Rändlinnud vallutavad parvedena taevavärvides selle mustriliseks, kui pulma rääki. Õues oli kevad täies ilus ja õunapuud õisi täis. Kevad lubassaagikat aastat õnnelikku muld kutsus kündjad ja lehma kannatas juba esimest rohtu otsima viia. Raba õues toimetasid, vana on ja Hendrik Liisa istus päevade kaupa toas akna all ja aeg-ajalt kostis sealt lõginat, nagu käiks viljapeksumasin tühja või keerutaks tuul kaevu vänta. Vahel tuli naine õuele, sirutas kögutamises kangeks jäänud kaela, andis Hendrikule paar lihtsamat korraldust, noogutas annile julgustavalt, olles ise sünge, kui öö. Ja sellega kogu julguse kohe uuesti äravates. Tegi tiiru õunapuuaeda ja varsti logistas majas keegi jälle katkist ukse pööra. Liisa õppis sirgeldas kriidiga lauajupile märkmeid teha ja urahtas tuld ja tõrva. Jälle oli töödal käes viltu kiskunud ja sirge vao asemel oli ta ees sea songermaa. Aga Liisa ei andnud alla. Vastupidi, tema eesmärk oli vastane alistada, muuta see üheks osaks endast, sundida Ta käepikenduseks ning siis edasi teha sellist muusikat, mida isegi kõrvaltolmu koguv orel välja võluda ei osanud. Orelimängijatel polnud aega. Sellel ajal, kui Liisa toas kükitas, jälgisid ta valvsad silmad justkui teiste kuklas kõiki asjatamisi. Kui ta varemalt oli Hendrikut ikka sundima pidanud ja vanaanni meeleheaks pidanud ka tema nõu kuulama, siis nüüd silkasid need pelgalt tema mõtteid lugedes varavalgest hilisööni. Liisa muigas kibedalt. Kui nad ka enne hullu kartulimüüki sama virgad oleksid olnud, siis oleks raba talu juba priiks ostetud. Kuid vähemalt haamri alla minemast saab selle ehk päästa. Kui ta selleks peab, kasvõi veel ühed linased kaasavara käterätid tükkideks lõikama. Liisa polnud samamoodi linnas käinud nagu ongi, aga kui ta kartis, siis vankri päral kaasa tulnud Sikenda Hertaleda seda küll välja näitama ei hakanud. Linna jõudsid nad siis, kui turg juba kees ning rahvast liikus mööda kividega sillutatud teed jala ja hobusega. Herta, kes oli linnas isegi liikuvaid pilte vaatamas käinud, tundis end sama ebakindlalt kui vankripäras. Imestab vana on, kes midagi seesugust ettegi kujutada polnud osanud. Kõik majad olid teistsugused ega sarnanenud ei rehetubade, suitsusaunade, mõisahäärberis ega kirikutega. Inimesed olid riides üsna omamoodi ning maarahva tundis kohe ära kuubede Aundrukute järgi. Isegi Sikenda Herta, keda kodukandis ikka peeneks preiliks peeti, oli linnas oma triibulise seeliku ja kallist Kalevist jakiga üsna matsi mõõtu. Küllap sellepärast ta kibeleski õmbleja juurde, kus teda uhke pulmakleidiriie ootama pidi. Liisa enese pulmakleit oli olnud üsna lihtsast kangast, peenema koega kodus kasvatatud linast, pits ja sats oleks ehk jõukus lubanud veelgi kaela ümber panna. Aga Liisal tekkis nende vähestegagi tunne, et ta pea istub justkui õlle vahuse kapo otsas. Ja ta kartis, et liigne peenutsemine ajab pulmarahva naerma. Tema kleit jooksis sama sirgelt vastu maad nagu kõlastama. Sügav jah. Altari keskel oleva isa poole üles palvetavad Kristuse pildi poole. Kuid Liisa sees tuksus ikka seesama tüdruku igatsus, mis teistelgi. Nii oli ta päris rõõmus, kui Herdada kaasa kutsus. Moesalong kõlas juba nii peenelt, et hurmas nagu töör, itsitate tüdrukute meelemõistuse ja nad pidid end uhke sildi all mitu minutit koguma, enne kui suutsid noogutada vuntsidega härrale, kes nad siis peentele toolidele ootama juhendas. Tagatubadest kostis ühtlast lõginat, Eliisa süda muutus rahutuks. Siin ajaraiskamise asemel pidanuks ta Hendrikuga turule kaasa minema ja vaatama, et see end ostudega Betailaseks. Vaevalt et vanast Annist nõuandjat on, sest see oli majade suurusest ja teisest kujust nii segaduses, et pidas klaasvitriinis peegelduvat kujutistki tervitamise vääriliseks. Peaasi, et nad ei jää suure vahtimise pärast mõne Kongaa alla, mis vanaturu kaelast peenemat rahvast Kadriorgu patseerima vedas. Liisa modis närviliselt oma villase seeliku volte ja noogutas Herta sädina peale, mis linna imesid taevani kiitis. Kui neid õmbleja anna juurde juhatati, siis Herta sätin vaibus. Laual ootas pruutkleidiriie, mis oli valge asemel rukkilillekarva. Herta pidas seda algul eksituseks, sest missugune pruut muus värvis, kui valges altari ette läheb. Aga õmbleja anna kiitis, et herr Rumma olevat just selle riide välja valinud. Kuna kangas on otse Prantsusmaalt toodud ja selle hind käivad paljudele sakstelegi üle jõu, siis polevat mõistlik seda ainult ühekordseks pulmakleidiks raisata. Pruut võivat kanda kõiki värve, sest kindlasti ei varjuta tema ilukleidi toon, mis võimaldab sama rõivast veel nii mõnelgi seltskonnaüritusel selga panna. Sinnani elevalt lobisenud Herta jäi mõõtude andmise ajaks üsna vaikseks ja nii sai Liisa mahti piiluda tagumistesse tubadesse, kus naised istusid õmblusmasinate taga, mida jalaga edasi sai ajada. Nii jäi neil kaks kätt vabaks ja kangas liikus nende sõrmede all edasi uskumatu kiirusega. Õmblemise hinnakirja piiludes pahises Liisast kogu õhk välja. Ta oleks raatsinud selle raha eest, mis siin jaki eest küsiti, õppinud meistril kasukadki lasta teha. Masinad lõdisesid nõnda ilusasti ja naised nende taga lükkasid riiet nii osavalt edasi, et nende ees jooksis otsekui sirge vagu, mida Liisa oma põllul kunagi künda ei saanud, sest hobuse rendipäev Sikendalt maksis hingehinda ja Hendrik tuigeldas adra ees vänta jalgsemalt kui küla sant, mart. Need naised õmblesid lõginal masinatel imelõikel isi kleite, keerates riiet sellise osavusega, et tundus masina alla läksid riidetükid, aga kui naised talla vändalt tõstsid, siis oli kätte võluväel kõige eris kujulisemat kujundid. Valmis saanud. Liisa ohkas, kui kleidiproovi valmis saanud Herta teda minema sikutas. Sikutas sellise jõuga, tahtis oma peenikeste näppudega Liisa omad otsast napsata. Alles tänaval lõpetas ta pigistamise ja lahti lastud kohale tekkivaid siniseid plekke. Masseerima hakates ei märganudki Liisa, et Herta pühkis silmi. Kui keegi küsib, siis ütle, et mina ise valisin selle kleidiriide. Kui sa muud peaks tunnistama, kratsinud su silmad välja. Vaid meeleheitlik inimene oleks taibanud sõna- tralt Liisalt vaikimisvannet küsida. Nüüdki ei näinud tüdruk rääkimisega vaeva, vaid noogutas sõnatult. Nii ei lõhkunud, aga peas helisevad muusikat, mille Rütt ning kõla oli kuuldud uue pilli oma. Ene Hendriku anniga kohtumist ootas Haadoneid Toompeale tõusvate treppide juures, kus ta tahtis oma noorukese pruudiga paar pulmapeo üksikasju kokku leppida. Herta sillerdas nakkavalt ja sellest tüdrukust, kes äsja õmblusäris tänavale tormas, polnud temas jälgegi. Aado noogutas tema jutu ning muljete peale ja pööras siis jälle pulmakorralduse juurde tagasi. Nende sabas lonkiva Liisa oleks ta täiesti unustanud, kui kare hääl poleks korraga teda kutsutute nimekirja ettelugemisel seganud. Ütelge, palun, kuidas ma saaks endale õmblemise masina soetada. ADO pööras alles nüüd Herta saatjale tähelepanu. Se kohmaka olemisega talunaine vaatas talle otsa, mitte naiselikult paluvalt, vaid tungivalt. Nõrgem tunneb ära tugevama. Aado tardus, kuigi Hirmo ees. Kõik need keerulised poliitiliste mängude mängijad. Venemaalt tulevad karusnahaärimehed ja inglastest ostjad ei olnud kuulnud Herrummat kogelemas. Kui nad sellel hetkel oleks toom Plareerule jalutama sattunud, saanuks nad teada, et ka tema karda midagi või kedagi tegemise julgust elamise oma. Iseendalegi üllatuseks jättis Aado elu tähtsaima ja tervele saksa kogukonnale kohta näitava sündmuse kavandamise katki ning pühendus raba Liisa südamesoovile. Pärast hüvastijätmist kontrahti kinnitamist marssis Liisa raamatuärisse ja maksis terve varanduse neli rubla just ilmunud süttigi naisrätsepate käsiraamatu eest. Seal sees oli lisaks põhjalikule õpetusele ka 36 suurte joonistega tahvlit mille järgi moodsaid kehakatteid välja lõigata. Selle kulutuse valguses ei saanud ta sõnagi öelda selle kohta, et Henrik ja Anna olid lisaks herne ja kapsa seemnele turult paar koti kärbatanud naereid ostnud. Müüja olevat nii hale olnud ja hind nii soodne, et Hendriku süda sulas kaalikad puhtana erud. Vaevalt neid lehmgi sööks. Inimesele jaguks keetmisel lusikatäitki. Vanaanni silmad särasid aga sellises õnnes, et Liisa kõigile kolmele veel linnasaia ostis ja unistuse täiuslikuks muutis. Ainult Herta kurtis väsimust ja keeras vankris neile selja, kui nad kodu poole minema hakkasid. Aado oli sõnapidaja mees. Koos Herta kaasavarale järele tulevate vankritega tuli raba õuele suur kast. Ado oli selle eest tinginud, nagu oleks tema vara. Kuid ikkagi oli hind Liisale ühe korraga maksmiseks liiga suur. Nii oli ta ise otsuse teinud ja naisele kolme aasta peale laenu võimaldanud. Väikese intressiga muidugi, aga tavaliselt ei andnud Aadoc kellelegi laenu. Kuid millegipärast ta tahtis, et see jõnk naine saaks oma õmblusmasina saaks sest ta ei olnud seda temalt küsima tulnud nagu almust vaid nõudnud. Kui kohta päikese all oleks Aado sõdur olnud, siis sellise nõudmise peale oleks ta relvad maha pannud. Elu vastu ei saa sõdida ja iseenda imestuseks mõtles ta neile paarile minutile Toompea nõlva all rohkem kui oma noorele pruudile ja tulevastele pulmadele. Selle naise vaademis korraga mõistis ja ei mõistnud hukka, tegi ta hajameelseks. Nii et kolmapäevaõhtuses vaidlusklubis Tegati teda nagu noort peigmeest. Liisalogistas uuel perutavale õmblusmasinale ööd ja päevad kuni selle esimese vaoni, mis jäi nii sirge, et Liisa sellelt silmi ära ei saanud. Ta oli masinaga mässamisest üsna kõhnaks jäänud ja viimastel hommikutel polnud ta üldse midagi suu sisse saanud, vaid jooksnud kohe maja nurga taha öökima. Hendrik pidas murelikult plaani arst kutsuda, aga vana on Narvas, et selle haiguse ravib aeg. Ja üheksa kuu pärast on naine jälle terve, nagu ennegi. 1899 suvi enne sajandivahetust. Liisa sirutas kõveraks jäänud kaela ja küüritas aknapilust välja. Hendrik ja Ann olid uhja heinamaalt tagasi jõudnud. See põllusiil oli talumaadest nii kaugele, et niitma tuli minna paariks päevaks ja lähedalolevast heinaküünist ulualust otsida. Sedakorda pidid Ann ja Hendrik töö kahekesi ära tegema, sest Liisast niitjad polnud tema titeootel. Kõht oli hakanud nii kiiresti paisuma, et võõrama inimese pilgu jaoks oli noor pere kohe-kohe majja tulemas. Pealegi oli Liisal töö teha, ei Hendrikega ann pidanud sobilikuks nuriseda, et naine päevade õmblusmasina taga maha käigutes ja õhtupimeduses sky veel pliidi ees viimase tulevalgel koeservi käsitsi üleb, alistas. See oli ainus raha, mis majja tuli, kuni hernes põllul end üles ajas. Kas sügiselgi põllule loota võis, oli kahtlane, sest sadu vajutas savise pinna üsna blingiks ja mitu peremeest olid murega oma kartulimaal pruune täppe silmanud. Kartulimädanik armastas niisket ja rasket mulda. Ja ilm tegi kõik, et saagi hävitajale vastu tulla. Külamehed, kes kevadel raba Hendriku hernepõldu olid naernud, vaatasid nüüd murelikult oma tühjasid, salvesid, mis sügisel võisid täitmata jäädagi. R4 vihmale hästi vastu pidanud ja anni emalik hool väetima, taimed uuesti sirgeks aidanud. Paar kotti eelmise aasta kaalikat, mis turult haledusest ostetud sai, oli Liisa käskinud maha pista. Kui anga minia soovi imestas, siis vaikselt moodustuvad kõdrad lubasid järgmiseks aastaks head seened. Õunapuud olid kevadel õiterohkusega vägevat saaki tõotanud ning kui vihm kasvavaid punne päris maha ei peksa, oli Liisal plaan õunad mõisa kärneri kaudu linna turule saata. Naine väänas ragisevad kaela nii ja naapidi ning sikutas lauasahtlist, kes teab mitmendat korda välja rehkendus paberi. Sest oli näinud, kuidas võlanumbrit sellel kivil mitte seal iseenesest kasvama hakkasid ja ükskõik, kuidas ta neid kustutas või üle kirjutas, keerlesid need aina suuremateks, nii et Liisa pidi võõrastele andma oma õmblusmasina siis Hendriku oreli ning tagatipuks seisis ta kott seljas, teel ja vaatas maha jääva talu poole, kus askeldasid uued peremehed. Orel oli siis Liisa, kõrvus Kraununud härn Huutlaste kiidulaulu halastajale jumalale ning Sikenda her taoli naernud puu otsas, nagu oleks ta korraga linnuks muutunud ja tiivad saanud, naernud ja hakanud siis laulma võõras keeles, missugust Liisa kuulnudki polnud. Sikenda poolt mäest voolas Kosena vesi, kandes ta kodust ja Hendrikuste eemale. Kõrvus ainult Herta võõra kõlaga sõnad, mis kordasid moore moore. Sõnad muutusid jäägristallideks ja kukkusid Liisa kõrvale vette, kus nad siis koos temaga ära sulasid, muutes jääkülma jõe veel külmemaks. Selle une vastu ei aidanud muu kui varavalgest hilisööni õmblusmasina tuliseks tallatud raud ja palistamine. Kuni silmad kipitama hakkasid. Ainult krõbiseb raha, paber rahustas Liisat. Ja selle mõjul vähehaaval väiksemaks tiksuvad võlanumbrid. Kui unenäos oli Sikenda Herta tema üle naernud, siis päriselus tuli ta venna katsikule koos Liisale mõeldud esimese tööga. Linnariided tegid Herta võõraks. Kirikulised pidasid teda esiotsa pastoriproua sugulaseks, kes kaugelt Saksamaalt külla sõitnud. Herta oli siis armulikult uudistajatele noogutanud, tasasel häälel end ikka Sikenda peretütreks nimetanud. Kes nüüd küll Rumma nime kandis ja rohkem nagu linnaelu peal oli. Kui ta raba rahva kätt tuli suruma, siis jäi Liisa tema jaki nii pikalt uudistama, et Herta küsimata ei saanud olla, mis imeta selles nägi. Naisrätsepa käsiraamat, mille järgi Liisa oma õmblusmasinat taltsutas, oli samasuguse lõika andnud. Aga proovimise jaoks vajas ta kangemat kalevit, kui kaasavarast varastatud riiete hulgast leida võis. Herta võttis vastuse teadmiseks, läks kõrgilt noogutades ema ja isa juurde tagasi. Mari oli noore emana justkui pikemaks veninud või paistis tema kass välja kühmus istuva Mihkli kõrval. Varem oli Mihkel olnud küla vägevaim mees, kes igasse taresse tulekut kummardusega pidi austama. Edasi kummardas küla alati tema ees. Kummardati nüüdki austusest ja enamasti harjumusest, sest selle kandi komme nõudis nii. Kuidas on olnud, nii peab ka jääma, kuid julgemad märkasid üles piiludes mihkli silmades Evelkunud enam tulija teras nagu kaski oleks kängu jäänud. Hertagi pidi isa kombel pea päris alla laskma, kui ta rabauksest sisse astus. Liisa polnud koputust kuulnud, sest õmblusmasina lõgin lõikas ta ümbritsevast maailmast ja viis rändama nii kaugetesse kohtadesse, et ta neid tagasi jõudes isegi kirjeldada ei osanud. Ta kujutas seda maailma ette ühe foto järgi, mida vallakooli õpetaja oli edevusest näidanud, sest tema vend olevat selle ühest kaugest riigist saatnud. Seal ei räägitud tsaari ehk vene keelt, vaid midagi muud ja tema vend olevat seepärast pidanud sinna tallipoisiks minema, sest sakstel on ikka küsimist hobuste kohta. Vend oli sakstega mööda maad reisides jõudnud linna, kus polnud tänavaid, vaid see oli keset vett ning inimesed ei olevat seal oma nägu, vaid kandvat maske. Paremini armastada. Liisalogistas end sellesse kaugesse linna. Maskid katsid armastajate nägusid ja nii olid sa armsama jaoks alati see, keda ta ootas, sest ta ei oodanud armastuse ühte nägu. Vaidze võis peituda sadade erinevate taga. Liisa sõitis selle linna paatidega ja armastas selle trepi Mademetel ning kunagi ei vaadanud ükski silmapaar teda süüdistavalt. Et ta pole see, kellena teine teda näha tahtis. Ootamatust külalisest ehmunud, ragistas ta viimased paar pistet puhta viltu ning oleks tahtnud selle peale vanduda nagu Vigala viinaköögivoorimees. Erda oli hoopis kohmetum kui kirikaias külarahvale armulikult noogutades. Ta oli tulnud kaupa tegema, et Liisalale linna moe järgi riideid õmblex. Herta ellu oli tulnud palju seltskondlikke kohustusi, kuhu ta oma mehe naisena palutud oli ning tema villane ja kasin kaasavara ei võimaldanud neis täit õnne tunda. Nii oli ääri-veeri kaupa tehes esimese katsetuseni jõutud ning üsna varsti pärast Herta lahkumist tuli postijaama pakk, kus sees oli nii siidine, et Liisa pidi tükk aega julgust koguma, enne kui sellesse käärid sisse lõi. Nädal hiljem rändas back linna poole tagasi ja leidis sedavõrd sooja vastuvõttu, et seda tähistas üsna varsti uus saabuv papp. Nüüd juba poole suurel Liisa ei osanud töö eest algul rahagi küsida, aga summa, mis kenasti riide vahele oli peidetud, lõi tal hinge kinni. Ometi oli neid rahatähti seal poole vähem, kui Aado oma noorele naisele jäneseprouaks moondamiseks andnud oli. Ülejäänu pani Herta enese jaoks kõrvale ning näpistas säästudele lisa, tehes kaupa oma mehestki yhtsamalt. Hertal oli linnas sõbrannasid tekkinud, kes ei saa abikaasa tõttu mõistmist ja hoolt ei leidnud ning endale hädapärasemaid naiste salavidinaid lubada ei saanud. Pariisi puudrile kulutamist pidasid mehed Alpuseks ega loovutanud selle soetamiseks oma bilansist midagi. Moeateljees õmblejad juures käimine oli ometi hädavajalik ja seda tunnistasid mehedki sest just see tegi maarahva tõu saksa omaga võrdsemaks ning näitas, et meil oli raha just sama palju nagu kõrkidel. Sakstel. Saksaks saamiseks oli vaja rohkem mammonat kui kooliharidust ning selle parimaks kinnituseks said sabaga kuued ja hõbenööpidega jakid. Ometi olid nende hinnad nii ebamõistlikult kõrged, et isalt praktilise meele pärinud Herta Liisa kaubaga rahule jäi. Üsna varsti sai Liisa koos mõõtude ja joonistega tellimusi juba mitmelt proualt ning tihe postiliiklus oli pannud huvi tundma ka mitu kohalikku rikkamat emandat. Liisa tegi südame kõvaks ja küsis sama hindamislinnas maksti. Huvilised olid algul ohetades rabaõuest minema tuisanud. Aga kui ühel pühapäeva hommikul tuli kullassaare minna kirikusse selliste rüüsidega jakis, mis hellusid tuules, nagu oleks 100 liblikat Talle rinda kinnitunud siis sai Liisa tööstus hoo sisse. Mida kiiremini logises kambris masin, seda harvemini sai häält teha orel. Ning leidis kasutust hoopis riiulina, kuhu Liisa ootel olevat tööd laadustas. Mõnigi kord oleks ta tahtnud Hendrikult küsida, kas ei tahaks talle veidi pilli mängida, kui ta näeb ette õmbles. Aga üksi istumisest oli ta keel kangeks kuivanud ning hääl ei tahtnud kurgust välja tulla muuks kui ta jutuks. Või kartis ta näha Hendriku silmades keeldumist, mis kinnitas. Liisa-sugune ei ole orelit väärt. Seega oli parem, kui orel vaikis. Vaikis nagu Liisa. Nii päevast päeva külg külje kõrval tummadena teenides olid nad õppinud teineteist rohkem hindama. Küllap orel tundis, et saab selles majas olla veel ainult tänu sellele teisele helile, mida tegid Liisa jalad väsimatult õmblusmasinat alludes. Ning Liisa sai jõudu tolmukuhjast oreli peal, mis kinnitas kindlamalt kui piibel. Et ükski Te ei saa teoks, kui sa seda ise teoks ei tee. Kõik need kartulivõtumasinad ja kohe rajatavad Riia maanteed olid unistuseks jäänudki. Ning nende unistaja vedas niidult tulles vikatit seljas nii tülpinud talupojahoiakuga, et suurt maailma vallutamise varjugi temas aimata polnud. Seevastu Liisa, kes kaela uuesti masina kohale kühmu vajutas ja võlapaberi sahtlisse surus, veeretas oma soovi tera tera haaval suuremaks. Tema pojad pidid vägeva talu pärima. Kui ta vaid saaks neid ilmale kanda, sest meest olgu või nõrka, oli selle jaoks ometigi vaja.