Püstkoobas või šaht, aga viimast sõna ma siis veel ei tundnud, asus keset kõige ilmetumat ja argisemad sööti. Keset karedasse umbrohtu Takkijatesse ja hiirehernes kasvanud viljatud lagemaad. Lähedal polnud ühtki olulist märkimisoleks sellele viidanud ei piirdetraate, ei muldvalli. Või siiski paari meetri kaugusel augu servast kasvas üksik kidur sanglepp. See pistšaht oli otsekui haav maa ihus. Suur, tume ja igatahes ka väga ohtlik auk keset välja. Vähemalt seitse meetrit läbimõõdus. Ning sellest koledast august, mille servale söandanudki päriselt läheneda, tõusis hooti heledat ja paanilist koera hala. Vello vahtis mulle nürilt vastu. Ta pilk oli üsna metsik. Võttis aega, enne kui ta mu ära tundis. Ehku ecu kukkus sinna alla, ecu on seal all. Kuidas mad ometi kätte saan, karjatas ta ja hakkas jälle jooksma. Nüüd sain ta veidrast karglemisest aru küll. Õnnetu pinginaaber oli tiirutanud ümber augu, mis oli neelanud ta koera. Aga 10 minuti pärast seisime temaga kõrvuti, käed sangleppa harudesse haakunud ja kaelad augu poole õieli. Tihedalt ümberšahti seisis kogu kamp. Jälgisime, kuidas sitke ja kartmatu Mart hakkas mööda pingul köit alla laskuma. Olime sellele matkatarkuste raamatus leiduva skeemi järgi jämedat sõlmed sisse sõlminud. Selle köie olid Villem Mart märkamatult laenanud asutuse hobusetallist kunagise sillapea talumajapidamisest. Selles talus vennaksed elasidki. Nüüd sidusime selle vägeva köie ümber puutüvel. Sealtsamast heitsime aukuga peenema pesunööri. Selle olin oma pööningult ära toonud, mina lootsin väga, et emal ei tule just täna pesu pesemise tuju. Koer oli vaiksemaks jäänud. Alt kostsid vaid kärsitud niutsatused. Vello hingeldas mu kõrval. Sosistas ta ägedalt, kas endale või oma koerale, igatahes mitte mulle. Kuhu saab jälle koju. Mart oli juba rinnuni sahtli suhu kadunud. Tema kohal koogutasitiitja Villem, teisi nii lähedale ei lubatud. Villem oli minetanud oma külmaverelise ja piltliku hoiaku. Ta oli noorema venna pärast pabinasse. Tiid püüdis küll julgustavalt naeratada, tegi siis järsu žesti ja hüüdis. Snap. Kuule, Mart, Ma mõtlesin ümber, ma käin seal ise ära, las olla, ma juba Lään, ütles Mart ja nihkus kähku allapoole. Mõtle, kui palju sa kaalud ja kui vähe, kaalun mina nagu sulg. Ja kes on kamba parim ronija ikka, Mart. Peaasi, et see koer mindi hammustaks. Seda ma kardan. Ausalt. On ta sul suur? Ei hammusta, ei hammusta, pisike koer, väga pisike koer, kriiskas Vello nii valjusti, et pidin äärepealt oksast lahti laskma. Ma proovin nüüd seda taskulampi täitsa ägevuris, rääkis Mart. Põhi paistab A koer ka. On ta sul valge-kollase kirju, ütles Vello kiiresti. Rohkem valged ja natuke kollast. Teisi koeri ma seal tõesti ei näe, ütles Mart ja kadus silmini maa alla. Kamp hirnatas lühidalt ja kergendatult. Mardi külmavereline lõbusus mõjus tõhusalt. Kui oli näha ainult ta pea rükatuste äkki laulda. Anna andeks, anna andeks, et armastan sind, nadi nunn, nadi nunna, nadi nunn, on see nadi nunna? Too oli veel hiljuti olnud kamba lemmiklaul. Jumal teab, kus ta meile külge hakkas. Aga me teadsime koguni säärast nüanssi, et see oli vanaaegne tantsulaul nimega pades pann. Mart laskus ja laulis, laulis jääähkis. Siis hakkas niisama lobisema. Ta hääl muutus tuhmimaks ja kaugemaks. Nähtamatu koer haugatuse rõõmsa kärsitusega. Läks veel natuke aega, kuni märkasin, kuidas köis Vello ja minu vahel lõdvenes. Korras, põhi käes, kostiski, kohe altmardikume hüüda. Hurraa, hüüdsime meie hurraa, hüüdsime kõik veel teisegi korra. Kolmanda ühisröögatuse ajal tundus mulle nagu oleks midagi juhtunud. Nagu oleks sanglepp korraks nõksatanud või siis maapind mu jala all liigatanud. Mäletan seda täpselt nagu sedagi, et kaaslased ei märganud ilmselt midagi. Või siis ei näidanud seda mingil moel välja. Tiitja Villem tirisid nööri sõlmedes rappiva koera augu servale. Ma tundsin seda kirjut karja klantsi. Mõnikord oli ta lubanud mul ennast silitada. Nüüd oli ecu tige ja kole, sest ta oli surmani hirmunud. Ta seisis, jalad puiselt harkis lõdises ja urises kähedalt. Ning koera silmad. Need olid hoopiski imelikud. Need polnud enam tumepruunid, vaid lillakashallid otsekui hangunud kördi kilega kaetud. Pöörasin pilgu mujale. Mulle ei meeldinud koera üldse. See nagu polnudki koer. Vello naeratas pikkade ülahammaste ja niiskete igemete läigatades. Langetas pilgu, lõi äkki ägedalt käega, muuksatas ja pani kiiresti jooksu. Tal olid pikad kõverad jalad. Ta oli paljajalu. Ta jooksis siit ära. Ta ei saanud siin enam olla. Alles poolel teel sillani sain ta kätte. Vello tammus närviliselt. Oli selge, et ta ihkas siit võimalikult kaugemale. Koer hakkas minu peale vihaselt haukuma. Vaid tegu, mis sa õiendad, kuradi äpu. Käratas pinginaaber nutuselt. Mis sina veel, Taad. Ma ei teinud pinginaabri inetust toonist välja. Praegu ei saanud säärastest pisiasjadest numbrit teha. Ütle Vello, mida, mida mina ei tea midagi. Vello hakkas taganema. Ta pungist silmad tõmbusid uuesti veegalkvel, aga ma ei jätnud. Ütle, kas sind juhatas siia Leho. Vello lõdvenes hoobilt. Ta sai aru, et tal polegi enam piinavat kohustust vaikida. Niisiis ka tema oli asjasse pühendatud. Miks mitte? See oli ju igati loomulik. Me olime kaks kanget sõnapidajad, pinginaabrit nagu selgus. Aga miks tahtis Leho neid asju meie kätega ajada? Vastus näis olevat lihtne. Leho kartis. Või teadis ta veel midagi, mida polnud meile rääkinud. Kas just siia? No jah, tema, jah. Tema ja sõid, kuidas seenele? Ise ta ei julge, teadsa. Leol. Sinule on üx igavene pasapüks. Mina küll ei hakka enam kunagi ta loba kuulama, see on lihtsalt sihuke peast nikastanud luuletaja, ei muud. Oleksin tema pärast täna ekust ilma jäänud, skandeeris Vello süüdistavalt. Kuidas rikkusin alla sattus? Vello viivitas, Sis kehitas vihaselt õlga. Ega mina seda auku leidnud, ma ei teadnud, kes olemas on. Leho rääkis, ma mõtlesin, et ajab udu. Ma siin kolanud küll ja küll, siin on palju muulukaid, põld varjuna. Ja kevadel kiivitaja pesi. Auk. Koer ju leidis selle, tead, sa, ja alla kukkus ta täiesti, harilikult jooksis ja nuuskis niikaua kuni kukkuski. Ega mina ju näinud, kuidas see käis, tead, sa, äkki ekutena polnud ja siis hakkas seal all hale kisa, ongi kogu lugu. Nimelt oma jalaluid ei murdnud. See on tõesti ime, ütlesin mina. Mina teadsin täpselt, kui pikk oli heina São köis, mille suuremad poisid olid tallist pihta pannud ja mille otsas mart oli alla turnenud. See oli lihtsalt kohutavalt pikk köis. Ja ema pesunöör oli sellest veelgi pikem. Mul hakkas sellele mõeldes jahe. Mida sa sellega öelda tahad? Vello vaatas mind vaenulikult. Ära sa hakka selle Leho jamaga pihta, tead sa, mina ei näinud seal all mitte midagi. See on üks harilik vastik auk, pime ja haisen. Ja kõikjal saab tulp pealt kinni katta või prügi täis ajada, et sinna enam mõni inimene või loom sisse ei kukuks. Nii et hoidke sellest parem eemale, tead sa. Ja küll ma peaksin juba ammu kodus olema. Lambad tuleb teisele karjamaale viia, kanadele maltsa kitkuda, sa mõtled oma poistele, ütle aga edasi, et tulete üks kord sügisel meie poole ja saate nii palju õunu kui kaasa võtta jaksate. Võib-olla Byrnega. Tänavu annavad pirnid saaki küll külmamutiga kokku leppinud. Kus teie ikka seda kraami saate? Kuule ma siis läheneks. Kui enne ei näe, siis sügisel oleme rääkinud. Ma jäänud talle järele vaatama. Tuul tõi selja tagant pist lahti poolthääli. Seal näis nagu midagi toimuvat. Kui ma tagasi jõudsin, oli Mart juba ammu üleval, tema vanem vend Villem aga omakorda alla roninud. Mardiilme oli rõhutatult argine. Kuidas oli, küsisin? Harilik värk, parajalt pime ja jube sitane. Lihtsalt üks suur auk ja kõik ei tea, kes selle tegi. Ja miks see tehti. Sügav on see küll, seda pean ma ütlema. Ülevalt ei saagi aru. Oma 12 meetrit, ma arvan. Aga põhja jäi kasulikud räni, ma ei jõudnud kõike kohe üle vaadata, külm hakkas, noh, Villem läks uurima. Külm sosis, mõtled, ahi parem siia. Ja Mart viitas jalge ees vedelevale suurele roostes traadirullile. Sealsamas lamasid veel kõverjalgratta, rehv, peaaegu töökorras, vanaaegne labidas, suur kuullaager ja tühi kartulikott. See oli ka, viitas mart peaga. Natuke eemal takjapuhma kõrval vedeles üsna roiskunud kassiraibe. Küll haises, tead, ära sa seda träni siin eriti käbi peame kõik asjad kõvasti üle nühkima ja pärast jõe ääres läbi uhama. Pöörasin pilgu kassilt eemale viima, siis tekitas surnud loomade nägemine minus keeruka segaduse mitmest Taistingust õudusest jälestusest kaastundest ja maailmavalust. Kiikasin auku heidetud pesunööri poole. Oli täiesti selge, et pidin ka seda kõvasti jões uhama. Mart tõlgendas mu ebalevalt olekut omal moel. Ära tee väljagi. Tead, see on muidugi mingi teine koobas, aga ongi parem, eks mõtle ise, kui see oleks olnud niisugune kohtu, millest sa meile puhusid. Ah, mis me jamame, tonte pole ju olemaski, lõpetas ta naerdes ja patsutas mind õlale. Lähme vaatama, mida Villem leidis. Vahepeal oli Tiit hõiganud Raivo ja Tõnni endale appi. Boriss astus ise ligi. Pesunöör oli pingul, jäime huviga ootama. Viimaks ilmuski nähtavale mingi hullusti roostetanud tume raudteravik. See paistis pidevalt kuhugi takerduvat ja nii võttis tükk aega, enne kui aru saime. Villem oli seal all nööri külge sidunud suure raudristi. Sääraseid hauariste võis grupiti kohata mõne Eesti surnuaiavanematest soppides. Meie nimetasime sääraseid riste tsaariaegseteks ja ega see väga vale olnudki. Neid keerulise ilukonstruktsiooniga süngeid, sepisriste püstitati sajandivahetusel õigeusklike haudadele. Kuule talatud mees, mida me sellega teeme? On sul seal veel midagi, hüüdis Tiit alla auku. K ik, tühi plats. Hakkan üles ronima. Kõmas Alt vastu Kumedalt ja kaugelt. Olime juba nii julgeks muutunud, et kogunesime nüüd kõik vahtima. Mis ta siis ikka oli? Midagi ei olnud. Kui nii võtta, polnudki see kambakesi üldse kuigi kohutav elamus. Olime hullemates kohtades turninud. Tiit ja Villem olid mullu hakkama saanud sellise vägitükiga, et sõitsid Tiidu linna tädi jalgrattaga Pirita kloostri müüril. Vaat see oli midagi. See auk ei paistnudki nii põhjatu olevat. Ja tonte polnud samuti olemas. Jälgisime Villemi sihikat tõusu. Tugevat kämblat kerkisid jõudsate tõmmetega, ta pidevalt muigab, nägu lähenes meile iga hetkega. Villem turnis nagu Tarzan. Ta oligi meie kamba mängu Tarzal. Mart oli Aftzyyda. No seda sellepärast, et vennad olid meie parimad ronijad. Kuidas oli? Täitsa harilik värk, vastas Villem, nabid. Natuke külm hakkas, muud muret pole midagi. Nüüd olid meie suitsumehed kindla peale ära teeninud ühe rahupiibu. Istusime maha ja pidasime suitsutundi, kes pahvist, sigaretti, kes näris niisama heinakõrt. Lai viitas Raivo peaga. Kaevandusasula kohal tekkis sinakashalli põua taevasse helkiv hõbetäpike ja hakkas kiiresti suurenema. Mõne sekundi pärast lendas kiiresti allapoole laskuv reaktiivhävitaja lõvina möirates ja läänina vingudes ülempeade. Õhk kõmises pärast teda veel kaua. Aga mis seal ikka, see oli igapäine asi. Kas sa näed täpselt üle selle augu, nentis kiit ja laskis õhku ilusa suitsurõnga. Lai veel üks tuleb. Pärast tulid kaks lennukit tihedasti üksteise kannul ja alles siis kuulsime Borissi häält. Boriss laulis mingit venivat haledat laulu. Selgus, et see mees polnud asjata aega kaotanud. Ta oli kassi raipe sanglepa taha maha matnud ja värskele hauale risti püstitanud. Kuidas ta sellega nii kiiresti hakkama saia, kust ta selle jõu võttis? Imed, labidas ei murdunud, imed, rist teda enda alla ei vajutanud. Koos padi, pommi Luiguuspadipaniili. Nüüd usu üürga sporis ühtesoodu. See patune kiisu on saanud nüüd rahu. Teate, kui ma väike poiss olin, Leningradis elasin, viis vanaisa mu mõnikord kirikusse. Vene kirikusse, muud seal polegi. Seal lauldi täpselt niimoodi, ainult sõnadest oli raske aru saada, see polnud vene keel mingi vanaslaavi või mis. Mu vanaisa oli võitlevate ist möödundu surnud, rääkis Boris. Vaatasime värskelt hauaküngast. Ja vaata, mis mulle tundus. See mõjus kuidagi liiga tõeselt tiit tonksas skandaali ninaga mullast labidat ja ohkas millegipärast. Ega see vist päris õige tegu ei ole. Tiit sügas oma tugevat lõuga, naeratas lepitavalt ja ütles. Aga teisest küljest, mida paganat sellega ikka pihta hakata? Poleks tohtinud seda sealt üldse välja tirida, ütles äkki Tõnn. Ta rääkis vähe, aga tal oli tihti kaalukaid eriarvamusi. Arvad, küsis Villem häiritult. Ega sa äkki usklik ei ole? Mis siis äkki olengi, vastas Tõnn natuke väriseva häälega, kuid kindlalt. Kas ei tohi inimese risti alla matta? Ja küll, aga kus selle ristiinimene sul on, küsis Villem. Mis me vaidleme, nüüd on ta igatahes siin, eks ju? Pole mõtet seda jälle maast välja kangutada, las olla, ütles Tiit. Paneme nüüd pillid kotti ja litsume varvast, nagu öeldakse. Nonii, nöörid. Ja mis meil siin veel on? Viimane aeg ole ujuma minna, muidu sulame üles ja. Rohkem ei kuulnud, sest loidu keskpäeva Lämmi ning jõuetus Ritsika saagimislõikus äkki ebainimlik röögatus. Edasist mäletan üpris halvasti. Igatahes toimus kõik väga kiiresti ja samas ka täiesti seletamatult. Minu esimene mõte oli, et Raivo on alla kukkunud aga ta polnud kuhugi kukkunud, ta jooksis augu servast eemale, Samm veidralt kramplikke ja samas meeletult kiire ise seejuures vahetpidamata võika kurguhäälega kisendades. Ning enne, kui jõudsin midagi mõtelda, tabas ka mind midagi arusaamatut. Mu kehas vibreerib mingi võõras jõud, väristas rappis seda. Vallandas mu häälepaelad, sundis mind inetu kähina röökima ja jooksma, jooksma, jooksma. Päästsin oma elu, millegi nähtamatu, tundmatu, arusaamatu ja väga hirmsa eest. Ja ma kuulsin, kuidas minu ees, kõrval ja taga teevad täpselt sama kõik teisedki. Meie poisi hääled sulandusid üheksainsaks õudus sireeniks. Röökiv kamp kihutas koduse jõekalda poole, otsekui põgenesime surma enese eest. Ma ei tea, et keegi oleks seda kõrvalt näinud aga ma arvan, et see võis olla kohutav pilt. Aga võib-olla hoopis väga naljakas. Igatahes pidi see olema vaatepilt, millele oli raske seletust leida. Ja siis olime oma jõe ääres. Olime pääsenud. Tajusime seda üsna ühekorraga. Õudus oli äkki jäljetult läinud? Niisama äkki nagu ta kusagilt maa seest oli tulnud. Vajusime maha. Lamasime Tihedate põõsastega varjatud madalas kaldaäärses lohus vähemalt veerand tundi, ilma, et keegi oleks midagi ütelnud. Ilma et keegi oleks ennast isegi liigutanud. Hingeldasime nagu mitmehäälne sepalõõts. Villem toimus esimesena. No see oli küll midagi, mehed, ma ütlen, see oli tõesti midagi, lausus meie kõige külmaverelise kambakaaslane väriseva häälega ja pahvatas äkki hüsteeriliselt õõtsudes naerma. Mart, seiras oma vanemat venda kartliku kõrt pilguga. Villem nakatas. Mida ma siin naeran? Tõesti, ütles ta süngelt. Giid tõstis pea rista sõrmed silme ette ja püüdis nende tagant muiata. Siis ajas ta jänese istuma, sassis oma rasket juukse pahma ja ütles. Mehed, olge nüüd see kõik juhtus ka minuga. Ma pole elu sees nii kõvasti kartnud, nii koledasti karjunud ega nii kiiresti jooksnud. Mis see kõik oli? Mis seal õieti juhtus, Raids? Raivo oli kummuli maas. Ta õlanukid vapusid õhukese särgi all. Nuttis ta, vastus tuli otsekui läbi paksu mätta. Mina ei tea. Mina ei tea mitte midagi. Kulus hulk aega, enne kui me ta rääkima saime. Nagu selgus, polnud ka temal mingit seletust. No ma läksin korraks selle augu äärde, noh, lihtsalt niisama. No see siin natuke, eks täitsa niisama, ausalt. Siis äkki tundus nagu oleks midagi juhtunud. Aga mis seda mina ei tea. Siis hakkas mul hirm edasi, teate ise? Ei, ma ei näinud seal mitte midagi midagi, ainult väga pime oli, auk oli must. Me vahetasime pilke, tõmbasime koomale. Nii. Tiit istus käed üle harkis põlvede ristatud. Kas keegi nägi või kuulis midagi sellist, mis saad aru? Sina, Mart? Villem Eerik Tõnn, Peep aks. Boris. Mitte keegi ei osanud midagi lisada. Mis mina tean? Mina matsin seda õnnetut kassi, ütles Boriss häbelikult. Äkki tegin valesti? Äkki on jumal tõesti olemas? Äkki ei tohi üht roiskunud kassi tõesti inimese risti alla matta. Sina vist ütlesid nii, Tõnu. Aga kus on see surnud inimene, kelle rist seal augus oli, pole? Vaat milline Brableema. Ja kus on ikka öeldud, kuidas peab kasse matma. Aga poisid ühtmadele ütlen. Tegelikult pole tonte olemas. Kas te siis tõesti võtsite tõsiselt seda, et olgu eiei, minge nüüd, ärge ajage mulle enam seda jama, tonte pole olemas, kummitusi pole olemas ja mingit Kont kätt pole samuti olemas ja kõik. Mis siis on olemas? Ei tea. Stalin on küll olemas, lõpetas ta ootamatult. Ja lisas pärast pausi mõistatuslikult. Kui ikka on. Aga vanaema on Stalinit oma silmaga näinud? Me mõtlesime selle asja üle veel kaua järele. Jah, aga miks me siis karjusime, jõudis Tiit viimaks alguse juurde tagasi. Äkki kargas Raivo püsti ja tormas mulle kallale, tema tema meid siia tassis, tema ja tema, jah, karjus ta lutuselt. Ta suur rusikas vihises juba mu nina eest mööda. Tiit tiris ta järsult tagasi ja ta järel idioot. Käratas ta ootamatu jämedusega isegi toorelt. Lolliks läksid või? Jäta see jama. Seda me kõik ju tahtsime. Ise sa nägid ka igasuguseid unenägusid. Võib-olla ma mõtlesin selle unenäo välja, kähvas Raivo. Jää, venitas Villem palju tähendavalt. Ei mõelnud välja, taganes, Raivo istus natuke kaugemale ja hakkas ägedalt rohtu kitkuma. Und ka ei tohi näha või? Kuhu sina lähed, poris, küsis Tiit. Mis te arvate, mina julgen praegu tõesti ilma teieta kuskile minna. Noored seltsimehed, tonte muidugi pole olemas, aga igaks juhuks kardan ma neid ikka eriti praegu. Ta lihtsalt pistsin, kui kedagi huvitab. Kostis lähima põõsa tagant Borissi kärme loba. See hakkas tasapisi endist jultunud Jumekust taastama poolse moi. Teine küsimus. Kas ma enam teiega kuhugi julgen uuesti tulla? Teil sünnib siin liiga äkilisi asju. Äkki kiiksatas ta jahmunult ja kuidagi plikalikult ruttu vaatama. Vahetasime pilke. Aga Boriss kutsus uuesti. Ilmselt ei oodanud meid tabamatu õudus, vaid midagi kergemat. Paari hetkega olime raginal läbi põõsaste siitkandi suhteliselt laugel kalda serval. Vaatasime siin, nagu poleks tahtnud veel niipea vaadata. Mina ei näe küll midagi, ütles Mart pärast pikka vaikust umbusklikult. Just nii. Ei, mina tahan nüüd küll koju saada, asi läheb eriti imelikuks, ütles Boriss väriseva häälega. Just nii, seal pole enam mitte midagi. Kuhu jäi see puu koos teie pesunööridega, muide ja kus on see rist? Nii see oli seal kaugel, kust olime paaniliselt pagenud. Polnud näha enam midagi peale igava tühermaa. Ei ühtki märki, mille järgi otsida püstšahti. Küllaltki suur sanglepp oli maastikult otsekui maha kustutatud.