ostetud talule on pererahval ka Tallinnas oma pood pidada. Noor Mihkel saab talu, mis tema valitsemise ajaks on suurem kui väike mõis ja iga lapp sellest kuulub talle. Nende ilusate mõtete Pealt naeratas ta rabalt tulnud külalisele avaramalt, kui tal plaanis oli, sest süda kahtlustas, et poiss on tulnud siia kartulit laenama. Laenuks ei saanud Mihkel midagi anda, sest niigi ähvardas mitu vagu tühjaks jääda. Ja kui nüüd veel ka pulmakartul nende pere kanda jääb, siis oli see ka rohkem kui kitsas käes. Hendrik köhatab hääle puhtaks ja surus kätt. Ta surus nagu. Vool, eks ma ise endal kätt surunud, mõtles Mihkel üha enam üllatudes. See oli uue teo ja olemisega poiss tähtsust täis. Liisa, pisi veel leilis saunas pesu, kui Hendrik mürinal uksest sisse lendas. Naine ei jõudnud end pali juures liigutadagi, kui mees ta seelikud üles kiskus ning ilma ühegi hoiatuseta sisse murdis. Liisa siples abitult keset lagunevaid sooja kaltse lõi nina mitu korda vastu palipuuserva ja käsi Klohmas. Selles abitus võitluses vastu ahju raudtoru. Valu oli korraga kõikjale kõige suuremat ei teinud mitte mehe armutu vägistamine, vaid alandus. Liisa suu karjus hääletult ja tema eluaeg kuivadest silmadest jooksisvee lisa Pali sulpivatele jala rättidele. Kõrbenud käe nahalt immitseb, veri värvis palli täie pesu algul roosaks, siis Saise üha punasemaks Liisa ninast jooksvast verest. Hendrik lõpetas ja tõmbasin naise seelikust puhtaks. Väljudes kostis ta hääl nagu nuttu tagasi hoidval poisil. Müüsi meie kartuliseemne sik endale, seal tulevad pulmad. Nad maksavad mitmekordse hinna. Lisa ei näinud mehe nägu ja ta poleks ka seda vaadates aru saanud. Kas nüüd olid nad selle Sikenda alanduse kahe peale ära jaganud? Henrik toetas selja vastu sauna seina Sikendal joodud pulmaõlle, hurm oli peast läinud. Kevadine selgel ööl lõi tal seest külmaks sisikond kõmas nagu tühi pali. Ja talle meenus äsja nähtud pilt, kus ahju valguses verekarvarätid liisa peaga koos rappusid. Sikenda oma ülemvõimuga ning keeldude ja käskudega oli selleks üheks üürikeseks hetkeks justkui tema võimuka naise sisse pugenud käsi naise seljale ei olnud vajutanud vete Liisat veider riivatud uhkus dialandust. Puusad polnud siniseks peksnud mitte naise ahtrit, vaid abielulepingut, kus armastuse asemel loetakse marineeritud heeringatünne. Ja kui ta nüüd välja tuli, õhk teda Vabbe külmanni raputas, siis muutus Liisa jälle Liisaks. Hendrik vajus põlvili maha, kui ta kuulis, kuidas naine kobinal tõusta püüdes tagasi vajus. Ja siis pesupalis oksendas. Kui vana on hommikul pliidi alla tuld tegema tuigerdas siis pidi ta ehmatusest kreepsu saama. Kui miski kogu pliidi kõrvale nii kahtlus, et see on tema pühapäevariietes poeg, sai anna aru alles pärast, kes teab mitmendat hõivatust. Eileõhtune sic endale minek oli ta une rahutuks teinud, sest seda, mis asja tema Hendrikule võiks olla, selle taluga ajada ta küll välja ei mõelnud. Liisa kaasavara natuke olime võlakoormust päästnud ja naise katkematu töö samasse kohta kukkumast hoidnud. Hädaga oleks Ann ennem oma orelist loobunud, kui laenuleiba söönud sest see leib oli üürike kui Bird, millega ta puid põlema püüdis saada. Nii ei olnud ta Hendriku pühapäeva riietele muud seletust leidnud, kui, et ehk oli Herta saanud miskeid uusi noote, mis vahel ikka sic endale sattusid. Ja Hendrik oli neid siis kas ümber kirjutama tõtanud hõiv vahel andis tüdruk neid suisa laenuks. Need kaks sobisid omavahel, justkui seisusevahet polekski. Seisuseidki polnud ühed talupojad kõikaga. Hertas oli midagi, mida teistest tüdrukutest polnud Dali nagu kaugelt toodud taim, mis lihtsalt kannatlikult ootas siin ümberistutamist ja pidi toiduks pakutava mulla ja veega hädapärast leppima. Alalõpmata värises ta valge ihu külmas ja suuremate suvesoojade ajalgi kandis ta pööradega eaki. Ta puus oli nii peen, et seda poleks isegi talutütarde komme seitsme seeliku abil oma ahtrit laiemaks petta. Kuidagi teiste sarnasemaks muutnud. Hendrik oli Herta tika helehalli läikega pilguga vaadanud ja kuigi Ann poja igatsust mõistis, nägi ta selles ka seda, mida noored ise ei märganud. Imetluse ja imetleda laskmise peale ei sünni armastust vaid aja jooksul hoopis vihkamine ja põlgus. Nii oligi hea, et need kaks ainult nootide ja ilma uudistega piirdusid ning kunagi kokku saama ei pidanud. Poleks tohtinud kisada. Henriku eelmisel päeval lõhutud pliidipuud olid nii peened, et võtsid raginal tuld ja valgustasid lamaja nägu. Ann võpatas, sest poisi silmad olid lahti ja jõllitasid ühte kohta igavikus, kuhu Ann ei näinud. Esimese ehmatusega pidas ta seda surnu klaasistunud pilguga ja alles poja kurgust pääseb. Ohe lasi külma hirmuda südame küljest lahti. See ei olnud see vaade, mida on vahel oma mehe silmis oli näinud, kui see mõnes pulmas või peielauas oli hoogu läinud. Järgmisel hommikul püüdis voodis vääneldas leida asendit, mis vähem haiget teeks. Anni käsi sirutas poega silitama nii nagu siis, kui ta väike poiss oli kukkudes haiget või isalt riielda sai. Välkkiirelt, kui rebane oli Hendrik peadpidi ema süles ja hoidis ta puusadest jõuga, mis tahtis vanaanni pingilt pikali vedada võideldes hirmuga oma haprad kondid, kolded kõlinal kildudeks kukkuda. Ei kuulnudki ta, kuidas saunaoks vaikselt lahti läks ja Liisa kausiga pisitasapesunöörina liikus. Tuima kindlusega ladus ta jalarätte üksteise kõrvale ja panin kui lausele lõpuks rivi otsa paar alusseelikut ja Hendriku püksid. Kui muidu kõndis Liisa nagu kindral, tema jalad raputasid õue ning Ann kuulis tuli ära versta tagant, siis täna astus Liisa Sikenda Herdast vaiksemalt. Vaimuna libises ta uue kausitäie järele, sauna. Pesu oli puhas, sellel polnud jälgegi öisest võitlusest. Küllap oli Liisa Pali pimeduse varjus tühjaks vedanud, uue sauna kütnud ja hävitanud nii kõik märgid, mis Hendrikule kuidagi haiget oleks võinud teha. Ainult ennast ei saanud ta olematuks muuta. Tema oma alanduse olemasoluga jäi ikka raba õuele alles. Vanaanni käsi puhkas poja pea peal. Ta arvas teadvat, mis mutter või polt poisis Skadki on. Tema enda sees tiksus sarnane mehhanism, aga ta oli õppinud elu nii taluma, et iga uue aastaga kaasnev hammasrattaring ei teinud enam haiget, vaid pani südame vaikselt lõikama. 40 ringi oli ta Kell käinud ja üle poole ajast purunenud. Ära saada või minna polnud nendesugustel kuhugi. Oma kohta teades ja tundes sai tasakesi astudes hoida sisemise kella hammasrattad niimoodi vappumata, et need sisikonda oma igatsusega veriseks ei peksnud. Lihtsalt pidi kogu aeg toimetama tegema igapäevaseid asju ja mitte mõtlema, et kusagil mujal oleks parem. Koguda tolmukiht oma kaugetele unelmatele, hoida uksed kinni, et tuul ei kattekihte minema, ei puhuks hoida uksed kinni, et kõla, mis järele jäi, ei teinud oma täitumatusega väänavat valu. Vana Ann oli ka mõelnud, et kuidas oleks elu linnas kui kurdki sinna satuks. Näeks neid maju, mis olevat palju kõrgemad kui siinsed ning poodide aknaid, mis pidid olema ilusamad kui Vigala kiriku altar. Kui saaks korragi kõndida kivide kaetud tänavatel ja nuusutada pagaritöökojast tulevat saialõhna. Aga vana Ann oli liiga vana, et hobusega ühe päeva pikkune teekond, mis teda linnast lahutas, ette võtta, nooruses olid olnud liiga noored seda julgeda ja taluperenaisena liiga mõistlik, et seda isegi oma mehelt küsida. Sest mis oli temal sinna asja? Nii olid õppinud oma igatsustki seninägematu järele hoidma, enese sees peidus. Ainult ühe oli ta endast välja lubanud, toonud muldpõrandaga sobimatus majja helepruuni ja hirmkalli pillina. Mida toomise ja tellimise hetkel keegi mängidagi ei osanud. Selle pilliga koos oli tulnud kassikenda Herta kerged sammud lõkerdav naer, mis käis koos kärtse kirjas märgitud täppide meloodiaks moondamisega. Vana Ann oli neid õpitunde tasakesi pealt kuulanud ja meelde jätnud ning kui noor pere juba kaugematel põldudel tööd tegi, hakanud salaja klahvidele järele aimama. Noodikirja mõistmata oli ta eksides ja proovides viise välja kutsunud. Alguses oli Pill teinud abitut häält nagu tapale aetud loom. Aga anni kannatlikkuse visadusega leppides oli orel tema näppudele alluma hakanud. Nii teiste Speidetult olid nad sõbrunenud ja pakkunud teineteisele lohutust piiritu üksinduse ning igatsuse vastu. See oli selle päevani nende kahe hoolikalt hoitud saladus, mis nüüd pidi hoopis kellelegi kolmandale tröösti pakkuma. Wana Anni oreliklahvidele libisevad käed võisid mängida kõiki neid ammu pähe kulunud viise sekkaga Herta mahakirjutustest juurde õpituid. Orel puhus oma viledega anni sisikonna puhtaks kinnitades oma olemasoluga, et Ann oli midagi oma igatsusest ka kinni püüdnud. Naine lootis, et ehk seesama arstim leevendab ka Hendriku valu krampe, mis ta keha kui hullumeelsel vappuma panid. Ann oli sellist haigust paaril korral kirikus näinud. Kui inimesed kaua seisma pidid, siis vahel kukkus ikka üks või teine kokku ja tõmbles nagu vaimust vaevatud. Kõik nad olid kusagil poolunes viibinud ja tagasi tulles imestanud inimesi enda ümber. Hendriku silmad olid pärani ja hingamine kiire. Valu krambid polnud talt võtnud mõistust ja see pani keha piinlema erakordselt võikal moel. Vana on pidi kogu jõuga enda kämmalda vahelt lahti kiskuma, et tuigerdada orelini ja vilede pahinal täita tuba esimese ettejuhtuva viisijupiga, mis kaasa lauldes oleks hakanud sõnadega issand, rõõmusta. Anni käed võlusid ühe loo teise järel issanda kiituseks välja. Ja mida rohkem muusika Hendriku kaasa haaras, seda leebemaks läksid ta valuhood. Viimati justkui juhuslikult vennastekoguduse lauluraamatust pärit viis. Mu süda pole rahul, pani Hendriku juba rahulikult hingama ja Ann vajutas sellele Hernhuutlaste sentimentaalse viisijupile nii sügava kõla sisse. Tal endalgi silm märjaks läks. Hoopis teisiti mõjus aknast kostev muusika kevadvihmas läbimärjaks vettinud Liisale. Ta seisis oma hinge sahvriuksel nagu pahateole sattunud perenaine ja vaatas silmitsi kassiga, kes oli põrandale ajanud kõik pidusöögiks valmistatud süldikausid ja tarrendid. Maha tuleks leida sellised kassid, kägistada iseenda kätega, aga süldikausside rivisid ja perenaise au ei anna tagasi ka selle lolli looma mõrvamine. See must kass oli perenaise enda kasvatatud, hellusega toidetud, sellel läikivat karva kiidetud armastus, kes nüüd oli armukadedusega muutunud. Miski muu poleks saanud nyyd Riipida, kui teadmine, et Hendrik ikka veel Sikenda Herdati katseb nii igatseb, et Liisa katki teeb, ei jaga talle armastust, vaid viha. Mööduja oleks võinud sellel hommikul õuel seisvat naist postiks pidada. Aga selle võrra, kuidas orel üha võimsama registri valla päästis, süttis Liisa hinges aina suurema ja suurema leegiga tulekahju, mille hävitustöö sahvri endasse haaras. Arvates, et orelit tallavad Hendriku jalad, mis naise muda sest maast allapoole suruvad ning klahvidele libisevad ta jõhkra mehe peened näpud, mis paruni proualikult peenelt vibutades märku annavad. Et temasugust ei hakka mees kunagi millekski pidama, tegi Liisa tahtmatult liiga vanale annile kes oma salajas hoitud oskusega tahtis neid rohkem kui, kui lahku sulatada. Abitu kassi Kraunamine mattus suitsu ja leekidesse. Kuni Liisa oma suureks üllatuseks ei saanud end tagasi hoida, vaid sööstis tulemöllu sisse, et kas päästa või koos temaga sisse põleda. Liisa ei saanud valida. Armastus oli valinud tema eest. Tema armastus jäi ellu. Lõhku ta kui palju tahes.