Sikenda Mihkel oli mees, kellest ausalt omakasu peal väljas olek paistis tervele külale kätte. See ei olnud varjatud libedate sõnade või kristliku meelelaadi taha. See, mis oli talule hea tuli ära teha. Oli see siis mõne vaesunud talupidaja varanatukese äraostmine lubamatult madala hinna eest või hädasolijatele vilja laenamine, küla kõrgeima protsendiga. Võlgu ei tahtnud keegi jääda, sest Mihkel tuli siis ja võttis, mis võtta, vaja oli, mingit hädaldamist või halada kuulda ei tahtnud. Mees pidi teadma, mis mees teeb ja mees pidi ka sõna pidama. Tema enda oma oli kindel, nagu oleks mõnda sellisesse vägevasse kivisse raiutud, mida sealkandis leida polnud. Selline sõnapidamine oli sealsete süüd olude ja saatuse kaela veeretavate peremeeste seas sama haruldane kui kivi leidmine savises vallas. Polnud seal võimalik nii suurt Ki leida, et saaks teel põrisevad koera visata. Kui need vähesed kivid oleks kokku lükatud, siis oleks saanud täpselt mihkli antud lubaduste arvu. Mihkel andis neid harva ja murdnud polnud ta ühtegi. Kuigi praegu kippus mingi uus tunne teda vägisi seda tegema ajama. Ise Sikenda poolte rabateele asunud hobuvankri rakmeid hoides oli peremees endale justkui tagasikeeramise maha jätnud ning lasknud sulaspoiss matsil põhul külitada. Talul oli kartulit vaja, olgugi, et selle eest tuli päris kõrget hinda maksta. Seda Mihkel samas möönis. Kitsal ajal oli see õiglane ja ehk oleks ta krõbedamagi välja kannatanud. Hendrik ise oli talle müügitehingut pakkunud ja seega pidi poissi ise teadma, kas tal on aru peas või mitte. Tegemist polnud ka päris algajaga. Isa surma järel oli ta talu pidanud juba viis aastat. Mihkel oleks selle ajaga oma majapidamise põhjani selgeks saanud. Vastu kevadet. Viimase kartuliseemnemüük oli nii hull plaan, et Mihkel kulm kortsus selle tagamaade üle juurdles. Ainult viljaga polnud neil äraelamist lootagi, sest maadele liialt vähe ja vaid inimpõlve jagu uudisviljana kasvatatud kartul andis väiksematele taludele tublisti leevendust. Kui rabakoht müüki peaks minema, siis võiks tema seda naabrina ju esimesena teada, sest Jaksus ikenda maid suurendada tal jaguks. Ent kui poiss sellist asja plaanib, siis oleks ta seemet müües kindlasti selle levi saanud, sest rikkamat ostjat ta vaevalt lähikonnast leiaks. Võibolla haistis Hendrik Mihkli kibedat vajadust ja lootis selle pealt tulu lõigata. Aga vastu kevadet polnud kellelgi talle seemet odavamalt tasemele müüa. Selles Olysikenda peremees, kindel. Selle oli ta lähenevaid pulmi arvestades juba kõik läbi kalkuleerinud. Need pidid tulema suured pulmad. Õieti oli tal tunne, peigmees oli talle südamelähedasem kui tema tütrele. Ado ajas valla asja seal kusagil Harjumaal ja oli otsapidi isegi poliitikas sees. Sakstega võrdseks saada, lubas tal linna ostetud kauplus. Kinnisvara märkis omaniku sakste hulka, meeldis see meile või mitte. Venelased kiitsid eestlaste vaikse rühkimise heaks ning nautisid baltisakslaste eriõiguste ja privileegide vähenemist. Mehel oli vihjatud, et just tema võib esimese eestlasena linnavalitsuses koha saada. See oli talle kõrge eesmärgi andnud. Selle oli ta rasvaste tähtedega elu arveraamatusse kirja pannud. Ado rääkis head vene keelt ja taipas äri ajada pigem tsaariametnikke kui sakslastega. Harjumaal ei saanud rahade linaga, maa oli selleks Rammuta, aga Aado taipas rahaks teha lambavilla, millest sai peent kaleviriiet kududa. Oskajate meistrite käes muutus maamehe lammas siidiseks luks kaubaks, millest lõigatud ülikond karuse, matsi naha sakste sarnaseks peetis. Nende tutvus oli alguse saanud ühel maapäevaliste kogunemisel, kus Aado hiljem õllelaua taga usaldas et võib varsti tulla päev, kus Tallinna linnapea on eestlane. Ja et tema teeb oma meestega selle nimel kõvasti tööd. Kui linnas võim maarahva kätte läheb, siis küllap jagub seda varsti ka maale. Uued rendiseadused olid äsja end rahvuseks pidama hakanud, meele mustaks ajanud ja Mihkel teadis, et kui saatuse tüüri keeratakse, on kasulik olla sele keerajate lähedal. Ise rooliratast haarama ta ei tükkinud. See oleks võinud Sikenda talu ohtu seada. Aga tütre abil oli ta hea meelega sõlminud kinnitusakti, et tema on uute muutuste puhul esimeste võitjate hulgas. Aado oli oma nutikalt rajatud rikkuse ja linna ääridega talle armsamgi kui lihtsalt väimees. Ka olid nad sarnasemaks vanuses ja nii oli neil rohkem rääkimist. Herta hoolis enam nendest retkedest, mis viisid ta hoopis teise maailma linna. Eriti see esimene kord, kui Rumma pere oli nad lahkesti enda poole palunud ja viinud linna elu täieliku lumma tutvustamiseks liikuvaid pilte vaatama. Rikaste kaupmeeste gildi hoones valgele linale näidatud pildid elust enesest haarasid noorukese Herta jäägitult. Need näitasid maailma veel kaugemal kui Tallinn, kus isegi linnaprouad talunaisi meenutasid püüdmatutes kõrgustes olid kõigil pitsivahused, kübarad ja valged kindad ning sitast, higist ja haigete hammaste lehast ei teadnud nende kandjate rõõmsad näod midagi. Aado muheluse teadmised tõotasid, et see mees võib tõesti olla talle saatusest määratud kaasa, kes ta ühel päeval sinna kaugele ära viib, hoolimata hõrenevale peale triipudega meetod juukse salkudest ja turja hoiakust, mis tema isa omast palju sügavamale küüru oli vajunud. Aado pidi endas peitma sedasama imet, mis oli selles uuesti ellu ärkamas pildis, mis kordas juba olnut. Tema tugev kael hoidis pea kõrgemal sihil, kui seda on maade igapäevane viletsus. Selles oli maailmavallutusliku suurust, kus sõnad perre Ein Pariisi ja Peterburi kõlasid sama lihtsatena kui hinda Velise ja Vigala. Kolme tutvuse aastaja viimaste kihlus. Kuude jooksul polnud Herta ometi kordagi rohkem seda maailmamineku imet näinud, mis kosilasest tõelise rüütli oleks teinud. Pulmapäeva kinnitusega tulnud kiri ei jätnud otsimiseks rohkem aega ja nii võis juhtuda, et tüdruku süda oli petta saanud. Ja temast on lihtsalt vana rikka mehe noor naine tehtud kelle ülesandeks on suure majapidamise juhtimine ja laste ilmale kandmine. Liikuvate piltide lummus jääb seal sama kaugeks kui isik enda heinamaal mida ta oleks võinud ka koos poole noorema ja poole krapsakama talupoisiga harida. Kui ta oleks tahtnud. Aga ta ei tahtnud sest riisumise valu ristluudes ja savi kängarda vahelt kistud kartulitest mõhnastunud käed ei olnud elu. Seda, et ometi terve ilma rahvas nii ei elanud, oli ta siit-sealt lugenud ning lõpuks oma silmaga linnas näinud. Elu võis olla pihast peeneks kiskuvas kleidis, soengusse sätitud, juustes poest ostetud koogis, aga mitte madalas lüpsiringis, millega ema järgmise ela jalgu hoogutas. Karm Mihkel ei suutnud oma ainukest tütart ära hellitamata jätta. Nii teadis tüdruk väikesest peale, töö võivad ka teised ära teha. Saanud tunnis tähe esimeselt kinoseansil Tallinnas oli ta oma erilisuse Skinner. Kuni päevani, kui Aado kiri oli toonud briljanti auriku reise sisaldavate lubaduste asemel arveametniku likult täpse ülevaate peolauale vajaminevast söögist. Pulmakleidi hind pandi paika sama täpselt nagu noorveise oma ja äkki tundus, et tema, praeguse ja tulevase elu vahe on oodatust hoopis väiksem või halvemal juhul läheb vaid paar aastat, kuni siredast peretütrest saab samasugune talud ala nagu tema ema. Kuid pulmad pidid peetava nii suured, et kuldsed kartulikausid külaliste rivi mällu hiilgava templi vajutaks. Kõhkleva pruudi igaveseks prouaks, tanutaks. Need kartulid mihklile rahu ei andnudki. Sest ükski terve mõistusega mees ei müü vastu kevadet kogu oma seemnevaru, nii et talle endale jääb vast mõni kott söögiks. Küla küll rääkis, et Hendrikule on arust puudu, aga Mihkel mõistis, et kuni see puudutas kartulivõtmismasinat, võis pigem aruülejääk olla. Ta ise oli mõelnud soetada auruga käiva viljapeksu oma, mida läänevalt osta sai, aga selle röögatu hind tegi ta kitsiks. Muidugi oleks raha mõne aja jooksul tagasi saanud teenida, sest selline imeloom tegi töö mitu korda kiiremini ära kui inimesed ning võis sügise jooksul poole vallavilja ära peksta. Kuid iga uus asi, millega inimesed harjunud polnud, tegi ettevõtmise riskantseks. Juba mõisas olev suuremgi masin oli nõudnud külarahvalt kõvasti harjumist, kuigi kasu oli kõigile kätte paistnud, sest öised piinavad rehebeksud lõppesid. Aga kui suurt mustamasinat hobustega kärujaamast kohale veeti, olid tee ääres luulitanud lapsed suure hirmuga teetruupides sisse peitu pugenud. Hirm võõra ja tundmatu ees on inimloomuse osa ja lapsed olid vaid oma ebausklike kodude peegelpilt. Troobist varju otsinutele võinuks suur õnnetus sündida, sest masin oma raskusega vajutas ülejooksu üsna sodiks. Kuid veose juht oli kogenud mees. Taastus igas säärases kohas vankrist maha peletas lapsed kui rästad marjapõõsast minema ning lasi siis alles Soodoma ja Gomorra hüüdnime saanud masinal edasi veereda. Halvakõlaline nimi kleepisin masinale külge, sest kõik temas oli uus, suur ja hirmutav ning see näitas, et siinse kandi rahvas oli võõra suhtes umbusklik. Isegi kui see elu paremaks tegi. Samas oli rabatallu, kes teab, mispärast ostetud hirmus uhke orel millest küll mingit kasu loota polnud ning see sundis kaaluma, kas noore peremehe kõik teod ikka viitavad arvemasinana töötavale aru natukesele. Mingi nõks pidi selles loos olema ja see ei andnud mihklile asu. Ühest küljest võis tema oma ostusoovi vajadusega haledalt tüssata saada. Teisest küljest ei meeldinud Pooletoobised naabri tuhmuse ärakasutamine talle ka sugugi. Sikenda hobune polnud ühtegi teed nii aeglaselt veninud kui seda vähem kui verstlast lõikumis kahte talu lahutas. Ometi oli seegi liiga kiire, et Sikenda Mihkel oleks võitu saanud millestki tundmatust, mis pigistas sees ning mille kohta tundeline tütar oleks taibanud öelda. Eelaimus. Hendrik tõstis viimase kartulikoti Sikenda vankrile ja mats andis hobusele hoo sisse. Lahkuva vankri kolin ja sulase kõrval kõrguv mihkli selg viisid Hendriku elust kogu kindla tuleviku kõik need rajad, mida ta teiste kombel käia saaks. Henriku kartul kolistas mäest üles ja kadus kättesaamatutesse kõrgustesse. Sinna, kuhu ta ise tõusta oli lahtuda sinna, kus tee äärde jääv talupoeg tema möödudes mütsi peast krabar ning kodus eidele imestab, et Rava Hendrik, kust on nii tähtis saks saanud, et preester ise teda kirikus eraldi õnnistab. Ainult seda, kuidas sinna jõuda, polnud Hendrik tegelikult kunagi mõtelnud. See oli vanaanni süü, kes oma kuningatütre juttudes kunagi viletsusest ja võitlusest ei rääkinud, vaid ikka sellest, kuidas lihtne külapoiss kolm imet korda saatis raha pojaga koju tuli. Henriku linnu ja looma uuringutki olid olnud rohkem mängu moodi, mis põnevusega kaasa haarab, aga kas sellest ka kindlalt kasu saab lõigata, ei osanud ta lõhki lõigatud uni hiirele vabanduseks öelda. Nüüd seisis ta ise teel, sisikond nähtamatu, noaga välja lastud raha poolest tänaseks rikas mees ilma homseta ilma põhjuseta sinna isegi jõuda, sest kui Herta oli peost libisenud pidid sama teed minema, aga teised tema teetähised oli saatuse sõrm, et kui kirjatähtede teravat killuta südame hapraks tegid ei jäänud tal aega kambrist põgeneda, joosta, ära taganeda. Kui Mihkel poleks tulnud, kui ta poleks naabrit kui kasutud prussakat vaadanud. Kui Hendrik oleks ometi araks löönud, kui ta poleks tahtnud neile kohta kätte näidata. Seda kui külma hingust ja ohtlikust mõistis Hendrik alles nüüd kui suur uhkus ja viha olita salvest viimase seemnekartuli viinud. Selle kui halastamatust ei võtnud kambri lauale krabinal loetud mihkli raha. Ega vanaanni ukselt öeldud hindav sõna, et nii palju raha pole selles majas kunagi olnud. Liisa arvamisest ei teadnud Hendrik midagi. Naine oli terve päeva vaikne olnud ja kaubategemise hetkeks hoopis ära kadunud. Pesu oli tuulesammu kuivaks laperdanud. Liisa muidu alati kärmed, käed polnud seda puutunudki. Liisa ei tulnud ega jätnud kaupa katki, nagu Hendrik oli hinges lootnud. Ei olnud astunud vastu sellele ägedale plaanile ja naabrid tühjade kätega koju tagasi saatnud. Isegi selle oleks Hendrik ära kannatanud, et Sikenda söögilaua taga oleks nali raba peremehest, kes oma eide sõna peab kuulama, kõik kuulajad vappuma pannud ning Herdagi oleks heleda häälega kaasa naernud, kui Liisa oleks ainult seda teinud. Liisa teadis ikka, mis töö, mille järel tuleb ära teha, kust tuleb säästa ja kus rohkem kulutada, mis talule kasuks ja mis kahjuks tuleb. Lisa oli vaevalt mõrsjaliniku peast võtnud, kui ta juba Hendriku arvepidamist üle vaatas ja sellest oma järeldused tegi. Kaasavaraks saadud sularahaga saadeti Hendrik naabrite juurde võlgasid õiendama ja rohkem. Liisa sellest juttu ei teinud. Võlga mõisa ees kasvada ei lastud ning esimese aastaga said nad nii palju rohkem makstud, et paari-kolme aastaga pidi koht koormast priiks saama. Kui isaduse ikka samaks jääb. Jutud tulevast uuest seadusest olid Liisa murelikuks teinud. Ta oli käinud isa juures maad kuulamas ja sellest alates oli nende söögilaud kitsi ja tööpäevad pikemad. Liisa tahtis talu ära osta, enne kui Mõis meelt muudab. Lisaks enesele tuli selleks ka teisi tööga tappa, jah, söögita kiita. Kuid nüüd poleks Hendrik sellepärast kurtnud Sikenda Mihklilt saadud rahasumma rõhustada oma vabadusega märksa rohkem kui Liisa lühike käsk. Rabakartulid rappusid mööda mitte kunagi rajatavat Tallinna Riia maanteed, sik Endale uhkus tooma ning viisid endaga selle talu kindla tuleviku, mille Hendrik Varema oma naise õlgadele oli lükanud. Nüüd oli see uuesti tema kanda koos ema murelike silmade ja Liisa möödavaatamisega. Varemalt oli naise põrnitsevalt pilke maha keeratud vaade poissi ärritanud. Raba noor perenaine ei otsinud pilvede kujust loomi, nii nagu Hendrik emaga oli teinud ega piielnud teda silmanurgast nagu Herta seda vahel justkui naljaviluks proovis. Liisa pilk oli Hendriku pannud end tundma kui koolitunnis, kui tal katekismus paljast õpetaja pealevaatamisest meelest läks. Kuid sama palju, kui see hirmutavalt otsekohene hindamine temas varem põlguste tülpimust esile kutsus, oli tänahommikune uus Liisa teda kummaliselt rahutuks teinud. Liisa oli vaadanud tast mööda ja mujale mitte kordagi ta poole. Hendrik oli tükk aega hoogu võtnud, et rääkima minna. Ta tahtis justkui muuseas saunas juhtunu eest vabandust paluda ja kõik Sikenda kange õlle kaela ajada. Samamoodi nagu selle rumala kartuli müügi, mille Liisa oleks pidanud hukka mõistma, katki jätma. Kõnelemine kukkus aga hoopis teistmoodi välja. Liisa vedas palist viimast vett ning oli ämber käes, poolviltu, Hendriku kõkitused emmekitused ära kuulanud ning õlgu kehitades töö juurde tagasi läinud. Ta oli vett sellise hooga tõstnud, et põsed punaseks lõid ja vesi näkku pritsis. Aga silmi Julnud Liisal peas oli see pimedast saunaruumist või kange õlle järelmõjust tekkinud pettepilt. Aga Liisa näos oli selle koha peal, kus muidu vaatasid neljandana sündinud tütre elu ahned silmad, tühjus. Punaste põskedega, kolp ei võtnud Hendrikult vastutus tehtu eest ja mis veel hullem, selle tuleviku eest, mis tuleb. Pärast väljas, oli Hendrik hirmust üle saanud ja uuesti vaadates naise silmad ikkagi üles leidnud. Aga mitte ühtki pilku ei tulnud sealt tema suunas. Hendrik krampis toa poole ja kuulis, kuidas ta ema salvede juures nuuksus tõeks oli saanud, see, mis külanaised ikka vanasid talu läheb haamri alla ning vana on kerjakotiga teele. Need jutud olid päris vakka jäänud, kui uus noorik majja tuli. Sest sellega lõppesid rabalgaks asja lõputu laulujoru ja orelimuusika ning umbrohi põllul ja kiitsakad lehmad. Liisa oli nagu sõnnik, mis viljatuks vajunud õunaaia uuesti ellu äratas. Esimest korda mõtles Hendrik, et sõnnik võib-olla ilusam asi kui Sikenda Herta pühapäeva kleit. Aga kas ta pärast juhtunud seda ka Liisale öelda saab või oskab sellest puudust alaim? Julgus jättis ta päris maha, kui ta kambri ukse lahti lükkas ja seal laua taga raha lugevat Liisat nägi. Akna alla lükatud lauale langes valgus, nii et naise käed rahaga moondusid hiigelsuurteks ja palju tähtsamateks kui varju jääv pea. Mis nii palju lähemale koogutas, et Hendrik nägi Liisa loendamis numbreid kaasa pomisevat suud. Polnud just nagu hommikul saunas. Hendrik taganes selge ees põgenema, kui äraandlik järi taama kolinaga reetis. Aeglaselt pööras raha lugeja jäänud ukse suunas. Lisahääl oli kare ja madal. Liisa hakkas rääkima aeglaselt pikkade pausidega, nagu ikka inimene, kes pole oma häälekõlaga harjunud. Kuid tema mõte oli selge. Kui Hendrikule oli plaan kohast loobuda, siis on asi, mis jääb peremehe otsustada. Aga muidu oli lisaraha lugedes teinud oma rehnuti. Põldu tühjaks jätta ei kannatanud. Aga sellest rahast ei jagunud kartuliks ega viljakski. Ometi oli üht-teist võimalik teha, kui nüüd asju veidi omamoodi ajada. Liisa tõstis raha laual mitmesse hunnikusse ja pidas kõiges talu ellujäämisvõimalusi silmas. Kui Liisa jutu lõpetas, siis oli Hendriku asi ainult noogutada ja minna sic. Endale järgmiseks päevaks kauba peale hobust välja nõutada. Kui Henrik tarest välja libises, langes valgus korraks pliidisuu juures istuvale kägalale. See oli vanaanni hirmust kujutu. Pundar Valmis kohe kerjakoti võtma, ootas ta oma saatust, millega poeg ta vanuigiilmale mõnitada oli jätnud. Henriku järel langes kolksuga kinniga usu, kas, mis tõotab lohutust neilegi, kelle sugu vaimust vaevatuks osutub. Rasked sammud peatusid heitunud anni kõrval ja justkui pastori käsi langes ta valge pearäti alla kuhjatud hallile krunni kuhilale. Ma lähen räägin oma õega. Ta tuleb paariks päevaks siia toimetama, kui me ära oleme. Sõnas Liisa pikima lause, mida andema suust kuulnud oli. Hägusad ja ähmased silmad, otsisid minia näos tuge ning selgust, kui see lisas. Ja sa pane end valmis. Me läheme linna. Vaata, mis moonaks kannatab kaasa võtta.