Ma oleksin sellest toominga koopast minema tahtnud. Ei, see on vale. Ma tahtsin tunda veelgi suuremat õudust. Ma tahtsin teada, kui palju ma seda välja kannatada suudan. See on see tunne, millest teadet veel hetk ja sureta kätte, aga sa ei sure. Ja ka hirmu ei mäleta sa juba mõne aja pärast üldse. Vaid mõnikord öösel ärgates meenub see sulle, aga see pole enam, see tuleb rohkem niisama pimedusest. Noh, ütlesin ma kähedalt. Hea küll, kuula. Üldiselt on see saladus. Aga sulle ma räägin. No üldiselt on see nii, et mõnikord Ma ei tea, millal ma, ma ei tea, kus aga siinkandis on, kerkib kusagilt maa seest välja hiiglasuur käsi. See ongi see kontkäsi noh, selline nagu luukerel. Ainult palju suurem. See tõuseb üles. Kuivik, kaks meetrit, amine nüüd nalja teed, kaks kilomeetrit. Aga võib-olla viis igatahes nii pikk kui vaja. Tead, Leho, aga pole ju võimalik, ütlesin hingetult, ma pidin nii ütlema, olin kooli kirjatark, minul tuli tõe eest hea seista. Aga minu veres ja eriti kukla soontes vemmeldab, juubeldab õudustunne. See on ju niisama pikk maa kui siit linna piirini või sinu kodust minu juurde. Ei mõtle ikka ise nii pikka kätt küll olemas pole, usu mind. No ega mina ka täpselt ei tea. Nii vähemalt räägitakse, kuula parem edasi, sest nüüd tuleb kõige tähtsam. Ega Kont käsi niisama naljaviluks jupsi, tead sa, mida ta teeb? Ta püüab lennukeid. Mida, mida harilikke sõjalennukeid, reisikaid ta ei puutu, ta nopib Vene lennukeid. SSSR reaktiive või mis nad on? Ei saa aru või? Lennuk muudkui lendab. Lendur ei aima midagi, aga Kont käsi korjab ta äkki koos raudlinnuga, Allan Mägi. Täpselt nii nagu sina püüad kärbest, selge. Nopib selle reaktiivi pihku, litsub laiaks, viskab vastu maad sodiks, saad sa aru, mees? Leho Vesi heledaid silmis, mis olid ikka veel liiga mu näo lähedal, kumas nüüd kuri, tuli, tõmbusin tagasi. Noogutasin tummalt. Äkki kostis kusagilt ülalt ja samas väga lähedalt. Poiss, kurad. Kuule, kui sa koe looma veel vaatan, ma olen korpuse polkovnik. Seda paati pole, lähtun ellu loost Kaaveri sööb ainuld. Näeme laulu veel õe. Tantsime palgad või tantsi, seltsimehed, prouad. Aga kus mu poision? Mina enne ei lähe, kui poiss. Leho isa ülemuse hääl oli otsekui ära lagunenud. Nüüd kostis vaid labast külajoodiku kuraasitamist. Tundus, et Leho isa seisab või vaarub kusagil otse meie kohal kalda kõrgendikul. Vanamees on juba apsat. Tal hakkab kergesti latva, puhkas leo murelikult ja lõtvus. Hassara. Nüüd peame empsiga ta kahe vahel ära kottu tassima. No mis seal ikka, magab välja ja ongi korras. Ta vaatas mulle nüüd hoopis teistmoodi otsa. Ta pilgus olid häbi, alandlik meel ja kõhklus. Põlen, ära arva, et mu vanamees siis tegelikult. Ta lõi käega ja sosistas midagi, mida mina ei kuulnud. Mida mina ei pidanud oluliseks. Mina olin veel üleni värske ja ilusa õuduselamuse lummas. Ma olin selle õuduse vastne kaasomanik. Röögatas Leho oma Nasaalse poistekoori häälega peod ruupori suu ees. Ma võpatasid tagasi. Lumm pudenes koost. Ja siis tormasime okste raginal toominga padrikust välja, ereda valguse kätte. Inimhäälte tüdrukute itsitamise, linnulaulu, mesilaste suminat, sekka. Me kihutasime jõepuude heinamaa, lillede ja lõhnade poole. Hetke pärast kisendas imeja, naersime koos teiste poistega mööda käänulisi tolmust hobuteed üles mäkke kihutades. Meie aeg oli tulnud, meie suvi oli alanud. Meil tuli laiali minna. Paraku toodi juba teisel priiusepäeval meie juurde suvitama sugulane Rein. Tema oli abitu linnapoiss täielik põngerjas, kes ei käinud veel kooliski ujuda, ei osanud ega tohtinud ka niisama supelda. Tal olid mingid tülikad kopsunäärmed, mille seisukorda kontrolliti kõrva tagant. Kõige sisukam tegu, mida lapsuke metsatukas või võsas mõistis, teha oli lillede korjamine. Kolm kullerkupu peos, jooksis ta neid mu emale viima. Otse hiigelsuurde kööki, kus ema keetis tervele asutusele kapsasuppi. Oli see üldse mingi õige poiss? Temaga sai asju ajada vaid vihmase ilmaga toas istudes. Siis joonistasin ja lõikasin välja paberist mootorrattaid ja võidusõitjaid. Minu ebajumal oli jätkuvalt Feliks Lepik. Reilul oli selleks millegipärast Karl Rinaldo. Hea, et need mehed võistlesid erimasinaklassides. Lepik oli kõige populaarsemaks 350 kuubikuliste rataste klassis üks hulljulgemaid kihutajaid, keda paraku saatis tihe ebaõnn. Aga teadsin kindlalt, et tema tund on veel ees. Rinaldo oli külgvankrijuht. Alles mõne aja pärast sain jälile, miks Rein just tema välja valis. See Rinaldo oli ükskord tema isaga tänaval juttu ajanud. Nad olid vist põgusalt tuttavad. Teisi võidusõitjaid väikemees veel meeles pidada ei suutnud. Aga selle suve algul sattus linnapoiss vaimustusse reaktiivhävitajatest. Ta sai neid siin ju väga lähedalt näha. Selles polnud midagi imelikku. Kas leiduski poissi, keda lennukid oleksid ükskõikseks jätnud? Juhuslikult oli just samal ajal meil kodus asutuse raamatukogust toodud raamat, mille oli kirjutanud kuulus sõjalendur kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane Ivan kose dub. Algul vaatas Rein sellest niisama pilte, siis aga nõudis, et mar raamatu talle ette loeksime. Ta ei lubanud midagi vahele jätta ka mitte neid kohti, millel polnud lendamisega mingit pistmist ja kus räägiti lapsepõlvest ning Ukrainas treppidest. Reinu lennundushullus tõusis eriti pööraseks siis, kui olin talle selgeks õpetanud paberlennukite voltimisel. Käisime neid kõrgelt kaldajärsaku lendu laskmas. Parimad paber, linnukesed liuglesime üsna veepiirini. Enamik kadus niisama rohtu või kõrgetesse. Varsti Valendasid noored kõrk ja puhmad all kalda ääres paberlennukite riismetest. Mina tüdinesin sellest mängust ära. Rein muidugi mitte. Ta nõudis aina uut toormaterjali oma lennukitööstusele. Selleks kulus kümneid vanu koolivihikuid ja Colorado mardika pildiga. Vihiku kaasi. Ja siis hakkas paar päeva vaikinud lennuväli taamal jälle Meirgama ning taevasse tõusid hõbedased päris lennukid. Pabertuvi peos jooksis Rein mööda kitsast rada otse kaldajärsaku serval, püüdes matkida hävitajate liikumist. Ta tegi reaktiivmootorit imiteerides pimedat lärmi. Aga see oli tühiasi. Mina olin lennukitega harjunud nende lärmakad lennud meie katuste kohal olid muutunud argiseks elu fooniks. Asi oli selles, et tahtsin lõpuks ometi kalale minna. Olin saanud ema kingitusena esimese ehtsa dünamo spordipoest ostetud õngekomplekti kartongist vabriku poolile keritud vee rohelise tamiili, mida me hüüdsime jõhniks. Kümmekond mitmes suuruses tagavarakonksu näputäie Dinablen ja kaks punast korki. Aga Rein ei teinud mind kuulmagi. Ta kihutas pikki teerada edasi-tagasi. Nüüd oli ta juba ise lennuk. Ta käed olid voolujooneliste tiibadena selja taga sorakil ja ta tegi koledat häält. Aitab küll. Mina lähen siit ära. Mina olen kalale viidikaid püüdma. Äkki saan särje ka? Kuuled, sa? Oled sa särge näinud? Ma olen sinust palju vanem ja sa pead mu sõna kuulama. Ja üldse, poiss, mina sain koolis kiituskirja. Tead sa, kui raske on kiituskirja saada? Isegi kiituskiri on? Ei, mina ei tea, mis mul sellest, mina hakkan lenduriks, hakkan lenduriks ja. Joost küll sa näed. Mis asja, nad karjuvad, meie pea kohal need saatana võltsingud, taevas kauge, karjuvad kui põruslygivikud ise, kaduge siit kassa, kas. Mind rabas õõnes hirmusööst. Jalad muutusid nii nõrgaks, et ma polekski põgeneda suutnud. Alles hetke pärast taipasin, kust see kähisevia sisisel sajatus tuli. Ega seegi olnud päris ohutu lugu. Õnneks siiski täiesti seletatav. Koledat sisinat tekitas üks asutuse põliselanik, kõhn, kõver ja räpane vanamoor, kelle nime ei teadnud vist keegi. Teda peeti napakaks, sest ta budises oma hambutu suuga midagi pidevalt endale nina alla. Tal oli seljas tumedad kroonu riided. Ta lõhnas ebameeldivalt umbes nagu lahja hapukapsasupp. Lollid vastikut poisina, vaat see asi lõppeni sama, küll mina deal, varsti tuleb Kont kähi. Küll te siis saate hirmu tunda ilma lõpunäärme ilma lõppu välja. Vanamoor polnud meist mööda tuisates isegi peatunud. Halb lõhn taandus koos temaga. Polnudki hetke pärast enam kindel, et just tema oli meid harjutanud. Aga samas, kust see kurisisin ikka tulla, sai? All jõe orus hakkasid lärmama hallrästad meie peenramaade kurjad vaenlased. Neil hüüti pasakateks. Mahakkasin rahunema. Ära karda, Rein, kõik on korras, eks. Ütlesin ma ennast suurema julgemana tundes. Tegelikult küll ennekõike iseennast lohutades. Aga selgus, et rääkisin tühjusse. Reinu polnudki. Alles tüki aja pärast kuulsin ta häält. See oli traagiline kiljatus, mille järel vallandus vägev Helle nutul löök. See kostis kusagilt padriku sügavusest otse kaldajärsaku alt. Hüppasin surmapõlglikult alla, käed põõsastaja putkevarte järele haaramas, oksad, nägu kriipimas. Viimaks leidsingi reinujõe äärselt kitsalt niiskelt mätastikult. Väikelinnapoiss, põsed kriimud ja pluusi krae rebenenud, seisis poole reieni ulatuvas purises salamülkas koos oma äraneetud külma karklike näärme punnidega, mis pungusid minu meelest just sel samal hetkel hirmust kahvatute kõrvade taga. Ja, aga samal ajal pigistas mu töinav sugulane hellalt ja kramplikult vastu rinda kaht või kolme muljutud paberlennukit. Kuidas sa siia said? Küsisin tobedalt. Eises lükkasid nihukesed ja tädi Selma all ära, nagu ma ei teaks, et sa tahad minust lahti saada. Aga ikkagi hakkan mina punalendurid. Eks nutis Rein. Tädi Selma oli minu ema. Ma ei hakanud väiksemaga vaidlema, olin liiga jahmunud. Kui me siledamad rada otsides mäeküljest üles rassisime, lajatas õhk järjekordse hävitaja ülelennu järel eriti rängalt ja ragisevalt. Ja äkki tundsin ma nende vahetpidamata nõirgavate lennukite vastu tõsist vimma. Vist üsna esimest korda. Järgmisel hommikul kohtasin õues tiirutavad Aksi. Ja nii tekkis minulgi ootamatu võimalus natuke rattasõitu harjutada. Selleks kõlbas Aksi ema sõjaeelne naiste jalgratas, Husqvarna hoolega hoitud ja õlitatud sõiduriist, mille tagaratast ehtis ning kaitses mitmevärvilistest traadikestest punutud iluvõre. Ühe poisinaga jaoks oli see raske, ebamugav ja isegi veidi ohtlik riist, eriti juhul, kui sa veel peaaegu üldse sõita ei osanud. Aga kuidagi ja millelgi. Me pidime sõitu ju õppima. Meie peres jalgratast loomulikult polnud. Jalgratas oli nii kallis asi, et sel teemal ei rääkinudki. Väikeaks elas koos emaga Campli joodia haava salvide järele lõhnava ambulantsi toa taga. Ükskord vihmasaju ajal istusime Aksi pooli ja ta näitas mulle väga paksu meditsiiniõpikut vallutades enne, et ma sellest kunagi kellelegi Eigussa. Raamat oli arusaamatu ja üldiselt igav. Aga siiski selles olid mõned värvipildid ja vahetahvlid. Algul vaatasin sääraseid, mis tekitasid meeldivat ärevust ja otse sundisid ennast kauem uurima. Mäletan lihtsas stiilis joonistatud pildisarja sellest, kuidas naise kõhus kasvab laps. Algul titt nagu kalamaim, siis sirgub aina suuremaks ja suuremaks. Aga kohe seejärel sattusin väga kohutavatele värvifotodele. Ühel pildil oli mees, kellel suu asemel tohutu mädaauk. Ja teisel seisis tobedalt alistunud näoilmega paks ja inetu, alasti naine, jalad harkis. Ta paksude kintsude vahel punetas midagi mõistamatut, mis nägi välja nagu muljutud sõstrakobar. Süüfilis. Lugesin pildi alt ja lõin paksu raamatu ehmunult kinni. Lahtise akna taga Bladises vihmatoas oli hämar. Mind seirasid Aksi kartlikud, kuid väga tähelepanelikult silmad. Ja ma mõistsin, et sellised kõhedad, lõhnad, naaberruumist, sellised hirmsad raamatud pesukapis võivad ükskõik kellest argpüksi teha. Aks teadis juba väga varakult, et elu on täis metsikuid ohte. Ometi ei takistanud loomupärane arvus axil tegemast suuremeelseid või koguni hulljulgeid tegusid oma kamba ja sõprade heaks. Ta kahvatus näos peegeldus pidev siseheitlus. Nüüdki sörkida mu kõrval ja nurises nutuselt, et niimodi vänderdades lõpetan ma varsti kraavis ja siis ta-le tema käest saab. Aksi ema oli kasina jutuga karm meditsiiniõde, kes oli aegade jooksul lappinud kogu meie kamba suuremaid ja väiksemaid liha haavu. Ma vänderdasin tõepoolest ja väga kõvast. Olin iga hetk kukkumas või millelegi otsa kihutamas. Ma ju ei osanud veel peaaegu üldse sõita. Ma ei teadnud sedagi, kuidas suurt ja rasket jalgratast pidurdada. Ratas sõitis üsna omapead, ta sõitis kiiresti vihaselt ja kahjurõõmsalt sinna, kuhu ise tahtis. Pigistasin silmad kinni, andsin enese saatuse hooleks. Kraavi ma seekord ei vajunud küllaga. Veerisin jalgteede ristmikul seisvasse inimsumma. Kui palju meid seal seisis, seda ma õnneks ei näinud. Mu silmad olid ju kinni. Pudenesid pehmete lehtedega põõsasse saades vaid paar tühist kriimustust. Natuke aega lamanud, avasin silmad. Vaatasin alt üles ja nägin veidras rakursist, kuidas jalgratta alt turnis välja ning hüppas jalule. Ümar ja rõõmsameelne Karla. Sealsamas ukerdas ka Elmar. Ta Pruuskas nagu peru hobu rappis oma kõverate käte-jalgadega, leidis lõpuks kandadega maakamara üles ja tõukas enese püsti. Elmar oli põdenud lastehalvatust. Ta liikus veidralt Kareldes ja laskis alatasa kuuldavale koledaid hirnatusi. Alatihti solvusta millestki ning siis nähti teda metsikute ämblikuhüpetega kuhugi minema tormas. Elmarit peeti lollikeseks. Aga meie kambaga klappis ta päris hästi. Mina teadsin sedagi, et Elmar kirjutab luuletusi ja külajutte jutud rääkisid sulaste ja peretütarde keelatud armastusest. Lõbusa mees lapse Carlaga oli seotud mingi tume või koguni piinlik mõistatus. Ta oli paks ja tugev noormees, kes rääkis pugeja liku titehäälega, nagu mõni viie aastane paipoiss. Habet ei kasvanuta siledatel põskedel üldse. Ta nägu oli alati roosa. Sellel püsis üllatus, rõõmus ilme nagu lapsel, kes loodab täiskasvanult kiitust ja kommi. Nägin rahvasummast teisigi tuttavaid härra korkmat kurtuma Anatolit ja endist tsirkuseakrobaat, rammi ust. Ja veel seisid seal mõned selle asutuse tähtsamad vanadaamid. Punase kindralmajori lesk, kodanliku laevaomaniku lesk ja endine kino kassiir. Aga keset tihedat sõõri seisis Vene sõdur ja nuttis kibedasti. Sõduri pea oli paljas ja see oli värskelt null siledaks pügatud. Sinakashallil kolbal võis selgesti näha veresoonte jõgi, Kondi ja veritsevaid kriimustusi. Anatoli haaras mul varrukast ja häälitses hoiatavalt. Sõdur nuuksus ja ütles midagi vene keeles. Aks Puhkis mu selja taga ei tooma, ütlesid meda. Ma ütlesin. Ta haaras jalgratta juhtrauast ja sikutas ilusa sõiduriista õnnetuspaigast kaugemale. Oli just paras aeg. Kaugemalt, tee harult Läänes kiirel tippival sammul Aksi pikk, kõhn ja kondine ema, lumivalge kittel seljas karmis piklikus näos veeretamas tulipunaseks võõbatud huuled. Ma ei teadnud enam, millele keskenduda, mida vaadata, mida elult oodata. Paistis, aga minuga polnud kellelgi aega riielda. Pugesin vaikselt rahva sekka. Kas siis keegi ei oska veidigi vene keelt? Küsis härra korkma käskima harjunud mehe toonil pahakspaneva imestusega. Tegite teie töörahva riigi alga, näe, nüüd ei oska oma kaitsega rääkidagi. Mis tal ometi viga on, miks sõdur nutab? Korkma liigutas karku ta põlv krõgises metall-selt. Teadsin, et sellist heli tekitab protees. Mina oskasin seda omal ajal küllaltki rahuldavalt, härra kork, maa, aga ma kardan, et see oli üks teine vene keel, mida meile gümnaasiumis õpetati, lausus laevaomaniku lesk. Tunnen kaasa, proua uto, Bert mühkas, endine miljonär. Paljud asjad olid siis teisiti, eks ju. Aga praegu tahaksin ma siiski teada, mis siin tegelikult toimub. Kuulge, äkki olnud olla andnud Elmar hirnatas nagu peru täkk sõdur Nuksatas, ütles jälle paar sõna ja tõstis märja silmnäo üles. Ta uppunud lootusetu pilk rändas näolt näole ja nüüd tundsin ma ta ära. See oli üks eilsetest suplejatest väiksem ja tagasihoidlikum. Käsin vajab tõlgi. Mina oskan vene keelt küll, kostis äkki enesekindel poisi hääl. Teadmata, kust ilmus sõõri võõrapära seis pühapäevarõivais poiss, minust aasta võim, kaks, vanem. Tal olid süsimustad kräsu juuksed ning plikalikult punased huuled. Ma polnud seda poissi varem näinud kuid endastmõistetavuse, st, millega auväärne seltskond tale teetegi järeldasin, et ta ei ole siin üldse juhuslikult. Pois, pöördus sõduri poole ja küsis nipsakal toonil midagi vene keeles. Sõdur vahtis võõrast poissi umbusklikult, pühkis nina, neelatas, võttis enese kokku ja hakkas murduva häälega silpe neelates kiiresti seletama, vahepeal tikkustele uuesti nutt peale. Võõras poiss lausus läbi hammaste midagi teravat. Ja varsti seletas ta meile kõigile. See sõdur siin räägib niisuguseid asju, et eile varastasid mingid poisid temalt pillodka ära jõe ääres ütelda. Pilotkan sõduri müts, na suvemüts. See sõdur räägib, et ta sai väga rangelt karistada. Pilotkaa kuulub riigile. See tähendab, on puhas kroonu vara või umbes nii. Ega mina ei tea, aga niimoodi ta räägib. Talle anti kolm tundi, et oma pilotka üles leida, muidu läheb sõjakohtu alla tribunali, saad aru. Ja siis viiakse disbati vangina. Uskumatu lollus, mühatas isand kurtma ja krudistas proteesi. Kui nii, miks ka mitte. Mu selja taga lohises, kas ta oli jalgratta koju viinud ja ema käest plehku pannud. Ütlesin talle tasa. Kuulsinaks lippa nüüd ruttu jõe äärde. Räägi see lugu Tiidule ja teistele ära. Ma arvan, et pilotkanhintsi käes. Võib-olla teab sellest midagi. Raivo. Ma ütlesin võõrale poisile. Ütle talle, et las ootab. Ütle talle, et me uurime, ega mõned tuttavad poisid pole seda kogemata leidnud, ujumiskohas rohu seest. Ütle talle, et eesti poisid küll igasuguseid pilotkasid ei varasta. Vene sõdur sai pilotka tagasi poole tunni pärast. Selle järel Raivo. Sõdur tänastada, surus mütsi kõrvadele, hakkas kergel sammul lennuvälja suunas minema. Astusin koos võõra kräsupeaga läbi tumeda kuuseheki kaldakõrgendikule, kust avanes post kaardilikult kaunis vaade vanale linnamäele. Teisel pool jõge. Mis su nimi on, küsisin ma. Sama, mis juhatajal, ütles ta. Ma ei saanud temast aru. Siis arvasin mõistvat ja küsisin aupaklikult. Stalin. Võõras poiss kehitas õlgu ja ütles. Ei, miks? Minu nimi on seeeller. Boris seller. Mu vanaema määrati siia juhatajaks. Kas seesama? Kuule jah, seesama jõle eit, kes käib ringi meeste pintsak seljas, hakkas Boriss naerma. Mina ka ei salli teda eriti teada, tahad, aga kuuma pääseb? Mul vanemad veel Leningradis. Mina aga elan nende Eestisse tulekuni vanaema juures. Kas sa tead, mida see pintsakus vanamoor eile välja mõtles? Ta laseb siit majade vahelt pargi maa saagida, et saaks kontori aknast jälgida, kuidas kokad ja sanitarid hernesuppi varastavad, mine või lolliks. Millised ideed? Boriss rääkis suravat selget ja veatut eesti keelt. Ta rääkis koguni sellist raamatu keelt, mida mina veel kuigi hästi ei osanud. Aga mille poole ma püüdlesin ja mis pidanuks mulle seega meeldima. Borissi laisal plikalikult ilusal näol vaheldusid jutuaine, muutudes mitmesuguseid ilmed, sünged, kurvad, kloonilikud, pool grimassid. Ta silmad jäid seejuures kogu aeg ühesuguseks. Need olid ükskõiksed ja kuidagi reeturlikud. Äkki katkestas Boriss oma sorava loba ja ütles. Ei julge sind rohkem kinni, Ridala. Paistab, et sind oodatakse, noor seltsimees. Pöördusin vaatama. Kuuse all, seisis Leho.