Need tondid tulevad kaugelt maalt tüüadi adi ja mis need tondid tahavad Adüüadee. Nad tahavad lapsukestadee diivani. Kõigepealt oli reaalne tolmu lõhn diivani alt, vanast, küll kardinast. Siis tulid need read. Need tungisid ühel tumedal Ritsikate sirinasse mässitud augusti õhtul kuidagi ootamatult isegi agressiivselt. Mu teadvusse. Tegelesin parajasti suvekodu kaminasüütamisega. Otsest tarvidust selleks polnud, ruum oli piisavalt soe. Suvila põrandast kaldlaeni ulatuvad suured külgaknad avanesid läände ja õhtupäike oli avara toa paari tunni eest põhjalikult üle kütnud. Kamina süütamine oli pigem üks neid pooleldi alateadlikke rituaale, millega oli mõnus märgistada mingit murdehetke ajas päeva lõppu või miks mitte ka sügise lähenemist. Aga täiesti võimalik, et selle näiliselt sisuka askeldusega lükkasin edasi mingit õhtu hoolde jäetud pakilist kirjatööd. Ja nüüd äkki tulid need read vanast lastelaulust. Enda teada polnud ma nende peale mitmekümne aasta jooksul kordagi mõtelnud. Mul polnud aimugi, et mingi mälulaegas oli need tallel hoidnud. Raputasin pead, süütasin kiiresti kamina, seejärel sigaretti tulle vahtides, otsekui mitte millelegi mõteldes. Tundsin äkin ninas mingeid ammu unustatud lõhnu. Hõreda laudpõranda, lubjatud seinte, tolmu ja väikeste laste higilõhna. Mis see oli? Jumal küll, muidugi. See oli ühe väikese ja veidra sõjajärgse algkooli tolmune klassituba ühtlasi ka saal, vahetund ja ringmängud. Kaks viirgu käest kinni hoidvaid lapsi, pool tosinat ühes pool tosinat teises rivis astuvad Matsuvas rütmis sussi, taldade plaksutades, algul teineteise suunas, siis jälle tagurpidi tagasi. Korratult ja viisipidamatult alustatud ühislaul tõuseb mingil hetkel pingsaks ja kiledaks ja kõhedaks. Paari pisema tüdruku lapse lalinasse sugeneb hüsteerilisi võnkeid. Need tondid tulevad kaugelt maalt iila tüüa teen. Ja siis lõi ninna üks teine lõhn. See oli minu lapsepõlvekodukasin, peaaegu askeetlik lõhn. Selles domineerisid tõsised ja muutumatud aluslõhnad. Pliit oma rauakivi ja saviga kareda, teki kirbe lõhn. Naftaliini puhang, avatud riidekapist. Sügiseti lõhnasid laual lillakad, astrid. Pidupäev lõhnas selles toas pannkookide järele. Sain jälle kinnitust, et mälu toetub lõhnadele. Lõhnad on kui mälu vundamenti siduv mört. Miks ka mitte? Lõhn on kõige ürgse maisting. Istusin lõdvalt madalal kaminapingil, sülitasin hajameelselt sülle roninud kassi. Lasksin lõhnasignaalidel oma mälus toimetada ja toimida. Tahtsin teada, kuhu nad mind juhivad. Nad viisid mu unustatud õuduse juurde. 20. sajandi keskel tekkis Eestis täiesti uut tüüpi folkloor. Selle sünnitasid aeg ja impeerium. Minule kangastub sajandi keskpaiga folkloor otsekui mingi suur ja tolmune koidest näritud ja tingist rikutud lauasahtel kuhu on laekumise järjekorras kuhjunud kiiruga täidetud poolvargsi, fikseeritud töölipikud või perfokaardid. Aga ka täiesti tavalised vihiku lehed. Ei, siiski mitte päris harilikud, vaid sisse trükitud helesiniste kaldjoontega lehed sõjajärgsetest, koolivihikutest. Tollal pandi väga suurt rõhku kalligraafiale. Või siis nendesamade vihikute krobelised sinakat või rohekat sisekaaned. 50.-te aastate koolivihikute tagakaasi kirjutamiseks tarvitada ei saanud. Siin oli tavaliselt ikka midagi kasulikku trükitud ka siis korrutustabel või õpilase käitumisreeglid. Kõige efektsem oli see vihiku seeria, millele oli värvitrükis jäädvustatud ilus ja salakaval elukas. Kartulipõldude surmavaenlane, imperialistlik, Colorado mardikas. Ka Colorado mardikas on oluline süzee tolle ajastu folklooris. Colorado mardikas võis saabuda iga hetk Ameerikast nagu dessantväeosa ja hävitada kogu vabariigi kartulisaagi viimse taimeni, nii kolhoosipõldudel kui koduaedades. Väikese usaldav algkoolipoisina kartsin ma Colorado mardikad otse paaniliselt. Hiljem aga muutusin küüniliseks ja hakkasin tema olemasolusse uskumast. Mitte keegi polnud iialgi näinud ainsatki sellist Mardikat. Colorado mardikas muutus ajapikku põlgust väljendavaks argoosõnaks koolipoiste šargooniks tähistamaks väiksema kaliibri blufi, mändi. Aga ei. See mardikas oli siiski olemas. 1963. aasta suvel noppisin koos teiste kolhoosipõllule kavandatud sõduritega neid ilusaid pruunide tähmidega kollakaid, mardikaid, kateloki. See juhtus Leedus mere ääres kauni kuurortlinna Palanga külje all. Mina ei tea tänini eitada või kinnitada versiooni, millega Colorado mardikate massilist ilmumist otsekui eikuskilt seletati. Meile näidati ka üht ülikergest metallsulamist mahutit, mida nimetati mardika konteineriks. Need konteinerid olevat paisanud rannaliivale läänetuul. Kokkupuude maapinnaga avanud erilise laborikarastuse, saanud putukatele luugid. Kõik võib olla maailmas käis juba üle 10 aasta külm sõda. Alles hiljuti olid olnud Kariibi lahe ja Berliini kriis. Oli see diversioon või mitte? Ja kui, siis millise salateenistuse oma, seda ma ei tea. Aga mina olen tõepoolest Colorado mardikaid näinud ja neid sadade kaupa auklikuks söödud kartulilehtedelt noppinud. Igatahes olen kõige selle peale mõteldes peaaegu kindel, et nii nagu on olemas täiesti reaalne Colorado mardikas, eksisteerisid kõik teisedki fantastiliseks peetud fantoomid ja tondid hiiud ja monstrumid. Aeg ise on olnud nende looja ja sünnitaja. Igas ajas, täpsemini igas konkreetses aegruumis sünnivad ja elavad omad kordumatut, peletised. 40.-te lõpul, 50.-te algul tekkinud folkloori salvedes peaks leiduma õige mitu varianti ühest näljaste aastate levinumast õudusjutust. See müüt räägib salajasest vorstivabrikust, kus inimlihast valmistatud sardelle ja vorsti kange, mis siis turul maha müüdud. Nii ostnud üks naine keskturul vorstirõnga ja leidnud süües selle seest punaseks lakitud sõrmeküüne. Naine hakanud kriiskama ja läinud seejärel hulluks. Või siis selline hiliste õhtutundide verd tarretama pajatus. Kellelegi hilja peale jäänud mehele pakutud äärelinnas lahkesti öömaja. Kutsuja olnud kena noorik, kuidas sa jätad minemata? Teinud voodi üles ja lasknud ennast koguni natuke kaisutada. Aga näe, täpselt südaööl läinud naine korraks toast välja ega tulnudki enam tagasi. Mees olnud unetu lamanud niisama avasilmi kuni kuulnud pimedas toas mingit tilkumise sarnast heli. Õnnekombel olnud tal taskulamp kaasas. Sügisene aeg, mis seal imestada. Ta avanud riidekappi, kust see heli kostnud ja näinud üles riputatud inimkeha, millel polnud käsi, jalgu ega pead selle kohutava lihakere all seisnud verre ämber. Õnneks olnud tegu kange mehega, kes ei kaotanud teadvust, ei läinud hulluks ega hakanud appi karjuma. Tema hoopis teinud enda asemele teki alla patjadest nukku ja tõmmanud endale riided selga. Olnudki parasaegsest, kohe kuulnud ta ukse taga saatuslike samme ja summutatud hääli. Mees põgenenud akna kaudu ühe hiljem rääkinud asja küll miilitsale ära, aga ei suutnud kahjuks enam seda kohutavat maja üles leida. Tallinna variantides asusid põrandaalused vorstivabrikud äärelinnas kas kloostrimetsas Koplis või Lasnamäel. Need 50.-te aastate pikad sügisõhtud tuules hoiud ja õiged akna taga. Sosinad ja pausid, tubade kahvatu kollases poolhämaruses. Ja meie hiirvaiksed lapsed voodiserval istumas, silmad maas, kõrvad reetlikult punased. Sest me ei tohtinud midagi kuulda, teada, kellelegi edasi rääkida. Teadmine oli ohtlik, kuulamine oli kahjulik. Rääkimine oli reetmine. Täiskasvanud heitsid enne uusi sosinaid pause meie poole umbuskliku pilgu. Leia ilme, tulid kurdid, juhmakad ja kivised just säärased, nagu meilt oodati. Aga tegelikult oli nii, et just meie sajandi keskpaiga eesti lapsed ootasime ja uskusime ehk kõige kirglikumalt valget laeva. Mitte ta meid kuhugi viiks, vaid selleks, et teda lihtsalt ära näha. Ja just meie uskusime kõige siiramalt, et Ameerika president Truman on Saaremaa mees, kes ei saa meid ju ometi unustada. Meie lapsepõlv põimus ajuti väga tihedasti ajastu folklooriga. Mõnikord lausa elasime selles, ilma, et oleks seda märganudki. Me teadsime peaaegu kõik, kes seda, mida teadsid, hirmunud täiskasvanudki. Aga võib-olla teadsime enamatki Muide, kes teab lugu kohutavast Kont käest. Minade algklassivend, Leho oli küla poiss. Mina elasin hoopis teises kandis, mina elasin asulas. Meie vahel polnud mitte ainult paar-kolm kilomeetrit. Me elasime täiesti erinevas maailmas. Mõlemad olid küllalt realistlikud, aga minu maailm oli eriti määratlematu, sest ma polnud ka mingi linlane. Meie asula. Meie asutus oli selleks liiga spetsiifiline, et oleksin saanud ennast teiste seas linnapoisina tunda. Kalhoos on propaganda. Nii teatas Kauba Leho mulle ükskord kahe auguga kui Blo setis selle väikese koolimaja ainsas paigas, kus sai vahetunni ajal ka neljasilmajuttu ajada. Leol oli tugev hääl nagu poistekoori solistil. Leho sosingi tungis otsekui naha vahele. Kolhoos, parandasin mina kooli kirjatark ja parim joonistaja. Ma ei teadnud muidugi, mida see sõna päris täpselt tähendab, aga ma teadsin, kuidas seda kirjutada ja hääldada. Kuule, ega sa äkki punane ei ole? Küsis Leho. Ta ümar, tedretähnilise nägu muutus metsikuks, väikesed heledad silmad hakkasid torkivalt kiiskama. Ta oli minust turskem ja lootusetult tugevam. Kartsin, et ta hakkab kaklema. Aga ma ei osanud ameti vastata. Ma ei saanud küsimusest lihtsalt aru. Vist ei ole, vastasin viimaks kõheldes. Üldiselt aga oli näha väga heasüdamlik poiss. Koolitükke ta pea küll ei võtnud, ent see asi polnud ju enda teha. Muidu oli ta teistest kangem rahvastepallis, maadluses ja eriti kivi viskamisest. Leho elas koolist läänekaares paepealses hajakülas. Nende talu oli mu pinginaabri Vello kodust kohe järgmine. Vello oli meie väikeses klassis kõige pikem poiss. Samas kuidagi küljendlik lummus olekuga. Vello oli algul raske aru saada, mida ta endast kujutab või mida tahab. Siiski saime temaga hästi läbi. Mõnikord oli Vello liigagi lõbus, itsitas üksnes ja keksis nagu kõhn kutsikas. Teinekord muutus aga kinniseks, tegi äkilisi tegusid või vajus raske meelsusesse. Velloga juhendas mind lugemiskirg. Vahetasime oma väheseid juturaamatuid ja rääkisime nendest pikalt. Vello elas emaga kahekesi nagu minagi. Nagu väga paljud meist sõjajärgsete aegade üksikud isata lapsed. Minul oli vähemalt suur vend. Tõsi, tema oli parajasti küll Siberis seersandiks. Vello polnud aga kedagi. Nende maja oli sirelitesse ja kibuvitsad esse uppunud. Köögis ja tubades püsis mingi raske kirbe ja kurb lõhn. Võib-olla oli see vaesuse ja pool nälja võib-olla lootusetuse ja allaandmise lõhn. Teisel pool põldu piiri, kraave ja kivi, Kangroid seisis kaubade talu. Kokku oli seal oma pool tosinat toekad hoonet. Nende ümber tumedas võimas kuusehekk. Viljaaed oli lookas saagi all. Mõnikord tõi Leho kooli kollaseid ploome, mis olid suured nagu kanamunad. Nende õuel jooksis tugeva kaelaga kuri hundikoer. Laudas elas paarkümmend kolhoosi lehma. Pooled neist lehmadest olid varem kaubadele kuulunud. Leho isast ei tehtud kulakut, sest ta oli korpusega sõjas käinud ja enne suurt küüditamist hakanud ühe esimese linnalähedase kolhoosi brigadiriks. Oma agaruse võimuiha ja veidra lobisemishimuga oli see kaheklassilise kooliharidusega mees lähikonnas üsna kurikuulsaks saanud. Eks ta ole. Igaüks vaatas, kuidas toime tulla. See nutikas keskmik päästis enda ja oma pere lehmalauda ning brigadiri ametihinnaga. Võib-olla veel millegagi, mida mina ei tea. Mõnikord jõid rängalt mitu päeva järjest. Leho elamist olin ainult ülelattaia silmitsenud, sest tema mind sisse ei kutsunud. Küllap oli tal keelatud külalisi tuua. Vello verandalt võis mõnikord päikesepaistelisel pärastlõunal näha heledaid välgatusi paekivist karjaaia taga. Nagu oleks seal süttinud mingi tuluke. Mina teadsin, mis on. See oli Leho binokkel. Leho pidas vahikorda. Aeg voolas, aastaajad vaheldusid. Aastaajad olid siis väga selgelt piiritletud. Talved olid külmad ja lumerohked, suved soojad ja päikeselised. Sügiseti 100. vihma. Kevad tuli alati järsku. Ühel kevadel lõppes niisiis jälle kool. Mina lõpetasin teise klassi. Sain sel puhul kiituskirja, kuigi mu ilukirja hinne oli kõigest kolm. Koolimaja väga rohtaias olid lõpupeoks kaetud mitu lauda. Heki taha jäi järsk jõeperv. Sealt kostis kärestikumüha valgeid laudlinu sakutasin lõbusalt, tuulehood. Tühjad teeklaasid, kiiskasid päikeses. Vorstiviilud, higistasin rasva. Täiskasvanute poolel istusid laudade taga kaks naisõpetajat ja lapsevanemad. Nad olid vaiksed ja tähtsad. Nad vaatasid tõtt oma heeringapeadega. Nad tegid näo, nagu ei märkaks sky pudeleid, magusa veiniga ja kogunilik kööriga, mis ometi seisid aukohal kolme või neljakaupa pundis. Lastele pakuti punast sõstramorssi, kartulisalatit, võileibu ja küpsiseid. Leho isa kolhoosi brigadir, oli tähtis asjamees ka kooli juures. Komitee esimees või midagi sellesarnast. Ega meie asja vastu erilist huvi ei tundnud. Kooli juhataja oli meid aga hoiatanud, et peame tema kõne ajal korralikult käituma. Leho isa oli nagu kaks korda suurendatud, Leho isa ja poeg olid väga sarnased. Nende kohta sobis kõige täpsemini ütluselt. Nad on tehtud ühest puust. See Masajas tugeva kaela ja jonnakas peahoiakuga. Maamees tõusis püsti, riivas kukla madalat õunapuu oksa. Ta õlale, langes paar roosakat õielehte. Ta surus huuled kokku Riia kammis vihaste liigutustega oma niigi peadligi liibuvaid leivakarva juukseid. Ta nägu värvuse järsult punaseks. Eriti hakkas lekkima ta tugev kael. Jälgisin seda vaatemängu vaimustusega. See oli ju täpselt nii nagu Leholgi, kui ta vihaseks läks või matemaatikatunnis jänni jäi. Küsimus oli vaid selles, kas vanem kauba oli praegu vihane või oli ta jännis. Leho isa vaatas natuke aega kooliaia sellesse nurka, kus kuuseheki varjus asus pallimänguplats. Siis ta kivistus ja hakkas kõnet pidama. Teadsin juba üht-teist elust ja koosolekutest. Neid peetiga meie asulas kõigi riigipühade eelõhtul. Teadsin seda liigagi hästi, sest need, kes kõnesid ei kuulanud, rändkinno Tarzanid vaatama ei pääsenud. Sellepärast sain kohe aru, et Leho isa tunneb asja ja et see pole tema esimene peokõne. Ta hääl oli nüüd täiesti võõra, seda sõnad olid seda samuti. Ähvardav sõnad olid kurjad. Nii see pidigi olema. Seltsimehed lapsevanemad ja lapsed, helge tulevik. Ma ei taha teid siin tänasel ilusal kevadpäeval kaua oma kõnega kinni pidada, aga ma tahaksin ütelda. Tänu suurele Oktoobrile. Ja Aurora kogub augule on võimalik meie tööliste ja talurahva laste nagu öeldakse, üldine harimine täiesti tasuta. Ma ütlen. See on sotsialism, nagu öeldakse. PUR suide ja kliki ajal oli kõik teisiti, ütleme seltsimehed. Ja ja tuleb teadmiseks võtta ka seda, et juba suur Lenin. Aga ma ütlen nüüd ausalt ja puhtast südamest tänu Jossif Stalini isiklikule hoolitsusele on meie lastel küll tõesti jälle üks pikk samm tehtud. Tööliste ja talupoegade riik vene rahva kangelaslik la. Siis no kurrat siin ilusas kevadises aias nagu ütleb suur eesti luuletaja Anna Haava, tahaksin ma. Natuke aega kõnelejat vahtinud, kiikasin ema poole. Tema istus teiste emade seas valge siidpluus seljas, tõsine ja keskendunud. Võis arvata, nagu kuulaks ta hoolega. Ta isegi noogutas mõnikord kergelt kaasa. Ka kõigil teistel emadel oli nägu, nagu kuulaksid nad hoolega. Küllap oli meilegi öeldud, et nad viisakalt käituksid, mõtlesin ma. Kui täiskasvanud olid oma igava aga möödapääsmatu ametliku osa viimaks lõpetanud kui kõik tohtisid sööma hakata, kui nende laudades hakkas kostma hõikeid ja naljatusi. Kui Leho isa tõstis nüüd juba oma loomuliku praaliva ja Vembuka häälega naeru rõkatades lauajala tagant välja viinapudeli. Kui koolijuhataja tõi toast akordioni, alustas Saaremaa valssi. Lõpetasime meie oma punase morsi, pühkisime küpsisepuru murusse sipelga radadele. Jooksime mäest alla jõe äärde üheskoos ja korraga terve see kool. Meid oli nelja klassi peale vaid paarkümmend last. Tüdrukud hakkasid kohe omavahel sosistama ja itsitama. Poisid aga jagunesid pooleldi alateadlikult. Kolme põhikampa. Need olid asutus. Hiljuti kolhoosiks tehtud küla ja mõis. Me kõik teadsime, et enne sügist need kolm punti enam kuigi palju ei kohtu. Kõiki ootasid oma kodukambad. Meid ootas suvi ja see oli täiesti teistsugune aegruum. Ülalt rohtaiast rõkatas täiskasvanute hoogne ja disharmooniline ühislaul. Üle teiste kerkis Leho isa hääl seal palee Est lasen ots lööks naps. Leho heitis sinnapoole lühikese, vaenuliku üle õla pilgu. Ta astus minu juurde ja ütles otsustavalt. Lähme on üks jutt. Ja kõigile teistele me tuleme varsti tagasi. Peame ikka inimese moodi hüvasti jätma ka. Vana toominga all oli jahe, hämar ja natuke jube. Maapinnale ei kasvanud ühtki rohulibled. Tüve ümbrusse oli kontsentreerunud tumehämaruse tsoon. Pea kohal, kummus, okste võlv, mis meenutas kõrget koobast või kirikut. Olime siia sisenenud kui salakambrisse. Mina seda kohta varem ei teadnudki. See oli üks Leho saladusi. Leho oli loomult luuraja. Ta vaatas mulle vallutavalt otsa. Ta silmad olid liiga lähedal, mul oli ebamugav. Aga ma julgenud ennast liigutada. Varsti hakkas mul külm ja õudne. Leho sosin oli intensiivne ja hüpnotiseeriv. Ta rääkis kohutavaid asju. Sa oled oma poiss Peep. Ja sellepärast ma räägin sulle teada. Ega see värk ikka niisama lihtsalt ka ei käi. Et muudkui teevad, mis tahavad. Mul on täiesti kindlad andmed. Tead, mees, Nad lendavad küll, aga ainult teatava ajani. Kes lendavad. Nemad, sosistas Leho ja näitas silmadega kuhugi üles läbi tungimatusse okste hämarusse. Pole tähtis, kust ma seda teada sain. Siis sa mõtled, et ma binokliga niisama lolli mängin, et ma teiste ees poosetan. E ma ootan. Mida sa ootad, Kont käte, sosistas Leo. Nüüd kõlas ka tema hääles hirm. Mis on kontkäsi? No on, on ja kõik, eks? Ära väri, liiga palju seal ruttu vanaks. No ma ei tea täpselt. Kuule, seda ei pea ju mitte keegi. Aga mina tahan ta ära näha, maksku mis maksab. Sellepärast ma sulle räägingi. Nii et kui juhtud kas või silmanurgast midagi nägema või kuulma, põruta kohe minu juurde ja anna märku. Ma annan sulle selle eest. Ma annan sulle selle Inglismaa kuninganna margi, ausalt. Sa kogud marke, eks? Või tahad, annan jalgrattapumba, mis sellest ratast pole, Zarendid, pumpa teistele, teenid sellega roppu raha. Mul pole millestki kahju. Ja ma luban siis ka sinul binokli vaatlusi teha. Aga mõistab mees seal midagi vägevat. See pole enam mingi valge laev. Valgest laevast oli muidugi üht-teist kuulnud. Ma isegi ootasin seda, sest ta pidi ükskord kindlasti tulema. Aga minu meelest oli see Samarasi. Ma ei mõistnud, miks räägitakse mingist laevast ainult poolsosinal ja kartlikult ringi vaadates. Olin juba hakanud aimama, täiskasvanud varjavad minu eest mitmeid asju. Et Leho seeläbi häda ja viletsuse kolm-. Miinustega klassi lõpetanud küla poiss juba teadis täiskasvanute süngeid saladusi. See tekitas minus veel suuremat segadust. Just nimelt segadust ja hämmingut. Õigibedustega kadedust. Aga veel tundsin ma, kuidas kuklanahk külmaks ja samas kuidagi väga hõredaks tõmbub. See tuli õudustundest.