Imelik küll, aga ma olin Leho mõne nädalaga peaaegu täiesti unustada jõudnud. Meelest tuli lennanud kõik, mis kooliga seotud. Suvi oli mu jäägitult alla neelanud. Aga Leole otsa vaadates mõistsin, et tema tulek ei puutu üldse meie kooli ega meie veidralt jahedatesse suvistesse suhetesse. Kuid kõigepealt küsis ta juua. Viisin ta kiiresti koju tuppa, nagu meie ütlesime. Leo jõi tühjaks terve kopsiku, pühkis nägu, vaatas meie kasinast toakeses ringi ja noogutas ebamääraselt. Mul veel palju aega, pean kohe tagasi minema, ütles ta riiulit silmitsedes, võttis sealt pisikese värvilise põrsa ja uuris seda. Ahsoo, see on see martsipan, ma tean küll. Sul ju kivikõva kahju ei kõlba enam süüa. Istusin vaikides ja vaatasin ta tihedate tedretäppidega kaetud higist nägu. Oli selge, et ta ei tulnud meie asutuse vahele niisama ajaviiteks kõndima. Asi polnud ainult mõnes kilomeetris. Sellised visiidid polnud meil suviti lihtsalt kombeks. Tal pidi olema minu jaoks mingi suur sõnum. Õhukese toa seina tagant kostis kobinatia. Leho muutus ärevaks. Ah ei, see on ainult naabrite hundikoer. Jube sõbralik koeraga, nad hoiavad teda päevad läbi toas kinni. Vanadele ei meeldi koerad, seletasin ma. Koer, las olla, ütles leo. Rohkem seal kedagi kodus ei ole. Ta tähistas näppudega lauaplaati, vaatas kahtlustavalt ringi ja kallutas siis oma pea minu kõrva äärde. Tema ruudulises särgist pahvatas higi, kirburohu ja mets muulukate lõhna. Oled sa midagi kuulnud? Küsis ta nõudlikkus Rosinaga. Millest? Nuhule, millest me sinuga seal toomingal rääkisime. Siis muidugi meenus kõik. See oli otsekui hele ja hääletu plahvatus alateadvuses. Külmavärinad jooksid üle selja ja ma ei saanudki aru, on see kole või hoopis meeldiv tunne? See oli midagi vahepealset. Ja siis rääkisin Lehule sellest, kuidas ma mõne aja eest linna sugulase Reinuga jõe kaldal mängisin, kuidas Rein äkki alla kukkus ja kuidas üks vanamoor oli meid, Kont käega ähvardanud. Kont käega just nimelt. Aga siis polnud ma üldse Leho kohutava saladuse peale mõtelnud. Ma polnud tabanud otsest seost. Nüüd tabasin. Näed. Hüüatas Leho. Tavakatas, vaatas jälle kahtlustavalt ringi ja hakkas siis poolsosinal rääkima. On andmeid? Jaanipäeva paiku, võib midagi juhtuda? Ma ei tea midagi, täpset Äravisi. Niikuinii ei saa ma rääkida, aga võib-olla ei juhtu üldse midagi, aga, aga passi peale passi hoolega peale, vaat mis ma sulle ütlen. Pagan seda kolhoosivärki võtaks, mina ju ei saa. Steisin asutuses viga, käidi ujumas, te esitate päikese käes nagu mingit linnakad. Mina pean kolhoosikapsaid kõplama ja väetist valvama. Nüüd on heinaaeg varsti käes. Kodus ka kõik värk. Oma talu tahab juba pidamist. Vana mees panime säärase mahvi peale, mõtlen. Nüüd pean ma veel meie uurikad karjatama. Saab tal küll, kui nii edasi läheb. Motoon binokli siia sinu kätte. Eks sa ise tead? Ei, ega ma ei jäta, ma teen vaatlusi edasi, ma teen kas või öösel. Lühidalt passi hoolega peale. Rahvas räägib, näed, siin teie kandis, tõsi küll, seal kusagil teisel pool jõge otse idas. Muide, sa ikka oskad ilmakaari määrata, mees. Kas teil kamba peale üldse mõni kompass kaon? Olgu, räägitakse, et kusagil seal lageda peal on mingid koopad ja vanad maa-alused käigud ja mingid õhuavad. Siit teie juurest fosforiidikaevanduse poole minnes, ma arvan. Mul on tunne, et seda tasuks uurida. Vaatan küll seda põlluorja elu võtaks. Ma uuriks nad ise kõik läbimaid, saaju. Jah, vaadake, mehed, nende koobaste ligidal pimeda peale ei jää. Kui Leho asutuse piiril lopsaka lepavõsa vahele kadus, vajasin mina veel tükk aega üksindust. Hiilisin inimesi vältides vaiksele ääremaale, laugelt langevale, jõeveerele, toominga, padrikusse peitunud väikesele lagendikule. Ronisin ainukese seal kasvava madala, ent jässakaia tugeva männi otsa. Ma istusin seal kaua. See oli minu puu. Teadsin peast männisõbralikult harali okste iga mügarust mõhna. Minu meelest tundis puuga mind. Ta ei teinud mulle liiga, ta vaikis koos minuga. Kuulsin oma südamekloppimist. Tundus nagu ei tuksukski rinnus, vaid kuulmenahkades. Surusin käe koguni rinnale. Ja muidugi põksus süda seal, mitte kõrvades. Läks aega, aga viimaks oli minusse imbunud piisavalt sooja ja magus, kirbet vaiguhõngu. See oli alati nii. See polnudki nagu lõhn, midagi palju enamat nagu puudutus või silitus. Varsti ei uskunud ma hästi enam isegi seda, et koolivend Leho oli mul külas käinud. Rääkimata hingematvast ärevusest, mille ta endaga kaasa tõi. Mul hakkas palav. Ronisin puu otsast alla, silitasin hüvastijätuks ta tüve ja jooksin jõe äärde, kust juba tükk aega kostis hüüdeid, naeru ja veeb Ladinat. Aeg on asja juurde asuda. Aeg on see asi ära rääkida. Püüan anda parima, aga see pole kergem. Lugu polegi niivõrd selles, et aastakümneid on mälus oma korvamatu kustutustöö teinud vaid pigem selles, et see mida me mäletame oma lapsepõlvest mällu talletunud hoopis teisiti kui kõik ülejäänud. Ühelt poolt nagu täiesti süsteemitult, teisalt palju loomulikumalt paraku ka palju abstraktsemaid kui kõik hilisem. Vähemalt minuga on see asi küll niimoodi. Lapsepõlv oli teine, aegruum otsekui aeglane pilvesõud üle sinise taevavõlvi. Meil kõiki oli väga palju õhku ja ruumi ja imelikke mõtteid. Ja ainult sinule kuuluvat aega. See oli õnnestav ja hirmutav. Samas on iseloomulik ja ainuvõimalik kui ise oled väike ja kõik muu on suur. Mis tähtsust on siis päevadel nende nimetustel, nende järjestusel, kui üksainuski neist oli niisama pikk ja värviline nagu täiskasvanud inimese aasta? Mäletan, et sel päeval oli kõvasti vihma sadanud ja oodatud treeningsõidud ringrajal jäid pika ootamise järel siiski ära. Niisiis olime teinud üsna asjatu pika matkatrassi äärde. Tagasiteel olime veidi mossis päev oli enam-vähem nurja läinud. Seda ei kirgastanud enam ükski terav idee. Väike-Arvi hädaldaseta sandaletid on märjad. Kaks aastat vanem Tõnu poisi onu sest Arvi ema oli üks Tõnni vanematest õdedest togis piripilli kuklasse ja sosistas läbi nina. Teadsin, et see tähendab eriti metsikut ja aimamatut meeleolu. Kawellaksed Villem ja Mart olid hakanud omavahel vaikselt Mäklema. See oli hoopis paha märk. Viimaks koduse linnuse lähedusse jõudnud, tegime peatuse vanal puusilla alla. Rinnutasime piirde najale ja hakkasime vette sülitama. Aga kaua sa ikka sülitad. Pealegi hakkas jälle vihma tibutada. Mitu meid tookord koos võis olla? Mõtlen, et mitte liiga palju. Pool tosinat poissi ehk. Ütleme Tiit Villem, Mart, Raivo, Tõnn, Arvi ja mina. See polnud parim koosseis suurte tegude alustamiseks. Mõned meist olid tõesti kamba liidrid või raudvara. Ent Arvi oli näiteks veel tülikas väikemees, keda eraldi õue ei vilistatud. Aga mis teha, kui ta elas Tõnuga koos? Arvil tuli veel tükk aega oodata seda suurpäeva, mil kamp nimelt talle ja ainult talle vilet laseb. Liiga rangeid vanuse piire siin polnudki. Küll aga tähendas see, et kam On poissi jälginud ja vaaginud kamp on talle au osutanud ja enda hulka kutsunud. Vile oli vile sellele järgnenud, kuigi pikki jutte ega rituaale sul tuli endal olla taibukas ja kõik võimalikult ruttu omandada. Vile oli vile. See tõi kaasa uue elukorralduse, mitmed kirjutamata õigused ja kohustused. Väike-Arvi ei osanud veel karta, et oma virila käitumisega lükkab ta oma suurpäeva kõvasti edasi. Mina polnud muidugi otsustaja, mina liidrite hulka ei kuulunud. Päris liidriks ei tõusnud maa oma kodu kambas kunagi. Enne sai poisipõlv otsa. Ka ei võinud ma ennast pidada veel raudliikmeks. Kuigi esimene mulle määratud vile oli kõlanud juba paar kevadet tagasi. Olin siiski vaid harilik lihtliige, kuigi innukas. Mulle aitas sellestki, sest pidasin kampa kuulumist väga suureks asjaks. Mu auahnus, kas uinus alles või oli juba suundunute isale? Niisiis hakkas jälle tibutama. Taevas kiskus aina tumedamaks, kõrge linnuseküngas muutus kiiresti mitu tooni tumedamaks ja nägi äkki välja nii nagu oleks tulnud sügis. No kutid, lähme koju nüüd või? Küsis Tiit. Ei, karjatasin mina lähme onni nüüd, koe, mul on teile midagi rääkida. Ausalt, ma ei valeta. See karje rebis end minu seest välja nii kähku ja ootamatult, et enam polnud midagi parata. Mina nagu polnudki selle karjatuse peremees, lihtsalt tuli ja kõik. Sain aru küll, et olin teinud midagi riskantset, võib-olla koguni hirmsat, aga ilmselt oli mõõtka ääreni täis. Pärast Leho visiiti ei suutnud ma enam seda kõike. Jah, aga mida ainult endale pidada? See ületas mu võimed ja võimalused. Sõprade muutunud ilmed ütlesid mulle, et olin mõjunud veenvalt. Edasi toimis camp nagu otsustavatel puhkudel ikka. Algava vihmaga võidu joostes kiirelt, asjalikult ja nobedalt. Joostes mööda jõeäärset jalgrada karates üle küngaste üles ja siis jälle alla linnuse lõunaservast paremale rabinal läbimärgade põõsaste läbi mehe kõrguste putke puhmade paljajalu üle madalaga väga libedapõhjaga kärestiku oma kaldale, kus väike kahvatu Arvi külmetav viriseb ja samas uudishimust pakatav jõmpsikas kategooriliselt koju käratati. Ja siis me kükitasime onnis, seda võis ka koopaks nimetada. Olime selle onni juba eelmise suve lõpul kaevanud siia pehmesse kalda järsakusse ebaloomulikult risti-põiki ja vähendu, kasvanud sarapuude alla sõnajalgade ja nõgeste tihedasse varju. Veel polnud seda onni avastanud ükski vaenulik silm. Nüüdistusime onni seinte ääres, kel jalad sirgu, kelme lõua alla upitatud. Ruumi jäi lahedasti ülegi. Pool praokil ukse taga sahisesid puulehed ja krabises vihm. Oli jahe ja hämar, nagu õhtul. Tiit võttis lae alt riiulilt mahuka plekk-karbi. Selles hoiti kamba väärisasju mängukaarte märkmikke pliiatseid. Kahe teraga taskunuga tubakavarusid jõgike. Suitsetasid kolm suuremat tiit, Villem ja Mart. Nad ei teinud seda tihti, tundus, kuid tegu, mis käis kaasas nende positsiooniga kamba hierarhias. Liidrite suitsutunnil oli tihti ka mingi kaalukas põhjus. Pabeross või sigarit tähendas, et meil on probleeme. Mõnikord märgistas sõjaga väikest pidu. Suitsetamine ehk kõhvimine, nagu ütlesime, meie oli minu meelest väga tülikas ja ehk koguni kangelaslik tegu. See tegi sõprade näod süngeks ning ajas neid tihti sülgama ja köhima. Enne kojuminekut närisid liidrid murelikult noori kuuseokkaid. Need pidid tubaka lõhna ära võtma. Kust tekkisid sellesse vanaaegsesse plekk-karpi pidevalt uued sigaretid ja paberusid, seda ma ei teadnud, aga alati oli neid seal paarikümne ringis varuks. Me vaatasime vaikides, kuidas kolmik paberossid süütas. Punn täitus kirbe vinega. Villem sülitas meisterlikult. Ja siis tekkis vaikus. Vaid vihmakrabin väljas, vaid üksik tuulehoog kusagil pea kohal ülal sarapikkus. Et ma rohkem tajusin, kui nägin, et kõik nad vaatavad minu poole. Tiit Villem, Mart, Tõnn, Raivo. Eks ütle siis, kui sul midagi ütelda on, lausus Villem viimaks. Ta huuled olid peened, karmid ta jahedalt umbusklik silm kissitas mind läbi sinaka suitsupilve. Hoidis mind miski tagasi. Seda mitte. Mind vaevas nüüd vaid väga lihtne mure. Ma kartsin, et mind naerdakse välja. Pole midagi koledamat ühe poisi jaoks, sellest, kui su enda kamp su välja naerab. Aga enam polnud kuhugi taganeda. Ja ma hakkasin rääkima. Ma ütlesin kähedaja umbse häälega sääraseks muutusse alati, kui pabistasin, et luu, mille tahan neile rääkida, usaldas mulle üks inimene, kelle nime ma ei tohi paljastada. Ma ei tea, miks ma niimoodi ütlesin aga nii räägiti mõnes raamatus ja see kõlas ju tõesti veenvalt. Lisasin kohe Uiedalt, et minul endal on ka asja kohta mõningaid andmeid. Samas täpsustasin, et tegelikult ei usu ma kuigivõrd ei tonte ega viirastusi ega üldse kõiki neid lastejutte, aga siiski jah. Aga siiski poisid. Ma rääkisin vist küllalt kaua enda meelest lihtsalt kohutavalt kaua. See oli esimene kord, mil ma kambas nii pikalt sõna sain. Pikad jutud polnud meil üldiselt au sees, aga nüüd kuulati mind pidevalt. Ja see oli imeline kogemus. Millalgi pääses mu hääl ummuksist valla ning hakkas kõlama ei veel Ena, ta hakkas lausa voolama. Loomulikult ei võinud ma siis teada, et see, mis mind tol hetkel tabas, oli inspiratsioon. See oli tõeline loominguline protsess. Ma ei teinud ilmselt midagi muud, kui kasvatasin detailide liha ühele punktiivsele Süsele. Ma ei teinud selle kõne balangu ajal õieti midagi erakordset, vaid osalesin ühena paljudest oma ajastu folkloorilihvimisel. Küllap niimoodi sünnibki rahvaluule. Ma elustasin ja täiustasin üht aktuaalset õudusjuttu hiiglaslikust Kont käest, mis ootab hõreda rohukamara õhukese mullakihi ja paksu paekivi lademe all oma tundi, et viskuda siis kohutavalt kättemaksuriistana kõrgele taevasse ja püüda seal kinni ülbe sõjalennuk. Kui ma lõpetasin püsis onnis tükk aega piinav vaikus. Villem vaatas maha ja sülitas pikalt. Marta näris keskendunult rohukõrt. See kõik kestis seni, kuni Tiit naeratas oma heatahtliku suure poisi naeratust. Sõja sees päriselt nii oli ikka olla ei saa. Aga midagi selles on tahtmed, ütles ta hajameelselt lakke vahtides. Minuvanune Raivo suurt konti lihtsameelne poiss, kellest teadsin, et mõnikord valdavad teda imelikud vihahood. Määratas pead nagu hobune ja purskas siis kiledalt. Paiskad. Te võite nüüd ennast lolliks naerda, aga seda ma ütlen, et mina olen üht sihukest kondist luukere kätt mitu korda unes näinud. No nagu tõuseks see kusagilt lagedalt, nii kui kuskilt kanarbiku või põldmarjade vahelt ja muudkui kerkiks ja kerkiks ja kerkiks hoida kuradi pele. Raivo ja silmad pungi ja vaatas ükshaaval kõigile otsa. Vennakesed vahetasid kiire ja terava pilgu. Teie näete ka sihukest und või? Muigas Tiit. Mart raputas pead. Seda mitte. Aga te olete. Ükskord, kui vanamehel olid külalised. Räägiti köögis vist ka midagi sellesarnast, ütles ta mõtlikult. Villem vangutas pead täpselt sama kaalukal moel nagu nende isa onu Theo, kes oli autoriteet meie kõikide jaoks ning sülitas pikalt ja täpselt. Aga sa, poiss panid omalt poolt ikka jube kõvasti juurde. Täitsa nagu lauluisa Kreutzwald, ütles ta mulle. Aga üldsegi mitte hukkamõistvalt. Ma olin vait sest Ma olin tühi, sest mul oli ükskõik. See oli imelik tunne. Ja veel, kui ma siiani olin Kont käest vaid paaril korral mõtelnud ja asjakohast pool muinasjutulist õudust tundnud siis nüüdsest oli see otsekui minu era ja auasi. Igatahes polnud vähemalt minul enam mingit õigust Kont käes avalikult kahelda. Tõnn oli vaikselt onni ukse poole nihkunud. Sitke poiss oli hirmsasti näost ära, ta nägu oli lausa rohekasvalge. Ma peol, ma pean nüüd tuppa minema minema, mutt, mutt paneb pragama, pobises ta. Kui vead, siis pead, noogutas Tiit. Kuidas seal viimakon läheks, õige kõik see mees koju. Tiit pistis pea välja. Kohe samas kostis väljast valju Robinat. Mu selge meelekohad tõmbusid jäisesse, õudus krampi. Ongi Kont kässi, mõtlesin ma. Tohoh. Hüüatas tiitja hüppas välja. Tema kannul tormasid Villem markia, Raivo Tõnn hüppas aga millegipärast kõige pimedamasse nurka. Enne kui millestki aru sain, olid poisid tagasi. Nad lohistasid enda järel onni, midagi märga rohelisse, puldan riidesse mähitud midagi, mis inises ja rappis loiult. Roheline ja märg, osutus ohvitseri vihma keebiks. Olime sääraseid riide palakaid näinud lahtistes autodes sõitvate sõjaväelaste seljas. Keebi sees lamas maas aga käharpäine tõmmu poiss. Ta lakkas hilisemast ning vaatas meile selgel ning kaalutleval pilgul vastu. Kes sellel all? Küsis Villem läbi hammaste. See on poris söötler, ütlesin mina. Ta on uue juhataja lapselaps ja meil tuleb nüüd igavene jama. Seda märkisid sa õigesti, lausus Boriss ennast istuli ajades ja naeratas hammaste välkude, nagu poleks temaga midagi alandavat juhtunudki. Põlvelt muda kloppinud, küünarnuki masseerinud, nina klimpsutanud. Vaatas ta siis lustakalt silmi pööritades onnis ringi. Ai vai täitsa asjalik punker. Võtke arvesse mehed, et mina olen esmaklassiline luuraja, spioon, nuhk, mõistad. Söömul papsilt päritud omadus tema nüüd sekist. No näete, mina tean nüüd kõiki teie saladusi. Mida teile soovitada? Teil tuleks mind oma kampa võtta, mis muud. Sest muidu laseb vanamoor teie vingwami maatasa tõmmata. On ju loogiline, eks? Ja nende provokatsiooniliste sabotaaži juttude eest saavad teie vanemad siis ka oma jao. Mis sabotaas, küsisin muret varjates. Tegu oli tundmatu võõrsõnaga. Peaaegu sama uudsed oli mulle, ta jutustas õlad, tšekist, Vikvam ja provokatsioon. Tundmatud sõnad tekitasid minus ühesuguse reaktsiooni. Tahtsime kiiresti selgeks saada ja meelde jätta. No eks ikka pula lipulise lennuväe vastu. Kas te siis ei tea, Nõukogude sõjalennukid on maailma parimad ja kellelgi pole õigust neid lennu ajal kinni püüda nagu mingeid sääski? Nalja teete või? Need vanaema on selles osas raudne mutt. Tema nalja ei mõista. Ta oli Viktor Kingissepa kuller, mõistade ütles Boriss ja hakkas naerma. Me vahetasime altkulmu pilke ei osanud sellele kõigele kuidagi reageerida. See oli uus ja arusaamatu maailm. See oli imelik ja tabamatu jutt, mis oli äkki meie onni tunginud.